Inno ja Irja kodukas

Inno:

Meile igapäevast leiba anna meile tänapäev, korrutas minu vanaema päevast päeva issameie palvet. Temale olid seda korrutanud omakorda tema vanaema ja ema. Ja siis lõikas vanaema jämeda kääru vormileivast, mida müüdi varem maapoodides. Muud poest saada nagu polnudki.

Ja leiba armastas ka minu isa, kes lasi emal võileivad valmis teha, kui ta tööle läks või kuhugi pikemaks ajaks välja. Vorstileiba ja juustusaia. Mida siis söödi koos suhkruveega, parema puudumisel.

Ja olen minagi leiba ja saia kõvasti näost sisse ajanud. Ja nüüd, pärast seda, kui pole nädal aega või enamgi leiba ega saia söönud, tunnen end palju paremini. Tõesti. Palju rohkem on energiat. Ja kõht enam ei punnita. Püksid lähevad jalga ja on kuidagi lohvakamaks muutunud. Ma ei söö enam üldse jahutooteid. Ma ei saagi aru, miks, aga proovisin seda pärast seda, kui olin end pärast sushi söömist väga hästi tundnud. Ja kui võrdlesin oma tavalist menüüd sushiga, siis leidsin, et sushi juures puudus sai. Ja leib muidugi ka. Ja kõik muud jahutooted.

Ja nüüd selgus ka, ilma doktor Levini abita, mis mul viga on. Tuleb välja, et mul on keliaki, mida Soomes on aastaid diagnoositud ja mistõttu Soomes müüakse palju gluteeni- ja laktoosivabu toite. Aga Eestis millegipärast mitte. Kui käisin ühe oma soomlasest sõbra pulmas, olid seal tavaliste tortide kõrval guteenivabad. Siis naersin, et on ikka lollakad. Nüüd mõtlen, et tahaks ise ka. Gluteenivabu kooke süüa. Aga kust neid võtta?

Sellest haigusest rääkis lähemalt Irja soomlasest onu (Irja ema on soomlane), kes elab Soomes. Tema avastas selle haiguse samuti ise. Või mis haiguse, tegemist on teatud toiduanete talumatusega, mida, nagu selgub, esineb kõige enam iirlastel. Ja ilmselt siis ka ugrilastel, kes arvatavalt pole kuigi kaua jõudnud vilja ja jahutoodetega harjuda. Iirimaal elavad keltide järeltulijad ilmselt samuti mitte.

Wikipediast selgub, et keliaki (Coeliac disease) on ülitundlikkus gluteenile, mida kirjeldas juba Vana-Kreeka arst Aretaeus. Keliakiga kaasneb laktoositalumatus.

Irja onu seletas, et keliakiga kaasneb kõhupuhitus, „vatsa on kuin ilmapallo“. Jah, just see oli ka minu häda. Ja ma ei saanud aru, milles asi. Tihti oli nii, et hommikul oli kõik ok, aga õhtuks paisus kõht nii suureks, et püksid ei läinud enam jalga. Ja tegelikult paistetas kogu keha üles, jalad, kõht, käed, nägu. Nahk hakkas kihelema. Mind valdas üleüldine nõrkus. Tahtejõuetus. Oli selline tunne, et mitte millegagi ei saa hakkama. Enesehaletsus.

Huvitav, et Eestis pole sellest haigusest või nähtusest kuskil midagi räägitud. Ei terviseajakirjades ega muidu meedias. Sellest ei räägi pere- ega muud arstid. Tundub olevat nagu arstide vandenõu, et siis Levini-taolised saaksid kasseerida tuhandeid kroone hädalistelt, kes tegelikult peaks abi saama perearstidelt. Tasuta. Mina soovitan küll olukorras, kus Eesti arstid tahavad ainult raha ja neil pole elementaarseid teadmisi arstiteadusest, siis pöörduda Soome arstide poole. Keliakiga kaasneb terve rida muid haiguseid ja hädasid, mis kaovad vajalikku dieeti pidades umbes kuu ajaga. Nii et ma usun, et parem maksta see 10 tonni Soome arstile kui dr Levinile, kes tundub olevat rohkem nagu posija.

Või kui seda raha pole, siis soovitan igaks juhuks leivast ja saiast ning nisu-, rukki- ja odrajahust valmistatud toodete söömisest loobuda. Ained, mida võib keliakiga süüa, on riis, tatar, hirss ja mais. Vähesel määral ka kaer. Ja loomulikult kõiksugu juur- ja puuviljad. Liha ja kala. Tõesti, soovitan kõigil proovida. Mulle tundub, et paljudel eestlastel on seesama keliaki. Ma kahtlustan, et see haigus vaevab kõiki mehi ja naisi, kel suur kõht. Mida ekslikult õllega seostatakse. Õlut võib juua. Aga küüslauguleibu ja muid leiva- ning saiatooteid ei maksa süüa.

Internetist võib lugeda, et keliaki toob omakorda endaga kaasa laktoosi- ehk siis piimavalgu talumatuse. Nii et kui kõht punnis, siis ei tohiks ka piimatooteid süüa.



Tükike talvist Pärnut.

Inno:

Sain täna kohtu kaudu kaks huvitavat seisukohta. Mis panid mind jahmatama. Aga asjast. Juba varem olen kirjeldanud, kuidas lapsed on tänapäeval vanemate vägivalla eest kaitsetud. Olen ise olnud perevägivalla ohver, sestap tean hästi, millest räägin. Mul on perevägivalla alal ligi 10 aastane kogemus. Omal nahal.

Mehe käest peksa saanud naine saab minna abi otsima varjupaika ja reeglina teda aidatakse. Muidugi, kui naine suudab sinna varjupaika minna. See on suur julgus, sest mees võib ta lihtsalt maha lüüa. Vähemasti naine kardab seda. Või kardab naine, et mees teeb lastele liiga. Või ei lase mees naist kodust välja.

Kui mees saab naise käest peksa, siis reeglina ei aita teda keegi. Meest peetakse siis tossikeseks, kes ei suuda naist paika panna. Mulle näiteks heitsid perenõustajad ja lastekaitsjad ette, et ma naist vastu ei löönud, kui ta mind lõi. Ja meest ei usu keegi, kui ta räägib, et naine teda peksis. Näiteks keeldus prokuratuur eesotsas prokurör Luule Pelloga minu avalduse põhjal algatamast kriminaalasja, sest minu tunnistus polnud piisav. Ka lapsi ei peetud tunnistuse vääriliseks. Soovitati hoopis kohtusse kaevata ja Ingridilt suur kahjusumma välja nõuda. Ma ei tea, kelle ma peaks pereasjades siis tunnistajaks võtma? Meil peres kedagi teist polnud peale minu, naise ja laste. Aga naist vastu lüüa ma ei suutnud. Ma tahtsin olla hea mees.

Kui aga isa või ema last peksab, siis ei aita ega kaitse teda keegi. Sest lapse peksmist peetakse karistuseks. Ja kui lapsi ei karistata, siis läheb inimkond hukka. Sestap ei küsi keegi lapse käest, kas ema või isa teda peksab või on peksnud, kui isegi tuleb konkreetne väide selle kohta.

Käin oma endise abikaasaga kohut mitmes asjas, üheks neist on laste elukoha määramine ja elatisraha. Endine abikaasa taotleb lapsi enda juurde ja kummagi lapse pealt 6000 krooni toetust kuus. Mina taotlen vastuhagis lapsi enda juurde ja kummagi lapse pealt 2500 krooni kuus, sest leian, et suudan lapsi paremini ja odavamalt kasvatada ja nende eest hoolitseda. Kuivõrd laste ema on vägivaldne ja kui enda üle kontrolli kaotab, äkkviha seisundis võib olla teistele eluohtlik. Harju maakohtu kohtunik Tiia Mõtsnik ei pidanud minu seisukohti miskiks ja seetõttu pidasin vajalikuks ta taandada. Kohtunik taandus.

Nüüd arutab asja kohtunik Koidula Laurisaar. Tegin kohtule taotluse arvestada ka minu vastuhagi ning uurida, kas laste kallal on toime pandud vägivalla tegusid. Kohtunik tegi järelpärimise. Vastused, mis eestkosteasutusest tulid, jahmatasid mind oma küünilisusega. Ja sestap tahaksin nad siin ära tuua. Mul ei ole häbi seda asja avalikustada, sest mu ema ei teinud seda ja see võimaldas minu ja minu vendade kallal toime pandud vägivalla jätkumist. Kahtlemata on perevägivald jätnud jälje minu ja minu vendadele kogu eluks ja ma ei taha sama saatust oma lastele. Eelkõige puudutab see enesehinnangu hävitamist. Madal enesehinnang tekitab toimetulekuraskusi. Minu meelest väärib laps õigust, et ta vägivaldse vanema käest vabastataks. Ma ei pea ka õigeks vastata vägivallale vägivallaga, nagu seda enamasti tehakse. Ja nagu on mulle soovitanud nii lastekaitsjad kui perenõustajad.

Kõigepealt taotlus:
Harju Maakohus
Kentmanni kohtumaja
Kentmanni 13, 15034, Tallinn

23. oktoober 2006.a.

HAGEJA: Inno Tähismaa


KOSTJA: Ingrid Tähismaa


Tsiviilasi: Ingrid Tähismaa hagi Inno Tähismaa vastu laste elukoha määramise ja elatise nõudes ning Inno Tähismaa vastuhagi Ingrid Tähismaa vastu laste elukoha määramise ja elatise nõudes.
Tsiviilasja number: 2-05-19499/220

TAOTLUS

lastekaitseasutuste arvamuse täiendamiseks lähtuvalt Inno Tähismaa vastuhagist ja laste kallal toime pandud vägivallast

I TAOTLUSE SISU
Vastavalt TsMS § 199 lg 1 p 3:

Palun:

1. Täiendada eestkosteasutuste arvamust käesolevas tsiviilasjas lähtuvalt Inno Tähismaa vastuhagist.
2. Selgitada välja, kas Inno Tähismaa ja Ingrid Tähismaa ühiste laste kallal on toime pandud vägivalla tegusid.
II FAKTILISED ASJAOLUD
1) 19.10.2006.a. andis Tallinna Nõmme linnaosa valitsus kui eestkosteasutus arvamuse käesolevas tsiviilasjas, lähtuvalt Ingrid Tähismaa hagist Inno Tähismaa vastu.
2) 20.10.2006.a. andis Tartu linnavalitsuse sotsiaalabi osakond kui eestkosteasutus arvamuse käesolevas tsiviilasjas, lähtuvalt Ingrid Tähismaa hagist Inno Tähismaa vastu.

III TAOTLUSE PÕHJENDUS
3) Vastavalt seadusele on menetlusosalisel õigus esitada taotlusi.
4) Eestkosteasutuste, antud juhul lastekaitse spetsialistide kokku pandud arvamustest ei selgu, kas arvamuse andmisel on käsitletud Inno Tähismaa vastuhagi Ingrid Tähismaa vastu laste elukoha määramise ja elatise nõudes ning seoses sellega uuritud laste kallal toime pandud vägivalla juhtumeid.
5) Inno Tähismaa on hirmul, et Ingrid Tähismaa paneb laste kallal toime vägivalla tegusid, nagu ta tegi seda korduvalt enne Inno Tähismaa lahkumist kodust.
6) Laste kallal toime pandud vägivalla uurimine on Inno Tähismaa seisukohalt oluline, kuna laps ei ole teadlik oma seaduslikest õigustest ja kohustustest ning käsitleb ka kõige karmimat vägivalda karistusena. Samuti ei julge laps vägivalla juhtumitest teatada politseile.
7) Pärast isa lahkumist kodust pole faktiliselt laste jaoks kedagi, kes neid kaitseks Ingrid Tähismaa poolse vägivalla eest.
8) Palun täiendada eestkosteasutuste arvamust lähtuvalt Inno Tähismaa vastuhagist, muu hulgas küsimustega laste kallal toime pandud vägivalla kohta. Ning selgitada välja, kas vägivalla juhtumeid on esinenud pärast Inno Tähismaa lahkumist kodust Inno Tähismaa ja Ingrid Tähismaa ühiste lastega seoses.
Lisa: koopia Inno Tähismaa vastuhagist laste elukoha määramise ja elatise nõudes.
Lugupidamisega,
Inno Tähismaa


Ja sellised tulid vastused lastekaitsjatelt:

Tallinna Nõmme linnaosa valitsuse lastekaitsja Ilme Keller:
Arvamuse täiendamine

Harju Maakohtu menetluses on Ingrid Tähismaa hagi Inno Tähismaa vastu laste elukoha määramises ja elatise nõudes. Inno Tähismaa on esitanud vastuhagi laste elukoha määramiseks ja elatise nõudes.

Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitsetöötaja lähtub arvamuse andmisel nii Ingrid Tähismaa hagist kui ka Inno Tähismaa vastuhagist.

Kuna mõlemad vanemad soovivad laste elukoha määramist enda juurde, palus harju Maakohus teostada lastekaitsespetsialistidel kodukülastused mõlema vanema juurde. Ingrid Tähismaa oli kokkulepitud ajal kodus ning lastekaitsetöötajad said vestelda ka Jan Oscar Tähismaaga. Vaatamata eelnevale kokkuleppele ei olnud lastekaitsetöötajatel võimalik teostada kodukülastust Inno Tähismaa juurde aadressile Võru tn, Tartu linn, kuna Inno Tähismaa kas ei viibinud kodus või ei soovinud lastekaitsetäätajatele ust avada. Samal ajal oli Inno Tähismaa mobiiltelefon välja lülitatud. Kohtumise ärajätmise põhjustest ei ole Inno Tähismaa Nõmme Linaosa Valitsuse lastekaitsetöötajat tänaseni informeerinud ega soovinud uut kodukülastusaega kokku leppida.

Inno Tähismaa palub oma vastuhagi punktis nr 28 eelkõige arvestada oma laste soovi elukoha määramisel. Vestluses lastekaitsetöötajaga ütles Jan Oscar Tähismaa, et soovib jääda ema juurde elama, kuna Tallinnas on tema kodus, sõbrad ja kool. Jan Oscari sõnul oleks tal olnud parem tunne, kui isa oleks talle selgitanud oma kodust lahkumise põhjustest.

Vastavalt perekonnaseaduse § 50 lg 2 on vanem kohustatud lapse õigusi ja huve kaitsma. Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 59 lg 1 alusel on juhul, kui saab teatavaks kaitset ja abi vajava lapse olemasolu, iga inimese kohus viivitamatult teatada sotsiaaltalitusele, politseile või mõnele teisele abiandvale organile. Inno Tähismaa viitab oma vastuhagis korduvalt Ingrid Tähismaa väidetavale vägivaldsusele, kuid jätab sealjuures selgitamata, miks ta ise laste isa ja esmase kaitsjana ei lähtunud laste huvidest ja õigustest ning ei osutanud lastele vajalikku abi. Vägivalla toimepanemise puhul on oluline kohene sekkumine, kuna hilisemal reageerimisel ei pruugi füüsilist vägivalda tunnistavaid märke (löögijäljed, verevalumid jms) enam alles olla.

Jan Oscar Tähismaa klassijuhataja Kaire Ruubase sõnul oli poiss olnud 2005/2006 õpeaasta alguses endassetõmbunud, vahel hajevil. Kunstiõpetuse tunnis oli Jan Oscar sageli kasutanud säravate värvide asemel tihti tumedaid toone. 2006. aasta kevadeks oli Jan Oscar muutunud rõõmsameelsemaks.

Tulenevalt eeltoodust ja tuginedes Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 3, § 13 lg 1, § 59 lg 1, perekonnaseaduse § 50 lg 2, on Nõmme Linnaosa Valitsus arvamusel, et alaealised Jan Oscar Tähismaa ja Sten Oliver Tähismaa peaksid jääma oma ema Ingrid Tähismaa hooldusele ja kasvatusele.

Minu kommentaar: Ilme Keller vannub kohtule valet. Pärast minu täiendava taotluse tegemist pole Keller soovinud kordagi minuga kohtuda. Varem olen Kelleriga kohtunud siis, kui asja arutas eelmine kohtunik, siis Mõtsnik. Olen Kellerile oma asjaolusid selgitanud. Keller pole minu seisukohtadega arvestanud. Juhtum, kus mind polnud kodus, tulenes teineteise vääritimõistmisest kokkusaamise aja osas. Seletasin seda Tartu lastekaitsjatele. Hiljem pole Keller kodukülastuse vastu huvi tundnud.
Huvitav on see, et Keller pole tundnud huvi laste kallal toime pandud vägivalla suhtes. Tema jutust jääb mulje, justkui õigustaks lapse kallal toime pandud vägivalda kool, kodu ja sõbrad. Oma kogemusest võin öelda, et see pole tõsi. Oleksin lapsena ise oma emaga heameelega kolinud Tartusse, kui ema oleks Tartusse elama asunud.
Keller viitab seadusele, et vanem peab teatama vägivalla juhtumitest. Ma olen teavitanud asjast Eesti vabariigi kohut. Kellele ma peaks veel teatama? Ma ise ei olnud võimeline kooselus Ingrid Tähismaaga lapsi kaitsma, kuna kartsin, et Ingrid tapab mu ära. Nüüd, tagantjärele, saan alles aru, et olin ise ohver. Perevägivalla ohver. Sest tahtsin olla hea.


Tartu lastekaitsjad Maie Erin ja Merle Liivak:
Eestkosteasutuse arvamus tsiviilasjas 2-05-19499

Tartu Linnavalitsus eestkosteasutusena on tsiviilasjas 2-05-19499, Ingrid Tähismaa hagi Inno Tähismaa vastu laste elukoha määramiseks ja elatise väljamõistmiseks ning Inno Tähismaa vastuhagi Ingrid Tähismaa vastu laste elukoha määramise ja elatise nõudes, andnud arvamuse 20.09.2006.

Nimetatud arvamuse koostamiseks kohtusid lastekaitse spetsialistid nii Ingrid Tähismaa kui Inno Tähismaaga ja tegid tihedat koostööd Nõmme Linnaosa Valitsuse lastekaitse spetsialistiga. Arvamuses esitatud seisukoht on kujundatud erinevaid asjaolusid kaaludes ja laste heaolu esikohale seades, seega on põhjendamatu Inno Tähismaa seisukoht, et eestkosteasutuse arvamuses ei ole arvestatud tema poolt esitatud vastuhagi.

Teadaolevalt asus Inno Tähismaa elama Tartusse 2005. aasta maikuus. Tema alaealised lapsed ei ole Tartu linnas elanud ja Tartu Linnavalitsusel eestkosteasutusena puudub võimalus viia läbi uurimist Tallinnas elavate laste suhtes. Inno Tähismaa viitab oma avalduses hageja ja kostja kooselu ajal toimunud lastevastasele vägivallale. Lastekaitse spetsialistidele jääb ebaselgeks, kuidas käitus isa laste kaitsmiseks või kas on tehtud vastavasisulisi avaldusi politseile ning pöördunud tervishoiuasutusse tekitatud traumade fikseerimiseks. Peres toimuva vägivalla suhtes algatavad juurdluse uurimisorganid vastavasisulise avalduse alusel. Ka lastekaitsetöötajatel on kohustus pöörduda politsei poole kui ilmneb, et lapsi peres väärkoheldakse. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna lastekaitseteenistusele ei ole peale Inno Tähismaa ütluse teada ühtegi konkreetset fakti, et Ingrid Tähismaa oleks oma poegi füüsiliselt väärkohelnud. Arvestades eeltoodut ei ole Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna lastekaitseteenistuse pädevuses viia läbi juurdlust Inno Tähismaa esitatud taotluse osas, kas Ingrid Tähismaa on kasutanud vägivalda oma alaealiste laste vastu.

Tartu Linnavalitsus jääb varasemalt esitatud arvamuse juurde, et laste elukohaks peaks jääma nende senine elukoht, mis nii vanemate kooselu ajal, kui lahutuse järgselt on olnud Tallinnas aadressil… Laste huve mittearvestav oleks nende harjumuspärase keskkonna vahetamine, sh kooli, lasteaia, huvitegevuse, sõpruskonna vahetamise peale sundimine. Vanemate lahutusega seoses on lapsed saanud traumaatilise kogemuse ning harjumusärase elukeskkonna vahetamine tooks kaasa uue stressi põhjustamise neile. Suhtlemiskord lahus elava vanemaga tuleks kokku leppida arvestades vanemate ettepanekuid, laste päevakava, vanust ja muid asjaolusid.

Minu kommentaar: otse loomulikult pole Tartu lastekaitsjatel Maiel ja Merlel laste huvidest mingit asja ega nende kallal toime pandud vägivallast. Aga kes peale minu peaks veel teavitama laste kallal toime pandud vägivallast? President Ilves? Peaminister Ansip? Aga ma võin täienduseks öelda, et pole minu pojad nii pahad ühti, et nad ei võiks Tartusse elama asuda.
Ma ei saa aru, millele lastekaitsjad tuginevad, kui väidavad, et minu taotlus pole põhjendatud. Et on küll justkui arvestatud minu vastuhagi. See on fakt, et lastekaitseasutused pole uurinud laste kallal toime pandud vägivalla juhtumeid. Siin pole mitte millegi üle vaielda. Ja minu vastuhagi tugineb suures osas laste kallal toime pandud vägivallale.
Keskkonna vahetus pole loomulikult kerge, aga samas kui vaatame diplomaatide lapsi, kes pidevalt keskkonda vahetavad, näiteks Lennart Merit, siis pole see alati sugugi nii must-valge kui paistab. Ma tean oma lapsi, olen nendega ise peamiselt tegelenud ja neid kasvatanud ja tean, et nad on väga kohanemisvõimelised. Mida aga lugupeetud lastekaitsjad pole välja selgitanud, on, kas laste kallal on toime pandud vägivalda. Nüüd tean, et lastekaitsjad on viimased, kes laste huvide eest seisavad. Ja see on põhjus, miks laste olukord on nõnda kehv. Ja laste stress nõnda suur.

Irja: üks huvitav fakt tubli lastekaitsja Ilme Kelleri kohta on veel see, et kui temaga Nõmmele kohtuma läksime, siis hakkas ta algul kohtlaselt itsitama ning teatas siis bravuurikalt, et ega tema pole Innot kunagi üldse eriti sallinud. Et ükskord olnud nad, siis tema ja Inno olnud seoses mingi ülikooli üritusega ühes autos ning siis tekkinud nende vahel äge vaidlus miskis naisküsimuses. Ilme mäletas, et Inno olevat öelnud, et kõik naised on ühesugused. Ja Ilme vihastanud ning mõelnud, et see Inno on ikka üks jobu. Aga ärge seda kuskil kuulutage, muidu ma pean taanduma, muretses Ilme. Ja me ei teatanud, uskudes, et Ilme suudab olla üle isiklikest antipaatiatest. Vist ikka ei suuda. Mis iganes, kui saabub teade laste vääritikohtlemisest, siis selle uurimata jätmist ei vabanda vimm ammuolnud tüli pärast naisküsimuses. Vähemasti nii arvan mina.

Inno:

Oleme nüüd ringiga taas Eestis. Ja väga lahe. Seadsime end üheks ööks sisse Pärnus Victoria hotellis. Olime siin ka mõned päevad pärast meie kokkusaamist 2005. aasta mais. Võtsime Rimist Moet&Chandoni šampanja, mis maitses suurepärane ja hind polnudki teab mis hull. Igal juhul oli see oma hinda väärt, et tähistada taas kojujõudmist. Koju, kus tunned iga teed ja tänavat ja kus inimesed räägivad seda keelt, mida isa ja ema. Selline turvaline tunne on kodus. Ja kodu väärtust õpibki tunda paremini eemal. Sest pikalt kodus olles tundub, et parem on kuskil mujal.

Tellisime hotellis õhtusöögi tuppa ja peagi oligi meil kandikutega kohal kolm näitsikut. Ja tõesti, Victoria hotelli restorani köök on suurepärane. Ainuke asi, mis puudu, on vann. Või siis mullivann. Igas Eestimaa hotellis võiks olla mõni mullivanniga tuba. Need vannid pole enam üldse kallid. Maksab samapalju kui telekas. Aga ma ei tea ühtki sellist hotelli peale Lepanina, kus on korraliku mullivanniga tuba. Pädastes on toad mullivanniga, aga see vann on selline lastevann, kuhu isegi suurem mees ei mahu sisse. Ja rohkem nagu polegi. Teadaolevalt. Või üldse vann on Eesti hotellides suur haruldus. Aga asjata.

Lend Washingtonist Kopenhaagenisse oli SASi äriklassis taas väga mugav. On sõnuseletamatu, kui hea on lennukis end välja sirutada ja magada. Täies pikkuses. Nagu voodis. Mul oli nüüd selline kogemus esimene kord, kus ma lennureisi ajal tõeliselt sügavalt magasin. Sest istudes saab vaid uinuda, sügavalt magada kägarasendis ma lennukis ei suudaks. Ja tavalises turistiklassis on piisavalt ruumi suurele mehele just selliseks kägarasendiks. Nagu kosmoselaeva maandumiskapslis.

Möödunud nädala lõpus kirjutas sellest Washington Post, end inimesed on pigem nõus ostma 20 000 dollarit maksva Hermese käekoti kui maksma lennukis mugava äriklassi reisi eest. Et mugavuse eest ei olda nõus maksma, küll aga asjade eest, mis siis justkui suurendaks inimese staatust. Need on siis naistel kõiksugu kallid vidinad ja aksessuaarid, riided, meestel autod. Meie Irjaga otsustasime, et me kalleid vidinaid ei osta, selle asemel investeerime iseendasse ja oma mugavusse. Kuigi varem olin ise selline, et pigem nässerdasin ära odava lennureisi ja ostsin mõne vidina kui vastupidi.

Ja samas Washington Postis oli ka pilt ühest mitukümmend aastat tagasi toimunud lennureisist, kus salong oli mugav ja inimestel piisavalt ruumi. Seevastu nüüd on mugav äriklass pisike ja täiesti ebamugav turistiklass üüratu. Tõsi, lennupileteid saab nüüd võileivahinna eest. Aga millise kannatuse hinnaga?! Tõesti, ma parem jätaks lennukiga lendamata kui laseks end piinata. Aga miljonid inimesed lasevad, otsides ajalehtedest sooduskuponge, et lennureis poolmuidu kätte saada.

Estonian Air on äriklassi menüüs teinud täispöörde paremuse poole, mille üle oli väga hea meel. Nii et nüüd võib seda lennufirmat soovitada kõigile. Ja oma pagasist saime esialgu kätte poole, teine pool tuli õhtul teise lennukiga.

Ja kodus pole midagi muutunud. Savisaare erakond on endiselt kõige popim. Ja Irja isa hääletas seekord roheliste poolt. Ja ma pole veel otsustanud, kelle poolt hääletada. Eile nägin Rimis üht sõpra, kes pani parasjagu üles Isamaaliitu reklaamivat plakatit. Ja mulle meeldib Reformierakonna vabaduse ideaal. Valikul on niisiis mitu erakonda ja eks ma vahetult enne valimiskabiini astumist oma otsuse teen. Ja tegelikult pole ka vahet, kelle poolt hääletada, sest poliitikud ise, pangem tähele, on flirtinud kõik kõigiga. Miks on siis nii, et poliitikud võivad, aga valijad peavad olema lojaalsed. Valijal on samuti õigus flirtida. Pealegi, pisikeses Eestis on kõik, kel emakeeleks eesti keel, nii 500 aasta perspektiivis omavahel sugulased, nii et vahet pole, millise sugulase poolt oma hääl anda.

Mul on kahju Isamaaliidust, sest Juhan Parts istub seal nagu punane rätt. Ja aru ma ei saa, miks oli vaja üldse Res Publicat liita. See asi tehti justkui vaikselt ära, ilma valijate käest nõu küsimata. Asi susises-susises, ja siis järsku, hopp! Aga miks, aru ei saa. Olgu, et sel erakonnal on praegu Riigikogust neljandik ja sellega seoses palju pappi. Aga papp kaob varsti ära, sest Res Publica toetus on praktiliselt null. Ja Parts saab oma süüd lunastada vaid siis, kui korraldab ise pronkssõduri äraviimise. Või siis paneb omal kulul Lihula ausamba tagasi.



Irja Bordersi raamatupoes.



Irja hoteli vannitoas.



Taksos teel lennujaama.



Talvine Pärnu. Vaade Victoria hotelli aknast.

Inno:

Ma ei tea, kust ja millal täpselt see ajudeta mass liikvele läks, aga tundub, et ma olen selle tuvastanud. Ta on jõudnud Ameerika mandrile.

See on selline mass, kes kõigepealt tegutseb, siis mõtleb. Kes jookseb, pea seljas kõige järele, mis särab või liigub. Või liigutab. Ja kelle jaoks tähendab õnn mingi uue maatüki või asjakese muretsemist.

Ma paneksin rõhu just sõna juurde mass. Ja mitte kari, sest karjal on juht. Ja kari laseb end sellel juhil juhtida. Mass kulgeb valdava osa juhtimatult, mingi seletamatu jõu mõjul. Ja ajudeta on ta vaid niipalju, et nõnda lihtsalt tundub välisel vaatlemisel. Nagu oleks aru kadunud.

Ma olen päris kindel, et Rooma riigi vallutas seesama mass. Mille tagajärjel sündis miski, mida on hakatud nimetama Lääneks. Ilmselt seetõttu, et mass hakkas millalgi lääne poole liikuma. Ja on kogu aeg lääne poole liikunud.

Pärast Roomat vallutas see mass kogu Euroopa. Ning edasi Ameerika. Kusjuures on tähelepanuväärne, et põliselanikud notiti kõikjal, kuhu see mass kandus, lihtsalt maha. Vähemasti mehed. Metsad raiuti maha ja asendati põldudega. Ning ehitati palju kastikujulisi hooneid.

Mass vallutas isegi kuu. Aga seal oli külm, polnud metsi, mida põldudega asendada, polnud midagi erilist sätendavat ning seetõttu tuldi kuu pealt ruttu tagasi.

Massil on üks huvitav omadus. Ta on manipuleeritav. Mass naudib, kui temaga manipuleeritakse. Ta tahab olla manipuleeritud. Talle on vaja, ütleme siis, suunanäitajat. Et oleks teada, kuhu edasi tormata. Massina.



Väike katsetus MacBooki veebikaameraga.