21 jaanuar 2007
Rohud kohtusse!
25. jaanuar 2007 20:09
Inno:
Väga paljud televisioonis näidatavad reklaamid ütlevad, et võtad rohtu ja saad terveks. Üks näiteks selline, kus kõrvuti istuvad mees ja naine, mees muudkui aevastab, on haige, ja naine ütleb, et ma tean küll, mida sa tunned. Ma olin eile ka veel selline. Aga täna juba terve! Ja siis ilmub suurelt ekraanile rohu nimi, mis siis keelitab kõiki seda imerohtu ostma.
Kui siis rohtu lähemalt uurida, selgub, et see sisaldab põhiliselt valuvaigistit. Ehk siis ei ravi see rohi midagi, vaid ainult võtab ära haigusele omased sümptomid nagu näiteks peavalu, kehv enesetunne. Petab organismi ära, et siis tööinimene saaks ka haigena tööd rabada nagu hull ja kõiki teisi ka nakatada, nii et kõik oleks haiged ja neelaks tablette. Et siis ravimifirmad saaksid hästi teenida ja ravimifirmade omanikud mõnusat elu elada, kalleid autosid, lennukeid ja villasid osta.
See kollektiivne pettus mõjub eelkõige südamele. Tõsi, mitte kohe, vaid pikaajaliselt. Sest haigus pole muud kui keha märguanne, et nüüd, sõbrake, puhka. Oled end liialt üle pingutanud. Aga inimene, kes millegipärast tahab muudkui kogu aeg tööd teha, ei saa kohe puhata. Ta lämmatab kõik haigusega seotud aistingud, kasutades selleks kangeid tablette, ning rabab tööd edasi nagu hull. Kuni süda üles ütleb ja inimene surnult maha variseb. Ja siis teised imestavad, et miks küll süda üles ütleb.
Mu meelest ei tohiks ravimifirmad südame tervise hinnaga inimesi petta. Sest südamed on väärt elu. Ja neid ei tohiks kiusata, olgu selle taga siis nii suured ärihuvid kui nad ka poleks. Kõik südamehaiged, kes on neid valu vaigistavaid ja tuimestavaid rohte nagu Coldrex, Tylenol, Advil, Ibuprofen, Paracetamol, Aspirin, Sudafed, Actifed jne ohtralt sisse söönud, et grippi või külmetust ravida, võiks nõuda hüvitist ravimifirmadelt, kes pettust organiseerivad. Tegelikult on see muidugi organiseeritud kuritegevus, massimõrv, mis nende rohtude läbi inimkonnaga toime pannakse. Sest need ained ei ravi midagi. Gripi ega külmetuse vastu rohtu EI OLE. Need haigused tuleb läbi põdeda. Puhates. Rohud loovad pettekujutelma, mis võimaldab inimestel haigena kõvasti rabeleda ja nõnda oma südant tappa.
Talvine Lemmejõgi.
Väga paljud televisioonis näidatavad reklaamid ütlevad, et võtad rohtu ja saad terveks. Üks näiteks selline, kus kõrvuti istuvad mees ja naine, mees muudkui aevastab, on haige, ja naine ütleb, et ma tean küll, mida sa tunned. Ma olin eile ka veel selline. Aga täna juba terve! Ja siis ilmub suurelt ekraanile rohu nimi, mis siis keelitab kõiki seda imerohtu ostma.
Kui siis rohtu lähemalt uurida, selgub, et see sisaldab põhiliselt valuvaigistit. Ehk siis ei ravi see rohi midagi, vaid ainult võtab ära haigusele omased sümptomid nagu näiteks peavalu, kehv enesetunne. Petab organismi ära, et siis tööinimene saaks ka haigena tööd rabada nagu hull ja kõiki teisi ka nakatada, nii et kõik oleks haiged ja neelaks tablette. Et siis ravimifirmad saaksid hästi teenida ja ravimifirmade omanikud mõnusat elu elada, kalleid autosid, lennukeid ja villasid osta.
See kollektiivne pettus mõjub eelkõige südamele. Tõsi, mitte kohe, vaid pikaajaliselt. Sest haigus pole muud kui keha märguanne, et nüüd, sõbrake, puhka. Oled end liialt üle pingutanud. Aga inimene, kes millegipärast tahab muudkui kogu aeg tööd teha, ei saa kohe puhata. Ta lämmatab kõik haigusega seotud aistingud, kasutades selleks kangeid tablette, ning rabab tööd edasi nagu hull. Kuni süda üles ütleb ja inimene surnult maha variseb. Ja siis teised imestavad, et miks küll süda üles ütleb.
Mu meelest ei tohiks ravimifirmad südame tervise hinnaga inimesi petta. Sest südamed on väärt elu. Ja neid ei tohiks kiusata, olgu selle taga siis nii suured ärihuvid kui nad ka poleks. Kõik südamehaiged, kes on neid valu vaigistavaid ja tuimestavaid rohte nagu Coldrex, Tylenol, Advil, Ibuprofen, Paracetamol, Aspirin, Sudafed, Actifed jne ohtralt sisse söönud, et grippi või külmetust ravida, võiks nõuda hüvitist ravimifirmadelt, kes pettust organiseerivad. Tegelikult on see muidugi organiseeritud kuritegevus, massimõrv, mis nende rohtude läbi inimkonnaga toime pannakse. Sest need ained ei ravi midagi. Gripi ega külmetuse vastu rohtu EI OLE. Need haigused tuleb läbi põdeda. Puhates. Rohud loovad pettekujutelma, mis võimaldab inimestel haigena kõvasti rabeleda ja nõnda oma südant tappa.
Talvine Lemmejõgi.
Absoluutse sobivuse teooria
25. jaanuar 2007 10:53
Inno:
Ma tahaksin defineerida absoluutse sobivuse: see on olukord, kus kahel inimesel on teineteisega kogu aeg koos hea olla olenemata välistest mõjutajatest.
Sobivus on oluline tegur psüühilise seisundi saavutamiseks, mida nimetatakse õnneks või õnnetundeks. Sobivas suhtes inimene on õnnelik olenemata töötatud tundide arvust, saavutatud positsioonist, raha või asjade hulgast.
Ainult sobivas suhtes on inimene vaba vajadusest näida kellegi teisena. Sobivas suhtes inimene saab teha seda, mida ta tahab teha. Teostada oma unistusi.
Seksuaalne sobivus on üks lihtsamaid meetodeid sobivuse kindlakstegemisel. Sest seksuaalset sobivust on raskem ette kujutada või teeselda. Seks tähendab lähemat kokkupuudet teise indiviidiga, mistõttu võib tunda teise indiviidi lõhna, mille abil on võimalik sobivust tuvastada.
Sobivuse hindamine on oluline kõikvõimalike organisatsioonide ja liitude, näiteks abielu ja perekonna loomisel. Püsivad ja vabad liidud saavad põhineda ainult sobivusel.
Tänane hommik Rannahotelli aknast, pildistatud aparaadiga Canon Digital Ixus 65, täisautomaatne režiim.
Ma tahaksin defineerida absoluutse sobivuse: see on olukord, kus kahel inimesel on teineteisega kogu aeg koos hea olla olenemata välistest mõjutajatest.
Sobivus on oluline tegur psüühilise seisundi saavutamiseks, mida nimetatakse õnneks või õnnetundeks. Sobivas suhtes inimene on õnnelik olenemata töötatud tundide arvust, saavutatud positsioonist, raha või asjade hulgast.
Ainult sobivas suhtes on inimene vaba vajadusest näida kellegi teisena. Sobivas suhtes inimene saab teha seda, mida ta tahab teha. Teostada oma unistusi.
Seksuaalne sobivus on üks lihtsamaid meetodeid sobivuse kindlakstegemisel. Sest seksuaalset sobivust on raskem ette kujutada või teeselda. Seks tähendab lähemat kokkupuudet teise indiviidiga, mistõttu võib tunda teise indiviidi lõhna, mille abil on võimalik sobivust tuvastada.
Sobivuse hindamine on oluline kõikvõimalike organisatsioonide ja liitude, näiteks abielu ja perekonna loomisel. Püsivad ja vabad liidud saavad põhineda ainult sobivusel.
Tänane hommik Rannahotelli aknast, pildistatud aparaadiga Canon Digital Ixus 65, täisautomaatne režiim.
Tappis armastusest?
23. jaanuar 2007 11:49
Inno:
Kõik lehed on täis lugusid sellest, kuidas Janek Lauri tappis oma naise ja lapsed armastusest.
No tohhoo tillaja! Mis armastus see selline on, mis tapma sunnib. Mina vähemalt sellist armastust ei tunne. Ja minu arust ei tea need, kes nii väidavad, armastusest mitte tuhkagi.
Jah, tõsi, räägitakse igasuguseid lugusid sellest, kuidas armastus tapab. Kuidas üks tappis teise, kuna armastas. Kuidas naine armastas meest niivõrd, et tappis mehe, kui mees leidis teise naise. Aga ma küsin, kas see on armastus. Ja ma vastan: sittagi! See on kõige labasem viha. Ja vihkamine. Mida millegipärast aetakse armastusega segi. Ilmselt seetõttu, et tegemist on tugeva emotsiooniga, mis koos hirmuga on inimest aastatuhandete jooksul käigus hoidnud.
Ka anonüümne tegelane, kes väidab end olevat Janek Lauri sõber, ei tea armastusest midagi. Ta kirjutab, et Lauri oli kasiinosõltlane. Aga ta ei küsi, miks. Leppides tõsiasjaga, et lihtsalt oli. Ja samas armastas Janek sõbra väitel oma lähedasi. Ja suurest armastusest veetis siis suurema osa oma vabast ajast kasiinodes. Ja suurest armastusest tahtis kogu aeg kodust ära, missioonidele.
Sõber küll väidab, et Janek oli tore mees, aga tema jutust jääb mulje, et Janek oli ikka päris loll. Kes muudkui käis kasiinodes (sest lihtsalt oli vaja käia, sõltuvus, mis muu) ja siis muudkui tahtis end tappa, ja kui see ei õnnestunud, tahtis uuesti missioonidele, ja kui naine ei lubanud (sest tahtis kangesti oma mehega koos olla), siis tappis mees nii oma naise kui oma lapsed.
Ja lõpuks soovitab Janeki sõber kõigile: jätke lähedased ellu. Nii nagu on juba aastatuhandeid inimesi manitsetud, et sa ei pea mitte tapma. Aga ikka tapetakse. Ja sellel ei näi lõppu tulevat. Ärge käige kasiinodes, ärge tapke, ärge suitsetage, ärge jooge, ärge tarvitage narkootikume, ärge valetage, ärge varastage, ärge tehke seda ja ärge tehke teist. Ja ikka tehakse. Tundub, et üha rohkem. Miks, sellele küsimusele Janeki sõber vastust ei anna. Aga miks? Mida üritatakse varjata?
Aga mis siis, kui Janek ei armastanudki oma lähedasi. Mis siis, kui teda kotiti, kui teda kottisid nii naine, vend, vanemad, naise vanemad. Ja Janek oli sauna-Jussi kombel täiesti nurka aetud. Kuni endale lõpuks otsa peale tegi. Ja suures vihas ka oma perekonnale.
Mis siis, kui missioonidele minek ja kasiinodes käimine oli põgenemine, põgenemine selle reaalsuse eest, mille nimi on õnnelik pere-elu, mis aga paljudel juhtudel tõeliseks põrguks muutub. Ja seda põrgut armastatakse millegipärast kiivalt varjata. Seda põrgut varjab ühiskond seaduste kaudu, mis on kuulutanud pere-elu salajaseks, millesse nina toppida ei tohi. Ja saab võimalikuks olukord, et kui võõrale tänaval peksa annad, või võõrast solvad, võid minna vangi, aga kui oma pere liikmed läbi peksad, neid solvad, siis ei juhtu midagi. Sest perevägivalda nimetatakse kasvatuseks. Ja läbi selle kasvatuse treenib ühiskond uusi kuulekaid jüngreid, orje tehastesse ja vabrikutesse, kes kuulekalt käsku täidavad. Isegi vanapaarid, kelle elu peamine sisu ja mõte on üksteise hinge närimine, kes unistavad teineteise kägistamisest, ütlevad reporteri küsimustele vastates, et pikaealise kooselu saladus on teineteisest lugupidamine. No mida silmakirjalikkust?!
Kõik lehed on täis lugusid sellest, kuidas Janek Lauri tappis oma naise ja lapsed armastusest.
No tohhoo tillaja! Mis armastus see selline on, mis tapma sunnib. Mina vähemalt sellist armastust ei tunne. Ja minu arust ei tea need, kes nii väidavad, armastusest mitte tuhkagi.
Jah, tõsi, räägitakse igasuguseid lugusid sellest, kuidas armastus tapab. Kuidas üks tappis teise, kuna armastas. Kuidas naine armastas meest niivõrd, et tappis mehe, kui mees leidis teise naise. Aga ma küsin, kas see on armastus. Ja ma vastan: sittagi! See on kõige labasem viha. Ja vihkamine. Mida millegipärast aetakse armastusega segi. Ilmselt seetõttu, et tegemist on tugeva emotsiooniga, mis koos hirmuga on inimest aastatuhandete jooksul käigus hoidnud.
Ka anonüümne tegelane, kes väidab end olevat Janek Lauri sõber, ei tea armastusest midagi. Ta kirjutab, et Lauri oli kasiinosõltlane. Aga ta ei küsi, miks. Leppides tõsiasjaga, et lihtsalt oli. Ja samas armastas Janek sõbra väitel oma lähedasi. Ja suurest armastusest veetis siis suurema osa oma vabast ajast kasiinodes. Ja suurest armastusest tahtis kogu aeg kodust ära, missioonidele.
Sõber küll väidab, et Janek oli tore mees, aga tema jutust jääb mulje, et Janek oli ikka päris loll. Kes muudkui käis kasiinodes (sest lihtsalt oli vaja käia, sõltuvus, mis muu) ja siis muudkui tahtis end tappa, ja kui see ei õnnestunud, tahtis uuesti missioonidele, ja kui naine ei lubanud (sest tahtis kangesti oma mehega koos olla), siis tappis mees nii oma naise kui oma lapsed.
Ja lõpuks soovitab Janeki sõber kõigile: jätke lähedased ellu. Nii nagu on juba aastatuhandeid inimesi manitsetud, et sa ei pea mitte tapma. Aga ikka tapetakse. Ja sellel ei näi lõppu tulevat. Ärge käige kasiinodes, ärge tapke, ärge suitsetage, ärge jooge, ärge tarvitage narkootikume, ärge valetage, ärge varastage, ärge tehke seda ja ärge tehke teist. Ja ikka tehakse. Tundub, et üha rohkem. Miks, sellele küsimusele Janeki sõber vastust ei anna. Aga miks? Mida üritatakse varjata?
Aga mis siis, kui Janek ei armastanudki oma lähedasi. Mis siis, kui teda kotiti, kui teda kottisid nii naine, vend, vanemad, naise vanemad. Ja Janek oli sauna-Jussi kombel täiesti nurka aetud. Kuni endale lõpuks otsa peale tegi. Ja suures vihas ka oma perekonnale.
Mis siis, kui missioonidele minek ja kasiinodes käimine oli põgenemine, põgenemine selle reaalsuse eest, mille nimi on õnnelik pere-elu, mis aga paljudel juhtudel tõeliseks põrguks muutub. Ja seda põrgut armastatakse millegipärast kiivalt varjata. Seda põrgut varjab ühiskond seaduste kaudu, mis on kuulutanud pere-elu salajaseks, millesse nina toppida ei tohi. Ja saab võimalikuks olukord, et kui võõrale tänaval peksa annad, või võõrast solvad, võid minna vangi, aga kui oma pere liikmed läbi peksad, neid solvad, siis ei juhtu midagi. Sest perevägivalda nimetatakse kasvatuseks. Ja läbi selle kasvatuse treenib ühiskond uusi kuulekaid jüngreid, orje tehastesse ja vabrikutesse, kes kuulekalt käsku täidavad. Isegi vanapaarid, kelle elu peamine sisu ja mõte on üksteise hinge närimine, kes unistavad teineteise kägistamisest, ütlevad reporteri küsimustele vastates, et pikaealise kooselu saladus on teineteisest lugupidamine. No mida silmakirjalikkust?!
Pangandusest: Ühis või Hansa?
21. jaanuar 2007 16:06
Irja:
Kord rääkisin oma elukaaslasele Joaole innustunult sest, kuidas ta
võiks oma kräpi töö jätta ning hoopis restoraniäri pidama hakata.
Sa oled hea kokk, ma usun, et sul oleks palju kliente, ütlesin ma.
Joao ütles seepeale veendunult, et „first you show me some money
and then we talk“. Mnjah, eks ta ole.
Hiljuti sain välismaalt rahatshekid (ei täpsustaks, kui suured,
hehee) ja viisin need Ühispanka, kuna mul on seal arve. Inno veel
narris, et haa, sa oled Ühispanga klient, seal on koos kõiksugu
sullerid, kes niikuinii venitavad nende tshekkide lunastamisega 4
nädalat (maksimum, mis lubatud). Tema ju ise Hansapanga klient,
tunneb kõiki sealseid tähtsaid tegelinskeid jne. Mõtlesin siis, et
niipea, kui rahad käes, kannan nad Hansasse, seal pidi kõik väga
viks ja korralik olema. Pangakontorid ilusamad ja värvilisemad ja
järjekorrad lühemad ka.
Kuna meil oli vahepeal
natuke raha vaja, siis pöördus Inno oma armsa Hansa poole ja küsis
pisut laenu juurde. Viisime neile mu tshekid näha, et oleks kindel:
tagasimakseraskusi meil kindlasti pole. Hansast saabus aga üsna
ruttu lühike vastus: enne tuleb kindlaks teha, kas tshekkidel üldse
on rahaline kate. Tohoh, tegu ju korralike Ameerika pankade poolt
välja antud tshekkidega. Kas siis on Hansal andmeid, et USA pangad
lähevad kohe-kohe pankrotti? Vast mitte. Lihtsalt loominguline
lähenemine puudub. Nagu Joaol. First you show me some money and
then we talk! Ma ei tea, kas sellest on panganduses kasu või kahju,
aga mina igatahes solvusin.
ÜP üllatas, mulle
helistati Tallinna peakontorist ning teatati, et raha on laekunud,
üsna ruttu, nii umbes 2,5 nädala pärast. Ei hoitudki raha oma käes.
Otsustasin siis, et jään ikkagi ÜP kliendiks.
On niisiis absoluutne tõde, et taktika „first you show me some
money and then we talk“ pole alati kõige kasulikum; teinekord
õigustab väike risk end kenasti!
Mis mees tegelikult maal teeb
21. jaanuar 2007 13:47
Inno:
Ehk veidi sellest, millest Jaan Tätte oma Meeletus ei räägi.
Esimene asi, kui ma maale metsa sisse läksin, oli, korkisin lahti õlle või viina, panin suitsu ette, ning rahuldasin ennast. Mõnus oli seda teha keset ürgset loodust. Ja kujutada ette end seksimas unistuste naisega. Või kellega iganes. Peaasi, et seda sai teha rahus ja vaikuses. Eemal kõiksugu kisast ja kärast.
Ja siis end mõnusalt täis juua. Ja end veel ja veel rahuldada. Ja siis nautida rahu ja vaikust.
Loomulikult leidub alati uudistajaid, kui üks mees linnast metsa sisse elama tuleb. Asi, mis kütkestab, on raha. Aga sellest polnud mul kahju. Käristasin välja kõigile. Ja mul oli hea meel, et teistel oli sellest hea meel. Ostsin viina ja õlut. Ning suitsu. Maksin kinni telefonikaardid. Ja laenasin niisama.
Mida ma muidugi ootasin, et seal, keset metsa, tuleb ühel päeval aiaväravast sisse naine. Või siis naised. Kelle seast ma saaks sobiva välja valida. Mitte niisama vaadata, vaid kelllega seksida. Ja siis armuda ning hakata koos elama. Kellega oleks mõnus olla. Olin valmis selle unistuse heaks kõik ohverdama, kõigest loobuma. Aga oli üks paha lugu. See oli selline kaunis unistus, mis kunagi ei täitunud. Vaatamata aastaid kestnud jõupingutustele. Sest maal elavad valdavalt naised, kel pole hambaid suus. Või siis kes ei saa oma laste kõrvalt kuhugi välja, istuvad päevad läbi kodus, teevad süüa, pesevad pesu ja koristavad. Või siis kes istuvad päevad läbi töö juures, lehmalaudas. Ja kui välja saavad, sis vaid magavad.
Nii ei täitunudki kunagi unistus sellisest naisest, kes valgel ratsul minu juurde tuleb. Ja siis ei jäänud muud üle, kui linna sõita. Kus on vähemalt lõbumajad. Kus saab omale naist osta. Kasvõi kogu päevaks. Ja rohkem polegi vaja ühele mehele. Kui korra kuus omale tunniks ajaks naist saada. Sellest täiesti piisab. Või ütleme siis, et mulle piisas.
Teine võimalus oli ennast ise rahuldada. Sai ette kujutada end seksimas täpselt sellise naisega, nagu tahtsid. Ja tegemas seda, mida vaid suutsid välja mõelda. Näiteks kujutada ette, et olen vaid üks suur munn, mis tungib naise sisse ja plahvatab. Koos naisega. Või siis, et naise vitt imeb sind enda sisse. Ja siis kaod sinna.
Ja siis, pärast nädalast maalolekut, kui olin end mõned korrad täis joonud, end mõned korrad rahuldanud, olin jälle kui uus inimene. Täis otsustavust ja tahet misiganes tööd teha. Olla taas korralik mees ja isa.
Kõik oli justkui ok. Olin selline nagu sajad ja tuhanded teised mehed. Oma väikeste saladustega. Ainuke paha lugu oli selles, et ma polnud sellise eluga rahul. Midagi oli justkui kogu aeg puudu. Mind ei aidanud ka teadmine, et olen selline nagu teised. Ma ei suutnud lihtsalt ennast nendesse raamidesse suruda, pidevalt ennast ja teisi petta. Ma ei suutnud uskuda müüti, et mees peabki ära käima ja siis tagasi tulema, ja nii kogu aeg. Ma lihtsalt ei suutnud end müüte uskuma panna. Ses suhtes olin tihti enda peale pahane.
Jaan Tätte Meeletu on kahtlemata lugu, mida naise kõrvad tahaks kuulda. Mingi ümmargune mull, väärpilt mehest, ilmselt selleks, et naised jätkuvalt meest maale, jahile, kalale vms lubaksid. Et mees on selline kergelt ullike. Käib kuskil ära, tuleb alati tagasi. No ehk Tätte ise on selline. Ja need, kes temaga kaasa kaagutavad. Pigem näeb tegelikku elu filmis Vene sauna eripära.
Pildil tükike maad.
Ehk veidi sellest, millest Jaan Tätte oma Meeletus ei räägi.
Esimene asi, kui ma maale metsa sisse läksin, oli, korkisin lahti õlle või viina, panin suitsu ette, ning rahuldasin ennast. Mõnus oli seda teha keset ürgset loodust. Ja kujutada ette end seksimas unistuste naisega. Või kellega iganes. Peaasi, et seda sai teha rahus ja vaikuses. Eemal kõiksugu kisast ja kärast.
Ja siis end mõnusalt täis juua. Ja end veel ja veel rahuldada. Ja siis nautida rahu ja vaikust.
Loomulikult leidub alati uudistajaid, kui üks mees linnast metsa sisse elama tuleb. Asi, mis kütkestab, on raha. Aga sellest polnud mul kahju. Käristasin välja kõigile. Ja mul oli hea meel, et teistel oli sellest hea meel. Ostsin viina ja õlut. Ning suitsu. Maksin kinni telefonikaardid. Ja laenasin niisama.
Mida ma muidugi ootasin, et seal, keset metsa, tuleb ühel päeval aiaväravast sisse naine. Või siis naised. Kelle seast ma saaks sobiva välja valida. Mitte niisama vaadata, vaid kelllega seksida. Ja siis armuda ning hakata koos elama. Kellega oleks mõnus olla. Olin valmis selle unistuse heaks kõik ohverdama, kõigest loobuma. Aga oli üks paha lugu. See oli selline kaunis unistus, mis kunagi ei täitunud. Vaatamata aastaid kestnud jõupingutustele. Sest maal elavad valdavalt naised, kel pole hambaid suus. Või siis kes ei saa oma laste kõrvalt kuhugi välja, istuvad päevad läbi kodus, teevad süüa, pesevad pesu ja koristavad. Või siis kes istuvad päevad läbi töö juures, lehmalaudas. Ja kui välja saavad, sis vaid magavad.
Nii ei täitunudki kunagi unistus sellisest naisest, kes valgel ratsul minu juurde tuleb. Ja siis ei jäänud muud üle, kui linna sõita. Kus on vähemalt lõbumajad. Kus saab omale naist osta. Kasvõi kogu päevaks. Ja rohkem polegi vaja ühele mehele. Kui korra kuus omale tunniks ajaks naist saada. Sellest täiesti piisab. Või ütleme siis, et mulle piisas.
Teine võimalus oli ennast ise rahuldada. Sai ette kujutada end seksimas täpselt sellise naisega, nagu tahtsid. Ja tegemas seda, mida vaid suutsid välja mõelda. Näiteks kujutada ette, et olen vaid üks suur munn, mis tungib naise sisse ja plahvatab. Koos naisega. Või siis, et naise vitt imeb sind enda sisse. Ja siis kaod sinna.
Ja siis, pärast nädalast maalolekut, kui olin end mõned korrad täis joonud, end mõned korrad rahuldanud, olin jälle kui uus inimene. Täis otsustavust ja tahet misiganes tööd teha. Olla taas korralik mees ja isa.
Kõik oli justkui ok. Olin selline nagu sajad ja tuhanded teised mehed. Oma väikeste saladustega. Ainuke paha lugu oli selles, et ma polnud sellise eluga rahul. Midagi oli justkui kogu aeg puudu. Mind ei aidanud ka teadmine, et olen selline nagu teised. Ma ei suutnud lihtsalt ennast nendesse raamidesse suruda, pidevalt ennast ja teisi petta. Ma ei suutnud uskuda müüti, et mees peabki ära käima ja siis tagasi tulema, ja nii kogu aeg. Ma lihtsalt ei suutnud end müüte uskuma panna. Ses suhtes olin tihti enda peale pahane.
Jaan Tätte Meeletu on kahtlemata lugu, mida naise kõrvad tahaks kuulda. Mingi ümmargune mull, väärpilt mehest, ilmselt selleks, et naised jätkuvalt meest maale, jahile, kalale vms lubaksid. Et mees on selline kergelt ullike. Käib kuskil ära, tuleb alati tagasi. No ehk Tätte ise on selline. Ja need, kes temaga kaasa kaagutavad. Pigem näeb tegelikku elu filmis Vene sauna eripära.
Pildil tükike maad.
Meeletult sitt film
21. jaanuar 2007 11:23
Inno:
Tahaks hoiatada ühe filmi eest. See on Meeletu. Ostsin selle eriväljaande, koos trükitud stsenaariumiga (sest tavalist polnud millegipärast müüa) enam kui 200 krooni eest. Ja pean oma ostu kahetsema. Ikka tõesti meeletult sitt film, mis jätkab Eesti kinokunsti sittade filmide traditsiooni, kus on varem ees sellised šedöövrid nagu Täna öösel me ei maga, Karu süda, Tühirand, Kõrini, Kuldrannake, Somnambuul. Ja on ka üksikuid õnnestumisi nagu Nimed marmortahvlil, Malev, siis Kilmi ja Maimiku dokfilmid.
Miks hoiatan? Sest sitt film tekitab meeletu depressiooni. Muudkui ootad ja ootad, et millal siis midagi tuleb, aga ei tule. Sita filmi vaatamine on nagu enesepiinamine. Nagu väga täis peaga onaneerimine. Ja tuju läheb ära mitmeks tunniks, või koguni päevaks, selle raisatud aja pärast, mis oled filmi vaatamisele kulutanud.
Minu jaoks on ei tohiks film olla selline, mida vaadates tahad magama jääda. Aga viimase aja Eesti filmid on just sellised. Ja ma ei saagi hästi aru, miks Eesti filmid nii sitaks lähevad. Sest näitlejad, tõsi teatrist, on väga head. Samuti on raha piisavalt, Eesti olusid arvestades. Stsenaariumitel pole kah viga, vähemasti tundub alati mingi mõte sees olevat. Aga puudub oskus, kuidas see mõte näitlejate ja kinokunsti vahendite abil vaatajateni tuua. Ehk siis väga nõrk režissööri- ja operaatoritöö. Mis istub kokkuvõttes nagu sadul sea seljas. Ning pole miskit uut ja huvitavat. Ja see muudab filmi kokkuvõttes igavaks. Ning kohati täiesti arusaamatuks.
Mulle on juba pikka aega jäänud arusaamatuks, kellele ja miks paska toodetakse ja miks selle jaoks raha antakse. Kas selleks, et oleks midagi antud ja tehtud. Minu meelest võiks asutuse nimega Eesti Filmi Sihtasutus üldse kinni panna, sest tänapäeval pole hea filmi tegemiseks suurt raha vaja. Küll aga võib suure rahaga ilge käki kokku keerata. Ja nagu mulle tundub, lähevad filmid iga aastaga üha sitemaks.
Meeletu, mida millegipärast väga kiideti, on justkui ühe töösse uppunud mehe unenägu, mis muutub lõpus skisofreeniliseks, nagu unenäod ikka, nii et lõpus on päris hea ärgata. Ja veenduda, et see oli vaid unenägu. Aga see, suht lihtne unenägu on venitatud poolteise tunni pikkuseks. Mis nõuab vaatajalt suurt tahtekindlust, et mitte magama jääda.
Ma olen lapsest saati olnud suur kinoskäija. Aga viimasel ajal ostnud poest DVD-filme, mis on hiiglaslikuks paisunud kinopileti hindade juures mõnus ja soodne võimalus osa saada filmikunsti saavutusist. Sest mõned DVD-d maksavad lausa 49 krooni, mis on vaid murdosa kinopileti hinnast, kui kinno minna näiteks kahekesi ja maksta seal siis paarsada krooni. Ja kui on sitt film, mida viimasel ajal juhtub tihti, siis on kinosaalist maru keeruline välja minna. Ja kinosaalis magada on kah väga narr. Kodus saad lihtsalt teleka kinni klõpsata ja mingi teise filmi peale panna. Või siis vahepeal mõnusalt magada ja siis edasi vaadata.
Üks film, mida kindlasti soovitaks, on soomlaste Paha maa. Kirjeldab, minu meelest väga tõetruult ja ausalt, praegust Soomet, seda paradiisi, kuhu Eesti poliitikud armastavad rahvast juhtida. Ja siis loomulikult Matti, kus marmortahvlitest tuttav Peter Franzen teeb väga hea näitlejatöö. Matti puhul on muidugi ka väga hea stsenaarium, mis poeb tippspordimaailma telgitagustesse. Huvitav, kas keegi üldse kunagi julgeb teha filmi Eesti tippspordist? Ma mõtlen ausat filmi.
Tahaks hoiatada ühe filmi eest. See on Meeletu. Ostsin selle eriväljaande, koos trükitud stsenaariumiga (sest tavalist polnud millegipärast müüa) enam kui 200 krooni eest. Ja pean oma ostu kahetsema. Ikka tõesti meeletult sitt film, mis jätkab Eesti kinokunsti sittade filmide traditsiooni, kus on varem ees sellised šedöövrid nagu Täna öösel me ei maga, Karu süda, Tühirand, Kõrini, Kuldrannake, Somnambuul. Ja on ka üksikuid õnnestumisi nagu Nimed marmortahvlil, Malev, siis Kilmi ja Maimiku dokfilmid.
Miks hoiatan? Sest sitt film tekitab meeletu depressiooni. Muudkui ootad ja ootad, et millal siis midagi tuleb, aga ei tule. Sita filmi vaatamine on nagu enesepiinamine. Nagu väga täis peaga onaneerimine. Ja tuju läheb ära mitmeks tunniks, või koguni päevaks, selle raisatud aja pärast, mis oled filmi vaatamisele kulutanud.
Minu jaoks on ei tohiks film olla selline, mida vaadates tahad magama jääda. Aga viimase aja Eesti filmid on just sellised. Ja ma ei saagi hästi aru, miks Eesti filmid nii sitaks lähevad. Sest näitlejad, tõsi teatrist, on väga head. Samuti on raha piisavalt, Eesti olusid arvestades. Stsenaariumitel pole kah viga, vähemasti tundub alati mingi mõte sees olevat. Aga puudub oskus, kuidas see mõte näitlejate ja kinokunsti vahendite abil vaatajateni tuua. Ehk siis väga nõrk režissööri- ja operaatoritöö. Mis istub kokkuvõttes nagu sadul sea seljas. Ning pole miskit uut ja huvitavat. Ja see muudab filmi kokkuvõttes igavaks. Ning kohati täiesti arusaamatuks.
Mulle on juba pikka aega jäänud arusaamatuks, kellele ja miks paska toodetakse ja miks selle jaoks raha antakse. Kas selleks, et oleks midagi antud ja tehtud. Minu meelest võiks asutuse nimega Eesti Filmi Sihtasutus üldse kinni panna, sest tänapäeval pole hea filmi tegemiseks suurt raha vaja. Küll aga võib suure rahaga ilge käki kokku keerata. Ja nagu mulle tundub, lähevad filmid iga aastaga üha sitemaks.
Meeletu, mida millegipärast väga kiideti, on justkui ühe töösse uppunud mehe unenägu, mis muutub lõpus skisofreeniliseks, nagu unenäod ikka, nii et lõpus on päris hea ärgata. Ja veenduda, et see oli vaid unenägu. Aga see, suht lihtne unenägu on venitatud poolteise tunni pikkuseks. Mis nõuab vaatajalt suurt tahtekindlust, et mitte magama jääda.
Ma olen lapsest saati olnud suur kinoskäija. Aga viimasel ajal ostnud poest DVD-filme, mis on hiiglaslikuks paisunud kinopileti hindade juures mõnus ja soodne võimalus osa saada filmikunsti saavutusist. Sest mõned DVD-d maksavad lausa 49 krooni, mis on vaid murdosa kinopileti hinnast, kui kinno minna näiteks kahekesi ja maksta seal siis paarsada krooni. Ja kui on sitt film, mida viimasel ajal juhtub tihti, siis on kinosaalist maru keeruline välja minna. Ja kinosaalis magada on kah väga narr. Kodus saad lihtsalt teleka kinni klõpsata ja mingi teise filmi peale panna. Või siis vahepeal mõnusalt magada ja siis edasi vaadata.
Üks film, mida kindlasti soovitaks, on soomlaste Paha maa. Kirjeldab, minu meelest väga tõetruult ja ausalt, praegust Soomet, seda paradiisi, kuhu Eesti poliitikud armastavad rahvast juhtida. Ja siis loomulikult Matti, kus marmortahvlitest tuttav Peter Franzen teeb väga hea näitlejatöö. Matti puhul on muidugi ka väga hea stsenaarium, mis poeb tippspordimaailma telgitagustesse. Huvitav, kas keegi üldse kunagi julgeb teha filmi Eesti tippspordist? Ma mõtlen ausat filmi.