Inno:

Pärast seda, kui olime isa autoga Rakverre viinud, käisime Irjaga kuumadel kevadpäevadel avastamas muistset Helme linnust ja koopaid, kus inimesed aastatuhandeid tagasi varju otsisid. Kogu Helme linnuse kant on justkui tuhande aasta vanune maailm, jämedate nulgude, hämarate koobaste ja maagiliste allikatega:


Kivi kummaliste märkidega. Kas mitte vanad tekstid, veel vanemad kui Gilgameš?



Irja linnuse hoovis.



Irja koopasuu ees.



Inno ja jämedad põlispuud nulud.



Irja Taagepera lossi terrassil. Sõime maitsvat tomatisuppi ja carpacciot.



Irja



Inno

Mõned pildid sellest, kuidas Irja isa Georg käis Tartus meil külas:


Siin on isa oma lemmikrestoranis la Dolce Vita, rõõmsalt veiniklaasi tõstmas. Sõime veise sisefileed, carpacciot ja mereandide salatit.



Inno, samuti la Dolce Vitas.



Irja ja isa itaalia restoranis la Dolce Vita toitu ootamas. Pärast restoraniskäiku käis isa mõnusasti mullivannis ja oli väga rahul. Üldse, oleme arutanud, on mullivann hea just vanematele inimestele, ja eriti neile, kel valutab selg või kael. Sestap muretsege oma vanematele mullivannid!

Irja:

Tore on tõdeda, et lõpuks on ärganud ka aibolitid. Tsöliaakia osas siis. Eilses Postimehes võtab sel teemal sõna Tartu Ülikooli lastekliiniku arst-õppejõud Oivi Uibo. Pealkiri on ähvardav: tsöliaakia sunnib eluaegsele dieedile!!

Nii et igaüks, kes seda artiklit loeb, peab teadma, et see tsöliaakia on üks väga vastik haigus, et ei maksa teda tahta. Parem sööge ikka saia ja leiba edasi ja võtke rohtu, mida pakuvad teile ravimifirmad. Võtke kõhupuhituse vastu Espumisani ja südamepuperdamise vastu Cardiosani ja allergiate vastu Claritini. Asi selles, et tsöliaakia ehk lihtsustatult saia-leiva-makaronide ja muude gluteeni sisaldavate toodete talumatus põhjustab lugematuid vaevusi, millest näiteks minul olid kõhugaasid, kõhukinnisus, kõhulahtisus (vahelduva eduga), iiveldus, pitsitus rinnus, peapöörlus, minestamine, õhupuudus, astma (on tehtud kindlaks, et just tsöliaakia põhjustab astmat). Olen lapsest peale söönud kõiksugu saia- ja leivatooteid, lihtsalt seepärast, et kõik on neid söönud ja mulle maitses väga mu isa tehtud rabarbrikook. Ning tema tehtud saiakesed! Viisid keele alla, ahh!

Nüüd pole ma juba kolm kuud saia- ja leivatooteid söönud. Juhtumisi vahel on restoranes toidu sisse sattunud gluteeni sisaldavaid tooteid ja siis on olnud ilgelt paha olla. Näiteks keeduvorstist, mis on muide samuti gluteenipomm (sööge ainult täissuitsuvorsti ja sinki), viineritest (üks hullemaid tsöliaakiakogemusi) ja hapukurgist. Hapukurgiga on selline lugu, et kui nad on marineeritud, siis enamasti viljast (nisust, rukkist, odrast) tehtud äädikaga. Ja see vili on gluteen, eks. Sestap tuleb tsöliaakiahaigel hapukurkidega väga ettevaatlik olla. Samuti näitab meie kogemus, et parim ketshup on Felixi oma, ja parimad shokolaadid, millest vähemasti meie ei ole saanud vapustust, on Fazeri omad. Tupla shokolaad on ka väga hea ja siis Marianne kommid, mida soovitab ka Soome keliaki liitto kodulehekülg. Kui ma viitsin, siis ma tõlgin sealt varsti miskit infi teile, aga igaks juhuks panen siia lingi.

Hea, et tsöliaakiast on hakatud kõnelema, aga paha, et Postimehe artikkel on näpuga näitav ja hirmutav. Nagu tsöliaakia oleks miski kole haigus, kui ta on tegelikult lihtsalt inimese omapära, lihtsalt selline omapära, et tsöliaagikule on gluteen mürk. Ehk siis kui sööd saia ja leiba, siis mürgitad ennast. Aga kuulgem, mida ütleb doktor Oivi, et “mingil juhul ei saa tsöliaakiat diagnoosida ega määrata ravi ainult haige vaevuste ega vereanalüüside tulemuste põhjal”. Dr vihjab siin ühele teatavale torule, peenelt öeldes gastroskoobile, mis siis pärast vereanalüüse patsiendile kõrri torgatakse. Ja see ei ole meeldiv, see sondineelamine. Minu isa on seda neelanud ja ta ütles, et jõle oli. Samuti mu ametliku tsöliaakiadiagnoosiga onu. Nii et, sõbrad, olen teie hea sõber ja ütlen, et ärge neelake. Arst ütleb, et tulge vastuvõtule ja neelake siis vähemasti sondi, kui te, raisad, omale seda diagnoosi nii väga tahate, muidu kaob bisnis. Sest kujutage, mis juhtub, kui enamik inimesi avastab endal ISE tsöliaakia, läheb –põmm! –gluteenivabale dieedile ning kuna kõik vaevused kaovad ära, siis saadab arstid perse. Arst kaotab niimoodi patsiendi ja ravimifirma kliendi, kellele arstide osava müügimehe töö tulemusena tarbetuid tablette kaela surada.

Hiljutine Soome ajakiri Seura kirjutas pikalt sellest, kuidas “lääkefirmojen etu on saada mahdollisiman moni suomalainen tuntemaan itsensä sairaaksi”. Ehk siis ravimifirmade huvi on saada võimalikult paljud soomlased end haigena tundma. Terved inimesed siis. Ja selleks siis leiutatakse kõiksugu haigusi. Seura toob välja osteporoosi ja kõrge kolesteroolitaseme, iseenesest loomulikud seisundid, mille ravimifirmad on kuulutanud haigusteks. Samuti kutsutakse inimesi pidevalt kõiksugustele tarbetutele uuringutele. Ameerikas on teada juhtumeid, kus noored naised on lasknud endal (täiesti terved) rinnad ära lõigata, kuna uuringute tulemusena on selgunud, et neil on “mõningane” rinnavähi oht. Meestele pakutakse pidevalt eesnäärmehaigusi ning nüüd, uudisena! – ka meeste kliimaksit. Nagu meesteajakirjad on avastanud meeste kosmeetika, eks ole. Eaga kaasnevad loomulikud muutused on siis kuulutatud haigusteks ja nende vastu pakutakse ravi. Kallist mõistagi. All vibreeriv tekst: sinu parim sõber elab purgis ja sa saad teda ainult arsti käest. Huvitav on märkida, et näiteks paljudes Ameerika naisteajakirjades, kus ravimihullus tipus, annab pea iga naisteajakirja veergudel nõu arst, samas kui Soome naiste ajakirjades selline tegelane puudub.

Imestan tegelikult täitsa, et selline lugu Postimehes sai ilmuda. Ravimifirmad on kindlasti vihased. Aga seks, et neid tsöliaagikuid liig palju ei saaks, sai artikkel siuke kole-ähvardav. Tegelikult, sõbrad, pole ses konditsioonis midagi koledat. Tsöliaakia on lausa seksikas. Tänu sellele, et me Innoga enam saia-leiba ei söö, on meil tekkinud tohutult palju uut energiat, kadunud igasugune väsimus ning tuju on ka palju parem. Jaksab rohkem seksida. Ja muide, kui dieediga alustate, siis, ausalt, kilod kaovad nädalatega. Pole vaja MINGEID ravimeid. Kustutage siis oma arsti tel.nr oma märkmikust ja visake saiad-leivad prügikasti.

P.S. Ka mu armas isake avastas endal tsöliaakia. Ta käis nimelt kuus korda päevas kakal ja kuidagi ei suutnud mõelda, mis tal viga. Ütlesin talle, et tsöliaakia. Isa vastu, et ei ole tal mingit tsöliaakiat, tema on kogu elu saia söönud ja sööb surmani. No nüüd proovis paar päeva mitte saia süüa ja kõht ongi korras. Kogulugu, ilma selle faking gastroskoobi kõrri suramiseta. Ja märkisin vist juba varemgi, et ka minu onu avastas endal tsöliaakia ise. Tuvastas sümptomid ja torkas siis arstile arstiraamatu nina alla, et vaata, sõbrake. MOTT.

Pildil Irja Pärnus 29. juunil, mil auto välistermomeeter mõõtis Pärnu Rannakohviku ees varjus kella 17 ajal õhtul 34 kraadi sooja.

Inno:

Mind on alati pannud hämmastama Savisaare osavus. Millise osavusega ta eri olukordadest välja tuleb. Viimati näiteks Postimehes, kus Savisaarel õnnestus väga sita mängu juures väga puhtalt välja tulla.

Kõigepealt näiteks Eesti taasiseseisvumise aeg, kus Interrinne üritas Toompeale tungida ja Savisaar rahvast raadio kaudu Toompeale kutsus ning sellega oma võimu kindlustas. Pärast seda olevat Savisaart isegi tappa üritatud, aga sellestki jamast tuli mees puhtalt välja, väidetavad organisaatorid olid kinni nabitud, kuigi keegi ei saanudki teada, kas tegelikult üldse plaaniti kedagi tappa ja kes plaanis jäi samuti selgusetuks.

Siis jäi Savisaar vahele salaja lindistamisega. Sel ajal oli Savisaar ilmselt oma populaarsuse mõõnas, teda süüdistati kõikvõimalikes pattudes, näiteks talongimajanduses ja moonipõldude hävitamises. Ja Savisaar lubas seepeale, et tõmbub poliitikast üldse tagasi. Aga ei. Peagi selgus, et kogu süü lindistamise eest võttis enda peale tema uus nooruke kaasa Vilja ja mees sai uuesti poliitikasse naasta, suht puhta nimega seejuures.

Olen ise Savisaarega kokku puutunud mitmel korral ajakirjanikuna ja sealgi imestasin osavust. Savisaar ei anna ajakirjanikule mitte kunagi intervjuud siis, kui ajakirjanik seda tahab, vaid siis, kui Savisaar seda ise tahab. Sellega on ta muutnud ajakirjanduse oma koerakeseks, kellega on võimalik lihtsalt manipuleerida. Ja ajakirjanikud lähevad liimile, sest on ju hea olla see väljavalitu, kes saab intervjuu mehelt, kes muidu nõnda harva intervjuusid annab. Ma pean siin silmas intervjuud ajakirjanikule, mitte pressikonverentsi, sellele eelnevaid ja järgnevaid üksikuid küsimusi. Sest pressikonverentsidel tavaliselt poliitikud muudele küsimustele ei vasta, kui vaid neile, mis puudutavad pressikonverentsi teemat.

Kunagi, kui Savisaar oli peaminister, oli isegi Eesti raadios saade, kus Savisaar vastas justkui rahva küsimustele, mida aga narriti saate kummalise iseloomu ja küsimuste sisu järgi: „ise küsin, ise vastan“. Sest nii küsimused kui vastused olid nii mesimagusad. Ilmselt kellegi Savisaare lähikondse või tema enda poolt valmis kirjutatud.

Minul ajakirjanikuna ei õnnestunud kunagi Savisaarelt ühtegi vastust saada minu enda küsimustele. Näiteks selle kohta, kes andis talle poolteist miljonit krooni laenu, kes ostis ära tema maja, kus ta ise rahulikult edasi elas, ja miks pidi tuntud ärigeenius Leonid Apananski kinni maksma tema majade kindlustusarved. Ja oli kummaline, et ajal, mil jahtisin Savisaarelt vastuseid neile küsimustele, mis minu arvates olid olulised ja küsimused, mida üldse Savisaarelt kui maksumaksja raha eest ja maksumaksja rahadega toimetavalt tegelaselt küsida, et sel ajal andis Savisaar mitmeid intervjuusid eri väljaannetele, kus ajakirjanikud mitte ühtegi sellist küsimust ei küsinud. No olgu, ma saan aru, kui teravaid küsimusi ei küsi Kroonika. Aga seda ei teinud ka muud väljaanded, see tähendab nende väljaannete ajakirjanikud. Ja mulle hakkas tunduma, et olen mingi ohmu, kes lihtsalt ühte meest asjatult kiusab. Ja ka Savisaar jättis sellise mulje, kaevates minu artikli peale Äripäeva kohtusse selle eest, et leht oli eksinud ühe pisifakti vastu. Samas pöördusin ajakirjanikuna enne seda mitmel korral Savisaare poole nii otse kui läbi vahendajate, aga mees midagi ei rääkinud. Oli vait kui sukk. Ja kui siis lugu ilmus, kaebas kohe kohtusse. Kaebas kohtusse sisuliselt asjaolu, et ajakirjanik üldse julges temalt midagi küsida, mis talle ei meeldinud. Niivõrd osav mees on Edgar Savisaar.

Ja nüüd siis lugu Postimehes. Jällegi ei ühtegi vastust olulistele küsimustele. Ja Postimees neid küsimusi ei vaevu küsima, kuigi just Postmehes ilmus kõigepealt artikkel Savisaare seotuse kohta Apananskiga. Kui mina oleks Postimehe peatoimetaja, siis mina selliselt mehel nagu Savisaar enne artiklit vastu ei võtakski, kui vastused olulistele küsimustele olemas. Seda nõuab vastutus lugejate ees. Aga ei, Postimehe peatoimetaja, kellest avalikkus mitte midagi ei teagi, kes ta selline üldse on, ja kelle viimase aja suurim saavutus on mingite kujukeste üleandmine Postimehe 150. aastapäeva puhul, avaldab rõõmsalt Savisaare loo. Ma ausalt öeldes ei usu, et peatoimetaja seda lugu läbigi oli lugenud. Sest kogu see lugu on sisuliselt irvitamine rahva üle. Kaasa arvatud Postimehe enda lugejate üle.

Mis ei tähenda, et seda teemat poleks pidanud torkima. Seda kodanikualgatuse korras kogutud allkirjade teemat. Postimehe ajakirjanik oleks pidanud kirjutama artikli, kuidas siis juhtus nii, et kodanikualgatuse teel kogunenud nimekirja sattusid kummalised nimed nagu Heinrich Himmler, Õdur Pronks ja Miki Maus. Võimalik, et seda tegi teadlikult näiteks nn Edgarjuugend, keskerakonna noored, et kogu nimekirja ja rahvaalgatust hiljem naeruvääristada.

Erinevalt Edgarist oleks mina võtnud 96 000 allkirja kui sõnumit ja teravat kriitikat minu töö ja tegevus kohta. Ja ametist tagasi astunud. Mul poleks tulnud pähegi sel teemal enam ilkuda, kuigi nimekirja on sattunud tõesti mõned kummalised nimed. Savisaar on aga niivõrd võimekas, et temal häbi ei ole. Ja suukorvistatud Postimees haugub süüdimatult kaasa.

Inno:

saabus selline kiri:

Tere, tere!

Ajendatud ETV hommikuprogrammist ning puhtast ja siirast huvist sobivuse teemadel, uurin mida tähendab täpsemalt punn-iseloom?
Lugesin Ingridi ja Joao kehva kohtumisprognoosi ja muutusin murelikuks (ka enda pärast), tsiteerin: Aga Ingrid ja Joao ei saa kunagi kokku, seda oma punn-iseloomu tõttu, mis kõik head võimalused nende eest suleb. Ja mille tõttu nad peavad kahjuks elu lõpuni kannatama.

Ilmselt on sellest iseloomust varasemalt pikalt juttu olnud Ingridi kontekstis, pole neid kirjatükke jälginud, ei taha teiste personaalsetesse küsimustesse sekkuda ka meedia vahendusel.
Aga sobivuse jutt ETVs tundus väga üldinimlik ja universaalne.
Kas on mõni konkreetne lugu, kust selle vastuse leiaks?

parimate tervitustega ja tänudega,
Raili

Ja siin minu vastus:

Tere,
Väga tore, et teema vastu huvi tunnete.
Punn-iseloomu võiks ehk kirjeldada lihtsamalt kui vähest haritust, seda eriti suhete alal, vähest emotsionaalset intelligentsust, kui moodsalt väljenduda. Sellist lapselikku liivakasti-jonni elu lõpuni. Kus ollakse võimetud mõistma teiste erisusi, arvestama teiste huvidega. Mistõttu kokkuvõttes jäävad kasutamata ka need võimalused, mida elu ise pakub.

Lihtsamalt väljendatuna tähendab seda, et punn-iseloomuga inimesed ei ela ise ega lase ka teistel elada.

Mingit konkreetset lugu kahjuks ei oska välja tuua.

Tervisi,
Inno

Inno (kirjutan seda lugu parasjagu Pärnus Rannakohvikus, kus oli hetk tagasi väljas 34 kraadis sooja):

tahaks rääkida seksist avameelselt, kuigi Eesti kultuuriruumis on see olnud tabu vähemalt alates eesti rahva orjastamisest Saksa ristisõdijate poolt, kes tõid 1000 aastat tagasi Eesti aladele kultuuri, mis tuntud õpetlase püha Augustinuse õpetuse järgi oli seksi (või vähemalt seksist avalikult ja avameelselt rääkimise ja kirjutamise) tunnistanud tabuks.

Kui olin sõjaväes, koos tavaliste meestega nii Eestist kui mujalt, siis muust ei räägitudki kui keppimisest. Tundsin end ebamugavalt, sest mina polnud harjunud selliste juttudega. Et lihtsalt, nii muu jutu sees öelda: "Kurat, nikku tahaks!" Või et, "raisk, õudne niku isu on," või siis et, "kepiks esimese ettejuhtuva eide läbi".

Ma, tõsi, tundsin sama. Kui üdini aus olla. Ma sain aru küll, mida nad rääkisid. Aga välja seda ei öelnud. Ja ma polnud eriline kepivend, nii-öelda. Olin end harjunud vaikselt ise rahuldama, näiteks vetsus. Aga rääkida avalikult sellest ... no ei! Iitsatadagi ei julgenud. Veel vähem kirjutada. Sest nii oli ja on kombeks.

Ülikoolis olin koos inimestega, kes avalikult seksist isegi ei rääkinud. Ei keppimisest ega nikkumisest. Oli hoopis teine keskkond, selline frigiidne, kus mõnedel pidudel, kui alkohol oli võimust saanud, võeti naisi tantsima (õigemini rebiti), ühele neist pidudest andsin isegi tutaka vastu vahtimist toonasele ajakirjandusüliõpilasele, praegusele rahvakirjanikule Andrus Kivirähule, nii et tal jalad maast lahti lendasid ja ta, nagu filmis, tikksirgelt, mitu meetrit eemal põrandale prantsatas. Ning liikumatult lebama jäi. Tantsusaalist käis kahin läbi. Ja mul oli hirm, et lõin teise viimati maha. Või kui mitte päris surnuks, siis vähemalt opakaks. Aga ei, ta toibus, hakkas liigutama, ja paistis olevat täitsa ok. Ta õnneks ei mäletanud pärast suurt midagi, kuidas tal näiteks hammas läbi huule oli tunginud ja eluks ajaks armi jätnud.

Kivirähk sai tutaka selle eest, et rebis tantsima oma ülikoolikaaslast Ilona Martsonit, kellega mina parasjagu tantsisin ja tantsida tahtsin. Ja kui ütlesin Kivirähule, et ära jända, siis tuli ta tigeda näoga, rusikas pikalt ees, minu poole. Ja siis andsin, enda arust väikse, ennetava tutaka.

Pärast seda muidugi enam kellelgi tantsutuju eriti ei olnud. Joodi niisama viina, tehti suitsu ja jutustati, ehk räägiti teisi taga. Aga Kivirähk võttis Martsoni mõni aeg pärast seda vahejuhtumit endale ikkagi naiseks ja hakkas romaane kirjutama.

Sel peol oli muide kohal ka minu hilisem abikaasa Ingrid Veidenberg, kes olevat teistele öelnud, et kui nad minust rääkimist ei lõpeta, siis ta võtab minu ära (pärast vahejuhtumit Kivrähuga olevat kõik naised saunas ja hiljem voodites ainult minust rääkinud, nagu Ingrid mulle hiljem rääkis).

Niisiis on huvitav, et kui tavalised mehed (ja ka naised) räägivad (vähemalt omavahel) seksist nagu söömisest või sittumisest, tavalisest asjast, siis ülikoolist läbi käinud tegelased, kes kujundavad kultuuripilti laiemalt, seda teemat enam jutuks ei võta. Või kui, siis augustiinlikult, seksi ja sellega seonduvat halvustavalt, pilavalt. Läbi sõrmede. Justkui läbi halli udu. Nii nagu Kadastik mind sarjas, et olen seksihull. No tohho tillaja, mida Kadastik veel minu sõjaväekaaslaste kohta ütleks. Et nad on pervedid või?! Need tavalised eesti mehed, kes vabal ajal kuulavad näiteks Meie Meest. No ma ei tea, kas siis suurem osa ühiskonnast on Kadastiku arust suisa pervod?! Mulle tundub, et Kadastik ise on lihtsalt väga-väga elukauge. Ei, mitte hull, aga elukauge. Tuntud arstide laps, saanud "korraliku" kasvatuse, mis tähendab, pole õieti elu näinud. Ma arvan, et kuidagi nihverdas ta ka vene kroonust ära. Sihuke ära hellitatud tegelane paistab olevat.

Aga muu jutu varjus on see elukauge Kadastik ise suur seksi-fänn. Ma kujutan ette, et enne magamaminekut unistab seksist Ingridiga, mu endise naisega (Ingrid rääkis, et Kadastik ikka nillis teda, aga vahekorrani kunagi asi ei läinud, Ingridi jutu järgi siis. Olid ikka hiliste õhtu- või õigemini hommikutundideni juttu ajanud, kui kuskil komandeeringus olid või nii). Ja Kadastik teab ka seda, et seks müüb. Talub seksapiilseid pilte nii Postimehes kui Kroonikas ja SLÕhtulehes, mida ta muu hulgas kõike juhib ja käsutab. Jah, seks müüb, aga seksist avameelselt rääkida ei tohi ja ei räägita. Nii on lood. Ja nii on see kogu maailmas, kaasa arvatud USAs, kus samuti seks müüb (lisasin mõned pildid ühe New York Timesi A- ehk siis uudiste-osast). Ja USA ajakirjanduse järgi joonduvad teised, ka Kadastik. Kes siis avaldab ka oma lehes reklaami (kus on näha lausa modelli häbememokad läbi ujumispükste), kus Eesti riik ja Euroopa Liit propageerivad kala söömist.

Aga sellised reklaamid ajavad hulluks. Ja on kurjast olukorras, kus seksuaalsed pinged on niigi viimase peale kruvitud. Panevad vägistama. Lapsi ahistama. Lisasin veel mõned pildid sellest, kuidas lapsi on reklaamides kujutatud kui seksobjekte, ikka selles samas New York Timesis. (Ja neile, kes räägivad, et see on kunst, väidan, et pedofiilia on selle kunsti nautlemine)

Ja kui ühiskond laseb ilmuda sellistel piltidel, siis peaks ta laskma rääkida avameelselt seksist, võrdsustama seksi teiste vajadustega nagu hingamine, söömine ja sittumine. Laskma inimestel seksida. Ja näotu on karistada mehi, kelles alasti naiste ja laste pildid lihtsalt käivitavad kaasa sündinud instinkte. Ilma, et mehed ise sellest arugi saaksid.

Pildid ühe märtsikuise NYT A-osast:

















Veel pilte NYTimesist:







Pildid NYTimesist, kus lapsi on kujutatud seksobjektidena:

Inno:

huvitavad asjad on hakanud juhtuma. Mind kutsuti ETV hommikuprogrammi esitama oma mõtet, kus varem on üles astunud näiteks Karl-Martin Sinijärv ja Eino Baskin (olen neile ise peale sattunud).

Ja nüüd siis mina. Ja ma sain rääkida sellest, millest tahtsin. Millest iganes. Rääkisin sellest samast asjast, millest olen nüüd juba üle aasta rääkinud- sobivusest. Ja nüüd ei sõimanud mind enam keegi, vähemalt ei teinud seda Kaileen Mägi, kes minult arvamust palus. Vastupidi, ta ütles, et väga hea arvamus.

Olen hämmingus. Milline muutus?! Olen see tõesti mina, keda veel aasta tagasi sõimas Eesti juhtiva ajalehe Postimees väljaandja Mart Kadastik seksihulluks (seejuures pärast seda, kui olin tema oma ajalehes arvamust avaldanud!!! Selles osas sarnaneb Kadastik minu endise naise, Kroonika peatoimetaja Ingrid Tähismaaga, kes pärast kahe geimehe avameelset pihtimust Kroonikas kutsus neid ühes telesaates haige tiivaga lindudeks. Minu arvamus on, et nii halva iseloomuga ja küünilised, tegelikult arad inimesed nagu Mart Kadastik ja Ingrid Tähismaa ei tohiks ajakirjanduses töötada, no vähemalt mitte juhtidena).

Olen see tõesti mina, keda Eesti kõige loetavama ajalehe SLÕhtuleht ajakirjanik Kirsti Vainküla sõimas enesepilastajaks, kiimakotiks, häbituks seksiguruks ning sama lehe ajakirjanik Eve Heinla tolaks.

Ja kellele ei andnud sõna Tartu Ülikooli ajakirjandusõppejõud ja ajakirjanik Epp Petrone, kui kirjutas artikli, kus mind usinalt taga räägitakse, muu hulgas mingist lapsepõlvest pärit häirest.

Ja seda kõike pärast ühe artikli avaldamist Postimehes. Ja oleks ma siis valetanud. Mind karistati selle eest, et olin julgenud välja öelda tõtt.

Ja tuleb välja, et olen ikka see mina. Seesama mina, kes sündis siia ailma 37 aastat tagasi ühe majakses Tallinnas Nõmmel, kus oli kunagi sünnitusmaja ja veel hiljuti erahaigla Fertilitas. Kes käis usinalt koolis, lõpetas ülikooli. Tegi karjääri ajakirjanikuna. Ja oli aktiivne pereisa. Aga midagi oli justkui kogu aeg puudu. Ja see miski on nüüd olemas. Olen sellest sedavõrd vaimustuses, et tahaks seda kogemust teistega jagada, seda kuulutada kogu maailmale. Ma saan aru, et see teadmine on paljudele valuline. Puudutab hinge rohujuure tasandil. Aga see ei tähenda, et minust võib nüüd teerulliga üle sõita, nagu seda tahtsid teha Mart Kadastik, Ingrid Tähismaa, Kirsti Vainküla ja Eve Heinla. Ajakirjanikena avaldasid nad kontrollimata infot ja see on kurjast. Väga kurjast.

Olin täna televisioonis. Selle tõestuseks mõned pildid ekraanilt, kus ma patseerisin koos Irjaga Tallinnas Musumäel (kes ei tea, see on väike küngas Viru väravate juures, Pärnu maantee ääres, linnast välja suunduvate busside peatuse juures).


Inno ja Irja suudlejate samba taustal.



Irja ja Inno Viru väravate taustal.



Inno, Irja ja Apollo raamatupood Viru tänava alguses, kus asub meie lemmikkohvik Kehrwieder.

Inno:

saime Irja isa käest meie Tartu maja vanad fotod, millel on näha maja endises hiilguses. Nõuka ajal on fassaadi kallal mitmeid muutusi toimetatud. Tahaksime nendest nüüd vabaneda, et taastada maja ka tänava poolt tema endises hiilguses. Vanal ajal olid majas lisaks üürikorteritele juuksuritöökoda, kellassepatöökoda ja plekksepatöökoda. Hoovi peal veel pagaritöökoda. Irjaga tahaks teha maja esimesele korrusele esialgu kohviku ja tulevikus ehk veel midagi, aga sellest veel ei räägi. Alumise korruse teine pool on juba praegu Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) käsutuses.

paha lugu on see, et võrreldes vana ajaga on Võru tänavat niipalju tõstetud, et vanad trepid on kõik maa alla jäänud ja sein osaliselt teeserva all. Mistõttu lõhub vesi nii seina kui vundamenti. Tahaks loota, et Tartu linn, mis on kuulutanud Karlova miljööväärtulikuks, ehitab Võru tänava ümber nii, et vanad trepid ja vundamendid uuesti nähtavale pääsevad. Siis püsivad tänavaäärsed majad veel aastasadu.


Maja sajandi alguses.




Sama maja praegu.

Inno:

Mind pani mõtlema Tiina Jõgeda kirjutis viimases Eesti Ekspressis, kus autor kirjutab avameelselt antidepressantide mõjust. Sellest kõige vägevamast, Prozacist, mis võtab pinged maha nagu alkohol, ent mille kasutamisega ei kaasne alkoholi või narkootikumidega seotud pohmelli, ja mis ei pane südant puperdama nagu mõni teine antidepressant. Aga loovus kaob ära, aju ei suuda enam vaimustuda, mistõttu kaob seksiisu. Inimene muutub justkui tundetuks robotiks. Kõik tipud lõikab ära.

Aga ühiskonnale on selline zombie just vajalik element. Kes tuima näoga hommikust õhtuni tööd rügab, siis kala näoga telekast õhtused uudised ära vaatab, lapsed magama paneb ja siis ise uinub, et järgmiseks tööpäevaks taas valmis olla. Ja niipaljuks ikka seksiisu jätkub, et lapsed ära teha. Sest kui lapsi ei sünniks, oleks jama. Siis oleks ühiskonnaga jokk.

Oleme Irjaga mõelnud, kust selline jabur maailmapilt alguse sai. Mida nimetatakse kuidas kuskil: kristlikuks, muhameedlikuks, hinduistlikuks, budistlikuks. Mis fetišeerib tööd ja mille järgi on mees kõige tähtsam ja naine on koduloom. Mida saab osta, müüa ja vahetada. Vajadusel tappa.

Või kust üldse sai alguse ebavõrdsus. Kust üldse sai üks inimene õiguse teist käsutada ja kamandada. Tõenäoliselt sündis see veel varem kui varajased tsivilisatsioonid (sest tsivilisatsioon juba põhineb ühtede inimeste allutamisel teistele). Ilmselt siis, kui inimene muutus paikseks. Tõenäoliselt loodusjõudude mõjul: lihtsalt ühes kohas oli jumalikult hea, näiteks nagu Niiluse kallastel. Parajalt soe ja niiske. Hea sigida. Kus oli elu nagu hernes. Pista tokk mulda ja mõne aja pärast on sel võrsed. Selline koht hakkas meeldima. Ja nii meeldima, et seda kohta ei saanud käest anda ka siis, kui kliima muutus. Näiteks kuivemaks ja kuumemaks. Ja kui kliima muutus, kaevasid nupukamad omale kraavid ja said head saaki edasi. Vähem nupukad kraave ei kaevanud ja nende pered jäid nälga. Lapsed karjusid mis kole, nii et pereisal jooksis juhe kokku. Ja siin sündis saatuslik moment: vähem nupukad mehed läksid nupukamate juurde ja pakkusid ennast. Müüa. Müüsid oma vabaduse toidu eest nagu koerad.

Ja sealt edasi on juba lihtne: müüa võis nii ennast, kui lapsi, kui lastekarjaga kodus olevat naist. Ja tütarlapsi hakati müüma tulevastele kaasadele naiseks. Siis polnud enam sobivus üldse oluline. Maksis ainult toores raha, mida Marx pidas üheks ebavõrdsuse allikaks. Mida ta ka on, aga raha on vaid tagajärg, mitte põhjus. Tegelik ebavõrdsuse põhjus oli asjaolu, et ühed inimesed on nutikamad kui teised. Ehk siis kohanemis- ja õppimis-võimelisemad. Ja olukorras, kus inimene usub, et ta peab elama ühes kohas, olema paikne, kinnistub ebavõrdsus nagu raudpolt.

Ja sellist ebavõrdsust ning sellest tulenevaid asjaolusid toetab eri usundite pakutav moraal ja eetika. Mis on saanud normiks. Ühtede allumine teistele on norm. Selle eirajad pannakse vangi. Inimesest on saanud pisike kärbes, talleke, ori. Kes peab olema õnnelik ainuüksi sellepärast, et ta on siia maailma sünnitatud. Olema tänulik oma sünnitajale. Sest see on justkui jumala tahe. Kuigi teadus on ammu kindlaks teinud, et sündimises ega sünnitamises pole midagi jumalikku. See on puhas keemia ja füüsika.

Ja on kummaline, et tänapäevani eksisteerib justkui kaks maailma (ja mõlemat tunnistavad ja austavad valitsused): üks, mis räägib, et inimene sünnib jumalast, ja teine, mis räägib, et inimese sünd on biokeemiline ja füüsikaline protsess. Ilmselt sellepärast, et valitsustel on kirikuga ühine huvi: oleks hea, kui inimene on talleke ja ori. Oleks hea, kui inimene seda usuks. Mis on kummaline, et inimene usub, et on talleke ja ori, aga sündmist jumalast enam ei usu (varem uskus inimene mõlemat). Viimase saja aastaga, tõsi, on naised keeldunud uskumast, et nad peavad alluma mehele. Ja kirik seda vaikselt tunnustab, kuigi mööndusega, et naine peab ikka sünnitama ja see on naine, kelle mees tohib endale elukaaslaseks võtta. Sest mees mehega ja naine naisega, seda lugu näiteks Piiblis, selles õpikute õpikus, ei ole. Kuigi Piibli võis kokku kirjutada mõni sõge tegelane, kindlasti hetero, kel polnud homosuhetest õrna aimugi. Kuigi jumal on ilmselt homo (ta on mees, kohe kindlasti!), sest pole kuskilt kuulda olnud, et ta oleks naisega seksinud. Kõige tõenäolisemalt seksis ta teiste jumalatega teistest universumitest. Näiteks jumalate kokkutulekutel. Sest miks peaks eeldama, et jumalaid on üks, kui kõiki teisi asju on palju. Ja miks peaks eeldama, et jumal ei seksi. Näiteks vanakreeka jumalad veel seksisid. Aga Piibli kirjutajad sellest tuhkagi ei teadnud.

Ja kõige tõenäolisem ongi see, et jumal, see vana vigurivänt, itsitab pihku peenikest naeru, kui vaatab, kuidas inimesed oma tütreid teistele inimestele naiseks müüvad (paljudes kohtades enam ei müü, aga selliste tehingute mõju on teadvuses alles) ja kuidas nad seetõttu on unustanud ära, mis on armastus ja sobivus. Mis on õnn. Ja kuidas nad neelavad Prozacit ja arvavad, et elu on jube tore.