ma käisin nii umbes seitse aastat tagasi ühe mehega, kes kandis teksapükste all naiste sukkpükse. Siukseid odavaid, maksid 10 krooni paar. Teda nad erutasid, aga ta naine, kui nad magamistoa põrandalt vedelemas leidis, korraldas algul hirmsa skandaali ja süüdistas meest armukesepidamises. Einoh, armuke mehel muidugi oli, see olin mina, 21-aastane tudengineiu, aga need polnud mitte minu sukapüksid, sõbrad. Need olid selle mehe enda sukapüksid. Ta ütles seda naisele. Naine pani mehele psühhiaatri aja kinni. Noh, nagu Ingrid pani Innole kinni aja psühholoogile, eks, kui ta minu juurde kolis.

Miskipärast on naistel kombeks kontakteeruda hulluarstiga, kui mees käitub normist erinevalt, ja ma vaatan, et selline hulluarsti appikarjumine on viimasel ajal kogu ühiskonnale omane. Et appppiiii! Homo! Sõrmed sitased!!! Selle sukapüksimehega oli sedasi, et me ei sobinud ja seepärast ma lõpetasin temaga suhted ära. Tema siis leppis oma naisega ära ja tegi talle veel ühe lapse. Ametilt on mees ehitaja, vanuselt 39, tantsulõvi, armastab rääkida roppe anekdoote, kodutöid ei tee. Ühesõnaga pealtnäha igati vinks-vonks, korralik eesti mees. Nägin teda kaks päeva tagasi Rakvere Selveris, jalutas seal morni näoga, naiseta, laps näpuotsas. Mind nähes kahvatas. Ahaa, ma tean su saladust, mõtlesin mina. Aga no muidugi ma ei avalda ta nime, väikelinnas läheks tal siis elu raskeks.

Aga ega tema pole ainus friik, kellega ma olen käinud. Siis oli veel üks selline kiilaspäine musklimees, kellele meeldis lasta end piitsutada ja kes armastas rääkida, et ta on impotent. Temaga oli täitsa lõbus, ma olin talle siuke pihitädi, kes lohutas, ja mina sain tast kirjutada nii mõnedki oma sadomasoluuletused. Kahepoolne diil siis.

Aga homodest. Homondusest arvan ma sedasi, et iga mees on kuskil sügaval südames homo. Näiteks avaldub meeste homondus nende lähedastes sõprussuhetes. Ühistel jahil- ja kalalkäikudel. Õllejoomingutel, kuhu naisi kaasa ei võeta. Ollakse mõnusasti meestega, mehed omavahel. Paljad mehed kõrvuti saunalaval. Üksteist vihtlemas, õlletoobikest tõstmas. Ega mehed muidu üksteist kallistama tiku, aga kui kärsad leos, siis kallistavad küll. Seda nimetatakse küll vennastumiseks, aga kus on nende meeste naised. Üksinda kodus, eks ole (või siis sõbrannaga shoppamas, lesbitsemas).

Iga heteromees, kes homosid sõimab ja delfis kurje kommentaare kirjutab, vaadaku üle oma sõprussuhted. Kellega kõige meelsamini koos oled? Sõbraga, eks, mõnusasti röötsakil õllelaua taga. Kellega läheksid luurele? Sõbraga, naine ei saa niikuinii mitte millestki aru. Naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad, heihoo.

Kõik mehed, kes eelistavad naise seltskonnale sõpru, on sügaval südames homod. Minu sõbrad on homod. Minu isa on homo ja minu ema on homo. Õigemini küll lesbi. Inno oli homo ja mina olin homo. Absoluutselt kindlasti. Kui mul oli varem valida, kas minna koos sõbrannaga ööklubisse või lesida koos mehega diivani peal, siis otse loomulikult läksin sõbrannaga ööklubisse. Enne tshillisime veel tema korteris, tegime kõiksugu kreemiprotseduure, rääkisime mehi taga jne. Tüüpilised lesbid siis. Seksini me ei jõudnud, ilmselt ei julenud. Samas mulle meeldis lesbiseksist fantaseerida.

Nüüd kandideerib siis üks homo riigikogusse ja üle terve vabariigi on lahti hirmus kisa. Mina ütleks, et tegu on lihtsalt erakordelt julge inimesega, kes ei häbene öelda, et ta on homo. Ja need homod, kes seda välja öelda häbenevad, siis sõimavad teda salaja. Ning helistavad pärast seda sõbrale ja sõimavad siis juba kahekesi. Niimoodi mõnusasti, sõbraga on ju hea koos olla, õllekest libistada, pärast seda saunagi teha. Sõimata homosid.

Mu vend ei tahtnud Innole kätt anda, seepärast, et ta sõrmed olevat sitased. No see on selle sissekande pärast, kus Inno kirjutas, kuidas ta proovis omale sõrme perse torgata. Aga kes meist ei oleks endale ühel (kahel, kolmel, neljal) hetkel elus sõrme perse torganud. Proovinud vähemalt? Inimene on ju uudishimulik, oma kehaga tuttavaks saamine on loomulik, otse vajalik. Tunnistan ausalt, ma ei ole kunagi anaalseksi proovinud, kuigi mõned mehed on seda tahtnud, sest pelk sõrme ajamine perse on olnud talumatult vastik. Ei ole vist naistel erogeenne tsoon see pärak, mnjah.

Joao hollandlasest sõber-kunstnik, kes võiks teile tunde pajatada sest, kuidas ta kõikjale, kuhu saab, mandalasid (ärge küsige, ma ei tea, mis see tähendab) joonistab, sõitis pühadeks ära koju Amsterdami ning pakkus oma hipis El Borni linnajaos asuva katusekorteri Joaole välja. Et kui talle peaks tulema pähe veeta uusaastaöö Barcelonas, siis andku aga tuld. Nii me sõitsimegi Barcelonasse. Lahe! mõtlesin mina. Kõik need muuseumid. Dali ja Picasso. No need muidugi kõik ka olid, Joao ostis ilusti piletid ja kõik, aga enamuse ajast me kaklesime. Ei saanud läbi. Pildusime üksteise pihta inetusi. Kuigi olime Barcelonas, kuhu olime sõitnud selleks, et olla lõppude lõpuks ometi rõõmsad ja õnnelikud. Ei tulnud välja. Joao jõi end El Quattro Gats’is (see on see resto, kus Picasso armastas söömas käia ja mis on hirmkallis) liiga kiiresti purju ja ma läksin sest närvi. Tahtsin minna tema sõbra korterisse magama. Joao aga tahtis minna linna kõige popimasse klubisse. Talle nii jubedalt meeldis tantsida (see on kreisi, ma tean, aga me oleme Innoga arutlenud, et Joao ja Ingrid võiksid sobida, sest neile mõlemale meeldib nii väga tantsida). Ka mina tahtsin tantsida, uusaastaöö ikkagi, aga kuna Joao oli purjus ja tuigerdas, siis ma häbenesin teda ega kujutanud ette, et ma seal temaga tantsin. Siukse purjus nässakaga. Mina, shikk tibi. Mul oli seljas ilus punane pitskaunistustega kleit, mu juuksed olid valgeks värvitud ning hispaania mehed kiikasid mind silmanurgast kahjutundega. Et mis ilus tshikk, aga siukse nässi käevangus.

Kui me olime tuttavaks saanud, siis Joao rääkis mulle, kuidas talle taheti Läti ööklubis peksa anda. Mis sa siis tegid, küsisin mina. Ah ei midagi, ütles Joao, tantsisin lihtsalt ühe tüdrukuga ja siis üks tüüp kargas mulle ligi ja ütles, et selle tüdrukuga ei tohi tantsida, sel tüdrukul on boyfriend. See ongi sinu ja minu kultuuri erinevus, seletas Joao mulle kohvik Moskva laua taga, - minu kultuuris tohib iga mees teise mehe naisega tantsida, aga sinu kultuuris on see keelatud, kuritegu. Tead, mis ma sest arvan? Ma arvan, et meie oleme tsiviliseeritud, aga teie olete barbarid.

*

Jõudsime Innoga alles 23nda õhtul Ameerikast tagasi. Lendasime äriklassis ja seal oli nii mõnus jalgu vahelduseks välja sirutada, aga väsitas ikka. Ööbisime Olümpsis, oma lemmikhotellis, kus magasime 12 tundi jutti, nii et isegi hommikusöögile ei jõudnud mitte. Kui lõpuks üles saime, põrutasime Massiarru. Käisin esimest korda elus jõulukuuske metsast toomas. Omaenda metsast! Siis Rakverre. Sättisime kuuse paika ja ehtisime ära. Sõime isa tehtud jõulutoite. Kinkisin isale jõuludeks läpaka ja tal oli selle üle väga hea meel, hakkas kohe asja uurima, et kuidas meile saata. No küllap õpib varsti ära, huvi on igatahes suur.

Esimesed ööd ei julenud ema-isa juures ööbida, olime hotellis, et äkki hakkab astma. Nina vilin ja muu. Ja oligi, kuigi läksime ööseks hotelli, hakkas mu nina ikkagi õhtupoole tasakesi vilistama. Nagu rong, kui ta hoogu võtab. Siis hakkas rahast kahju. Öö hotellis maksab ikkagi 1200 krooni. Kuigi raha mul on, aga inimesele on loomuomane olla ihne, kui asi puudutab ta enda mugavust, millegipärast. Ostsime siis voodi, siukse mõnusa keha järele kohanduva inglise madratsiga, ning paigutasime ta isa-ema elutuppa. Esimesed paar ööd olid enam-vähem, aga siis hakkas pihta. Nina muudkui vilistas ja silmad olid punased peas, nägu läks üleni paiste. Inno oli paanikas, tahtis öösel Tartu poole sõitma hakata. Kannatasime vana-aastaõhtu ja esimese jaanuari kuidagi veel mõnusa vilina saatel ära, aga siis, teisel jaanuaril sõitsime tagasi Tartusse. Inno oli vihane, lubas enam mitte kunagi Rakverre tulla. Mina olin vihane, sest polnud ikka veel välja selgitanud oma ninavilina põhjust. Siinkohal vahemärkusena, et ma ei lubanud Innol teha endast fotot paistes näoga siia üles riputamiseks. Aususel on siiski ka siin blogis piir ja see on paistes nägu, khm!

Nii, aga siis ma hakkasin järele mõtlema, et mis mu kodus õieti toimub, ja välja mõtlesin. Ma olen oma isaga hästi lähedane ja ema tunneb end seepärast tõrjutuna. Ehk siis mina olen olnud pea 20 aastat mitte oma isa tütar, vaid naine. Vaimses mõttes muidugi. Ja emal pole siis üle jäänud muud, kui üle võtta lapse, tütre roll. Ta on selle nüüdseks juba nii hästi omandanud, et korraldab regulaarseid jonnituure. Karjub, pirtsutab, sõna otseses mõttes haugub vastu kõigele, mida mina ja isa ütleme. Ei tule demonstratiivselt lauda, kui isa on söögi valmis teinud. Ütleb, et isa tehtud toit on pask. Kisub isa kassi sabast. Ropendab. Riietub veidralt. Paugutab uksi. Teeskleb, et on haige. Kurdab, et teda kusagile kaasa ei võeta, et tal on igav jne. Mina olen aga hakanud oma emale emaks: koristan tema järelt, pahandan temaga, kui ta on mõne segaduse korraldanud, palun/sunnin teda lauda ja sööma, katsun teda lõbustada, ütlen, et kassi ei ole ilus sabast sikutada, teen märkuse, kui tal on seljas midagi ebasobilikku ja kui ta ropendab.

Ma olen sellest rollist väga väsinud, kaks aastat tagasi koguni nii väga, et tahtsin surra, aga ma pole osanud seda katkestada, lõpetada, oravaratast peatada. Kuidagi märkamatult on nii läinud, et me kõik, mina, isa ja ema, oleme olnud oma rollidega rahul. Ma ei mäletagi, millal see oma emale emamängimine alguse sai. Vist siis, kui isa jäi pensionile, siis pidid ema ja isa olema kogu aeg koos ja oli selge, et neil ei ole hea koos olla. Isa ei tahtnud kohvikus käia mitte ema, vaid minuga. Jätsime ema koju nagu paha lapse ja eks ta siis harjuski olema siuke paha, jonnakas laps.

Millalgi tuli astma. Eks vist siis, kui mu tõeline mina ei tahtnud enam mängida. Õhus oli pinge, sest vaevalt emalegi paha laps olla meeldis. Aga me ei osanud kuidagi teisiti.

Sobimatuid suhteid on ju vaja koos hoida, abielusid-perekondi tuleb hoida, president Ilveski ütles seda oma uusaastakõnes. Aga kas president Ilves on õnnelik? Kas ta sobib Eveliniga? Viisakas ja etiketikohane oleks kindlasti öelda jah, aga kui jah, siis miks räägib Evelin Kroonikas sellest, kuidas ta käib kinos koos turvameestega. Miks ta ei käi koos Toomas Hendrikuga. Ei ole vist etiketikohane küsida, mnjah.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, armastas ütelda minu tädi Endla, kelle mees Rudolf põgenes tema eest nii umbes kaheksa korda aastas Lake Champlain’ile kala püüdma. Nad elasid siis New Yorgi lähistel.

P.S. Täna on juba parem. Ma ei suhtle emaga, ei pahanda, ei kärgi, ei kamanda. Tema peaks minuga pahandama, kui üldse. Praegu on nii, et tema punnutab oma toas, lootuses, et ma tulen küsima, mis tal viga, ja mina olen oma toas. Imelikult hea, kerge on hingata ja ma olen jälle oma nägu. Varsti luban Innol jälle pilti teha.

05. 01. 2007, reede, ikka Rakveres