Inno:

ETV uudistesaates olid täna peaesinejad kaks naljakalt riietatud päkapiku moodi meest (üks salli ja mütsiga, teisel oli jäme kett kaelas, ja nad olid end sokutanud politsei poolt valvatavasse telki pronkssõduri endisele kohale ja laulsid laulukesi, ühe suisa vene keeles, sõnadega vetšnaja pamjat):




ja siis tuli ekraanile rahvuskangelase seisusse tõusnud peaminister Andrus Ansip, kes ei laulnud, aga rääkis väga toredalt (ja vaatas kogu aeg kaamerasse):

Inno:

oleme Irjaga viimasel ajal, tsöliaakia-haiged nagu me oleme, katsetanud eri mooduseid puhkudeks, kui sööme gluteeni sisaldavaid toite ja sellest üle keha sügelema hakkame. Siis aitab kõige paremini tavaline söetablett. Mõju on sama mis Zyrtecil või Sudafedil, aga hind 10 korda väiksem.


Pildil söetablett.

Inno:

Jaanus Piirsalu on oma blogisse üles pannud videolõigud, milles Venemaa uusfašist (termin fašism tähendab individuaalsete huvide allutamist riiklikele, seda iseloomustavad märksõnad: natsionalism, autoritaarsus, militarism, korporatiivsus, kollektivism, totalitaarsus, antikommunism) Vladimir Žirinovski räägib, kuidas Pihkva diviisid võivad rünnata ootamatult Tallinna kõrval ka Tartut.

Venelased kasutavad tihti sõna fašism. Samas on Putini Venemaa arenemas selgelt fašistlikus suunas, selles, milles kunagi arenes Hitleri Saksamaa. Mille kohta saab kasutada sõna demokraatia ainult jutumärkides.

Paradoksaalsel kombel on need, kes kõige kõvemini karjuvad sõna fašist, ise kõige suuremad fašistid. Ja ei tea enamasti, mida tähendab termin fašism.

Inno:

näib, et sündinud on MRP 2. Eesti infokanalitest ainsana on Äripäev Online tsiteerinud Saksamaa eelmist juhti Gerhard Schröderit, kes on nüüd rõõmsalt Putini juures tööl ja mõistis pronkssõduri teisaldamise üheselt hukka.

Eestlasi toetasid ainult teised Balti riigid ja Soome.

Aga vaatame laiemat pilti. Venelased ja sakslased (ikkagi muistsed sugulasrahvad, kes koos Rooma riigi hävitasid ja paavsti kaasabil ristiusu levitamise varjus praeguse Euroopa alad keltide ning eestlaste käest ära võtsid!!! Ajalooõpikutes nimetatakse seda marodööritsemist delikaatselt suureks rahvasterändamiseks.) on teinud koostööd viimased 1000 aastat ja hoidnud eestlasi tasalülitatutena. Ja pole ime, et see jätkub järgmised 1000 aastat. Eestlaste traagika on see, et nad elavad strateegiliselt nii kuradima hea koha peal.

Irja, kes loeb viimasel ajal vanu Islandi tekste (Snorri Sturlusoni (1179-1241) tähtteos "Proosa Edda"- tuntud ka kui Noorem Edda, mida minu teada eesti keeles täismahus ilmunud pole), leidis ühe huvitava viite selle kohta, et Thor (Taara?!) oli Trooja kuninga Priamose tütrepoeg. Ilus ja tugev kuldsete juustega (linalakk?!) mees, kes rändas põhja poole ja abiellus siin samavõrd ilusa heledajuukselise näitsiku Sibyl'iga (Sif), kelle päritolu on teadmata. Ja nende järeltulijad on siis kõigi skandinaavlaste esivanemad.

Mis annab alust arvata (kus suitsu, seal tuld), et pärast kreeklaste vallutust asutasid troojalased lisaks Rooma linnale ka muid paiku, eriti põhja pool. Ja asudes muistse Eesti, Läti ja Leedu ning osaliselt Poola aladele (Tacituse järgi aasta 98 paiku meie aja järgi ulatusid eestlaste alad Visla jõeni) võtsid omale siit naised. Siit võib oletada ka seda, kust said skandinaavlased oma meresõiduoskused. Ja keele said hiljem germaanlastelt.

Ja kui Kalevi Viik väidab, et kõik skandinaavlased on muistsed soomeugrilased, kes lihtsalt saksa keele üle võtnud, siis võib oletada seda, et ka eestlastel on Trooja juuri. Ja legendide järgi olid ka eestlased suured meresõitjad, kelle Orjaku saar (nüüd koos Kassari saarega Hiiumaaga kokku kasvanud) oli üle piirkonna tuntud orjaturg, kus kaubeldi orjadega üle kogu Skandinaavia.

Ja veel. Lugesin korra veel Tacitust. Ja mida ma varem tähele ei pannud. Tacitus kirjutab oma Germanias, et kohalike elanike peajumal on Tuisto (Irja vaatas ka ja imestas, et sellest ajalooõpikutes midagi kirjas pole). Ja nende esiisa on Mannus. Ja sõna German tuleneb sellest, et hõimud, kes lõunapoolseid kelte olid tagasi surunud, kutsuti sestpeale Tungri. Nende varasem nimi oli German.

Tacitus ütleb, et see on rahvas, kes pole abiellunud teistega. Neid iseloomustab tugev kehaehitus, sinised silmad ja punased (kullakarva?!) juuksed.

Tacituse kirjeldatud germanite alad ulatusid kuni Pannooniani (muistne Ungari). Ja Tacitus paneb germanitega samasse patta ka aestid ja fennid, kes asustasid praeguseid Leedu ja Läti alasid.

Kas mitte pole sakslased, kes alles mitusada aastat hiljem hunnide eest põgenedes praegustele Euroopa aladele jõudsid, võtnud lihtlabaselt üle ühe teise kultuuri pärandi? Sest on tõsi, et sakslastel endil on oma sinisilmsust ja hindu päritolu olnud väga raske põhjendada (kes usuks jutte, et inimesed, kes kord juba Läänemere kallastel elasid, siit kaugele Indiasse põikasid, ning siis suure hurraaga läbi Rooma tagasi tulid).

Ehk siis need, keda Tacitus germaanlasteks nimetab, võivad vabalt olla tegelikult eestlaste esivanemad. Ja need, kes end praegu germaanlasteks nimetavad, võivad olla lihtlabased stepi pätid, kes Rooma maha põletasid, omad pukki aitasid ja Euroopa ajaloo enda järgi ümber kirjutasid. Või mis?!

Irja arvas, et Tuisto võib olla seotud soome sõnaga tuisku, mis tähndab tormi. Ja selle tuletis on Thor, samuti tormijumal. Ja sealt siis omakorda Taara.

Või sõnast taisto, mis tähendab võitlust, sõda. Thor on samuti sõjajumal.

Inno:

Kel Tallinnast villand, tulge Lõuna-Eestisse. Siin ei plahvata molotovi kokteilid, ei keerata autosid ümber, ei pussitata inimesi. Ei kuule vene keelt. Ja ei näe Savisaart. Pealegi on siin palju soojem.

Irjaga täna just arutasime, et väga hea, et elame Tartus. Ja Tartu on tõeline kultuuripealinn (õhk on kultuurist lausa paks), mitte Tallinn, mis on tõeline mäyräkoira-pealinn. Olen rääkinud tallinlastega, ja nad ainult naeravad mõtte peale teha Tallinnast kultuuripealinn.

Tartus on käimas tudengite kevadpäevad, ja sellega seoses kõiksugu üritusi - kontserte ja etendusi - ja justkui kogu Eesti oleks siia kokku tulnud. Ja kohe on tulemas kirjandusfestival Prima Vista ning Mailaul.

Siin mõned pildid kevadisest Tartust ja Massiarust.


Kassitoome.



Barclay plats.



Lemmejõgi.



Irja ja Willy-Tschiib

Inno:

Selle jama kohta, mis eelnes ja järgnes pronkssõduri mahavõtmisele, võib öelda: haldussuutmatus. See pole tingitud ei õhukesest riigist või millestki sarnasest. Vaid labasest teadmatusest. Ja oskamatusest. Sest otsustajad on pärit nõukogude ajast, kus kõik haldusasjad otsustas partei ladvik. Kuhu eestlasi ei lastud. Ja nüüd püüavad otsustajad teha nägu tüüpilise ameerika tööotsija kombel, et oskavad ja teavad kõike. Aga ei oska. Ja ei tea. Sest pole kogemusi, ja pole õppinud.

Suurim möödalaskmine on kahtlema see, et Tallinna linnapea jäeti mängust kõrvale. Mis andis talle võimaluse veeta mõnus õhtu Hundisilmal või ma ei tea kus (teda polnud eriti kuskil näha) ja takkajärgi parastada, et näe, mis ma ütlesin.

Samas jättis Savisaar muidugi ise kasutamata võimaluse, mille saatus talle kätte mängis. Tulla lahingust välja võitjana. Täna tuli lahingust võitjana välja Andrus Ansip. Ja au talle selle eest.

Savisaar mängis ennast kotti, nii nagu ka seoses euroreferendumiga. Ja liigub teel marginaliseerumise suunas. Sest kellele tal on toetuda. Nendele märatsejatele (vandaale ei tohiks kiruda, sest nad on suure osa ELi kodanike esivanemad), kes peagi vangi pannakse?!

Ja soovitus Toomas Hendrik Ilvese meeskonnale: palun mitte enam selliseid koduvideo stiilis etteasteid teha. Mis jätavad mulje pigem mingi suva terroristi kui presidendi pöördumisest. Silmad, kus olid silmad!!! Mul oli presidendi pärast tõsiselt piinlik. Ja loomulikult selle, mis ta nüüd oligi, haldussuutmatuse pärast.

Ja mis oli muidugi eriline pirn ETV uudistesaates, pikk intervjuu Andrus Saarega. Kus intervjueerija (kel silmad millegipärast kelmikalt läikisid) unustas mehe oma häält nautima. Ja härra Saar, kus te varem olite oma tarkusega, miks ei rääkinud varem sellest hirmsuurest lõhest, mis kohe-kohe kodusõjaks paisub. Mulle sellised targutamised kohe ei meeldi. Sest see on takkajärgi tarkus. Ja mõni tarkus. Venelased on arg ja rumal rahvas (heas mõttes). Nii nagu ka eestlased (kah heas mõttes). Mistõttu nad ei pea pikka viha.


President tänases koduvideos.

Inno:

Kuigi värske rahvastikuminister Urve Palo ütles eile intervjuus Postmehele pronkssõduri teema kohta järgmist: „Peaasi, et midagi ei toimuks öö varjus. Meil pole midagi varjata,“

just niimoodi täna öösel juhtuski, nagu uudistest selgub, et pimeduse varjus toimus jõudemonstratsioon. Sarnane Lihulaga. Mis mõnes mõttes võrdsustab olukorrad.

Ja aeg oli ka hea valitud, sest äsja käisid uudistest läbi teated, kuidas Vene võimud võtsid analoogse samba maha Moskva lähedal Himkis. Samuti eriväeosade abil. Ka selles vallas on viik 1:1.

Inno:

Kui ma siin nõnda ajakirjanike ja nende blogide koha pealt sõna võtsin, siis oleks ilus kirjutada ka endast. Et miks ma blogin. Või miks me Irjaga blogime. Ja kas ma tõesti taotlen (me taotleme) ainult odavat populaarsust, nagu mõnele kommentaatorile paistab.

Ma tean, et sellised arusaamad tekivad tavaliselt vähesest informeeritusest. Aga ma seletan algusest, nii nagu asjad olid.

Kõigepealt tuleks alustada sellest, et ajal, kui ma olin veel Äripäeva ajakirjanik ja õppisin TÜs magistriõppes, ning olin abielus Ingrid Tähismaaga, oli kõik justkui väga ilus. Ja tõesti ma arvasin, et ma olen õnnelik. Kuigi Äripäeva toimetajad olid aeg-ajalt tüütud, ja ülikoolis tundus mõni asi mõttetu, ja naine alatasa vingus tühja-tähja kallal. Ja suhted naisega oligi minu jaoks kõige suurem pähkel. Mulle tundus, et mida parem mees ma olin ja mida rohkem järele andsin, seda rahulolematum naine minuga oli. Ma ei saa siiani aru, millest see tuli. Aga olen lugenud keskea kriisist ja arvan, et see võis olla midagi sarnast. Kus inimene oma elu ja ümbritsevaga enam üldse rahul pole.

Igatahes elasin kuidagi ära selles olukorras. Külastasin aeg-ajalt lõbumaju ja jõin end täis, et naise näägutamisest tekkinud pingeid maandada. Et mitte oma pingeid kodus laste peal maandada, nagu tavatses teha mu endine naine.

Kuni ühel õhtul, kui oli mingi pidu ja ma oma soomlastest sõpradega õhtul kauem väljas olin, ning kuskil vastu hommikut koju tulin (sellised peod olid minu jaoks harvad, ehk nii kord kuu jooksul kui sedagi), siis oli naine kuidagi eriti leilis. Kuigi olin koju hiilinud hästi vaikselt, oli naine ilmselt mind oodanud ja hoolega valmistunud. Ta ilmselt arvas, et mul on keegi teine ja oli eriti armukade. Sõimas mind, alandas igapidi. Ja kobis siis magama. Ma läksin vannituppa hambaid pesema. Ja äkki kargas naine uuesti sisse ja küsis tigedalt, et kus olin. Nähvasin, et lõbumajas. Ja seepeale paiskus lahti tõeline madin, naine läks veel rohkem leili, tuli rusikatega kallale, peksis mind igapidi, rebis lõhki aluspüksid ja karjus, nii et maja seinad värisesid: "Ma lõikan sul raisal munni maha!" Vanem laps ärkas kõrvaltoas ja küsis: "Emme, mis sa issile ütlesid." Seepeale oli emme muidugi vait, kuigi silmist pildus sädemeid nii et vähe polnud. Mul oli lapse ees väga piinlik. Väga piinlik.

Sellest hetkest sündis mul otsus, et aitab. Nii laste kui enda seisukohalt on parem, kui ma enam koju ei ilmu. Mõtlesin, et esialgu ööbin kas maamajas Massiarus või siis ürin kuhugi korteri. See mõte oli mul tegelt juba varem vamis, aga ootas sobivat silmapilku. Ja nüüd oli see silmapilk saabunud.

Olin öö otsa valves, et mu naine mind noaga kollitama ei tule. Magasin all elutoas diivanil. Ja hommikul, kui naine tööle läks, uinusin mõneks tunniks. Siis pakksisin oma kolm asja: mõned särgid ja hambaharja, ning tulin tulema. Autoga. Tartusse. Sest järgmisel päeval pidi olema üks magistrippe loeng. Aga ma tundsin, et vajan Tartusse. Lihtsalt Tartus oli alalti väga hea. Juba lapsepõlvest. Selline eriline vabanemise tunne tuli Tartus alati.

Tee peal võtsin veel hääletajad peale, mida ma tavaliselt kunagi teinud polnud. Ja võtsin ühikatoa. Helistas kursaõde, kellega arutasime kooliasju ning käisime õhtul Atlantises tantsimas. Aga meie vahel miskit erilist ei olnud. Ning vastu hommikut tellisin tuppa mõned prostituudid.

Ja järgmisel päeval käsisin loengus ning ärast seda jäime kursaõega veel kohviku Crepp ette juttu ajama. Ilm oli ilus ja helistas teine kursaõde, kes ütles, et me ootaks veidi, et ta tahaks ka tulla ja et tuleb veel üks tüdruk, keegi Irja, kellega ta tahtis mingit asja ajada. Ja tuligi Irja, istus meie lauda, ja ütles, et tal eriti aega pole, kuna peab sõitma kohe Rakverre klassikokkutulekule. Ja minul polnud tol päeval vahet, kuhu sõita. Koju ma ei tahtnud minna, ja nii võtsin mõned cuba libred, et mul ei tekkiks kiusatustki autoga kuhugi sõita.

Ja kuidagi juhtus nii, et ka Irja ei tahtnud sinna kokkutulekule minna. Ja me jäime koos Tartusse. Ja pole sellest hetkest lahus olnudki.

Käisime Irjaga igal pool koos. Olin siis veel Äripäevas ajakirjanik ja Irja istus minu kõrval, kui ma oma läptopiga Äripäevale lugusid kirjutasin. Oli väga lahe, sõitsime mööda Eestit. Ööbisime hotellides või kämpingutes. Mu endine naine oli esiotsa vait, siis püüdis aga helistada. Ja kui mõned päevad hiljem Tallinnas käisin, siis andsin talle kohe ka teada, et ta ei pea muretsema, ma enam koju ei tule ja mul on uus naine. Sest minu arust on otsekohesus alati parem kui seljataga susistamine. Naine, kes oli mind veel mõned päevad tagasi kõige suuremaks värdjaks sõimanud, hakkas järsku mulle meile saatma. Ma muutusin neis meilides suisa ingliks lõpuks. Ja kui vastasin, et mu otsus on lõpik, siis sõimas mind ja Irjat vastu hommikut telefoni teel ning rääkis, kuidas Irja on mulle vituga pähe istunud. Ja siis teatas, et mu laps on minust lahti öelnud. Ja üldse polevat mul asja enam koju.

Ma, tõsi, 1. juunil 2005. aastal üritasin veel minna Ingridit lepitama ja asjadest rääkima, aga ta esiaotsa sõimas mind ja viskas kingitud lilled nurka. Siis veidi leebus ja me rääkisime asjad sirgeks. Leppisime kokku, et ajakirjandusele midagi ei räägi. See oli Ingridi palve ja ma andsin lubaduse, et mina ei räägi. Ja mul polnud sellist kavatsustki. Ma olin kõik meie abieluaja jubedused juba unustanud.

Pärast seda hakkas Ingrid mind pommitama teadetega sellest, et ma pean kohe raha hakkama maksma. Ma olin nõus tema pakutud summaga 5000 krooni kuus kahe lapse peale kokku.

Siis hakkasid minuga ühendust võtma perenõustajad, kelle juures ma ilusti ära käisin, ent kelle ma välja vihastasin, sest tõsist huvi neil minu vastu enam polnud. Kuigi ma rääkisin, et lapsed on mulle väga olulised. Aga nemad olid rohkem huvitatud minu tagasimeelitamisest Ingridi juurde. Üks kohtumine perenõustajaga oli isegi määratud 1. juulile, mil on Ingridi sünnipäev.

Kuigi olime kokku leppinud vait olla, andis Ingrid minu üllatuseks SLÕhtulehele intervjuu meie lahkumineku kohta. See oli minu jaoks ootamatu, sest ilma Ingridi kinnituseta poleks surt lugu saanud teha. Aga ma andsin Ingridile andeks, olen talle elus sadu kordi andestanud. Nö teise põse ette keeranud.

SLÕhtulehe ajakirjanik Kirsti Vainküla helistas ka mulle, aga ma ei rääkinud midagi. Ilmselt see solvas teda, sest hiljem on Vainküla minust ainult halba kirjutanud.

Delfi, kus töötas Ingridi sõbranna Tiina Kuuler, pealkirjastas loo veelgi teravamalt: Ingrid Tähismaa mees jooksis armukese juurde. Ja kõik ilma minu kommentaarita. Sest ma olin lubanud vait olla. Ja ma uskusin, et sellega asi piirdub.

Aga ei. Seejärel tegi Ingrid ise endast ja oma lahutusest Kroonikasse loo ja seda kajastas taas SLÕhtuleht. Delfi seda uudist millegipärast ei kajastanud. Ja nii algas minu avalik materdamine nii kommentaarides kui mujal, mille ma vagalt ära kannatasin. Ja kus mulle sõna ei antud.

Olin siis veel Äripäevas tööl ja töökoormu päris kõrge. Ja kui minu varasem tuttav, toonane rahandusminister Aivar Sõerd kutsus enda juurde tööle, siis mõtlesin, et miks mitte. Ehk ongi vähe rahulikum. Ja saab viia mõtted mujale. Sest Äripäevas töötas paratamatut palju minu ja Ingridi ühiseid tuttavaid ning mul oli väga väsitav kogu aeg seletada. Ma ka ei teadnud, keda võib usaldada, keda mitte. Sest minu usaldust oli mitmel korral kuritarvitatud.

Ingrid jätkas samal ajal raha pommimist. Nüüd oli jutt sellest, et vara tuleb ära jagada ja kohe. Ingridi advokaat Üllar Talviste käis telefoni teel peale nagu uni. Notari aegki oli juba kokku lepitud. Aga kui ütlesin, et kõigepealt ikka lahutus, siis kostis Ingrid: "Ei mingit lahutust!"

Vat siis, mõtlesin, et keda olin nõnda toetanud. Armsast inimesest oli üleöö saanud vanakurat ise. Ja mulle täiesti seletamatul põhjusel. Ise ta ajas mind minema ja vihkas mind kõige rohkem maailmas, nagu ta ise ütles, ja siis kui ma tahtsin ära minna, ei lasknud. Sellised sado-maso mängud mulle eriti ei istunud.

Ja kui selgus, et Ingrid lahutada ei taha, andsin kohtusse sisse lahutuse. Mispeale andis Ingrid sisse elatise nõude, nüüd juba kahe lapse peale kokku 12 000 krooni kuus. Mispeale ma andsin kohtusse hagi, et tahan lapsi enda juurde ja olen neid valmis kasvatama 5000 krooni eest kuus.

Millalgi 2005. aasta oktoobrikuus helistas Ingrd ühel päeval hüsteeriliselt ja teatas, et lapsel on pimesoole põletik ja et kohe tuleb lõikus. Ja et ma pean kohe kohale tulema. Ja üksi! Ingridi hääletoon oli selline, et laps on juba suremas. Rahustasin ta siis maha ja ütlesin, et pimesoole lõikused on täitsa tavalised, nagu hamba väljatõmbamine. Ingrid käis peale, et ma helistaks lapsele. Ma lubasin talle, et helistan. Aga ma mõtlesin ümber, sest ma ei tahtnud last tõmmata minu ja Ingridi omavahelisse kemplusse. Ma kujutasin juba ete, kuidas me lapse haigevoodis Ingridga teineteisega kempleme ja kuidas Ingrid mind sõimab. Seda tahtsin ma kõige vähem. Sest kõik need korrad, kui olin lapsed enda juurde võtnud, oli Ingrid mind sõimanud.

Vahepeal andis Ingrid taas intervjuu ajalehele Postimees, ja mina olin ikka vait, nagu lubatud sai. Ja ega minu käest enam keegi midagi ei küsinud ka. Ainult kohtus 06.01.2006.a. küsis Üllar Talviste, et kui suure summaga ma olen nõus, et ei peaks vara jagamise peale minema. Leppisin siis kokku, et 200 000 krooni. Ja et 250 000 maksab Ingrid jupikaupa 5 aasta jooksul, ja et tegelikult ta ei pea ka seda maksma, sest see oleks raha laste eest hoolitsemiseks nii kaua kui lapsed on Ingridi juures. Kohtuistungil lubasid Talviste ja Ingrid elatise hagi tagasi võtta ja mina lubasin tagasi võtta oma vastuhagi.

Pärast kohtuistungit lootsin siiralt, et kõik on läbi. Andsin esimest korda intervjuu ajalehel, kuna sain aru, et oleme Ingridiga ära leppinud. Ja SLÕhtulehes tegi Kadri Jakobson väga mõistva loo. Ent ma ei tea, mis juhtus, aga Ingrid ei täitnud ühtegi kokkulepet. Ei maksnud ära 200 000 krooni, kuigi oli lubanud seda teha kahe nädala jooksul, kohe jaanuarikuu jooksul. Mistõttu andsin asja kohtutäiturile ja Ingrid pidi maksma täiturile veel lisaks üle 10 000 krooni. Ja hagisid ka Ingrid tagasi ei võtnud, vaid lasi arestida minu arvel 65 000 krooni. Olin täiesti hämmingus. Ja samal ajal ilmusid just Postimehes ridamisi kirjutised lugupeetud eurosaadikutelt Marianne Mikkolt ja Siiri Oviirilt. Kus saadikud sõna otseses mõttes alandasid mehi. Ma tundsin end neist artiklitest väga puudutatuna, lausa solvatuna. Ja mulle tundus, et nad ei tea meestest mitte tuhkagi, ega ka sellest, mis lõbumajanduses toimub. Ja mulle tundus, et ma pean reageerima, sest ma olin just tulnud ära ministeeriumist, et pühenduda kirjutamisele. Kirjutasin arvamuse valmis, esialgu niisama, enda jaoks. Oma artiklis tõin näiteid oma kogemusest, et oleks mõjuvam. Irja vaatas üle ja ütles, et on väga hea. Ja julgustas seda avaldama. Ja saatsin siis esmalt ära Kalle Muulile, Postimehe arvamustoimetuse juhile. Ma polnud üldse kindel, et ta selle avaldab. Aga Muuli teatas, et sigalahe tekst, ja lasi käiku.

Ja pärast sain aru, et oma looga olin pistnud pea herilasepessa, mis hakas kohutvalt sumisema. Millest järeldasin, et oli vajalik artikkel, tekitas diskussiooni. Asjast sai rahvusvaheline skandaal, artikkel sai kõneainet Soomes, sellest kirjutas kolumnist Jarmo Virmavirta ja isegi Soome parlament loobus väidetavalt osalt selle artikli mõjul seksiostu kriminaliseerimisest. Ma olin enda üle uhke, sest tundsin, et varem pole mehe tegelikest tungidest ja nende loomusest ausalt kirjutatud. Oli tiirutatud nagu kass ümber palava pudru, aga mitte tungitud asja tuumani rohujuure tasandil.

Noja pärast seda artiklit käivitusid muidugi kõik pasakahurid minu suhtes. Kõigepealt SLÕhtuleht ühel ja teisel moel. Ja siis kirjutas Postimehe pealik Mart Kadastik, et olen seksihull. Ma ei saanudki aru, miks seda tehti. Min kirjutasin kõigest arvamuse, et diskussiooni tekitada. Minu kallal hakati aga isiklikul pinal lahmima. See oli väga valus, ja kahjuks minu arvamust enam üldse ei kuulatud, või rebiti lihtsalt minu heast tahtest antud intevjuudest kontekstist lõike välja ja kasutati neid ajakirjaniku enda suva järgi. Mistõttu mõtlesime Irjaga, mis teha. Ja Irjal tuli lahe mõte hakata blogi pidama. Ma algul veidi kõhklesin, aga kuna ma seda arvutiasja natuke jagan, siis tegin asja teoks. Ja nõnda see algas.

Ja ma pean ütlema, et blogimisest on kasu olnud oma mõtete levitamisel. Vähemalt on üha raskem minu ja Irja kohta valet levitada.

Ühtlasi leidsime Irjaga, et oleks tore hakata valgustama kultuuri- ja kirjandussündmusi, mida me oleme ka jõudumööda teinud. Ja kirjeldada oma elu, sest me arvame, et oleme teineteises leidnud õnne ja tahame seda õnne paljundada, et ka teised seda leiaks. Sest oleme kindlad, et see nn on universaalne, ja selleks pole vanus ega rahaline seis üldse olulised.

Juurde on tulnud kohtuasjade kirjeldused, mis, ma leian on samuti vajalikud ja informatiivsed, kuna sellealast infot ei ilmu üheski ajakirjandusväljaandes.

Kuni kohtuasjad Ingridiga pole lõppenud, ei ole mul huvi kuhugi tööle minna palgatöötajaks, sest mind saaks rünnata selle asutuse kaudu. Ja see poleks kellelegi meeldiv. Samuti katkestasin ma õpingud ülikoolis, sest raske on olla magistriõppes ja anda loenguid üliõpilastele, kui sind sõimatakse samal ajal seksihulluks. Tahaks kõigepealt mind laimanud ajakirjandusväljaannetega kohtus asjad selgeks ja sirgeks rääkida.

Ja ongi kogu lugu.

Ja loomulikult oleme valmis end kaitsma solvangute eest. Sest ei mina ega Irja ei naudi sado-maso mänge. Tõesõna.

Inno:

Ütlen kohe välja, et kui mina oleks ajakirjanik, eriti veel mõne suurema väljaande juurest, ja peaksin blogi, siis kirjutaks ma seal valdavalt sellest, mis jäi mul enda artiklis kirjutamata. Sest ajakirjanikel jääb tavaliselt palju ütlemata, sest artiklite pikkus on tavaliselt piiratud ja kogu info ei mahu paratamatult sisse. Palju jääb nö enda teada, ja ajalehes pole tihti võimalust kogu info avaldamiseks. Siis kirjutaks ma sellest, kuidas üks või teine artikkel sündis. Sõnaga, reklaamiks oma artikleid. Või oma väljaande artikleid. Sest ma tunnen, et kui valdan sellist infot, miks mitte seda teistega jagada. Ja loomulikult ma teeks seda oma nime all, sest ajakirjanikuna tagaselja suskimine on minu meelest kohatu. Ja iga ajakirjandusharidusega inimene peaks teadma, et anonüümsel ilkumisel pole pikas perspektiivis mingit mõju. Pigem tuleb see bumerangina ilkujale tagasi.

Tõsi, ma saan aru anonüümsetest blogijatest näiteks Iraagis või Venemaal. Kus on selge, et info avaldamine on kaugelt olulisem kui blogija isik. Ja tõe kuulutamine võib lõppeda surmaga. Aga Eestis pole anonüümsus millegagi põhjendatud, eriti, kui kritiseeritakse mõnd sündmust või isikut. Ma kirjutasin oma ajakirjaniku karjääri jooksul teravaid artikleid kümnetest persoonidest, kelle kohta teati rääkida, et nad armu ei anna. Ja kõigele vaatamata ma küll ei tundud, et ma oleks kuidagi ohus olnud. Tõsi, mõned korrad ähvardati, ja mõned korrad meelitati, aga ähvardusteks ja meelitusteks need jäidki.

Viimase aja "paljastuste" taustal läks paratamatult mõte sellele, miks küll Eesti ajakirjanikest blogijad ei tee seda, milleks neil on annet ja milleks nad on loodud: andma edasi olulist informatsiooni. Kui vaatan väljaandeid näiteks USAs, siis on ajakirjanike blogid valdavalt sisutihedad, nagu näiteks Washington Posti poliitika blogi. Või New York Timesi moeblogi. Tõsine informatsioon, ja autor koos nime ja/või pildiga juures. Vastutab oma sõnade eest. Eestis täidab sama rolli leheneeger, ent tema ei vastuta mitte ühegi oma sõna eest, kuna ilgub nagu pisike poiskene kuskilt nurga tagant, anonüümselt. Aga inimene, kes teisi kritiseerib, ei tohiks ise olla kriitika-vaba. Muidu on see alatu. Selle isiku suhtes, keda kritiseeritakse. Ja loob paratamatult kahtlustamise õhkkonna, nagu Eestis küüditamiste ajal, kus keegi ei teadnud täpselt, kes ja kus kaebas, kõik kahtlustasid kõiki, sest oli aeg, kus eestlased kaebasid eestlaste peale ning nende kaebuste põhjal saadeti inimesed pikkadeks aastateks Siberisse. Aga võibolla on selline anonüümne ärapanemine veres, sest kuuldavasti olid eestlased olnud ühed suuremad kaebajad, kuna leedukad kaebasid vähem ja protsentuaalselt saadeti neid 1941. aastal vähem välja, mistõttu õnnestus enamatel leedukatel sõja ajal ja pärast sõda Läände põgeneda.

Eestis on, tõsi, päris häid ajakirjanike blogisid. Ma ise neid küll ei loe enamasti. Välja arvatud ehk Päevalehe Moskva korrespondendi Jaanus Piirsalu oma. Sest see on huvitav. Seal on palju sellist infot, millest Piirsalu ajaleheartiklites ei kirjuta. Lugesin ka paar korda Äripäeva ajakirjaniku Villy Paimetsa valimisblogi, aga see tundus igav. Oli vähe interaktiivseid võimalusi, mida blogipidamine paratamatult pakub. Oli lihtsalt tekst. Ilma piltide ja hüperlinkideta. Aga blogi eelis on minu jaoks just selle hüperaktiivsus, võimalus lisada pilte, videot, häält, linke.

Siis meeldib mulle Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu veetav Postimehe spordiblogi. Mitte niivõrd sisu (kuna ma pole eriline spordifänn), kui idee ja teostuse poolest. Minu meelest on vundament korralik valatud ja sellele võib mida iganes ehitada. Tehnoloogia vallas on sama korralik ajakirja Digi peatoimetaja Henrik Ronemaa blogi.

Ja siis on teist tüüpi ajakirjanike blogisid, millest on raske aru saada, aga mis on ilmselt üheks ajaveetmise vormiks. Näiteks Äripäeva toimetaja Gea Velthuti blogi, kus pole majandussündmuste telgitaguseid, nagu võiks arvata. Pigem mingid üksikud seosetud killud ühe inimese elust. Kuivõrd enamik sissekandeid on tehtud päevasel ajal, siis võib arvata, et blogi on loodud igavuse peletamiseks töö juures. Mis pole üldse paha, kui töö ei meeldi ja tahaks tegelikult midagi muud teha.

Või Postimehe meelelahutusajakirjaniku Andri Maimetsa blogi, kus on näha, et ajakirjanik kasutab oma tööandja poolt antud hüvesid, aega ja infot lihtsalt ilkumiseks.

Äripäeva ajakirjaniku Rivo Sarapiku blogi ei ole seotud samuti tema ajakirjanikutööga. Aga see on rõhutatult tema hobi-keskne, ja see hobi on fotograafia. Tõsi, Rivo pilte vaadates tekib küsimus, miks ta juba ei keskendu fotograafiale. Ei teeni sellega leiba. Aga võibolla teenib ka, ma ei tea.

Ja siis on väga erinevaid ajakirjanike blogisid. Vabakutseline ajakirjanik Epp Petrone peab (ilmselt igavuse peletamiseks) blogi, mis ühendab endas koduperenaiste klubi. Siis on üleval veel ühe väsinud blogija, Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemäe meediaeetika- ja -kriitika teemaline blogi. See on mu meelest väga vajalik valdkond, aga on selge, et tähtsa ja vastutava põhitöö kõrvalt on sellist asja raske pidada. Hõbemägi võiks sarnase asja teha Ekspressi juurde, või siis Luik, asutada meediaeetika ja -kriitika labori, mis ka Luige ja Hõbemäe suhtes kriitiline oleks, kui vaja.

Ja siis on eriline žanr Ekspressi ajakirjaniku Kristjan Otsmanni blogi, mis on väga spetsiifiline, loodud ilmselt kitsalt IT ala huvilistele. Mis on minu jaoks arusaamatu, sest ajakirjanikuna peaks Kristjan püüdma keerulisi asju lihtsaks ja ausaadavaks teha.

Ja siis on keegi kirjatsura, kes sisu ja stiili järgi otsustades üks Äripäeva naisajakirjanik ja eelistab leheneegri kombel selja tagant anonüümselt torkida. Mis pole mu meelest üldse ilus.

Mis leheneegrisse ehk Triin Olvetisse puutub, siis jääb mulle arusamatuks, miks ei avalda ta sedavõrd teravaid kirjatükke nagu on blogis enda toimetatavas väljaandes Postimees. Sest lehte kirjutab Olvet armetult vähe, aja sedagi enamasti ninnu-nännu lugusid. Postimees oleks teravatele lugudele palju suurem auditoorium kui mingi näss blogi. Või siis on Olvetil mingi seljatagant suskamise fetiš. Et on arg ja kardab lehes kirjutada ja saab oma tungid anonüümselt blogis välja elada. Aga siis peaks valima teise elukutse, tõepoolest.

Inno:

Tegin natuke veebis uurimistööd, kes või mis on Juta Urov, kes varjas end Juta Ajaveebi nime taga.

Selgub, et ta on pärit Tallinnast, sündinud 2. julil 1972.a., käinud Tallinnas Lilleküla gümnaasiumis. 2002. aastal kandideerinud kohalikel valimistel Tallinas kesklinna piirkonnas Res Publica nimekirjas ja sai 27 häält. Elab Viru tänaval.

Siis on Juta EELK Tallinna Jaani koguduse liige.

Kirjutanud midagi sellist:

Autor: Urov, Juta
Pealkiri: Stopp! : Peatu ja mõtle järele : mehed, kellega ei tohi abielluda
Ajalehe/ajakirja pealkiri: Pühapäevaleht
Kuupäev: 1998/Jun/14
Lühikokkuvõte: Memmepoeg, süüdimatu, armukade macho, joodik
Märksõnad: mehed, abielu, psühholoogia, suhted

Ilmselt on Juta Urovi puhul tegemist järjekordse meestevihkajaga, kes oma sappi interneti avarustesse laiali jaotab. Aga miks, Juta, oled selline? Kas oled haiget saanud? Räägi välja! Sul hakkab kergem.

Siis on Juta kirjutanud lastele suhtlemisjuhised.

Ja luuletusi. Siin üks stiilinäide:

"SEPTEMBER"


nägupidi musta mulda
tahax pugeda
suve viimseid hingetõmbeid
yle lugeda

tahax heita endast tuuled
ytlen hyvasti
ma ei taha ma ei kuule
miskit sedasi

purustan kõik laed & seinad
lõhun lauanõud
teiste hävingus & leinas
kosub hingejõud

kivilinn saab pihux põrmux
kisun trellid ära
jätan maha vanemad
& lihtsalt lähen ära

tundub et jäi miskit linna
vaatan seljataha
hoopis iseenda sinna
unustasin maha

* * *
ma olen
exinud liblikas
tänavalampide
sinakas säras

hirm
yxinduse ees
rõhub tiivad
maadligi
&
ma ei saa
lennata
päikese poole


No Juta, nõnda teisi mustates ei saa sa iial lennata päikese poole. Ja ka viimsepäeva kohtu ees läheb sul raskeks, kallike.

kes peab wildika blogi, on vastavalt saabunud vihjele Kasper Saamen, kes alustas blogimist veebruaris ja kuu aega varem kirjutas wildika nime all sissekande hinnavaatluse foorumis, kus õigustab enda firmat Wilden OÜ.

Saamen on teinud TOMile ettepaneku osa narkootikumide legaliseerimise kohta ja töötab IT alal. IT ja narkootikumide teema on esindatud wildika blogis.

Inno.

Kirjutab blogis Juta ajaveeb, kus valimatult teisi sõimab. Pluss veel on pool blogosfääri tema ilkuvaid sissekandeid täis.

Inno.

Üks stiilinäide ühe äsjase Delfi uudise kommentaaridest:

Ebameeldivad mõlemad, 25.04.2007 00:18
Panni Arro on siis see vituste särjesilmadega ja pannkooginäoga mõrd, kes ronis Ivo ja tema eelmise elukaaslase kujundatud kaunisse kodusse ja telekas esitas seda kõike oma tehtuna.Häbi!
Ivo ise on nii ära peetud ja räsitud vanamehenäss, kuigi aastaid alles 41.

Inno:
Triin, palun ära müdista enam veebis. Ja Mart Kadastik, aja ometi Triin arvuti tagant minema. Või pane naine tööd tegema.

Inno:

Eilses Päevalehes on avaldatud üks Harvardi ülikooli kirjutis, kus räägitakse enneaegsest seemnepurskest ja siis nippidest, kuidas seda „ravida“.

Jälle üks jamps. Ma ei tea, kas selle artikli autorid (keda Päevaleht pole milegipärast välja toonud) üldse on seemnepurset uurinud. Ja teavad selest midagi. Vähemasti tundub, et meestearst margus Punab jagab ka rohkem kui need Harvardi tohtrid.

Mina liigitaks selle enneagse seemnepurske samasse kategooriasse, kus on orgasm ja tselluliit. Ehk mingi asi, mis on (või millest rääkimine on) justkui popiks saanud ning siis arstid tahavad ka sõna sekka poetada. Või arstiteadus. Ja jällegi läheneb arstiteadus siin teisest otsast. Tegeleb tagajärgedega, selle asemel et otsida põhjuseid.

Aga mis siis on enneaegse seemnepurske põhjus? Mina vaevlesin aastaid selle probleemi käes. Ikka ja jälle olin olukorras kus mul läks pauk lahti, aga partner polnud veel midagi tundma hakanud. Proovisin siis igasugu nippe (ka kõiki Harvardi ülikooli soovitusi) ja võtteid, aga mingit erilist tulemust need ei andnud. Kuni leidsin endale partneri, kellega kõik klappis suurepäraselt! Ja „haigus“ oli kui käega pühitud. Ilma mingite tablettide ja nippideta.

Olen ka hiljem huviga lugenud mitmete prostituutide pihtimusi, kes räägivad, kuidas meeste peenise kuju ja pikkus on ikka väga erinevad. Ja kuidas mõne mehega on kohe väga hea ja teisega mitte. Üks prostituut kohe ütles otse välja, et kitsa tupega naine ärgu endale otsigugi suure peenisega meest. See oleks naisel üks suur piinlemine ja mehel läheb pauk kiiresti lahti. Nisamuti nagu suure tupe ja väikse peenisega mehe puhul. Kus kumbki ei tunne eriti midagi.

Hea on siis, kui on sobivad riistad. See kehtib nii tööõpetuses kui seksis.

Inno:

Ärge uskuge seda juttu, mida räägib eilses Päevalehes üks apteeker. Et allergiat tuleb ravida apteegis müüdavate rohtudega. Tema huvides on, et inimesed ostaks kalleid rohtusid ja hoiaksid nõnda elus farmaatsiatööstust ja rohukaubandust.

Tegelikult, ja ma olen selles üha enam veendunud, on allergiaravim mürk. Tõsi, ta ei tapa kohe. Aga pikapeale. Ja seepärast on allergiaravimile kirjutatud ka peale, et kasutada võib ainult lühiajaliselt. Aga kes seda ikka nii väga meeles peab. Kui miskit häda, küünitatakse käsi ikka rohupurgi järele.

Mina ise olen proovinud erinevaid allergiarohtusid nagu Zyrtec, Sudafed ja Actifed. Ja tõsi, sügelemise võtsid need rohud ära. Ja nohu jäi ka justkui vähemaks. Aga sellega kaasnes metsik südame kloppimine. Allergiarohud tapsid südame täiesti ära, nii et ma ei saanud enam kohvigi juua.

Eelmisel aastal oli sama lugu Irja isaga. Ta on läbi põdenud infarkti. Ja ostis ka apteegist tihti allergiarohtusid. Võibolla liigagi tihti, aga ka teda vaevas nohu. Ja vaevasid ka ootamatud vererõhu muutused. Ta nimelt mõõdab omal vererõhku iga päev. Ja kui ta allergiarohud ära jättis, on vererõhk normis. Nagu noorel mehel.

Andsin allergiarohtusid ka oma lastele. Ja kahetsen. Sest allergiarohud ei ravi põhjust. Arstid kirjutavad välja kuhjaga allergiaravimeid, vaevumata uurima, mis on allergia põhjus. Mis on üldse allergia? Millest see tekib.

Näiteks meil Irjaga on igasugune keha sügelemine kadunud, kui loobusime gluteeni sisaldavatest toodetest. Tõesti, nagu ime. Ja kui vahel libastume (sest gluteeni sisaldavaid toiduaineid nagu nisujahu topitakse igale poole), siis hakkab nahk sügelema. Aga see sügelus vaibub mõne tunniga. Pole enam sellist hullu sügelemist nagu varem. Väga hästi aitab sügeluse vastu vann. Ja minu nahale mõjub hästi soolane vesi, nii et lisan vannivette alati soola.

Kindlasti põhjustab allergiat stress. Ja lastel siis vanemate pinge. Pinge, mis tekib siis, kui teed tööd, mida teha ei taha. Või elad koos inimesega, kes tegelikult ei meeldi. Aga siis tuleb neist pingetest vabaneda, mitte sööta lastele sisse suurtes kogustes allergiaravimeid, mis südamed tuksi keeravad.

varsti vähem.

Vaadake ise: http://eppppp.tahvel.info/

Taustaks veel niipalju, et Epu käitumine näitab ilmekalt, kuidas blogimaailmas ja ka päriselus on võimalik teistele halba teha ja teiste kohta rumalusi kirjutada vaid niikaua, kuni see teine vait püsib. Niipea, kui see teine, keda tatiga pritsiti, hakkab ise enda eest seisma, kaovad need halvategijad hetkega pildilt.

Epule ei soovitaks muud kui kodus asjade üle järele mõelda ja häbeneda. Selline trallitamine teiste elusaatuste otsas, nagu Epp seda on korduvalt teinud, ei vaja mingit haletsust. Ja ei aita ka Epu stiil, et ma enam teiega ühes liivakastis ei mängi.

Või mis, Epp?! Ise sa pole oma eraelust blogisse tegelikult mitte sittagi pannud, küll aga korralikult ilkunud nende üle, kes seda on teinud. Ses mõttes ei erine Epu blogi Kroonikast.

Teine samasugune on Triin Olvet, kes seni anonüümsena leheneegri nime all blogimaailmas möllas. Varastas teiste pilte ja ilkus teiste inimeste üle. Anonüümselt on seda hea teha, sest siis kahtlustavad lõpuks kõik kõiki. Nüüd on igatahes leheneegrilt tekk pealt ära tõmmatud ja aeg on temalgi hakata vastutama oma tegude eest.

Leheneeger oli, muide, üks Epu suur toetaja. Ja võimalik, et ka suure osa kommentaaride kirjutaja, et Suur Epp saaks end kindlamalt tunda.

Ja ma ei imesta, et just Epu sõber leheneeger on see, kes kõik kommentaariumid ja blogosfääri on sapiste kommentaaridega täis pritsinud. Sest oma tööpostil Postimehes ta millegagi silma ei paista ehk siis tööd teha ei viitsi. Küll aga kasutab tööandja ressursse teiste mustamiseks.

Ja kas pole huvitav, et Epp lõpetas oma blogimise pärast Olveti paljastamist. Siin oleks ainet kui mitte politseile, siis vähemalt ajakirjandustudengitele. Et mis mäng blogimaailmas käib. Ja kes neid anonüümseid kommentaare üksteisele kirjutavad. Ja kes nõnda reaalsust konstrueerivad.

Inno.

Inno:

üks väljavõte Triin Olveti alias leheneegri kommentaarist blogis see on ringtee, kus möllab anonüümsete kommentaaridega keegi El Mariachi (ootan vihjeid ka tema identiteedi kohta):

leheneeger said...

Inno ei saa tagasi tõmmata - ta vajab tähelepanu nagu õhku.
Ta on täpselt samamoodi haige nagu tuntud tegelane ja kirjasaatja Anne Pallav (guugelda ja sa näed).
Sundravi meie humaanses riigis ei ole, niisiis on hullude terrorile kõik võimalused avatud.

pühapäev, 22. Aprill 2007. a 10:57

Inno:
Triin, kust sa tead, et ma vajan tähelepanu nagu õhku? Ma vaatan, et sa seal Postimehe Tallinna uudiste toimetuses vajad seda palju enam. Ja palun, siin seda taas on. Kuidas muidu läheb, kas sinu sõbrad Abirattad ja Savipätsid, keda sa oma blogis valimatute väljenditega mõnitad ja sõimad, on ikka elus veel. Vähemalt on elus sinus sõbrad Gea ja Epp, kes ei hoia samuti kokku väljenditega, et teisi pasaga üle valada.

teisipäev, August 23, 2005
Kas Portsmouthi sõjasadam tundub ohtlik?







Sõjasadam ei ole tingimata kole, räpane ja tigedaid inimesi täis koht, välja arvatud Venemaal ja veel mõnes riigis, millega Eesti vaevalt et sarnaneda tahab.
Jutud sõjasadama kui sellise ohtlikkusest ja sobimatusest linnakeskkonda kummutaks Paltsi visiit Portsmouthi sõjasadamasse. Sadam paikneb kenasti keset linna, protesteerida ei tule kohalikel aga pähegi. See on lihtsalt üks huvitav ja vaatamist väärt koht.
Kuninglikku mereväebaasi pääsemiseks piisab sellest, kui näidata väravas seisvale ohvitserile pildiga dokumenti. Muide, Eesti ID- kaart on täitsa OK. Baasi territooriumil korraldatakse merefestivale ja muidki üritusi, sealsamas kõrval asub Nelsoni laev Victory, meremuuseum (ja mitmed teisedki), poekesed, kohvikud, reisisadamad, jahtsadamad. Dokis olevate laevade trapil seisavad vahimadrused, mootorratastel sõidab ringi politseipatrull. Täiesti turvaline koht jalutamiseks ja uudistamiseks. Kuhu ei pea pääsema, seal on madal aed koos vastava sildiga.

Kui nüüd arvesse võtta Miinisadama kisa ja kakluse jooksul loobitud argumente, siis on Miinisadama ainuke tõsine miinus suletus linnarahvale. Sellest pole seni õieti räägitudki, kisma käib ühe sõjaväeosa (aga teised sõjaväeosad, Palts? kas nemad on millegi poolest paremad?) väljapuksimise pärast.
Ohutus eelkõige, väidab Palts. Sõjalaevadel ei hoita lõhkeainet, laskemoona ega midagi ohtlikku. Sihtmärk võimaliku sõja puhul? Kui keegi peaks Tallinnat pommitada tahtma, siis ei ole Miinisadamasse visatud pomm karvavõrdki ohtlikum Kopli kaubajaama heidetud granaadist. Pigem vastupidi. Kaldun arvama, et tänapäeval on sõjapidamiseks palju tõhusamaid viise kui 60 aastat tagasi.

Küllap oleks sadama uudishimulikele avamise suhtes palju kergem kokkuleppele saada kui püüda see iga hinna eest linnast ära kolida. Renoveerituna võiks Miinisadam oma vanade hoonete, Suure Tõllu, allveelaev Lembitu ja mõne kai ääres seisva sõjalaevaga olla just selleks kohaks, kuhu jalutama minna.
Paltsu pakutud alternatiiv kinnisvaraarenduse näol võib ranna hoopis kindlamalt sulgeda. Tuletagem meelde Kaasikut ja Kanajevit, Puki teele pandud tõkkeid: niipea, kui kallid kortermajad valmis, hakatakse rääkima inimeste õigusest eraomandile, elanike turvalisusest jne jne jne.
Huvitava nüansi annab asjale fakt, et linnapea erakonnakaaslane, abilinnapea Aivar Reivik on Miinisadama kõrval asuva Volta tehase omanik. Kuuldavasti ei tegele Volta enam niipalju tootmisega kuivõrd ettevalmistustega kinnisvaraarendusse sukeldumiseks.

Kui poliitik ühtäkki meeleheitlikult millegi vastu võitlema hakkab, siis ei tekita see just usaldust. Ka siis, kui ristisõda algab enne valimisi, esmapilgul vaid häälte ja tulevase võimu nimel.

Sadam repetab ja laguneb. Palts ja Jõerüüt vaidlevad edasi kohtus.

posted by leheneeger at 16:49 3 comments links to this post

ja võttis sissekande Inglismaa sadama külastuse kohta oma blogist maha.

Järelikult on ikka Olvet see, kes end leheneegrina presenteerib.

Inno.

Inno:

Ilmselt pakub laiemalt huvi, et Eesti blogimaastikul möllab anonüümselt üks leheneeger, kes postitab sapiseid kommentaare sinna ja tänna ning oma blogis valab kõiki valimatult pasaga üle. Seejuures nagu poisike nurga tagant, anonüümselt.

Tekkis kohe meeldiv hasart, et kes on see tegelane, kes nimetab oma blogis ajakirjanikke küll neegriteks, küll guglunkideks. Ja hakkasin siis uurima, et kes ta sihuke võiks olla. Blogi sissekannete järgi tundus, et ta on mees. Ja töötab Postimehes. Ja kirjutab Tallinna uudiseid. Paistis, et teda huvitab poliitika, krimi, ja tal näisid olevat pinnuks silmas Tallinna poliitikud, keda ta lihtlabaselt kirus ja mõnitas nagu mõni turumutt. Millegipärast jäi mulle leheneegri blogist silma üks külaskäik Inglismaale Portsmouthi sadamasse. Sest see pole ühe Tallinna uudiste reporteri või toimetaja jaoks just tavaline asi seal käia. Ja leidsingi, Postimehe artikli 2. juulist 2005. aastal, kus külaskäigust Portsmouthi sadamasse muljetab Triin Olvet. Naine! Ja leheneegri blogis kirjeldab siis Olvet alias leheneeger seda külaskäiku sama aasta 23. augustil.

Niisiis, leheneeger on hoopis naine ja tema nimi on Triin Olvet. Töötab Postimehes, Tallinna uudiste toimetuses reporter-toimetajana. Eriti palju Postimehes kirjutanud pole. Aga see-eest külluslikult oma blogis. Ja kõikvõimalikes teistes blogides ja kommentaarides. Ja tema sulest on väljunud ka teine blogi, reisist Türki-Iraani-Armeeniasse. Selles blogis on ta ilusti oma nimega.

Orkutist tuleb välja, et Olvet on 36 aastane, abielus. Ja et tal on laps. Internetist selgub, et Triin Olvet on toimetanud Viimsi vallavalitsuse lehte. Olnud ASi Elcoteq Tallinn teabekorraldaja. Ta on TEA kirjastusele tõlkinud ühe Ann Blockley raamatu.

Olveti mehe Jaani kodulehelt internetist selgub, et Triinu neiupõlvenimi on Lippasaar. Triin on sündinud 14. oktoobril 1970. Triin Lippasaar on lõpetanud 1988. aastal Keila-Joa sanatoorse internaatkooli.

Olvet on oma blogis anonüümsuse taha varjudes pasaga üle valanud mitmeid poliitikuid ja asutusi. Nende seas: Edgar Savisaar, Jüri Ratas, Kaia Jäppinen, Tõnis Palts, Jürgen Ligi, Marje Hansar, Riho Rõõmus, Kalle Mihkels, Diana Ingerainen, Arnold Oksmaa, Meelis Atonen, Kalev Kallo, Märt Rask, Juhan Hindov, Oleg Rebane, Arnold Rüütel, Ingrid Rüütel, Villu Reiljan, Vilja Savisaar, TV 3, Aune Past, Tõnis Bittman, Hansapank, Koit Luus, Märt Sults, Enn Eesmaa, Rein Lang, Laine Jänes, Raivo Palmaru, Allan Alaküla, Andres Oper, Priit Pullerits, Oliver Kruuda, Liis Tappo-Treial, Andrus Ansip, Peeter Võsa, Koit Pikaro, Marko Reikop, Ester Tuiksoo, Tallink. Mind ja Irjat ka mitmel korral. Ma kohe ei tea, mida selle Olvetiga ette võtta. Mul on tunne, et mu mainet on kahjustatud ikka mitme miljoni eest. ;)

Ja veel, üks stiilinäide Olveti saidilt. Millega siis üks pereema vabal ajal tegeleb. Pildi pealkiri oli vette sünnitus. Pole siis raske aru saada, miks meestevihkaja (ilmselt ka endavihkja ja kõigi teiste vihkaja) Olvet oma saiti anonüümselt peab ja nõnda, et jääks mulje, et ta on mees.

Inno:

Olen viimase paari aastaga olnud osaline arvukates kohtuasjades, millest esimesed algatas mu endine abikaasa ning viimased mina ise.

Nagu asjaga kursis olevad blogilugejad mäletavad, lasi Ingrid möödunud aastal Harju Maakohtu kaasabil minu arvel arestida 65 000 krooni (nö hagi tagamise korras), sest muidu polevat justkui võimalik tagada seda, et ma elatist hakkan maksma. Kuigi samal ajal oli kohtu menetluses minu vastuhagi, kus ma nõudsin elatist Ingridilt ning lapsi enda juurde (tõsi, kohtunik Tiia Mõtsnik keeldus ahvi järjekindlusega seda vastuhagi menetlemast, mistõttu ma Mõtsniku ka taandasin). Ingridi advokaat Üllar Talviste oli ainsa tõendina esitanud kohtule minu Justis ilmunud ilukirjanduslikud väljavõtted ilmuvast raamatust. Oli imelik, et kohus üldse sellise sisuliselt olematu tõendi abil mingi otsuse tegi. Ja loomulikult tühistas Tallinna Ringkonnakohus nende tõendite põhjal maakohtu otsuse ja vabastas mu raha aresti alt.

Seaduse järgi on võimalik hagi tagamisega tekitatud kahju välja nõuda sellelt isikult, kes hagi tagamist taotles. Ehk siis Ingridilt. Ja seda ma tegingi, kuivõrd hagi tagamine tekitas mulle reaalselt kahju (noja, kellele ei tekitaks 65 000 kroonist ilmajäämine kahju? Võibolla mitte Bill Gatesile, aga ma usun, et ka Armin Karu või Hans H. Luik nutaks oma 65 000 krooni taga). Ja ma esitasin kaebuse maakohtule, mille kohaselt tekitas vara arestimine mulle kahju 10 000 krooni.

Asja menetles maakohtus pikalt-laialt kohtunik Ele Liiv. Palus kõik tõendid saata. Ja esitas mitmeid täiendavaid küsimusi. Kuni lõpuks tegi möödunud aastal enne jõule otsuse, et kahju ei saagi üldse hinnata, kuna selleks polevat põhjust. Ja selleni, et pole põhjust, jõudis Liiv mingite segaste mõttekäikude kaudu, justkui oleks otsus tehtud narkouimas. Otsus jäi mulle arusaamatuks, kuna seadus ütleb üheselt, et kui hagi tagamine on kõrgemas kohtuastmes tühistatud, tuleb kahju hüvitada. Küsimus on vaid kahju suuruses, mida peab siis kohtunik hindama.

Maakohtuniku Ele Liivi otsus võttis mind niisiis tummaks ning tegin kaebuse ringkonnakohtule. Ning ringkonnakohtust tuli siis mõned päevad tagasi otsus, et jah, maakohtu tehtud otsus oli küll sisutu, aga sellegipoolest pole piisavalt tõendeid, et kahju hüvitamist nõuda. Ja sestap tuleb kohtukulud ikkagi minult välja mõista (need on miski 3-4000 krooni arvatavalt sellise nõude puhul) ja mingit hüvitist ma ei saa. Ehk siis väidab ringkonnakohus (koosseisus Kai Kullerkupp, Mare Merimaa ja Malle Seppik), et 65 000 kroonist mitmeks kuuks ilmajäämine on piece of cake, nagu öeldakse.

Ja ma olen tõesti pahane. Sest kui maakohus oleks teinud oma tööd nagu kord ja kohus ning öelnud, et tõendeid on vähevõitu, siis oleks ma saanud ringkonnakohtusse neid juurde tekitada. Või mis tähtsam, oma tõendite sisu selgitada ja põhjendada, sest mulle tundus, et kohtunikud ei saanud mu tõenditest lihtsalt aru. Aga nüüd mul see võimalus puudub. Sest maakohus ei hinnanud üldse tõendeid, ringkonnakohus tegi seda pealiskaudselt ning kõrgeim aste, riigikohus enam mingeid tõendeid ei vaagi. Vaid saadab otsuse tagasi maakohtusse. Või ei võta üldse menetlusse, sest nagu selgus konsultatsioonist ühe advokaadiga, lükkab riigikohus tavaliselt sellised pisikesed asjad kõrvale. Kuna tööd on kohtutel niigi palju. Ja pealegi, advokaaditasu riigikohtusse kaebuse tegemise eest on kah miski ligi 10 000 krooni. Ja ilma advokaadita riigikohtusse kaebust esitada ei saa. Mistõttu kulub mul advokaadi peale tõenäoliselt rohkem raha kui on lootust saada hüvitist. Millest tulenebki, et tegelikult on kohtul võimalik inimesele nii müts pähe tõmmata, et kõik on justkui JOKK. Sest kui maakohtu kohtunik on loll ja ringkonnakohtus suhtumine ükskõikne, siis on väiksemate nõuete puhul sisuliselt võimatu tekitatud kahju välja nõuda. Ja pole välistatud, et ka suuremate nõuete puhul. Millest tuleneb, et Eesti kohtusüsteem on tegelikult teovõimetu. Mis on omakorda halb, sest see sunnib pooli otsima võimalusi, kuidas kohtuväliselt raha kätte saada. Nii nagu taheti raha hiljuti Hans H. Luigelt, kohtuväliselt. Paar süütepudelit sugulaste tuppa. Ja kohe leidis Luik vajamineva raha. Tõsi, selleks pidi tükikese oma firmast maha müüma.

Ja veel üks asi. Kui kohtunikud on lollid (see tähendab, et ei tunne seadust või ei oska lugeda, ei saa kirjutatud tekstist aru), milles ma Ele Liivi puhul ei kahtle, siis sünnitab see lollus kohtutele tööd juurde. Nii nagu sünnitas kohtutele tööd juurde kohtunik Tiia Mõtsniku tegevus, kes keeldus järjekindlalt minu vastuhagi menetlemast, mõjutas mind hagi tagasi võtma, karjus ja räuskas istungil ning saatis mu kohtusaalist välja pelgalt seetõttu, et tahtsin oma juurakõrgharidusega naist omale esindajaks. Ja nüüd peab uus kohtunik asja uuesti otsast alustama. Selline kohtunike tegevus, muide, ei tekita tööd juurde mitte ainult kohtutele, vaid kõigile kodanikele. Sest Tiia Mõtsniku jampsimiste tõttu peavad uuesti kohtusse ilmuma nii vastaspoole advokaat kui lastekaitseasutuste esindajad.

Minu silmis sarnaneb Eesti kohtusüsteem ametnikuga, kelle laud on paberihunnikuid täis, neid pabereid on ka terve põrand täis, ning kes siis on üleni närvis ja higine, veedab enamiku ajast neis paberihunnikutes tuhnides, ent midagi üles ei leia ning loomulikult ei jõua see ametnik ühtegi ülesannet õigeks ajaks valmis. Hea kui üldse midagi jõuab. Ma usun, et kui sellele ametnikule õpetada, kuidas tööd teha, siis asjad paraneks. Ses osas on muidugi Irja skeptiline, sest ta on mulle korduvalt rääkinud, kuidas kohtunikud kasutavad koolitusi selleks, et omavahel juttu ajada, teisi klatšida ja taga rääkida. Sest nad ei saa juba ammu aru, mis neil koolitustel räägitakse. Ja seetõttu ei tunne koolituste vastu enam huvi. Nad elavad justkui nagu mõnes muus ajastus.

Irja:

Kõigepealt Kadrist. Harju Maakohtu lollid kohtunikud on jälle ühe uskumatult lolli asjaga hakkama saanud. Nad keelasid ära Kadri filmi näitamise, kas te suudate seda endale ette kujutada. Ma kohe tahaks teada, kes see nii loll kohtunik oli, kes sellise lolli määruse valmis kirjutas. Naeraks talle suure häälega näkku. See keiss meenutab mulle aastatagust juhtumit, kus samuti Harju Maakohtu kohtunik Tiia Mõtsnik arestis Inno arvel 60 tonni põhjendusega, et Inno kirjutab Justi järjeloos, kuidas ta raiskab raha. Ehk siis üks järjejutt, äramuudet nimedega kusjuures, oli kohtuniku arust täiesti arvestatav tõend. Ringkonnakohus mõistagi parandas Maakohtu vea ja tühistas totaka määruse, aga miskit räägib see me kohtunike rumaluse kohta sellegipoolest. Sry, targad kohtunikud, aga te olete vähemuses.

Õnneks on Eestis kolm kohtuastet. Aga et Rein Lang ja Märt Rask ei peaks Eesti esimese astme kohtunike lolluse pärast silmi peast häbenema, siis palun teid, Ringkonnakohus, otsustage kiiresti ja otsustage targalt. Me ei ela nõukaajal, kus teatud filmid ja teatud raamatud olid ära keelatud.

Ja laulvaist kirjanikest ka. Käisime reedel klubi Juuksuris, see on siis Tallinnas Texase all ja seal üürgasid oma tekste Aapo Ilves, Mülleri Sass, Jüri Kaldmaa ja Contra, Veiko Märka ka. Nad nimelt (küll mitte Veiko ja Contra) andsid just äsja välja jubehea plaadi, mil nimeks Laulvad Kirjanikud. Häält teevad seal peale nende ka Jürgen Rooste, Jaan Pehk, Vahur Afanasjev, Merca jt. Hästi hea asi on, nii et ostke, kuni teda veel poodides on. Meie paneme varsti üritusest pildid siia bloogi üles kah. Ja tulge laulvaid kirjanikke vaatama Tartusse ja Võrru Prima Vista ajal!!! Kirjanikud laulavad laupäeval, 5ndal mail 16.00-17.30 Athena Keskuses (tasuta!!!) ning pühapäeval, 6ndal mail algusega 20.00 Võrus Võhandu trahtris.

Inno:

Täna pidas Irja isa oma 80. sünnipäeva. Kohal olid peale meie veel Irja ema ja vend. Tähistasime sünnipäeva Rakvere Inglise pubis. Oli tore päev.

Isa ütles naljaga pooleks, et ta on minust vaid mõned aastad vanem, et sai täna 40. Ja tõesti, ta näeb väga noor välja. Oleme Irjaga püüdnud tema elu võimalikult muretuks teha. Võtsime Tartu majaga seotud mured ja toimetused enda kanda, lasime panna Rakvere majale uue katuse. Irja helistab isale iga päev mitu korda. Et küsida tervise kohta ja kuulata ära mured.

Nüüd, kus meil Tartus korter valmis, saab isa meil tihemini külas käia. Viimati käis mullivannis ja ütles, et pärast seda oli seljavalu kui pühitud. Isa on ka teistest hädadest lahti saanud. Näiteks allergiaravimid Sudafed ja Actifed, mida isa võttis, tekitasid peapööritust ja tõstsid vererõhku, soovitasime tal neist loobuda ja nüüd on vererõhk nagu noorel mehel. Samuti loobus isa meie soovitusel ühest hullust rohust, mille üks variant (nagu hiljem selgus) oli Inglismaal muutnud inimese pea suureks nagu elevandil. Arst oli isale seda rohtu välja kirjutanud. Pärast rohu ärajätmist läks tervis kohe paremaks. Ja nüüd propageerime isale tervislikku toitumist, see on rohkem kala, värskeid puu- ja juurvilju. Ning vähem saia ja leiba. Sest meil on tunne, et isale, nagu ka Irjale ei istu gluteeni sisaldavad tooted.

Isa elas mõned aastad tagasi läbi raske infarkti. Ja Irja, kes oli juhuslikult kodus, päästis isa surmasuust. Isa oli juba surnud, kui Irja ta leidis ning arstide kaasabil uuesti elule äratas. Nii et Irja ja isa naljatavad, et isa on nüüd 4 aastane.


Isa (80) täna sünnipäevalauas.



Irja koos isaga.


Inno ja Irja.

Inno:

Räuskasin siin ennist, et Eesti ajakirjanike blogid on mädad, sest neis puudub info.

Aga on tõelisi pärle. Näiteks Jaanus Piirsalu blogi. Pole mingit ninnu-nännutamist. Päästab Eesti ajakirjanikud hädast välja.

Inno:

Tõesti, mis siis nüüd lahti. Inimene, kelle töö on ajakirjanikuna tõe väljaselgitamine, (vähemalt niipalju, kui on tema võimuses), on hakanud oma blogis sootuks muud juttu ajama.

Epp kirjutab oma blogis:

„Ma vaatasin diagonaalis, mis toimub eesti blogiilmas või õigemini selle pisikeses nurgakeses. Õues paistab päike ja meie hakkame kohe sõitma vanaisa haiglasse vaatama Viljandisse. Minu jaoks on sellest Tähismaade teemast mõõt täis, “tõde” ei selgu nagunii. (tõde on andestamises, edasiminemises, võibolla on kogu sellest loost mingit kasu ka meediateoreetikutele ja blogosfääri arengule. Et on midagigi head selles.)“

No tohho tillaja, ütlen ma Epu sellise jutu peale. Kui ma ise olin ajakirjanik, siis sellistest olukordadest tavaliselt alles ajakirjandus algas. Viimastel päevadel on nõnda palju uut infot tulnud, et saaks terve raamatu kokku panna. Aga Epp ütleb, et mõõt on täis, tõde ei selgugi.

Minu meelst võiks Epp oma ameti ajakirjanikuna maha panna, ja hakata hoopis … näiteks aednikuks. Sest see pole mingi ajakirjanik, kes, olukorras, kui selgub asjaolusid, mis tema kirjutatuga on selges vastuolus, ütleb, et nüüd on mõõt täis. See pole mingi ajakirjandus, vaid pesuehtne perselakkumine, millega Epp tegeleb, kahjuks. Oma tööandja ja kolleegide perse lakkumine, nii et keel sitane.

Minu meelest võiks Epu blogi kogu süsteemist kõrvale jätta, sest ta üritab blogosfäärile peale suruda mingeid kitsaid korporatiivseid huvisid. Mida ta ise ka tunnistas, et käsk tuli ülevalt poolt. Eetika ja ma ei tea veel millega pole siin mingit pistmist.

Siin veel üks küsimus-vastus:

Jõudu!

Olen jälginud teie huvitavaid meediapaljastusi ja tekkis küsimus. Millalgi vist eelmisel aastal lahkus EPL'ist tuntud juudiajakirjanik Sten A. Hankewitz. Päeva pealt "lahkumise" taga olevat kuulu järgi olnud mingi skandaal ja kokkulepe, et Sten lahkub EPL'ist vaikselt ning EPL hoiab skandaali kalevi all. Tegu win-win olukorraga ehk mõlemad päästavad oma maine.

Ma tõesti ei tea mis täpselt seal juhtus või siis milles skandaal seisnes, kuid väga huvitav oleks teada. Äkki te oma tänuväärse ristisõja käigus leiate aega ka selle skandaali valgustamiseks? Mind huvitaks väga et mis mees see Hankewitz on ja mida jubedat ta tegi, et ei piisanud isegi tüüpilisest ajakirjanike ringkaitsest vaid sunniti päeva pealt lahkuma?

Lugupidamisega,
Juhan Tamm

Inno:

Ma ei tea, mis asju ajab Sten Hankewitz praegu, sest pole teda juba pikemat aega näinud. Ja mulle tuli üllatusena, et ta on, nagu selgub, Päevalehest kinga saanud. Ta oli seal päris kõrge koha peal, mingi Online juht või midagi säärast.

Enne seda sai Hankewitz kinga Äripäevast. Ta oli tavaline ajakirjanik, reporter. Ja oli seotud mingi juudivaenuliku liikumisega. Mis otse ei kutsunud juute tapma, aga midagi sinnapoole. Ja kui Äripäeva omanikud sellest teada said, panid nad kuuldavasti Rõtovi valiku ette: kas läheb tema või läheb Hankewitz. Ja Rõtov muidugi otsustas õigesti.

Võib olla on seal juudi-värgis mingi kala peidus. Ma vaatasin ise ka nüüd Hankewitzi blogi, ja avasatsin üllatusega, et temast on saanud juute pooldav radikaal, kutsudes justkui juutide vaenlasi ahju ajama. Väga kummaline igatahes.

Inno:

Tartu galerist Margus Kiis (varjunime all Ygalerist) on ühe Vormsi-teemalise blogi sissekandes kirjutanud minu kohta järgmist:

# ygalerist Says:
April 22nd, 2007 at 11:57 am

Minu sügava veendumuse kohaselt on Inno lihtsalt skisofreenik. Ma tean mida ma räägin, olen perekondlikel ja osalt ka töö tõttu pidanud kohtuma paljude vaimuhäiretega inimestega. Tal on tüüpilised näidustused. Ja skisofreenikud on sageli saavutanud “tõerääkijate” ja “eriti ausate” kuulsuse. Eks vanad prohvetidki on sageli olnud skisod.

Inno:
Mnajh, mul oleks küll sita maitse suus, kui midagi sellist kirjutaks. Kui seda lugesin, oleks justkui ise peldikuseina najal sitaseks saanud. Ja ilmselt on Kiisil näpud päris pasased, või mis? Kui ta mulle ja Irjale vahest Tartus vastu tuleb, siis ei julge küll sõnakstki poetada, ja käib mööda seinaääri. Blogimaailmas, vaatan, on mees nagu muhkel. Tõesti, Margus, see, et sa oma blogi Vaino Vahingu päeviku stiilis kirjutad, ei tähenda veel, et kõik oleksid skisofreenikud. Ja kui ongi, pole sina see, kes seda peaks ütlema.

Irja sai päris pahaseks mul siin ja kirjutas Kiisile vastuseks:
# Irja Tähismaa Says:
April 22nd, 2007 at 12:29 pm

See on uskumatu, Margus Kiis, et sa julged Innot skisoks nimetada. Või ei ole? Sest sa oled ju tegelikult väga arg mees. Kui meile Tartu tänavail vastu tuled, siis oled madalam kui muru, ei julge silmagi vaadata. Skisofreenia on väga tõsine diagnoos, seda kellelegi niisama lambist külge pookida on väga madal ja jõhker. Minulgi on kogemusi skisofreenikutega. Minu vanaisa ja vanaonu olid skisofreenikud. Avaldan siinkohal ka tõe sinu kohta: sa oled kapihomo, tunnista üles, Margus.

Inno:

Irja ütles hetk tagasi mõtte, et ajakirjanikud blogosfääris sarnanevad inkvisitsiooni nuhkidega. Kes siis imbusid nö lihtrahva sekka ja aitasid mässumeelseid tuvastada.

Mina nii karm ei ole (olen lõppeks olnud ise ajakirjanik ja tean, et kõik pole päris must-valge, mis paistab). Aga mõnda tahaks märkida siiski.

Esiteks seda, et kui paljude lääne (oh mis naljakas väljend- lääs) ja ilmselt ka ida ajakirjanike puhul on tavaks, et nad kirjutavad oma blogis seda, mida nad oma ajelehtede või ajakirjade lugudesse sisse ei saanud panna, lisavad intervjuusid ja muud materjali ja kirjutavad sellest, kuidas üks või teine artikkel sündis, siis Eestis käib mingi arusaamatu värk. Eestis on tavaks, et ajakirjanikud blogimaailmas üritavad end õigustada, ehk siis seda, mida nad oma väljaandes kirjutasid. Ja siis panna seda kinnitama ja uskuma ka teisi. Mingit uut infot blogist juurde ei tule. Ja seetõttu on ajakirjanike blogid valdavalt igavad.

See on kummaline, aga ma saan ka sellest aru, sest enamiku ajakirjanike töökoormus on nii suur, et mingi blogimise jaoks ei jää lihtsalt aega. Ja need, kes blogi peavad, on kas vabama režiimiga vabakutselised või ajavad mingit muud asja. Nagu näiteks Postimehe ajakirjanik Andri Maimets. Kes esineb blogimaailmas mõtliku mehena. Ja siis kujundab justkui arvamust ja arusaama sellest, mis toimub. Kui ma Maimetsa Eesti homode TOP 10sse suskasin (sest tean, et ta on homo, ja seal pole midagi häbeneda. Mina oleks uhke, kui oleksin homo), siis kirjutas ta oma blogis selle kohta mingi paskvilli. Kasutades minu kohta väljendeid „appi-tõttab-debiilne-duo“, „lapseohtu omalooming“, „hull“, „debiilik“, „vaiksed hullud“. Ehk siis laulab seda laulu, mida tööandja on laulnud juba enam kui aasta. Ja teeb seda varjatult. Sest otse ei saa, tööandja on laimu tõttu kohtusse kaevatud.

Ehk siis iseloomustab Maimetsa käitumine elavalt trendi, kus Eesti ärapanejalik meedia (palun mitte segi ajada saatega Ärapanija, mis on minu meelest väga hea!) kasutab blogi, et ärapandavate kohta öelda seda, mida päris meedias ei saa. Ja kõige suuremad kaasajooksikud on Andri Maimetsa sugused jüngrid. Kes on ajakirjanikena keskpärased, kes tegelikult tahaksid ehk teha hoopis midagi muud, aga olude sunnil (ja võibolla seetõttu, et homomeelsus on avalikult põlu all) peavad söö,a ajakirjaniku leiba. Ja siis oma kibestumist artiklitesse valama. Kuidagi muud moodi ei oska ma Maimetsa tegevust seletada.

Mina Andri Maimetsa asemel tunnistaks avalikult, et olen homo ja hakkaks homode õiguste eest seisma. Sest ma ei kujuta ette, et seda teeks keegi teine kui ajakirjanikud. Kasvõi selleks, et oma head nime ajakirjanduses kaitsta. Aga mitte karjuda üle bolgimaailma, mida on ka avalikuks ruumiks hakatud kutsuma (aga kus ta siis avalik on, kui pooled osalejad ei ütle, kes nad on!!!), et: DEBIILIKUD.

See on nagu mingi lasteaed. Ausõna.

Eesti ajakirjanike selline infot tilgutav selektiivne blogimaailmas osalemise trend on hoiatav, sest ajakirjanikud valdavad oma tööülesannete tõttu väga palju informatsiooni. Ja info on võim, nagu armastatakse öelda. Kõik on ok, kuni ajakirjanikud seda võimu kõigiga jagavad. Milleks ongi ajakirjandus loodud. Aga ohtlik on see, kui ajakirjanikud hakkavad selle infoga manipuleerima. Valikuliselt tilgutama sinna ja tänna. Eesti pisikeses konnatiigis on tavaks, et paljudest asjadest ei kirjutata. Sest see võib minna vastu väljaandjate ärihuvidele, reklaamiandjate huvidele või millele iganes. Sõpradele ja tuttavatele. Ajakirjanikud teavad ka seda, avaldamata jäänud infot. Ja on halb, kui ajakirjanikud, kes oma tööpostil ei saa seda infot kasutada, avaldavad veebis killukesi sellest infost endale kasulikes huvides.

Inno:

Epp Petrone kirjutab oma blogi kommentaarides:
Eppppp Says:
Aprill 19th, 2007 at 12:21

Ma sain mõlemaga hästi läbi, nii Inno kui Ingridiga. Ja ma olingi varem neutraalne (no nt Anu kinnises blogis vaidlesime, sest ma meenutasin, et minu mäletamist mööda oli Inno jah hea isa ja nokitses maja kallal jne, samas kui enamik teisi naisi olid selles diskussioonis täiega Ingridi poolel.)

Aga nüüd on mu mõõt täis jah ja ma ei ole enam ilmselt neutraalne.
Minu arust on nõme, kui kõik ahnelt tema “paljastusi” loevad, aga keegi kaitsta või diskuteerida ei julge, sest “äkki paneb Inno mind ka laulu sisse”. Ma ühe korra varem olen ka nende teemal sõna võtnud, oma meelest neutraalselt või pigem positiivselt, sain nende blogist sahmaki. Aga ma ei usu, et nad midagi rohkemat mulle teha saaks.

Minu meelest pole see üldse ainult üks konkreetne küsimus, vaid laiem. Kui blogi on avaliku sfääri osa, siis kas sellele laieneb ka mingisugune ASN kontroll??? Kas blog.tr.ee peaks reageerima? Jne. Aga sellest ma juba rääkisin.

Inno:
Minu meelest tõestab see sissekanne ilmekalt kogu eesti ajakirjandusvälja tegelikku olemust. Ajakirjanikud pole neutraalsed (kes oleks?) ja sellest polegi hullu, aga nad pole seda ka oma loomingus, artiklites. Lugusid kirjutades valatakse sinna sisse isiklik vimm ühe või teise persooni suhtes. Ühtesid kiidetakse taevani, teised pekstakse mutta. Ikka ja ainult selle põhjal, kes kunagi on neisse, ajakirjanikesse suhtunud. Sest, et ajakirjanikud on maailma valitsejad. Otsustavad, kes on hea, kes mitte.

Ja Epu mõtetest tuleb välja ka kurb tõsiasi, et tema ise võib sahmakaid virutada vasakule ja paremale. Sest temal on võim, info, sidemed. Aga teised ei või. Kui keegi teine talle sahmaka valab, tuleb see teine kinni panna. Kurb, aga tõsi.

Taustaks veel niipalju, et Epp sai siin tähelepanu keskmesse tõmmatud, aga tema on väike kala. Tema on lihtsalt kaasajooksja üldise trendiga.

Mis on väljapääs? Arvan, et asi ei parane enne, kui inimesed hakkavad ka reaalselt kaitsma oma õigusi ajakirjanduse omavoli eest. Kohtus. Sest lihtne kirumine, stiilis sõnnikuleht, sitaleht ja ajakirjanike perse saatmine nagu seda teeb Peeter Oja, ei vii mitte kuhugi. Või ütleme viibki selleni, et ajakirjanikud hakkavad veel rohkem tümitama.

Epp viitab siin ASNile ehk Avaliku Sõna Nõukogu. Aga ta teab ise, et see on nali. Sest Epu enda tööandja (ja kõik teised meediakompaniid) saatis selle ASNi (mis oli oma olemuselt küllalt sõltumatu) juba mitu aastat tagasi perse, asutades Pressinõukogu. Mis on loodud selleks, et ajakirjanduse läbi haiget saanud inimesed kohtusse ei kaebaks. Ja aitab sedasi meediaväljaannetel teenida suurt raha inimeste tragöödia pealt.

Nüüd on ASN mingi naljakas moodustis, mis kuskil kaagutab, aga millega keegi ei arvesta. Aga Epp kirjutab ASN, sest ta teab, et seal on tegevad tema sõbrad Tartu Ülikooli ajakirjanduse osakonnast. Ja Epp ei saa ka nende suhtes ükskõikne olla. Epp tahab olla kõigile hea. Aga see viib lõpuks olukorrani, kus Epp on nagu prostituut, kes harrastab magada mitme mehega. Ja pole tegelikult truu mitte kellelegi.

Epp on nutikas, valdab hästi infot. Oskab ühte kildu teise vastu välja mängida, ikka enda huvides. Selle kohta öeldi varem, et oskab elada. Aga kas see on õnnelik elu? Vaevalt.

Miks ma alles nüüd reageerin? Mind on süüdistatud selles, et üldse end kaitsen. Et olgu ma kodus õnnelik ja vait. Aga ma leian, et igal inimesel on õigus end kaitsta. Isegi, kui ta on õnnelik. Ennast ei tohi lasta peksta.

Jah, ma tegin vea, kui olin pikka aega vait. Vaatasin pealt, kuidas mu eksnaine kõiki kokkuleppeid rikkudes avalikustas meie suhte ükskikasju, tegi lahutusest suisa meediasündmuse. Rääkis siin ja jutustas seal. SLÕhtulehes ja mujal. Andis ise endale Kroonikas intervjuu. Kas see ei kahjustanud lapsi?! Oi, ja kuidas veel. Seejuures kujundas mu eksnaine ise laste suhtumist minusse, keelas helistamise ja minu kõnede vastuvõtmise jne. Kustutas mu numbrid lapse telefoni mälust, et laps ei saaks aru, kui mina helistan. Ja mis peamine, et laps ise ei saaks mulle helistada. Seda kartis mu eksnaine kõige rohkem. Ja pärast kuulutas, et ma ei helista lastele. Et ma ei tee lastest välja. Kuigi iga kord, kui oma endisesse koju ilmusin, sõimas mind läbi ja korraldas laste nähes skandaali. Tegi kõva teatrit.

Vaatasin pikka aega pealt, kuidas mu eksnaine (kes oli siis veel ametlik abikaasa) kujundas avalikku arvamust minu kahjuks, pööras minu vastu mu sõbrad ja sugulased. Ja kasutas seda kõike lõpuks kohtus mu vastu. Olin vait, sest mõtlesin, et olen nõnda hea. Nagu olin alati olnud vait. Ja hea. Aga kui tundsin, et olen täiesti läbi pekstud, siis mõistsin, et ka mul on mingi õigus enda eest seista, olgu ma õnnelik või mitte. Vaatasin end kõrvalt ja mul hakkas endast kahju. Mingi osa minust oli juba alla andnud, surnud, aga teine osa ei tahtnud surra. Hakkasin vaikselt ärkama. Ja siin ma nüüd olen! Tänu vaprale Irjale, kes on mind kogu aeg toetanud. Ses mõttes võin küll öelda, et armastusel on meeletu jõud. See annab elu. Purustab kõik tammid, kui piltlikult väljenduda. Ma mõtlen siin armastust, mis on armastus. Mitte ahnust, kadedust või meeldivust, mida on hakatud ka armastuseks nimetama. Meie praegusel ajal, kus valitseb suur armastuse kriis.

Mulle on ette heidetud, et ma justkui maksan oma eksnaisele Ingrid Tähismaale kätte. Aga mis kättemaks see on, kui ma räägin asjadest nagu nad on. Lihtsalt probleem on selles, et ma teen seda esimest korda. Samas stiilis, kui Ingrid tegi seda pärast seda, kui olime lahku läinud. Ja see on šokeeriv. Küsimus on lihtsalt selles, et ajakirjandus on Ingridile poolehoidu avaldades ise valede rägastikku tõmmatud ja nüüd üritatakse väga sita mängu juures head nägu teha. Üritatakse mind lämmatada, sest muidu tuleks välja, et ajakirjandus on Ingridit toetades ise räigelt eetikareeglte vastu patustanud. Avaldanud artikleid ilma minu arvamust kuulamata. Sest see, kui mina ajakirjanikele midagi ei rääkinud, ei saa ometi olla põhjuseks, et mind mustata. Et minu selja taga minust kirjutada. Ma pole mingi minister või suur avaliku elu tegelane, et võiks minu seljataga mingit korruptsiooni paljastada. Ma olen täiesti tavaline eesti mees. Ja kui see eesti mees ühel hetkel suu lahti tegi, tiriti ta kohe peaväljakule ja aeti tuleriidale. Ning karjuti kaasa, et ise tahtis tuleriidale minna! Kamoon, minu asemel oleks iga teine mees (või naine) oma õiguste eest seisnud. Lihtsalt vahe on selles, et tavaliselt põletatakse sellised mehed (või naised) nagu säraküünlad, nende jutt lämmatatakse kohe eos ja hiljem pole neist enam midagi kuulda. Nagu Oksmaa, kellest kardeti, et hakkab paljastama homomaailma telgitaguseid (suur osa ajakirjanikest on homod ja hirmul, et see välja tuleb). Või nagu Signe Pohlak, keda lõpuks veel süüdistati, et oli julgenud eesti jalgpalli isa laimata. Kiusas oma meest kogu aeg (ajas taignarulliga taga, lõi munadesse) ja ei lasknud jalgpalli edendada. Signe põgenes kodunt, jättes lapsed emata. Ja tuleb veel mehelt raha küsima. Mehelt, kellel niigi palju tegemist jalgpallistaadioniga. Häbi peaks olema! Signe põles (õigem oleks öelda põletati) avalikkuse silmis nii eredalt, et isegi lapsed ütlesid lõpuks, et ta on halb. Lõpuks tema advokaat Mare Lust (kes kah sellest tsirukusest oma noosi sai) ütles, et kokkulepe oli väga hea. Sest loomulikult, Aivarile jäi kõik alles, nagu nüüd välja tuleb.

Mina, endalegi üllatuseks, ei murdunud. Ei põlenud, kui piltlikult väljenduda. Seda just tänu Irja toetusele. Ja sellele blogile siin. Ja nüüd ma usun, et enam ei murdu ka.

Ma ronisin tuleriidalt alla ja kloppisin püksid puhtaks. Esialgu oldi pahased, aeti riidale tagasi. Aga nüüd juba hakatakse harjuma. Seda on tänaval näha. Inimesed naeratavad. Patsutavad õlale. Avaldavad toetust. Ja Epp on hirmul, sest järgmisena võib tema minna tuleriidale. Selle eest, et mind sinna küüditas.