25 märts 2007
Tartu, 27. märts 2007, sooja ligi 20 kraadi
29. märts 2007 09:59
Vaade Emajõele jalakäijate silla juurest.
Taevaskoda
29. märts 2007 09:59
Pildikesi kevadisest
taevaskojast.
Vaated suure munamäe otsast
29. märts 2007 09:48
Mõned vaated.
Võrumaal
29. märts 2007 09:41
Tegime
mõned pildid Võrumaal 23. märtsil. Ja meile meeldis Kubija hotelli
ökotuba.
Tamula järv.
Tamula järve ääres.
Kubija hotelli ökotoas.
Kubija hotelli ökotoas.
Tamula järv.
Tamula järve ääres.
Kubija hotelli ökotoas.
Kubija hotelli ökotoas.
Pildikesi Tartust
29. märts 2007 09:31
Inno:
Siin mõned pildid kevadisest Tartust. Tehtud 20. märtsil.
Irja jõe ääres.
Emajõgi.
Lammutatav sild.
Vaade kesklinnale.
Siin mõned pildid kevadisest Tartust. Tehtud 20. märtsil.
Irja jõe ääres.
Emajõgi.
Lammutatav sild.
Vaade kesklinnale.
Contra sünna
29. märts 2007 09:17
Inno:
Käisime Irjaga 22. märtsi õhtul Urvaste vanas koolimajas Contra sünnipäeval. Siin mõned pildid.
Pildil Contra sünnipäeval (vasakult) Albert Gulk, Veiko Märka, Arne Ruben ja Contra, ees Contra poeg Herbert.
Pildil eelmainitud, ees Contra pojad Herbert (paremal) ja Verner.
Pildil ees Aapo Ilves, vasakul Wimberg.
Pilguheit publikule, ees teeb pilti Priit Salumaa.
Irja Vaher.
Oma luulet esitab Veiko Märka.
Veiko Märka korraldab küsitlust publiku hulgas: millist luuletust lugeda?!
Sünnipäevalast õnnitleb Wimberg, keskel kunstnik Albert Gulk.
Contra ja Albert Gulk.
Contra saia söömas.
Õnnitlejad.
Veiko Märka, tagaArne Ruben.
Irja.
Arne Ruben.
Contra korraldab sünnipäevaloteriid.
Luulejata Priit Salumaa valmistab ette esinemist.
Contra ja Verner.
Luuletaja Irja Vaher.
Veiko Märka ja sõber.
Wimberg alias Jaak Urmet.
Albert Gulki sõber Contraga juttu ajamas
.
Contra esitab laulu Nokiast.
Esineb Priit Salumaa, vasakul Wimberg, paremal Contra.
Esineb Wimberg.
Contra esitab oma loomingut.
Irja ja Contra.
Wimberg annab autogrammi.
Veiko Märka.
Pärast esinemist tagaruumis: vasakul Contra ema.
Veiko seletab midagi Contra isale.
Aapo Ilves esitab laulu.
Käisime Irjaga 22. märtsi õhtul Urvaste vanas koolimajas Contra sünnipäeval. Siin mõned pildid.
Pildil Contra sünnipäeval (vasakult) Albert Gulk, Veiko Märka, Arne Ruben ja Contra, ees Contra poeg Herbert.
Pildil eelmainitud, ees Contra pojad Herbert (paremal) ja Verner.
Pildil ees Aapo Ilves, vasakul Wimberg.
Pilguheit publikule, ees teeb pilti Priit Salumaa.
Irja Vaher.
Oma luulet esitab Veiko Märka.
Veiko Märka korraldab küsitlust publiku hulgas: millist luuletust lugeda?!
Sünnipäevalast õnnitleb Wimberg, keskel kunstnik Albert Gulk.
Contra ja Albert Gulk.
Contra saia söömas.
Õnnitlejad.
Veiko Märka, tagaArne Ruben.
Irja.
Arne Ruben.
Contra korraldab sünnipäevaloteriid.
Luulejata Priit Salumaa valmistab ette esinemist.
Contra ja Verner.
Luuletaja Irja Vaher.
Veiko Märka ja sõber.
Wimberg alias Jaak Urmet.
Albert Gulki sõber Contraga juttu ajamas
.
Contra esitab laulu Nokiast.
Esineb Priit Salumaa, vasakul Wimberg, paremal Contra.
Esineb Wimberg.
Contra esitab oma loomingut.
Irja ja Contra.
Wimberg annab autogrammi.
Veiko Märka.
Pärast esinemist tagaruumis: vasakul Contra ema.
Veiko seletab midagi Contra isale.
Aapo Ilves esitab laulu.
Minu kogemused tsöliaakiahaigena
29. märts 2007 08:45
Inno:
Tõsi, seda diagnoosi pole mulle keegi pannud. Nii nagu algul Irja onule, kes endal leitud tunnuste põhjal ise arstile selgeks tegi, et tal on selline haigus ja kellel siis arst selle haiguse tuvastas. Pärast seda, kui onu oli sondi neelanud ja tema maost oli võetud koeproovikesi. See käib nii, et hommikul ei tohi patsient süüa. Siis läheb arsti juurde, kus tal aetakse makku toru. Ja selle toru seest aetakse maos välja riistapuu, mis siis maost tükikesi ampsab. Ja see siis on tavapärane tsöliaakia tuvastamise moodus. Päris õudne. Ette kujutada. Eriti seda, kuidas peavad lapsed piinlema enne kui teada saavad, mis haigus neid vaevab. Aga see-eest maksab Soome riik tsöliaakiahaigetele 21 eurot toetust kuus. Ilmselt mitte seetõttu, et see miski raske haigus oleks, sest „rohi“ on nisu, rukist ja otra sisaldavate toodete vältimine. Toestust makstakse ilmselt seetõttu, et soomlased ajavad taga võrdsust igal tasandil ning kuivõrd seda haigust põdevad inimesed ei saa süüa odavat saia ja leiba, näiteks hamburgereid, siis on neile vaja kompenseerida veidi kallim toit. Kuigi, Soome McDonaldsis olevat müügil gluteenivabad hamburgerid, ma pole ise seda veel kontrollimas käinud. Ja tegelik toetuse maksmise põhjus on arvatavalt selles (ja ma ei kahtle põrmugi), et tsöliaakia on Soomes väga levinud ja seda põeb ka suur osa parlamendi liikmetest.
Meie Irjaga pole lasknud endal sondi makku torgata ega koeproove võtta. Mind on juba alates lapsepõlvest uuritud piisavalt. Kõigepealt oli uurijaks mu isa, kes ei saanud aru ekseemide põhjustest mu küünarnukkidel, põlvedel ja jalapealsel. Küll kiiritas ta mind ultraviolettlambiga (tumedate klaasidega prillid oli loomulikult ees), küll määris salvikesi. Ma ise ei tea, kas seda soovitas arst või tuli isa ise selle peale, aga igatahes enne kooliminekut tehti minuga läbi sellised protseduurid. Mis loomulikult ei andnud tulemust.
Juba koolimineku ajaks oli mul välja kujunenud suur ülitundlikkus mingi asja suhtes, mida polnud keegi tuvastanud. Näiteks oli mul kõht alailma lahti. Nii lahti, et ainult vett tuli perseaugust, sõna otseses mõttes. Küünarnukid ja põlved paakusid ekseemist, seda tuli lausa koorikutena ja see veritses. Ning aeg-ajalt pärast sööki olin nii nõrk, et ühel korral minestasin isegi ära, kui isa mind oli umbes pooleks tunniks nurka seisma unustanud. Isa nimelt armastas mind nurka seisma panna, kui olin teinud midagi sellist, mis talle ei meeldinud. Ja pärast seda minestushoogu ärkasin diivanil, kuhu isa oli mind asetanud, ja esimene asi, mida nägin, oli isa ähmis nägu ning kuulsin tema lubadust, et enam kunagi ta mind nurka ei pane. Kuigi hiljem, tõsi, ta murdis oma lubadust. Ja nurka ta mind küll ei pannud, aga lõi ikka valusasti.
Niisiis olin selline sandike. Ja ma arvasin, et olengi selline äbarik. Palju joosta ei saanud, sest hingamisteed läksid tatti täis. Aeg-ajalt tekkis selline astmaatiline olukord. Tihti pärast sööki ajas miski oksele. Ja tihti oli kõht lahti. Ja tihti olid nõrkusehood. Minestasin korra isegi liinibussis. Ja silmanägemine pööras miinusesse, seda väga ruttu, nii umbes aastaga nulli pealt miinus kahe peale. Ja siis paari aastaga miinus nelja peale. Kuni kooliaja lõpuks oli -6.
Tundsin, et mul on pidevalt nälg, kuigi sõin meeletutes kogustes leiba, saia ja vorsti. Muud nagu polnud eriti saada ka. Liha oleks tahtnud, aga seda ei olnud saada. Ja ma ei osanud ise seda ka kuskilt hankida. Ning mahla oleks tahtnud, aga mul lapsena polnud raha seda osta. Ja kui olin järjest kaks liitrit ploomimahla alla kugistanud, sain ema käest noomida, et ma polnud teistele midagi jätnud.
Ja siis viis ema mind uuringutele. Käisin mööda eri arste, mult võeti verd nii veenist kui näpu otsast. Seda lausa mitmel korral. Mõõdeti vererõhku. Võeti kõik uriini- ja kakaproovid. Ja miskit ei tuvastatud. Isa arvas, et küllap on lihtsalt kiire kasvuga seotud häired. Ka arst ütles seda. Et läheb üle. Kästi rohkem värskes õhus viibida ja mahla juua.
Isa pani mind eri trennidesse, näiteks võrkpalli ja suusatamisse (need olid isa enda lemmikalad), millest igaühes treeniti ilmselt olümpiavõitjaid, sest mahv oli vinge. Ja mina tundsin end seal nagu mingi sant. Oleks ise tahtnud minna kas maadlusse või džuudosse, aga isa ütles, et talle maadlus ei meeldi ja et džuudos jääb poistel kasv kinni. Nii mind siis maadlusse ega džuudosse ei lubatud.
Ja tõesti, arstil oli õigus. Suured jamad läksid üle. Sõjaväkke mineku ajaks ma enam ära ei minestanud ja ekseemikolded jäid väiksemateks, ja enamasti oli enesetunne päris hea. Ent kõht oli ikka tihti lahti ja aeg-ajalt pärast sööki oli oksele ajav tunne. Silmanägemine enam ei halvenenud.
Sõjaväes, seda peamiselt tangupudru, saia ja leiva peal, tekkisid jalgadele mädakolded ehk nn furunkulid ja selja sisse mädanes lausa auk. Selja auk paranes ära, aga jalad ei tahtnud kuidagi ära paraneda. Läksin ütlesin arstile, ta vaatas, uuris ja küsis, kas ma ikka jalgu pesen korralikult. Kui ütlesin, et pesen küll, siis vaatas mind kahtlustavalt. Võttis siiski veenist verd (see õnnestus kolmandal katsel, mis peale kolleeg kõrvalt itsitas: eh, tõ, veterinar) ja muud proovid. Aga midagi ei tuvastatud taas. Öeldi lihtsalt, et peab end rohkem pesema. Nühkisin siis õhtuti, kui teised olid ammu magama läinud, kasarmu pesemisruumis oma veritsevaid ja mädanevaid jalgu. Külma vee (sest sooja vett polnud vene kroonus ette nähtud) ja seebiga. Nii et pisarad olid silmist väljas. Aga ikka ei miskit. Hoopis kätele tekkisid ka veritsevad haavandid, mis ära ei tahtnud paraneda. Kõik lõppes lõpuks siis, kui tuli kevad, ilmad läksid soojaks ning päiksepaisteliseks ja olin söönud kodust saadetud mustsõstra moosi. Haavad paranesid ilusti ära.
Pärast sõjaväge tegin kõvasti trenni ja püsisin normaalses kaalus. Mitte et mulle raskuste tõstmine oleks meeldinud, aga mulle hakkas meeldima mu musklis keha. Mille olin endale sõjaväes tekitanud ja mida mul meeldis peegli ees imetleda. Siis edasi, ülikoolis, ma enam eriti trenni ei teinud, jõin palju õlut ja hakkasin kaalus kiiresti juurde võtma. Oskasin oma kaalu ainult nõnda piirata, et näljutasin end. Ei söönud enam. Vägisi. Tahtejõu mõjul. Kuigi oleks tahtnud.
Mingil hetkel, kui rabasin juba kõvasti tööd teha ja olin nö pere-inimene, ja kaalus kõvasti juurde võtnud, hakkasid mind kimbutama hädad südamega. Aeg-ajalt pärast sööki tundsin, et kõht on kui pall, ja oli selline tunne, et kohe lõhkeb. Ja süda koos sellega. Süda muidugi puperdas. Arst ütles, et vererõhk on kõrge, pean rohkem liikuma. Ma siis liikusin ka aktiivselt, aga pidin iga kord peaaegu ära minestama, sest nii sitt oli olla. Nii sitt on suure kaaluga end liigutada.
Ajasin kõik hädad endamisi oma elustiili kaela. Et raban liiga palju tööd. Või teen valet tööd. Et elan koos naisega, kellega mul pole hea. Ja teen üldse palju seda, mida ei peaks tegema. Aga samas oli vahetevahel päris hea olla. Vahel läks kaal tagasi normi, iseenesest, mis oli mulle alati mõistatus. Ja vahetevahel jälle läks enesetunne väga sandiks. Ja ma ei leidnud mingit põhjendust sellisele kõikuvale enesetundele. Küll proovisin süüa eri toite. Olin vahepeal lausa vee ja leiva peal. Aga ikka ei miskit.
Kuni nüüd, kui sain Irjaga tema onu käest teada tsöliaakiast ja sellest lugenud, siis taipan hästi, miks mul isegi vee ja leiva peal halb oli. Sest ma poleks tohtinud üldse leiba süüa. Ja nüüd saan aru, mis on minu kõiksugu hädade põhjus.
Ja nüüd, kus ma pole juba kuu aega söönud nisu, rukki, odra, ega tegelikult ka kaeratooteid (sest puhast kaera on raske saada), on mu enesetunne iga päevaga üha parem. Kõhus pole puhitustunnet, süda ei puperda ja muidu on ka enesetunne väga hea. Selg ei sügele, ekseemid on kadunud. Kõht kahaneb iga päevaga. Ja keha üldine paistetus tõmbab samuti iga päevaga koomale. Olen juba nagu teine inimene, ei tunne end äragi, kui peeglisse vaatan. Ja ma pole tõesti midagi muud muutnud kui jätnud ära mainitud vilja sisaldavad tooted.
Ja seda enam tunnetan nüüd seda, mis mulle ei sobi. Näiteks hakkas eile selg hirmsasti sügelema pärast seda, kui olin söönud kaks Vanilla Ninja jäätist. Sest, nagu selgub, sisaldab enamik šokolaade väikseid küpsise- või vahvlitükikesi, mis on tsöliaakiahaigele nagu mürk. Seetõttu, ma kardan, on enamik Kalevi šokolaade tsöliaakiahaigetele keelatud. Ja muide, Irjal sügelesid eile samuti jalad.
Irja uuris soomekeelselt tsöliaakia internetilehelt järgi, et on teatud Fazeri šokolaadid, mida saab süüa. Samuti Tupla. Siis võib süüa sojakastmeid, mis sisaldavad samuti nisu, aga mis on ohutud mingi teatud keemilise ühendi tõttu.
Kui nüüd tagantjärele oma teksti loen, siis on arstidel õigus: tsöliaakia on hirmus haigus. Aga mind paneb imestama, kui vähe sellega tegeletakse. Ma pakun, et Eestis põeb seda kolmandik elanikkonnast, kes siis otsib põhjuseid teatud eri vaevustele. Ja neid vaevusi ravitakse kallite rohtudega.
Ma pakun, et tsöliaakia tagajärjel tekivad sellised haigused: allergia, astma, ekseemid, kehvveresus, lühinägelikkus, kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõrge vererõhk, südamehaigused, suhkruhaigus, neerupuudulikkus.
Ja oma kogemusest tean, et väga raske on tsöliaakiahaigel. Sest jahu, eriti nisujahu armastatakse igale poole toppida. Isegi kastmetesse. Otsustasime eile Irjaga, et sööme rohkem kodus. Sest nii saame kontrollida paremini, mida suhu pistame. Ja pärast kodus söömist pole meil paha olnud. Näiteks üleeile valmistasin kodus sushit, misjärel oli enesetunne väga hea. Ja neile, kes kardavad, et jahutoodetest loobumine on hirmus kulukas, võin öelda, et pärast jahutoodetest loobumist saab organism söönuks palju vähemast. Tõesti naljakas, aga ma söön palju vähem. Magu on kokku tõmmanud ja sinna ei mahugi enam teab kui palju.
Tõsi, seda diagnoosi pole mulle keegi pannud. Nii nagu algul Irja onule, kes endal leitud tunnuste põhjal ise arstile selgeks tegi, et tal on selline haigus ja kellel siis arst selle haiguse tuvastas. Pärast seda, kui onu oli sondi neelanud ja tema maost oli võetud koeproovikesi. See käib nii, et hommikul ei tohi patsient süüa. Siis läheb arsti juurde, kus tal aetakse makku toru. Ja selle toru seest aetakse maos välja riistapuu, mis siis maost tükikesi ampsab. Ja see siis on tavapärane tsöliaakia tuvastamise moodus. Päris õudne. Ette kujutada. Eriti seda, kuidas peavad lapsed piinlema enne kui teada saavad, mis haigus neid vaevab. Aga see-eest maksab Soome riik tsöliaakiahaigetele 21 eurot toetust kuus. Ilmselt mitte seetõttu, et see miski raske haigus oleks, sest „rohi“ on nisu, rukist ja otra sisaldavate toodete vältimine. Toestust makstakse ilmselt seetõttu, et soomlased ajavad taga võrdsust igal tasandil ning kuivõrd seda haigust põdevad inimesed ei saa süüa odavat saia ja leiba, näiteks hamburgereid, siis on neile vaja kompenseerida veidi kallim toit. Kuigi, Soome McDonaldsis olevat müügil gluteenivabad hamburgerid, ma pole ise seda veel kontrollimas käinud. Ja tegelik toetuse maksmise põhjus on arvatavalt selles (ja ma ei kahtle põrmugi), et tsöliaakia on Soomes väga levinud ja seda põeb ka suur osa parlamendi liikmetest.
Meie Irjaga pole lasknud endal sondi makku torgata ega koeproove võtta. Mind on juba alates lapsepõlvest uuritud piisavalt. Kõigepealt oli uurijaks mu isa, kes ei saanud aru ekseemide põhjustest mu küünarnukkidel, põlvedel ja jalapealsel. Küll kiiritas ta mind ultraviolettlambiga (tumedate klaasidega prillid oli loomulikult ees), küll määris salvikesi. Ma ise ei tea, kas seda soovitas arst või tuli isa ise selle peale, aga igatahes enne kooliminekut tehti minuga läbi sellised protseduurid. Mis loomulikult ei andnud tulemust.
Juba koolimineku ajaks oli mul välja kujunenud suur ülitundlikkus mingi asja suhtes, mida polnud keegi tuvastanud. Näiteks oli mul kõht alailma lahti. Nii lahti, et ainult vett tuli perseaugust, sõna otseses mõttes. Küünarnukid ja põlved paakusid ekseemist, seda tuli lausa koorikutena ja see veritses. Ning aeg-ajalt pärast sööki olin nii nõrk, et ühel korral minestasin isegi ära, kui isa mind oli umbes pooleks tunniks nurka seisma unustanud. Isa nimelt armastas mind nurka seisma panna, kui olin teinud midagi sellist, mis talle ei meeldinud. Ja pärast seda minestushoogu ärkasin diivanil, kuhu isa oli mind asetanud, ja esimene asi, mida nägin, oli isa ähmis nägu ning kuulsin tema lubadust, et enam kunagi ta mind nurka ei pane. Kuigi hiljem, tõsi, ta murdis oma lubadust. Ja nurka ta mind küll ei pannud, aga lõi ikka valusasti.
Niisiis olin selline sandike. Ja ma arvasin, et olengi selline äbarik. Palju joosta ei saanud, sest hingamisteed läksid tatti täis. Aeg-ajalt tekkis selline astmaatiline olukord. Tihti pärast sööki ajas miski oksele. Ja tihti oli kõht lahti. Ja tihti olid nõrkusehood. Minestasin korra isegi liinibussis. Ja silmanägemine pööras miinusesse, seda väga ruttu, nii umbes aastaga nulli pealt miinus kahe peale. Ja siis paari aastaga miinus nelja peale. Kuni kooliaja lõpuks oli -6.
Tundsin, et mul on pidevalt nälg, kuigi sõin meeletutes kogustes leiba, saia ja vorsti. Muud nagu polnud eriti saada ka. Liha oleks tahtnud, aga seda ei olnud saada. Ja ma ei osanud ise seda ka kuskilt hankida. Ning mahla oleks tahtnud, aga mul lapsena polnud raha seda osta. Ja kui olin järjest kaks liitrit ploomimahla alla kugistanud, sain ema käest noomida, et ma polnud teistele midagi jätnud.
Ja siis viis ema mind uuringutele. Käisin mööda eri arste, mult võeti verd nii veenist kui näpu otsast. Seda lausa mitmel korral. Mõõdeti vererõhku. Võeti kõik uriini- ja kakaproovid. Ja miskit ei tuvastatud. Isa arvas, et küllap on lihtsalt kiire kasvuga seotud häired. Ka arst ütles seda. Et läheb üle. Kästi rohkem värskes õhus viibida ja mahla juua.
Isa pani mind eri trennidesse, näiteks võrkpalli ja suusatamisse (need olid isa enda lemmikalad), millest igaühes treeniti ilmselt olümpiavõitjaid, sest mahv oli vinge. Ja mina tundsin end seal nagu mingi sant. Oleks ise tahtnud minna kas maadlusse või džuudosse, aga isa ütles, et talle maadlus ei meeldi ja et džuudos jääb poistel kasv kinni. Nii mind siis maadlusse ega džuudosse ei lubatud.
Ja tõesti, arstil oli õigus. Suured jamad läksid üle. Sõjaväkke mineku ajaks ma enam ära ei minestanud ja ekseemikolded jäid väiksemateks, ja enamasti oli enesetunne päris hea. Ent kõht oli ikka tihti lahti ja aeg-ajalt pärast sööki oli oksele ajav tunne. Silmanägemine enam ei halvenenud.
Sõjaväes, seda peamiselt tangupudru, saia ja leiva peal, tekkisid jalgadele mädakolded ehk nn furunkulid ja selja sisse mädanes lausa auk. Selja auk paranes ära, aga jalad ei tahtnud kuidagi ära paraneda. Läksin ütlesin arstile, ta vaatas, uuris ja küsis, kas ma ikka jalgu pesen korralikult. Kui ütlesin, et pesen küll, siis vaatas mind kahtlustavalt. Võttis siiski veenist verd (see õnnestus kolmandal katsel, mis peale kolleeg kõrvalt itsitas: eh, tõ, veterinar) ja muud proovid. Aga midagi ei tuvastatud taas. Öeldi lihtsalt, et peab end rohkem pesema. Nühkisin siis õhtuti, kui teised olid ammu magama läinud, kasarmu pesemisruumis oma veritsevaid ja mädanevaid jalgu. Külma vee (sest sooja vett polnud vene kroonus ette nähtud) ja seebiga. Nii et pisarad olid silmist väljas. Aga ikka ei miskit. Hoopis kätele tekkisid ka veritsevad haavandid, mis ära ei tahtnud paraneda. Kõik lõppes lõpuks siis, kui tuli kevad, ilmad läksid soojaks ning päiksepaisteliseks ja olin söönud kodust saadetud mustsõstra moosi. Haavad paranesid ilusti ära.
Pärast sõjaväge tegin kõvasti trenni ja püsisin normaalses kaalus. Mitte et mulle raskuste tõstmine oleks meeldinud, aga mulle hakkas meeldima mu musklis keha. Mille olin endale sõjaväes tekitanud ja mida mul meeldis peegli ees imetleda. Siis edasi, ülikoolis, ma enam eriti trenni ei teinud, jõin palju õlut ja hakkasin kaalus kiiresti juurde võtma. Oskasin oma kaalu ainult nõnda piirata, et näljutasin end. Ei söönud enam. Vägisi. Tahtejõu mõjul. Kuigi oleks tahtnud.
Mingil hetkel, kui rabasin juba kõvasti tööd teha ja olin nö pere-inimene, ja kaalus kõvasti juurde võtnud, hakkasid mind kimbutama hädad südamega. Aeg-ajalt pärast sööki tundsin, et kõht on kui pall, ja oli selline tunne, et kohe lõhkeb. Ja süda koos sellega. Süda muidugi puperdas. Arst ütles, et vererõhk on kõrge, pean rohkem liikuma. Ma siis liikusin ka aktiivselt, aga pidin iga kord peaaegu ära minestama, sest nii sitt oli olla. Nii sitt on suure kaaluga end liigutada.
Ajasin kõik hädad endamisi oma elustiili kaela. Et raban liiga palju tööd. Või teen valet tööd. Et elan koos naisega, kellega mul pole hea. Ja teen üldse palju seda, mida ei peaks tegema. Aga samas oli vahetevahel päris hea olla. Vahel läks kaal tagasi normi, iseenesest, mis oli mulle alati mõistatus. Ja vahetevahel jälle läks enesetunne väga sandiks. Ja ma ei leidnud mingit põhjendust sellisele kõikuvale enesetundele. Küll proovisin süüa eri toite. Olin vahepeal lausa vee ja leiva peal. Aga ikka ei miskit.
Kuni nüüd, kui sain Irjaga tema onu käest teada tsöliaakiast ja sellest lugenud, siis taipan hästi, miks mul isegi vee ja leiva peal halb oli. Sest ma poleks tohtinud üldse leiba süüa. Ja nüüd saan aru, mis on minu kõiksugu hädade põhjus.
Ja nüüd, kus ma pole juba kuu aega söönud nisu, rukki, odra, ega tegelikult ka kaeratooteid (sest puhast kaera on raske saada), on mu enesetunne iga päevaga üha parem. Kõhus pole puhitustunnet, süda ei puperda ja muidu on ka enesetunne väga hea. Selg ei sügele, ekseemid on kadunud. Kõht kahaneb iga päevaga. Ja keha üldine paistetus tõmbab samuti iga päevaga koomale. Olen juba nagu teine inimene, ei tunne end äragi, kui peeglisse vaatan. Ja ma pole tõesti midagi muud muutnud kui jätnud ära mainitud vilja sisaldavad tooted.
Ja seda enam tunnetan nüüd seda, mis mulle ei sobi. Näiteks hakkas eile selg hirmsasti sügelema pärast seda, kui olin söönud kaks Vanilla Ninja jäätist. Sest, nagu selgub, sisaldab enamik šokolaade väikseid küpsise- või vahvlitükikesi, mis on tsöliaakiahaigele nagu mürk. Seetõttu, ma kardan, on enamik Kalevi šokolaade tsöliaakiahaigetele keelatud. Ja muide, Irjal sügelesid eile samuti jalad.
Irja uuris soomekeelselt tsöliaakia internetilehelt järgi, et on teatud Fazeri šokolaadid, mida saab süüa. Samuti Tupla. Siis võib süüa sojakastmeid, mis sisaldavad samuti nisu, aga mis on ohutud mingi teatud keemilise ühendi tõttu.
Kui nüüd tagantjärele oma teksti loen, siis on arstidel õigus: tsöliaakia on hirmus haigus. Aga mind paneb imestama, kui vähe sellega tegeletakse. Ma pakun, et Eestis põeb seda kolmandik elanikkonnast, kes siis otsib põhjuseid teatud eri vaevustele. Ja neid vaevusi ravitakse kallite rohtudega.
Ma pakun, et tsöliaakia tagajärjel tekivad sellised haigused: allergia, astma, ekseemid, kehvveresus, lühinägelikkus, kõhulahtisus, kõhukinnisus, kõrge vererõhk, südamehaigused, suhkruhaigus, neerupuudulikkus.
Ja oma kogemusest tean, et väga raske on tsöliaakiahaigel. Sest jahu, eriti nisujahu armastatakse igale poole toppida. Isegi kastmetesse. Otsustasime eile Irjaga, et sööme rohkem kodus. Sest nii saame kontrollida paremini, mida suhu pistame. Ja pärast kodus söömist pole meil paha olnud. Näiteks üleeile valmistasin kodus sushit, misjärel oli enesetunne väga hea. Ja neile, kes kardavad, et jahutoodetest loobumine on hirmus kulukas, võin öelda, et pärast jahutoodetest loobumist saab organism söönuks palju vähemast. Tõesti naljakas, aga ma söön palju vähem. Magu on kokku tõmmanud ja sinna ei mahugi enam teab kui palju.
Miks Mart tegelikult Hansu peale tuuris on, inside inf
25. märts 2007 12:02
Irja:
Hans ja Mart on kaks Eesti meediajumalat, ehitanud üles
meediaimpeeriumid. Mardi impeeriumiks siis Postimees, Hansu omaks
Ekspress.
Aga nood kaks ei saa omavahel üldse läbi, ajavad muudkui kiusu nagu
Pearu ja Andres. Teinud on mehed võrdset tööd, ainult Luik on
Kadastikust tervelt miljardi krooni võrra rikkam. Samas Kadastikul
pole mitte muhvigi.
Kuidas siis nii, et Mardil pole muhvigi? Ta on ju tubli mees,
vähemasti pealtnäha. Sellega on sedasi, et Heldur Tõnisson,
Postimehe vana omanik, tõmbas Kadastiku perse lohku. Kadastik
sisuliselt aitas Heldur Tõnissonil umbes 10 aastat tagasi Postimehe
Grupi üles ehitada ja kuuldavasti lubas Tõnissoni-vanamees
Kadastikule selle eest ka head raha, aga ootamatult müüs Tõnisson
Postimehe grupi norrakatele, siis sellele samale kurikuulsale
Schibstedile, keda Kadastik nüüd 23nda märtsi Postimehes
perselakkujalikult kiidab, maha, ja Kadastik ei saanud
midagi.
No ja nüüd on Kadastik lihtsalt kade ja vihane Luige peale, kuna
Luik on nii hästi teeninud ja tema ei ole mitte midagi saanud. On
vaid lihtne palgatöötaja.
See ongi tema reedeses
Postimehes ilmunud rahvusromantilises stiilis kirjutatud arvamuse
taust.
Ahjah, Luik on ka aeg-ajalt Kadastikule nina peale visanud, et ta
lasi ennast Tõnissoni-vanamehel lohku tõmmata, ja see on muidugi
Kadastikku veel rohkem Luige vastu üles kruttinud.
Põhipoints ses, et Kadastikule ei meeldi, et Luik saab rikkaks, ja
ta üritab seda nüüd oma väiksel, kiuslikul moel takistada.
Eht-eestlaslik kadedus siis!