Saabus uus külaline Piret Jaaks:


Piret Jaaks, Contra, Aapo.


Aapo, Contra.


Veiko.

Saabus Jaan:


Jaan Pehk, Wimberg, Contra.


Wimberg, Contra, Aapo.


Jaan Pehk sirvib ajakirja Just!

Mõned pildid sellest:


Pildil vasakult Margus 'Contra' Konnula, Irja, Aapo Ilves.


Veiko Märka.


Aapo Ilves, Jaak 'Wimberg' Urmet, Margus 'Contra' Konnula.

Irja:

Kui te eile Kahvlit vaatasite, siis aimate, millest rääkima hakkan. Sest kes suudaks unustada, millise üleva paatosega rääkis seal Tarmo Kruusimägi alias Kojamees sellest, kuidas ta “Tallinna mässu” ajal “märatsevate venelaste” eest Woodstocki pubi “kaitses”! Sealjuures olid “relvadeks” üksnes pudelid! “Taganeda” oli vaid keldrisse! Ja venelasi muudkui tungis ja tungis peale!! Aga ei, Kojamees ei kartnud. Ta räägib värisevi hääli, kuidas ta isegi mitte ei vihka venelasi, kuna “kaitset mobiliseerides” polnud sellisteks mõteteks aega. Tema kõrval istub habemik, seljas sinine särk kirjaga “EESTI”. Kui vaatate me Toompea videoid, siis kuulake Jüri Böhmi, kes aasta tagasi augustis rääkis, et Tallinnas ei tohi enam sinimustvalget lippu lehvitada ega sinimustvalget märki rinnas kanda. Nüüd istub telepurgis habemik, seljas särk kirjaga “EESTI” ja iga hetk nutma puhkev Kojamees pajatab, kuidas ta “kaitses” Woodstocki pubi raevutsevate venelaste, kaabakate ja pättide rünnakute eest. Kiur ja Hannes pidanuks mitte miskit Under Mariet sinna saatesse esinema kutsuma, kohale tulnuks kutsuda hoopis vanade sõjameeste-vabadusvõitlejate ühendlaulukoor, kes oleks laulnud: “Meil leegion sammub ja sirge on ta rüht, on kohustus tähtis meil täita! Eesti tulevik, see meie kõikide soov! Mille nimel tuleb surra või võita!!!” Veel parem, Kojamees ja Habe võinuks püsti tõusta ja seda laulu laulda! Jahhh!!! Ja siis me oleks kõik võinud valada liigutuspisaraid ning heisata oma majadel sinimustvalged riigilipud. Nuuks!

Kujutan juba ette, kuis tähistame 10, 25, 50!!! aasta pärast Tallinna Mässu ja vägeva Woodstocki lahingu aastapäeva. Kuis püstitame selle mälestuseks Woodstocki pubi ette, millest on saanud Tallinna Mässule pühendet muuseum, mälestusmärgi ja kuidas Kojamees ja Habe saavad presidendilt vabadusvõitleja ordeni ja kuidas neid kutsutakse – suurte austusavalduste saatel – televisiooni, rääkima oma sõjamälestustest!!! Näen juba tekkimas uusi sümboleid, mille pärast lahinguid lüüa. Mida siis kas teisaldada või kaitsta, olenevalt rahvuslikust kuuluvusest muidugi. Saksa soldatist saime lahti, niisamuti pronkssõdurist. Aga ega lahingud seepärast veel peetud ole, jumal hoia. Hannes küsis ju Kojamehelt ja Habemelt, kas nad “venelaste” vastu viha ka tunnevad. Aga muidugi, tahtnuks Kojamees näoilme järgi otsustades röökida, kui näen, siis kägistan ära, jäi aga siiski väärikaks ja pressis läbi hammaste lakoonilise “Ei!”. Ning taas tekkis uus müüt. Väärikast eestlasest, kes suudab ka surma lõugade vahel rahulikuks jääda.

Jumal hoia, tahaks karjuda, miks peaks tundma viha tavalise vene inimese vastu. Näiteks Nikolai ja tema pojapoja vastu näiteks. Aga seda ju too küsimus eeldas. Et justkui oleks nüüd iga ehtsa eestlase kohus vihata venelasi. Raisku. Hiljuti kutsus üks “friend” orkutist liituma community´ga “vihkame venelasi”. Ma tahan siit riigist ära, mul on tunne. Ja mitte venelaste pärast. Mind vihastavad need kuradi pseudovabadusvõitlejad, kel pole tegeliku vabadusvõitlusega mingit pistmist.

Kui te tahate teada, milline näeb välja üks õige vabadusvõitleja, siis vaadake videot Jüri Böhmist (Toompea 1 ja Toompea 2 all). Ja Jüri Liim on vabadusvõitleja. Isegi Tiit Madisson. Enn Tarto, Mart Niklus. Jüri Böhm käis mööda Tallinna linna ringi sinimustvalge lipu ja märgiga juba siis, kui see oli veel meie, tema kaasmaalaste arust naljakas. Need mehed on kogu aeg ajanud oma joru, hoolimata muutuvatest aegadest. Hoolimata sellest, et me oleme neid pidanud hulludeks. Nad on sellesama vabadusvõitluse nimel andnud ära tükke oma elust, tükke oma vabadusest. Vabadusvõitlus saabki olla pidev, elukestev, kompromissitu. Mitte nii, et istun pubis ja joon õlli ning tulevad venkud ja rikuvad mul mõnusa õllijoomise ära ja siis ma võitlen. Samuti on vabadusvõitleja, tõsi küll, venelaste oma, Dimitri Klenski. Kogu aeg ajab oma joru, on populaarne või ei ole. Põhimõtetega mees, täpselt nagu Jüri Böhm.

Nüüd on vabadusvõitlus korraga IN. Jube IN on käia ringi kirjaga EESTI. Mis on ju tore. Aga sealjuures ei tohi unustada tõelisi vabadusvõitlejaid, kes ju tegelikult juba ammu rääkisid sellest, et olukord on tõsine. Sestap, palun, ärgem enam iial kõnelgem Tallinna Mässust ja miskist Woodstocki kaitsmisest. Kõrtsul löödi aknad sisse ja kõik. Ega see ei olnud nagu lahing Sinimägedes või Keila all, kus eesti mehed kaitsesid oma kodu ja kodumaad. Tavaline kõrtsikaklus oli, inimohvriteta sealjuures.

Samuti – ka ses saates õhutas meedia rahvustevahelist viha. Sedapuhku siis TV3 Hannes Võrno ja Kiur Aarma isikus. Toredad saatejuhid muidu mõlemad, aga miks küsida äsja kakelungist väljunud Kojamehelt ja Habemelt, kas nad vihkavad venelasi. Isegi kui keegi sellise küsimuse esitas. Kuidas saab üleüldse vihata kogu rahvust?

P.S. Woodstocki omanikule tuleb siuke kodusõja ühe tähtsaima lahinguplatsi kuulsus muidugi kasuks. Eks igaüks tahab ju nüüd vähemasti korra elus juua õlut ses kohas, kus eestlastel õnnestus lüüa taganema märatsevate venelaste jõuk!

Inno:
sain tagasiside, kus Maci kasutaja soovitab Microsofti toote asemele NeoOffice tarkvara. Ma ise seda proovinud pole, kuna olen olnud skeptiline tasuta tarkvara suhtes. Ma ei usalda tasuta asju, millegipärast. Ma olen ilmselt rikutud mõtlemisega nõuka ajast, kus asjad tulid tasuta kätte, aga läksid pärast kalliks maksma.

Aga siin see tagasiside on:

Tere,

kasutan mac-i viimased 15 aastat ja soovitaksin MS-i asemel sellist
toredat programmi nagu NeoOffice:

http://www.neooffice.org/neojava/en/index.php

(OpenOffice versioon mac-ile, sisaldab varasemate mac-i programmide:
Claris Works, Apple Works, MacLink Plus elemente)

Kasutan seda pea aasta ja väga rahul. Seal olemas kõik mis MS-il ja
vist rohkemgi. Tehniliselt sarnane MS-ga, aga veic intelligentsem. :)

MS-i pole rohkem kordagi kasutanud, konverteerib kõike mõlemat
pidi :) Olemas ka eestikeelsena.

Inno:

üks selline tagaside:
Tere Inno

Sinu blogist jooksis läbi mõte, et ID-kaart Macintoshi peal ei tööta. Töötab küll, aga tänu Ideelabor OÜ ennastsalgavale tööle alternatiivsete platvormide jaoks, mis on muidugi võrdlemisi ajuvaba olukorras, kus riik ostab AS Sertifitseerimiskeskuselt teenust.

Aga Macile leiad tarkvara aadressilt http://ideelabor.ee/id-kaart/macosx

UNet sai ID-kaardi toe Safarile mõni kuu tagasi. Teisi internetipankasid kahjuks kommenteerida ei oska.

Tervitustega 

Ja minu vastus:

Jah,
Ma proovisin seda.
Aga mingi kala on sees ja ma ei saanud tööle. Näiteks kui küsis Pin koodi, tuli sisestada hoopis pin2, ja muud säärast naljakat. Ja digiallkirja andmiseni ma ei jõudnudki.
Inno

Ja veel, ma installisin oma MacBooki peale Parallelsi, ning Windowsi, ja kasutan nüüd ID-kaardi tarkvara sealtkaudu. Mis töötab. Sain digiallkirja anda ja puha. Aga see Windowsi värk on kuradima aeglane. Ja kogu aeg tuleb restarte teha. Nagu mingi eilne päev. See Windows XP. Ma ei tea, ehk on parem see Vista, see ülikallis uus platvorm.

Inno:

üks väike veinisoovitus meilt Irjaga (oleme nüüd oma elamise remondiga ühele poole saanud ja sestap saame omale lubada mõnevõrra suuremaid naudinguid): Põltsamaa Kuldne, 1992.

Ja millise teise 1992. aasta veini saab Eestis poest kätte 100 krooniga?

Tõesti hea ja kodumaine üllatus. Hõrk aroom. Sobib hästi niisama joomiseks, näiteks magustoiduks. Või ka külma ilmaga sooja sissesaamiseks. Aga ta võiks olla näiteks teatrites saadaval, hea vaheajal limpsida kalli ja kange konjaki asmel. Ma pean ütlema, et mulle on kodumaised marja- ja õunaveinid alati meeldinud. Aga, maitse asi.

Ja väga head on ka Põltsamaa naturaalsed siidrid (olid vahepeal Rimis müügil suisa hinnaga 10 krooni 0,7 L pudel, normaalhind Rimis 42-49 krooni, saadaval valik õuna, pirni ja mustika siidrit). Neil on siidri maitse.

Proovigem.

Ja see pole reklaam. Põltsamaa tehas pole mulle sentigi maksnud. Ausõna.

Inno:

ma pean silmas meesteajakirja, mis on meesteajakiri. Juba taotluslikult. Mitte nn üldhuviajakirju nagu Suomen Kuvalehti, Esquire, Vanity Fair, Time või Forbes, mida samuti loevad põhiliselt mehed, aga mis pole meesteajakirjad.

Meesteajakirjad on näiteks FHM, GQ, (ilmselt ka Jallu, Kalle ja Playboy), ning Eestis veel Klubi. Aga need pole ajakirjad, mida ma tahaks lugeda, või ütleme, kus isegi töötada. Sest ma ei saa sellest aru, miks peaks meest huvitama ainult maitsetult riietatud paljad naised, allapoole vööd naljad, kui palju maksab õlu Jõgeval ja muud säärast. Minu jaoks on need ajakirjad neile meestele, kes ei julge pornokat osta, küll aga tahavad aeg-ajalt kuskil pihku peksta.

Aga meesteajakiri mis oleks meesteajakiri. Sellist ma polnud kohanud. Mis oleks samas stiilis nagu naiseajakiri, kus esikaanel mees, kus sees kirjutatud meeste asjadest, meeste probleemidest. Kus oleks tähelepanu keskpunktis mees.

Ja nüüd on ta lõpuks olemas. Men's Vogue. Ma tellisin selle ja olen väga rahul. Näiteks viimane number räägib põhjalikult sellest, kuidas ameti maha pannud meesjuhid teenivad suurt raha kõnede pidamisega. Selline põhjalik lugu, mis võinuks vabalt ilmuda ajakirjades Time või Newsweek. Vogue kirjutab lahti suuremad kõnepidajad USAs, sest teada on, et USAs on eredeim täht selles vallas Bill Clinton, aga teistest pole juttu olnud. Eestis on teada Mart Laar, aga teised? Aga isegi Laarist Men's Vogue ei kirjuta. Ja Eestis pole ajakirja, mis meestest ja nende asjadest põhjalikult kirjutaks. Meestest, meestele, meeste pilgu läbi. Noh, FHM ja Klubi on. Aga kui ma ei mõtle kogu aeg pihku peksmisele ja enda täisjoomisele? Seevastu naisteajakirju (neid, millel on esikaanel naine, mitte poolpaljas mees) on juba kümmekond (Eesti Naine, Stiil, Stiina, Anne, Cosmopolitan, Trend, Jana, Naised, Naisteleht) ja pidevalt tuleb juurde. Kas tõesti on mehed niipalju kehvemad?!


Võrdluseks kahe meesteajakirja esikaaned. Kumba ostaksid sina?

Irja:

Viimastel päevadel on mu hinges olnud miski ärev rahutus. Tahaks kuskile ära. Barcelonasse, Lissaboni, Kairosse, kuhu iganes. Mõnda sellisesse linna, kus ma olen end tundnud hästi. Pakku. Venelaste eest? Ei, sest kui järele mõelda, siis pole venelane midagi valesti teinud. See rahvas ongi keevaline, kannab südant varrukas, nagu öeldakse, ja reageerib kohe. Eestlane torgib mõnuga, selja tagant.

Ma ei usu, et kellelegi oli –tegelikult – üllatuseks, et venelased pronksmehe teisaldamise pärast närvi läksid. Et nad Eesti saatkonna tegelasi seal Moskvas kiusasid. Et nad politseinikele “piderasti” karjusid. Ei, sõbrakesed, ärgem tehkem nüüd sellist nägu, et me ise eravestlustes, joogistena politseinikke “mentideks” ei kutsu. Muidugi nüüd, kus needsamad “mendid” peksavad venelasi, siis on nad tublid korrakaitsjad, selge see. Venelased süütasid ühe kioski, lõid sisse paari poe aknad, purustasid ühe baari sisemuse. Jumalukene küll. Tuleb meelde raadiost kuuldud lause, kus üks Woodstocki kaitsnud poiss suurustas, et kui sinna baari tuleb edaspidi venelane, siis ta pekstakse kindlasti surnuks.

Aga, armsad, kust me esiteks teame, et need marutajad olid just eestivenelased? Äkki tulid piiri tagant? Ja teiseks, kui mõned neist ka olid siinsed elanikud, siis päris kindlasti oli Venemaalt siia kohale saadetud hulk provokaatoreid, eriüksuste mehi, kes kohalikke üles kütsid. Viskasid politseiniku ja poeakna pihta esimese kivi, piltikult öeldes. Küllap nii mõnigi eestlane teeks sedasama, kui ta näeks, et teised teevad ka. Massiga koos olles tekib ju karistamatuse illusioon. Vaadakem või Stockmanni osturallit. Inimesed ostavad, kuigi neil neid asju vaja ei ole. Sest teised ostavad ka. Sama massipsühhoos tekib ka märatsemist pealt vaadates. Sa vaatad, et teised märatsevad, ja ei taha ka heast lõbust ilma jääda.

Naljakas on vaadata, kuidas telekas räägib tuttav prokurör Lavly Lepp surmtõsise näoga sellest, kuidas nüüd kohe hakatakse pättidele karistusi mõistma. Et mis tubli politsei ja mis tublid prokurörid. Ja eestlasest televaataja, kahjurõõmus nagu ta on, mõtleb parastades, et andke jah nendele venelastele. Politsei oli kah nii tubli, terve öö valvas neid kaabakaid. Eestlane ulatab eestlasele käe, aastaid vaenutsenud naabrimehed lepivad. Ühine vaenlane on leitud – ja see on venelane!!! Jesss!!!

Tegelikult on tavaline venelane oma loomult lihtne, isegi lihtsameelne, siiras ja suuremeelne. Katab külalisele uhke laua, isegi kui tal endal midagi hinge taga ei ole. Tuleb appi, kui vaja. Rõõmustab, kui teisel hästi läheb. Mul on onu Igor, ema tädipoeg, kes, tõsi küll, on oma ema poolt ingerlane. Aga isa on tal venelane, perekonnanimega Kazakov. Meeldiv vanahärra, kes eesti keelt ei räägi. Aga seda polegi vaja, sest jutud on alati saanud räägitud. Ja ükskord ammu, kui minu ingerlasest vanaisa lukustas mu vanaema ja lapsed põranda alla keldrisse, sest tal oli parajasti üks märatsemishoog peale tulnud, siis Igori isa tuli ja päästis nad sealt välja. Onu Igor, nagu ma teda kutsun, on samuti lahe sell. Töötab Soomes bussijuhina. Saatsin talle möödunud suvel pulmakutse, uskudes, et ta ei tule (isegi mu vennad olid mulle ära öelnud), aga pulmapäeva hommikul oli Igor koos oma tütre ja tütremehega Massiarus üks esimesi külalisi. Näpus hiigelsuur lillekimp ning kallis kingitus, kaardi vahel 50 eurot. Katsusin vaielda, aga Igor vaatas mulle silma ja ütles lihtsalt: Nje spor samnoi. Ja tuli ning oli peo hing, võttis igal võimalusel laulu üles, vennastus kõigi pulmalistega, läks ja tõi Pärnu bussijaamast isegi kaks hiljaksjäänud pulmalist (Veiko Märka oma sõbrannaga) ära. Ta ei olnud neist inimestest mitte kedagi varem näinud, aga käitus, nagu oleks neid tundnud eluaeg. Mu sõbrad meenutavad siiani, kuidas Igor oli Pärnust tagasiteel, Massiaru metsavahel oma auto vastu kändu mõlki sõitnud (kuna ta tahtis Veikole ja Kristiinale oma vigursõiduoskusi demonstreerida), ja siis autost välja astunud, mõlki vaadanud, kukalt kratsinud ning tõdenud: no nastajashaja svadba – pili, bili (meie pulmas oli kaklus ka, minu sõbra, naklase Priit Salumaa ja Inno sõbra, bnslase Andres Põllu vahel) i mashinu razbili! Mina olin Igori auto pärast väga mures ja küsisin, mis nüüd saab, aga Igor ainult naeris ja ütles, et ahh, viib Soomes parandusse. Ja kõigil oli lõbus, seda onu Igori juhtumist meenutati pulmade ajal nalja ja neruga mitu korda. Ahjah, ja siis veel see, et üks pulmakülaline Jänesh, kes samuti ses autos istus, sai kerge vopsu sest kokkupõrkest kännuga ja onu Igor siis üritas teda lohutada, et oh sa vaeseke, mispeale Jänesh vahtis teda väga vaenuliku pilguga, umbes nii, et sina, kurat, selle ju korraldasid. Venelase keevalisus ja eestlase ettevaatlikkus, igipõline konflikt.

Vot selline mees on mu onu Igor. Tühjast-tähjast ei hooli, pulmas peabki nalja saama. Aga kujutage nüüd ette, mida oleks ses olukorras teinud tavaline eestlane, eks ole. Ja tänu onu Igorile jääb mul oma pulmadest alatiseks mälestus kui ühest väga lõbusast peost. Üksainus venelane pani kamba eestlasi end natuke vabamalt tundma.

Venelasi on meil suguvõsas veel. Mäletan onu Fedjat, mu ema teise täditütre meest, kes tuli vanavanaemale appi alati, kui too seda vajas. Oli suur viinanina, aga appi tuli alati. Ei olnud küsimustki.

Ja mu vanaema Selma vend Ernest võib samuti vabalt olla pronkssõdur. Ses mõttes, et ta sundmobiliseeriti 18-aastase noormehena ingeri külast vene väkke. Ja olevat kuulu järgi Eestisse saadetud. Seepärast mu vanavanaema Ida-Katariina, kes oli samuti ingerlanna, asuski pärast sõda justnimelt Eestisse elama. Ta lootis, et leiab siit oma poja üles. Kui ta juba siin oli, siis sai teada, et poeg oli kuulutatud teadmata kadunuks ja keegi ei teadnud, mis temast oli saanud. Deserteerunud? Maha lastud? Langenud? Pronkssõdur. Njeizvestnõi soldat.

Isa on mul bandiit. No mitte sõna otseses mõttes, aga Vorkutas, kuhu ta metsavendade abistamise pärast (isa onupoja Vambola vend Enn, kes oli metsavend, elas mõned päevad isa juures Tartus, sessamas korteris muide, kus elame praegu meie Innoga, ja seda siis peetigi “abistamiseks”) saadeti, oli ta ühes kongis bandiitidega (metsavendade abistamine läks banditismi paragrahvi alla) ja enamik neist olid venelased. Isa on rääkinud, et sai nendega väga hästi läbi. Alguses pidas küll maha mõned kaklused, aga kui venelased nägid, et ta neid ei karda, siis edasi oldi suured sõbrad.

Mu vanaema Julie-Eveliine oli Osula koolimajas kooliõpetaja. Teda taheti ka ära küüditada, kusjuures just eestlane tahtis, nimelt Võrumaa mees Hans Vedler (isa ütleb, et Eesti Ekspressi ajakirjanik Sulev Vedler on kangesti selle mehe nägu) käskis tal asjad kokku pakkida ja kaasa tulla. Vanaema hakkas seepeale nutma ja tolle Hans Vedleriga kaasasolnud vene ohvitser tuli vanaema juurde ja ütles, et hea küll, ole täna kodus, homme tuleme sulle järele. Mehed läksid minema, vanaema pakkis asjad, aga “homme” ei tulnud mitte kedagi. Too venelane päästis mu vanaema elu.

Minu vanavanavanavanavanaema (umbes midagi nii) oli venelane. Ja tema mees, mu vanavanavanavanavanaisa olevat olnud Venemaal mõisavalitsejaks ning võtnud seal vene naise ja saanud temaga poja. Aga siis tulnud koduigatsus peale, ta võtnud poja kaasa ning teinud minekit. Ilma naiseta. See polnud nüüd küll ilus tegu muidugi.

Ja mu emapoolse vanaisa ema olevat olnud tatarlane. Siis mu vanavanaema. Pole päris sama, mis venelane, aga ikkagi.

Isal on olnud venelaste seas palju toredaid sõpru. Mu ema juus on süsimust, eks see tatari veri siis. Ja mul on pruunid silmad. Iseloomult oleme emaga mõlemad temperamentsed, eriti on seda näha siis, kui me omavahel tülli lähme. Siis ikka nii, et karvad lendavad. Samas, kui on ära madistatud, siis on hästi hea ja kerge olla. Isale, ehtsale hallisilmsele eestlasele, miskipärast me karvupidi kokkuminemine ei meeldi. Alati on ta oma vaheletulemisega ilusa tüli ära rikkunud. Ja ma ei saa aru, miks isale ei meeldi, kui me emaga üksteise peale karjume. Meil hakkab ju pärast seda kergem. Aga isa on ehtne eestlane, ta ei võigi aru saada.

Aga ma tahtsin veel midagi selle märatsemise kohta rääkida. Ahjaa, meid ei peaks panema nördima mitte see, et venelased märatsesid, vaid see, et me ise, sel riigi ja rahva seisukohalt kriitilistel tundidel EI HOIDNUD KOKKU KUI ÜKS MEES. See on asi, mis peaks meid tõeliselt muretsema panema, mitte Moskva Eesti saatkonna pihta loobitud üksikud munad. Tõelised süüdlased rahvastevahelise vaenu õhutamises on aga ei keegi muu kui meie oma trükimeedia, raadio ja televisioon. Dimitri Klenskil on õigus. Kui palju küsitleti rahutuste kajastamise käigus õigupoolest tavalisi, lihtsaid venelasi? Miks ei räägitud nende tavaliste vene inimestega, kes käivad iga päev meie riigis koolis ja tööl ning maksavad meie riigile makse. MIKS KULUTATI NII PALJU LEHEPINDA JA EETRIAEGA MÄRATSEJATELE??? Paljud vene inimesed näiteks istusid kodus ja vaatasid televiisorit. Meediast jäi aga mulje, nagu oleks KÕIK venelased tänaval ja ründaks Eesti riiki. Kusagil hõõrusid käsi Edgar Savisaar ja tema kannupoiss Evelyn Sepp.

Tõeline “pozor” on aga päevauudised. Vaatasin eile Kanal 2te. Kajastati venelaste miitingut, mille oli organiseerinud Dimitri Klenski. Kusjuures rahulikku miitingut. Miks aeti laiali rahulik miiting? Ja miks jäeti temast (meelega) mulje kui miskist raevutsevast külahullust? Reporter oleks ju võinud teda küsitleda ning näidata kogu intervjuud, mitte ainult lõiku sellest. Meele tegi aga heaks Maire Aunaste “Meie” ETVs, kus venelasi portreteeriti kui eestlastega võrdseid.

Vaenlast ei tule sestap otsida venelaste hulgast, head sõbrad. Hullem on meie enda kahepalgeline meedia. Mis justkui juhtkirjades manitseb meid kõiki rahulikkusele, samas aga paljundab tohututes kogustes pilte mässajatest ja märatsejatest, kuna need ja SÕJA ÕHUTAMINE lihtsalt müüvad paremini kui intervjuu tavalise venelasega Koplist. HÄBI, HÄBI JA VEELKORD HÄBI.

Siinkohal tuleb meelde, kuidas käisime eelmisel sügisel NAKiga Tallinnas ja sattusime juhuslikult Koplisse. Õunapuu all istus tavaline vana vene mees ja kooris roostes noaga õunu. Oli meeleldi nõus vastama küsimustele. Ütles, et igasuguseid on siin varemgi käinud teda intervjueerimas. Rääkis, et talle meeldib siin elada, et on harjunud, privõk. On muidugi mõelnud Venemaale tagasi minekust, aga ehh, kõik ta sugulased seal on juba ammu surnud. Eluaeg siin, Eestis elatud.

Taamal käratsesid ta vnuki, lapselapsed. Kui meid nägid, siis tulid lähemale ja põrnitsesid umbusklikult. Küsisime neilt ka – olukorra kohta riigis. Algul suurustasid poisid, et tuleb sõda eestlaste ja venelaste vahel, aga mida rohkem rääkisime, seda tordam ja lõbusam oli. Lõpuks lahkusime sõpradena.

Eks ta ole, ilmselt portreteerib vene meedia eestlasi niisamasuguste hernehirmutistena nagu eesti meedia portreteerib venelasi.

Ja me ei saa kunagi teada, kui tore inimene on tegelikult onu Igor!

Inno:

Olen sel teemal tahtnud juba pikka aega kirjutada, aga nagu alati, pole olnud sobivat hetke. Aga nüüd õiendan selle võla.

Tahaks kiita Maci (See on siis firma Apple arvutit koos vastava tarkvaraga). Ja päris siiralt ning otsekoheselt, ilma mingi hapu kommertsita. Olen nüüd juba veidi enam kui aasta maci omanik ja ma saan seda vaid kiita. Tõsi, on asju, mis maci peal ei tööta või töötavad tõrgetega, näiteks nagu ID kaardi tarkvara. Ja kõik seadmed ei ühildu. Aga ID kaarti asendab enamikes asjades edukalt internetipank. Tõsi, digiallkirja ei saa panga kaudu dokumentidele anda. Aga see on ka pea ainus puudus. Sest seadmeid ostes saab uurida ühildumist maciga. Kindlasti on maci puhul plusse rohkem.

Kuivõrd eile sebisin veidi PCga, siis on muljed värsked. Kokkuvõttes võib öelda, et enamik tegevusi PCga töötades sarnaneb kirvega käekella parandamisega. Kus iga pisikese asja tegemiseks tuleb rakendada kogu arvuti mahv. Ja meeletult oodata, korduvalt restarte teha. Ja siis selgub, et vajalik tarkvara kas ei tööta, on draiverid vananenud või on mingi muu viga.

Olen proovinud PCga töötada nii Windowsi kui Linuxi keskkonnas. Ma pole arvuti alal päris võhik, aga Linux on minu meelest arvutit väga hästi tundvatele spetsialistedele. Kel on aega asjade kallal pusida. Siis tasub end Linux hästi ära, sest kõik on tasuta. Aga see tasuta tähendab seda, et kõik ei pruugi töötada. Või töötab nii, nagu ei osanud arvatagi. Ma leian, et Linux sobib rohkem võrguarvutitesse, arvuteid jooksutama, millega pidevalt ei töötata. Kus pole vaja eri programme samaaegselt avada ja käigus hoida.

Võib öelda ka nii, et mac on tööloom, PC rohkem nikerdamiseks ja imetlemiseks.

Windows töötab hästi, aga mingi teatud piirini, kuna on väga aeglane ja pirtsakas. Windowsi vähene turvalisus on viinud olukorrani, kus arvutisse peab toppima hulgi kõiksugu viirusetõrjeid, mis muudavad arvuti kokkuvõttes väga aeglaseks. Kõik programmid enam hästi ei tööta või on nii aeglased, et kannatus katkeb.

Seevastu maci puhul on olukord sootuks teine. Kõik mis peab töötama, see töötab. Ja korraga võib käigus hoida kümmekond programmi. Ilma mingi probleemita. Ja arvuti töötab ka tagasihoidliku konfiguratsiooni puhul. Mille üle ma algul eriti imestasin. Sest Windowsi puhul on nii, et iga uue op-süsteemi tarkvaraversiooniga tuleb piltlikult öeldes uus masin osta. Seevastu maci tarkvara kõlbab nii uutele kui vanadele riistadele. Mis on mu meelest suur pluss.

Ja ma ei saa ära kiita maci wifit, mis on väga tundlik ja paindlik. Samuti maci graafika, mis võimaldab ka lihtsa riistaga suuri pilte töödelda ning videot monteerida. Tõsi, arvuti on aeglane, aga ta saab hakkama. Windowsi keskkonnas on tavaline, et arvuti jookseb suurte failide töötlemise peale lihtsalt kokku. Minu mac, mille jaanuaris soetasin (MacBook) pole veel kordagi kokku jooksnud, ega hangunud. Tõesti, mitte kordagi. Samas hangus eile Windows, mille ma oma macis eile käivitasin. Ja tulid meelde vanad Windowsiga seotud jamad.

Ma tunnistan, et olin varem tõsine maci vastane, kuna pidasin maci filosoofiat valeks. Et on monopoliseerinud oma pillid oma tarkvaraga. Aga nüüd näen, et sel on ka eeliseid. Sest ainult nii suudab firma tagada, et tema riistad ka töötavad. Igas asendis. Näiteks n tüeline lust maci uut tarkvara installeerida. Või seadmeid ühendada. See käib niks-naks. Pole vaja teha mingeid restarte teha ega kuskilt vidinaid stoppida. Asjad ühilduvad seamlessly, tõega.


Minu MacBook.

Irja:

Mõnus. Ronisime just praegu välja oma mullikast, s.o mullivannist. Hästi mõnus on lasta külmal päeval (Tartus on täna 1 kraad sooja, prrr) vann ääreni vett täis, panna miskit head soola ka ja lihtsalt vedeleda. See on meil nüüd Innoga juba harjumuseks kujunenud. Sellise jubeda ilmaga (eile sadas lund) ju jalutama ei lähe. Kõige lahedam on pikutada, lugeda laisalt läbi mõned ajakirjad & raamatud ning käia ära mullivannis.

Ühes mõnusas kodus peavad minu arust kindlasti olemalt vähemalt üks ülimugav voodi ning üks suur mullivann. Tavaline vann jääb lahjaks, sinna ei saa kahekesi sisse ronida ja see ei mullita ka. Ühesõnaga jama.

Esimest korda käisime Innoga mullikas Lepanina hotellis, 2005nda aasta suvel, kui ma ei eksi, ja see oli armastus esimesest silmapilgust. Sestpeale olin veendunud, et tahan omale ka mullikat. Muidugi kohe ei saanud, sest et ei olnud raha (üks korralik mullikas maksab nii umbes 20 tuhhi), aga varsti oli ja siis me tegime endale unistuste vannitoa. Mullikal on mõnusad laiad ääred, sinna peale saab panna näiteks veiniklaasid ja taldriku hispaania jamoniga.

Isakene on mul nüüdseks ka juba mullivannis ära käinud. See oli tal esimene kord. Algul isa ehmatas, kui mullitaja käima panime, aga pärast vaatas, et täitsa mõnus, ja lõpuks ei tahtnud enam välja tulla. Ja seljavalust sai ta ka lahti.

Soovitame kõigile.

See siis ongi meie mullivann, kus nüüd pea iga päev end turgutamas oleme käinud. Vannitoas on ka kaks kullatud äärtega peeglit, mille nihverdasime endale Jyskist. Ja kuna Inno armastab poti peal lugeda, siis on põrandal ka ajakirjakorv värskete Esquire'itega!




Mina vannis koos Dom Perignon'iga, mis muide polegi teab mis hea. Ja Moet Chandon on veel sitem. Kõige parem shamp on tegelikult Hispaania Cava, mida müüakse näiteks Rimis. Ja seda ainult 70 krooni eest. Ja kui juba joomiseks läheb, siis tasub kõiksugu Hispaania ja Portugali veinide asemel juua Põltsamaa ja Võhu veine. 92. aasta veine saab 100 krooni eest. Peeglist paistab muide Inno pea.


Inno vannis. Ta joob tõrvashampooni, hihii. Tegelt on tõrvashampoon Inno lemmikshampoon. Ja samuti, nagu näha, on ta ära söönud terve paki jamonit. Tühi pakk vanni äärel.



Isakesest on samuti mullivanni fänn saanud. Pildil on ta seal esimest korda. Isal vahel selg valutab, aga pärast mullivannis käimist oli valu kui peoga pühitud.

Irja:

Mõned pildid minu elust Portugalis koos elukaaslase Joaoga, kellega ma elasin kaks aastat koos ja pidin abielluma juunis 2005. Innoga kohtumine muutis muidugi plaane ja pulmad jäid ära.


Mina pikutamas Lissaboni kodus, väga kallil, eksklusiivsel ja mugaval diivanil, kus mu elukaaslasele Joaole meeldis pärast tööd pikutada ning uinakut teha. Joaole oli tema diivan tähtsaimaks mööbliesemeks ning elu keskpunktiks.



Mina helistan Portugalist isale koju. Need kõned aitasid mul seal kaugel ellu jääda.



Joao ja mina Portugali külakeses Castelo de Vides. Castelo de Videl on siiani mu südames eriline koht ja ma tahan sinna ikka tagasi minna. Eelmise aasta mais käisime seal Innoga ja nüüd tahame sügisel jälle minna, kui seal on iga-aastane Feria de Castanhas ehk siis kastanitepüha.



Mina Hispaanias miskis hotellis. Olime Joaoga reisil läbi Hispaania lõunaosa. Peatusime Meridas, Sevillas, Cordobas ja Granadas.



Mina kodus Lissabonis. Joao on parajasti katnud õhtusöögilaua ning pildistab mind. Mul on seljas must liibuv õhtukleit, mille ostsin Ameerikast.


Mina Portugalis mere ääres. Joao tutvustas mulle parajasti Alentejot ning Portugali lõunaosa.



Joao suitsetamas Sevillas Hispaanias. Siiski peab mainima, et ta jättis suitsetamise maha, kui olime aasta aega koos elanud.



Joao hotellitoa rõdul päikest nautimas. Talle väga meeldisid sellised kirjud särgid.



Joao, minu vanaema Selma ja mina Rakveres minu isa ja ema pool külas. Tõin Joao isale ja emale tutvustamiseks Eestisse 2004nda aasta juulis. Nagu näha, on laual värsked maasikad. Joao valmistas isale-emale uhke õhtusöögi. Krevetipasta. Minu vend Vello Vaher leidis Joao kohta, et oleks täitsa okei mees mulle, kui oleks eestlane, hihii.


Mina Lissabonis Tejo jõe äärses kohvikus. Jälle üks mu lemmikkohti maailmas - Lissabon! Eelmisel aastal tirisin ka oma armsa Inno sinna jõe äärde kablutama!


Mina Portugalis Alentejos, ookeni ääres, sillal, mis viib restorani. Olen natuke väsinud olemisega. Tean tegelikult juba, et me Joaoga ei sobi, aga katsun teha vaprat nägu.

Inno:

mõned pildid ka minust endast. Tasakaalustuseks või nii. Mõned varasemad ülesvõtted, 3-4 aasta tagusest ajast.
Et pole ma olnud nii korralik ühti alati.
Ja ma olen oma elu jooksul ikka korralikult joonud ja pihku peksnud. Eve Laugmal on ses osas õigus, ju ta teab.


Inno (vasakul) ühel Äripäeva väljasõidul.


Magistrantide peol.

Inno:

olen siin pikalt jahunud viimasel ajal tüdrukute klubi teemal, aga pole pannud ühtegi pilti. Nüüd lahendan sele võlgnevuse. Niisiis, teie ees on tüdrukute klubi, mille liikmete hulgas värske rahvastikuminister Urve Palo.


Pildil tüdrukute klubi, vasakult Urve Palo, Terje Eipre, Veronika Elmet, Ingrid Tähismaa ja ees Ester Eomois. Pildilt puudub apteegiketi juht Triinu-Caroline Entsik.

Inno:

tuli selline vastukaja:

4/29/07 8:58 PM, "Eve Laugma" kirjutas:

Tere!
Te olete väga nõmedad!
Kahju, et te ise sellest aru ei saa!
Keda kuradit huvitab, et sa Inno pihku peksad?!
Edu nõmetsemisel!
Väkk!
Irweladage nüüd!

Saatsime sellise vastuse:
Tere,
Täname tähelepaneku eest.
Inno ja Irja

Inno:

Savisaar on ikka suur demagoog. Olukorras, kus õiguskantsler ja maavanem peaks seaduse järgi uurima, miks Savisaar omavalitsuse juhina ei tegutsenud vastavalt seadusele ja ei taganud linnas korda, kutsub Savisaar ajakirjanikud kokku ja räägib, kuidas kaebab õiguskantslerile politsei vägivalla peale.

Just Savisaar käitub nagu kõige ehtsam pätt ja tuleks vastutusele võtta kui seaduserikkuja.

Maavanem peaks Savisaare ametist tagandama. Vähemalt ajutiselt, kuni on selgitatud tema sobivus Eesti riigi omavalitsuse juhi kohale.

On saatuse iroonia, et just Tatari tänaval, Tatari 12 asub Tallinna munitsipaalpolitsei kesklinna staap.

tulemused on siin.

Inno:

Olen vaadanud neid ajakirju, mida Irja uudishimulikult loeb ja minu hinnangul on seis selline (värske ajakirja Naised peatoimetaja Inga Raitar jäi välja, kuna ajakiri on veel vähe ilmunud):

1. Naistelehe peatoimetaja Marii Karell


Kommentaarid: stiilne kevadine look. Trendikas soeng, tasemel makeup, maitsekas kudum, mis harmoneerub toon-toonis lauvärviga (L'Oreal), mõnusad kutsuvad huuled (Lumene), jumestus (Chanel) ja säravvalged hambad (Kesklinna hambapolikliinik).

2. Anne peatoimetaja Tiina Lang


Kommentaarid: ägedalt triigitud juuksed (Katrin Sangla, juuksetangid Braun, šampoon Garnier, hooldusvahend Matisse), maitsekad huuled (Estee Lauder), jumestuskreem (Maybelline). Ja lõhn (Elizabeth Arden). Silma- ja lauvärv on samuti ok (Nivea Beaute).

3. Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja


Kommentaarid: nägus triigitud look (juuksepesu ja -pikendused Katrin Sangla, triikimine Katrin Kuldma), jakk (Stockmann), pluus (Gucci), rinnahoidja (Zara) ja stringid (Mango). Meik on natuke kahvatu (Lancome).

Eriauhind parima lapse-looki eest: Ingrid Tähismaa


Kommentaarid: hästi eemaldatud oma nägu (Joe Blasco), ja joonistatud uus nägu (Lancome, L'Oreal, Sothyse, Shiseido, Estee Lauder, Clinique, Collistar).


Kommentaar: Ingrid Tähismaa ja ilma meigita (täielik jubedus, parem kui selliseid pilte ei avaldataks) Ja milline kodu, kõik koristamata. Fuih!!!.

Ja taustaks mõnede välismaiste naisteajakirjade peatoimetajate pildid:


Kommentaar: ilge lõust, täielik jubedik. Võiks end natuke korrastada. Ja mis riided, palun.


Kommentaar: ise juhtiva naisteajakirja Glamour peatoimetaja, aga kus on glamuur? Jube lõust. Pole uuemaid kreeme ja muid potsikuid-totsikuid näinudki. Häbistab tervet naissugu!!! Millal viimati juuksuris käisid, värdjas!? Ja lapse oleks võinud koju jätta.

on ikka tore küll.

Nagu selgub Jaanus Piirsalu tehtud ülesvõtetest Vene televisiooni uudisteprogrammist, on nüüd probleem selles, et pamjatnik asvabaditelja kaitsel olnud Vene kodanik tapeti. Vene kodanik, kes elab Mustvees. Seda ei öeldud, kes tappis, aga mulje jäi, et mees hukkus kangelasena lahingus. Kusjuures ma ei välista, et mehe pussitasid Vene eriteenistuslased, kui nägid, et hoolikalt kavandatud aktsioon läks perse ja politsei ei löönudki kedagi maha. Oli ju politseinike vastu ässitatud mitmeid purjus või narkouimas inimesi, kes ei jaganud ööd ega mütsi, mis toimub. Ja ilma ühegi ohvrita märul poleks leidnud suuremat kõlapinda rahvusvahelises meedias.

Uudisteprogramm kajastas sündmusi, nagu oleks see pamjatnik asvabaditelja Venemaa territoorium, Venemaa omand, mida eestlased torkima hakkasid. Ja iga aktsioon selle territooriumi ja omandi kaitseks on õigustatud. Programm tsiteeris ka Edgar Savisaare blogi, kus ta kirjutab, et asi on halb, tal on piinlik jne.

Pilt näitas vaid lõhkumist, mitte kaupluste rüüstamist.

Destabiliseerimise taktikat on Venemaa ja sellele eelnenud Nõukogu Liit kasutanud juba aastakümneid. Ikka selleks, et endale kasulikke otsuseid läbi suruda. Kui pronkssõduri asi piisavalt suureks puhuda, on võimalik seoses ELiga üht-teist saavutada. Uudistesaatest tuli välja, et venelased juba on Brüsselis kohal mingeid asju ajamas ja et Merkel juba helistas Putinile ja mulje jäi, et lubas eestlased korrale kutsuda.

Ja ELil on venelasi väga vaja, sellesama nafta ja gaasi pärast, mis asub eestlaste sugulasrahvaste territooriumil ja mis aitab Venemaal teostada Euroopa suunal jaga ja valitse poliitikat. Endine Saksamaa juht Gerhard Schröder ongi juba Venemaaga ühes paadis.