Inno:

Oleme nüüd Irjaga juba teist päeva Kairos ja ei kahetse. Inimesed on siin sõbralikumad kui Hurghadas. Ja siirad. Ei nõua igal sammul raha. Pole mingeid väljapressimisi. Saab end tunda vabalt.

Kairo on väga avatud. Nagu üldse islami kultuur. Mošeede uksed on alati avatud. Ja usu ees on kõik võrdsed, mitte nagu ristiusu puhul, kus kõik on võrdsed, aga on veel võrdsemad. Ses mõttes on ristiusk valgusaastate kaugusel põhimõtetest, mida jutlustasid Peetrus ja Mooses. Ja mille järgi elas Kristus.

Viimasel ajal on olnud juttu sellest, et naised peavad sünnitama ja tahavad sünnitada, kuna neil on selline instinkt. Ja seda instinkti toetatakse igati. Kõigepealt makstakse naisele siis, kui ta jääb rasedaks. Siis, kui ta sünnitab, makstakse ka kõik kinni. Ja siis, kui ta on sünnitanud, makstakse. Täiega. Ja miks mitte, sest sünnitus maandab naisel pingeid ja kui naised läbi sünnituse justkui uuesti sünnivad või on õnnelikud, miks siis sellele vastu seista.

Aga mille poolest on sellest sünnitamise instinktist halvem mehe instinkt levitada oma seemet võimalikult laialt? Mitte millegi poolest. Aga millegipärast on nii, et naise instinkti toetatakse igati, mehe instinkti seevastu pigem pärsitakse. Kas siin pole mitte põhjus kõigis neis pingetes ja stressis, mis meeste poolt juhatatud ühiskonda on nüüd juba aastatuhandeid saatnud? Kõigis sõdades. Et mehel ei lasta oma seemet vabalt levitada. Mehe instinkti venitatakse juba poisieast peale nagu kummi, mis siis, enamasti ootamatutel puhkudel, laksatab. Valusalt. Ja laksatab seal, kus seda kõige vähem oodatakse. Näiteks tapmiste, vägistamiste kujul ja muul säärasel perverssel moel.

Mehed peaks võitlema selle eest, et olukorras, kus naise instinkti igati toetatakse, toetataks ka mehe ürginstinkti samaväärselt. Nii näiteks peaks kinni makstama, kasvõi osaliselt, mehe reisid. Siis toit. Ja hotelliarved. Mitte mingeid takistusi ei tohiks teha meestele partnerite valikul ja leidmisel, vastupidi, seda peaks soodustama. Et mees oleks puhanud, terve ja saaks oma elu jooksul eostada võimalikult palju naisi. Mitte nii nagu praegu, kus eluloteriis võitnud mehed, keda millegipärast alfaisasteks kutsutakse, võivad justkui eostada niipalju naisi kui tahavad, ja teised vaadaku vesise suuga pealt. Ühed võivad võtta uue naise kasvõi iga kuu, teised peavad aastakümneid ühe naisega koos olema. Ja lahku minna ka ei tohi. Milleks selline meeste piinamine. Mehe ürginstinkti vastu sõdimine olukorras, kus naise instinkti igapidi toetatakse?


Kairo tänavapilt.


Tükike Kairot.



Kairo kesklinnas.


Päikseloojang Niilusel.



Vaade õhtusele Niilusele.

Inno:

Siin Egiptimaal Niiluse kallastel ringi sõites võib enamasti näha inimesi oma põhiliste askelduste juures, see on siis põllul müttamas. Enamalt jaolt käsitsi. Lapsi kaasates. Lapsi on siin õigus koolist ära võtta, kui endal raske parasjagu. Ja nii need lapsed teenivad vanemaid ja aitavad nende unistusi täita nii nagu Vargamäe noored. Ja kui tütred suured, saab nende mehelemineku pealt peiu käest kah veel pappi. Ja poisid peavad omakorda kõvasti rabama, et naise eest maksta. Naise isale ja emale.

Nii et mida rohkem lapsi, seda parem järg. Seda rohkem pappi. Kirjaoskajaid on ehk pool elanikkonnast. Aga mis neist raamatutest ikka lugeda, kui on niigi teada, et suurem õnn saabub alles teises ilmas. Milleks siis praegune elu on vaid ettevalmistus. Tuleb vaid usinalt palvetada, vajadusel paastuda ning elu jooksul korra Mekas palverännakul käia. Ja siis saabub suurem õnn teises ilmas, mida juba vaaraod uskusid ja millest tulenevalt siis korralikult hauataguseks eluks valmistusid, omale uhked hauakambrid valmistasid ja sinna head-paremat juba eluajal tassisid. Ja mis nüüd siis kõigile muuseumides uudistamiseks on välja pandud. Koos nende vaaraode endiga, kes millegipärast nagu konservid sisse tehti. Ilmselt siis selleks hauataguseks eluks.

Ja lapsi sünnib siin väga korralikult. Sest nende arvust sõltub otseselt pere heaolu. Nii nagu ka varem Eestis, kus lapsed kohe maast madalast pere majapidamises kaasa lõid. Ikka nii, et vara üles, hilja voodi. Ja naine on siin Egiptimaal see masin, kes neid lapsi toodab. Ja nendega tegeleb. Seejuures on naised valdavalt kirjaoskamatud ja usukuulekad ja seeläbi on kindlustatud usukuulekad põlved igavesest ajast igavesti. Ja ega siinne naine oma elu jooksul põllu pealt suurt mujale ei pääse. Ja kui tütar saab rikka mehe, siis saab omale mõne kullast vidina soetada. Või muud head paremat.

Nii et elu on nagu hernes. Lastest kasvavad korralikud kodanikud, kes teavad hästi, kuidas jumalat teenida ja kuidas olla kuulekad isandatele, kes juba aegade hämarusest on olnud jumalale lähemal. Ja ega Mohammed Hosni Mubarak eriti vastuvaidlemist ei talu. Poliitilised vastased istuvad peamiselt vangis kinni. Ja rahvas ei nurise, saab aru, et valitsejal on valitseja tahtmised, tema teab ja jagab paremini neid maailma asju. Sest ta on jumalale lähemal. Sest ta poleks muidu valitseja, kui jumal seda ei tahaks.

Muidugi on kahju neist lastest, kellest tehakse juba maast madalast orjad. Aga see pole mitte ainult siin kaugel ja soojal Egiptimaal, vaid ka näiteks Eestis. Mina konkreetselt olin oma esimesed 18 eluaastat, kuni sõjaväkke minekuni ori. Sõjaväes muidugi ka ja pärast seda. Aga lapsepõlves samuti. Keda siis vanemad käsutasid ja kamandasid ja vajadusel peksid ja nii ma pidin siis vastu tahtmist silikaatkive ühest hunnikust teise tassima või siis kraavi kaevama ajal, kui oleksin tahtnud midagi muud teha, näiteks sõpradega mängida või raamatut lugeda. Või kasvõi niisama loodust nautida. Või jalgrattaga sõita. Aga pere asi vajas ajamist ja kõik tööd tegemist. Sest nii olid olnud orjad ka minu ema ja isa oma lapsepõlves ja ka nende vanemad, niipalju nagu nad mulle rääkisid. Ja oma laste peal said nad siis tagasi teha kõik need jäledused mis nende peal oli tehtud. Ema ja isa olid rõõmsad ning ema ütles, et on hea, et on mitu last, poega, et kui ühega midagi juhtub, siis on teised kohe varnast võtta. Jah, nii ta ütleski, et mitu last on sellepärast hea, et kui üks ära sureb, siis on teised olemas. Seda ütles ema veel, et elu pole meelakkumine. Ja ta ütles ka seda, et lapsed on selleks, et oleks keegi, kes vanemate eest hoolitseks. Et lapsi tehakse selleks.

Isa muudkui maandas oma viha ja pingeid nõukogude võimu vastu oma laste ja naise peal ja nood said kogu aeg peksa. Isa paistis peksmist nautivat, ta nimetas seda kasvatuseks. Et pojad hukka ei läheks. Et neist saaksid korralikud kodanikud. Isa oli alati palju rahulikum pärast peksmist. Ja närviline, kui polnud saanud kedagi pikka aega peksta.

Ja lõpuks oli ema viimane soov enne surma, et pojad oma isa ära tapaks. Ema traagika oli aga see, et ta ise suri ära enne kui isa. Suht noorelt suri, ligi 60 aastaselt. Ja nii ta ei jõudnudki ära oodata seda aega, mil pojad teda vanaduses üleval peaksid. Mil tal poegadest tegelikult kasu oleks olnud. Sellest, et ta oli poegade sünnitamise nimel nahka pannud kogu oma elu ja karjääri. Ta oli nõus palju sünnitama, sest ta tahtis tegelikult hoopis tütart, aga sündisid vaid poisiraisad, nagu ta ise armastas väljenduda. Kolm poissi ja mitte ühtegi tütart.

Praegu enam niipalju lapsi ei sünni kui vanasti ja seetõttu muudkui keelitatakse naisi sünnitama, et vaadake, kuidas vanasti sünnitati! Sest kui enam lapsi ei sünni, siis kardetakse, et pole kedagi, kes üha paisuvat sotsiaalhoolekannet üleval hoiaks. Kardetakse seda, et hoolekandesüsteemi ülalhoidmiseks tuleb hakata rahvast importima teistest riikidest. Kuigi on räägitud ka sellest, et tööd võiks teha robotid.

Praegu pole ka enam talumajapidamisi, kus laste arvust sõltus majapidamise edukus ja kus naised olid olude sunnil sünnitamise masinad, kuna naised tahtsid, et majapidamine oleks edukas. Praegu enam talumajapidamisi eriti alles pole, aga lapsi tegema keelitatakse endistviisi. Samas on ära võetud ka kõik iidsed laste omamise mõnud. Näiteks enam ei lubata lapsi peksta. Lastega ei lubata seksida. Lapsi ei lubata enam sundida isegi. Neile ei tohi rihma anda ega muul moel kehaliselt karistada. Aga tekib küsimus, miks. Sest oma pingete väljaelamine laste peal ja laste odava tööjõu ekspluateerimine on olnud aastasadu lapsetegemise oluline mõte ja sisu. See on siis selline mõte, mis sunniks lapsi tegema suurtes kogustes. Sest on naiivne loota, et naisi õnnestub pikalt petta udujutuga, et laste tegemine on vajalik laste endi pärast. Et laste kasvatamine on suur mõnu. Et on lahe last pärast sündi rinnale võtta, lahe tissitada, mähkmeid vahetada, kakast peput pesta. Lahe maksta laste ülalpidamise eest. Ja siis lõpuks seista silmitsi tõsiasjaga, et see kallis laps su pikalt saadab. Mis on tema õigus.


Pildil üks Egiptimaa laps varakult tööpostil.

Inno:

Oleme nüüd Irjaga olnud pea nädala Egiptimaal ja on paslik teha esimesed kokkuvõtted.

Olen parasjagu Ramses Hiltoni 26. korruse nn executive toas, vaatega Niiluse jõele, mis on hommikuse udu seest kogu oma ilus väljumas. Kairos siis. Naudin rõõme, mida pakub ligi 300-krooni/ööpäev, aga suht aeglane ja katkendlik wifi teenus. Ja mõtlen sellele, et mu ümber siblib ligi 20 miljonit inimest.

Lasime mõneks päevaks jalga Hurghadast, mis pakkus küll mõnusat ja turvalist olemist, aga mis hakkas närvidele käima, kui arvestada, et selle mõnu ja turvalisusega kaasneb kohalike tegelinskite surve pakkuda sulle kõikvõimalikke vidinaid alates lõhnavedelikest ja lõpetades papüüruserullidega. Ja küsitakse muu hulgas, mitu kaamelit peaks andma, et mu naist endale saada. Ja tõesti ei jaksa igal sammul kogu aeg ei öelda ja mõelda välja põhjendusi, et pakkumistest keelduda. Sest kui ühest pakkujast vabaned, tekib kohe mitu uut asemele. Nagu multifilmis. Ainus rahulik koht oli meie hotellituba Hilton Long Beachis, aga sealgi ei viitsinud ega jaksanud kogu aeg passida.

Käisime ekskursioonil Luxoris, see on siis iidse nimega Teebas, kus tutvusime maailma ühe vanima tsivilisatsiooni, see on siis inimasunduse jäänustega. Tõesti, muljetavaldav. Tundus, et kõik asjad on siit alguse saanud. Ehituskunst ja muu. Mis siis on vahepeal ununenud ja siis uuesti avastatud. Vanade hauakambrite väljakaevamisel on tuvastatud, et juba 7000 aastat tagasi oli siin arenenud tasemel meditsiin, isegi hambaarstid tegutsesid ja puhastasid ning ravisid kuningate hambaid. Olid olemas arhitektid, kunstnikud, kirjutajad. Siit said eeskuju vana Kreeka ja Rooma kultuur, ainult et siin on kõik palju võimsam. Nii-öelda ehe. Kreeka ja Rooma templid ja muud ehitised on vaid hale vari. See hiilgus siin oli aastasadu liiva alla mattunud ja peidus nii nagu Sumeri kultuur praeguse Iraagi territooriumil, mida on alles viimasel ajal hakatud välja kaevama.


Vaade Kairole ja Niilusele.



Egiptuse maastik.



Naine kaameliga.



Poiss kaameliga.



Käib töö ja vile koos.



Kalapüük Niilusel.



Inno aastatuhandete vanuste müüride taustal Karnaki templi ees.



Irja Kuningate orus iidsete hauapaikade taustal.