EL ei tohiks lasta Saksamaal ja Venemaal diilitada
kui poliitikas on Teine maailmasõda lõppenud, siis äris käib madin edasi. Saksamaa ja Venemaa (täpsemalt E.ON Ruhrgas ja Gazprom) plaan teha ühist gaasiäri ilma senise liitlase Poolata, mille tulemuseks on Soome lahe põhja rajatav gaasijuhe, näitab uue, ärilise MRP-laadse leppe sündi. Mis on avalikkuse silmis igati ok. Aga millel võib olla mitmeid salajasi nn lisasid (tavaliselt on), mis kindlustab majandusliku julgeoleku, aga muudaks selle leppe avalikkuse jaoks vastuvõetamatuks.
Üks neist lisadest võib olla poliitiline tugi ärilistele kokkulepetele. Et olenemata sellest, kes on valitsuses, toetavad Venemaa ja Saksamaa ühiselt seda diili. Mis omakorda võimaldab korduda juhtumitel, kus Tallinna sadamas redutava Poola "luurelaeva" ettekäändel tuuakse kusagile Paldiskisse sisse mingid "spetsialistid", kes peaks selliste "juhtumite" kordumist vältima. Ja mis muudab Euroopa Liidu ajalooliseks farsiks.
Taustaks:
selline areng seab küsimärgi alla ELi kui sellise. Liidu, mis peaks arvestama kõigi liikmete huvidega. EL ei tohiks lasta Saksamaal diilitada teiste selja taga koos Venemaaga. Eestile on hea, et Saksamaad juhib Merkel, kes tunneb oma ida-kogemuse tõttu Venemaad premini kui keskmine sakslane, kes tunneb venelaste ees tänuvõlga seoses Saksamaade liitmisega. ELi kui tervikut silmas pidades on hea ja õiglane, kui see uus gaasijuhe ei läheks mitte otse Venemaalt Saksamaale, vaid läbiks KÕIKI EUROOPA LIIDU RIIKE.
Loomulikult ei pruugi midagi hullu juhtuda. Sest on NATO ja on Euroopa Liit oma pikaajalise kogemuse, põhimõtete ja traditsioonidega. Aga hiljutist väiksest vahejuhtumit silmas pidades, mis paljudelt teemadelt maski rebis, võib oletada, et teatud hetkel võivad NATO ja EL Eestile selja pöörata. Kui Eesti kaitsmisest saadav kasu jääb alla kahjule, mis tuleb suhete katkemisest Venemaaga. Ja mõju on kindlasti ka see, kui NATO ja EL hakkavad Eestile ja eestlastele ette kirjutama, mida tohib ja mida ei tohi. Nii oli see Lihula sambaga ja nii oli see nn pronssõduriga. Eestlased on siis olukorras, kus nende majanduslik ja poliitiline julgeolek on kuskilt poolt turvatud, aga peavad laulma seda laulu, mida suured ülemused ees laulavad. Noogutama seal, kus vaja. Mõistma ajalugu, ka Eesti enda ajalugu, nii, kuis vaja vanematele vendadele. Ja nii edasi. Kuni selleni välja, et eestlastele hakatakse ette kirjutama, kuidas nad peavad elama, mida ütlema ja mõtlema.
Nii saavad eestlastest küll formaalselt vabad, aga sisult ketikoerad. Kes tohivad jalutama minna ainult koos peremehega, ja siis peremees otsustab, kui lõdvaks ta parasjagu rihma laseb. Sest on arusaam (mida usuvad nii koer kui peremees), et koer ei saa ilma peremeheta hakkama.
Ja paluks mitte vabadust kui ideed segi ajada vabadusega teha, mis pähe tuleb. (Ja suur vahe on kahtlemata ka sellel, kuidas käitub vaba inimene võrreldes vabadusse pääsenud inimesega. Kui vaadata Tallinna saabuvaid soomlasi, siis sarnanevad nemad kõige rohkem pikast vangistusest vabadusse pääsenud loomadega. Ja selline inimene käitub ettearvamatult, on pigem ohtlik kogu ühiskonnale. Aga neist juhtumitest on totakas teha järeldusi, et vabadus on halb, kuna inimene ei oska sellega midagi pihta hakata). Millega paljud uussotsid ja uuskommunistid kritiseerivad liberaalset maailmavaadet, mida nad ultraliberaalseks nimetavad. Võib arvata, et sotside ideoloog Karl Marx (kelle idee oli ikkagi vabastada inimesed orjusest) oleks tänastes oludes pigem see liberaal kui sots, nii nagu Kristus ei näitaks tänasesse kirikusse nägugi. Peaks olema piisavalt selge, et mida vabam on inimene oma otsustes, seda suurem on vastutus, ja seda turvalisem ning tervem on kogu ühiskond. Igasugu käsud ja keelud ja muu vabaduse piiramine tekitavad asjatuid pingeid, mille lahendus on muu hulgas alkoholism, narkomaania, rahutused ja tapmised.
Lätti!
juhhei, Via Baltica osa vähemalt Riiani on lõpuks valmis. Noh, enam-vähem, üks jupp Saulkrasti ümbert on veel tegemata ja mõned väiksed sutsud. Aga mitu aastat piina pakkunud remont on läbi. Ja tee tõesi hea.
Kasutasime Irjaga juhust ja käisime Riias ära. Muistsed eestlaste ja liivlaste alad ootavad avastamist. Rannad on seal tõesti niiiiii ilusad.
Ja Riia, see on nagu Põhjamaade Barcelona. Multikultuurne. Palju kohvikuid, tänavamuusikat, mõnusat suminat ja aeglast kulgemist. Suur erinevus Tallinnaga, mis on üks suur pubi, Briti poissmeeste ja Soome joodikute peokoht. Ja samuti pole lätlased olnud nii lollid nagu eestlased ja soomlased, kes armastavad täita oma keslinnad suurte kaubanduskeskustega.
Arutasime just Irjaga, et Tallinnas pole ühtegi mõnusat kohvikut, peale Kehrwiederi omade (Apollo raamatupoes Viru tänaval ja Saiakäigus), mis on nagu nõelad heinakuhjas. Ja kindlasti on Riia Tartule kõige lähem paik, kust saab head sushit. Ja üllatuslikult ka odavamalt kui Tallinnas, sest konkurents on Riias tihe, sushi-koht kesklinnas pea iga nurga peal.
Rand Meleki kandis, Saulkastist veidi lõuna pool, Eesti piirist ca 30 km lõuna pool, otse Via Baltica ääres.
Riia kesklinn.
Inno sushi-baaris Samurajs.
Irja Daugava ääres.
Saagem tuttavaks: Piraatide Partei
vaata kõigepealt Piraatide Partei leviala kaarti (allikas Wikipedia):
njah, päris muljetavaldav, kui kiiresti on arenenud mõtteviis, mis registreeriti Rootsis alles möödunud aasta algul. Ja nüüd juba tegev mitmetes maailma ja Euroopa riikides, näiteks Rootsis jäi viimastel valimitel napilt parlamendist välja.
Piraatide Partei võitleb vaba loomingu eest ja kõikvõimalike regulatsioonide (nagu patendid ja muud autoriõigused) lõdvendamise nimel. Ja digiajastul üha levinumateks muutuvate identiteedivarguste vastu. Kuigi Rootsis jäi partei valimistel napilt parlamendist välja, kavatsetakse Euroopas juba järgmistel valimistel saada esindatud Europarlamendis.
Mõned lingid:
Artikkel Wikipedias
Piraatide Partei USAs
Piraatide Partei Rootsis
Vaata ka teemaga haakuvat artiklit ajalehes International Herald Tribune.
Pildikesi Võrtsjärve äärest
mõned pildid Võrtsjärvest, mille vesi oli juba paar päeva tagasi imesoe.
Mailõpu Võrtsjärv, taevas linnud.
Jalad järvevees.
Mõned pildid Tartust
mõned päevad tagasi jalutasime mõnusalt meie armsas Tartus, Emajõe ääres. Siin mõned pildid.
Kruiisilaev Emajõel ringi pööramas.
Irja.
Inno kasutamas tasuta internetiühenduse eeliseid vabas õhus.
Venemaal algas debatt ajaloo üle
vaatan Vene 1. kanalilt saadet Sudite sami (Otsustage ise), kus inimesed räägivad läbisegi, aga saan aru, et on alanud debatt ajaloo üle, mis puudutab 2. maailmasõja eelset, aegset ja järgset aega.
Näib, et näiteks Eestisse suhtumise ja pronssõduri küsimuses on Vene ühiskond jagunenud kaheks. Ühed, keda saates esindas kõige ägedamalt raadiojaama Eho Moskvõ peatoimetaja asetäitja Sergei Buntman, toetavad Eestit ja mõistavad hukka stalinismi ning selle, et Nõukogude Liit alustas koos natsi-Saksamaaga teist maailmasõda, kui vallutas Poola, ning et kõik punasõdurid polnud kangelased, ja Nõukogude Liit ise ei suhtunud ega ka Venemaa ei suhtu kõigisse punasõduritesse kui kangelastesse.
Teised, keda saates esindas riigiduuma saadik Leonid Slutski, leiavad, et olenemata asjaoludest oli Nõukogude Liit võitja ja võitis fašismi ning seetõttu on kõik võitjate teod õigustatud. Üldse paistis see Slutski (sünd 1968) olevat väga agressiivselt meelestatud Eesti vastu. Imekspandav, et nii noor mees ja nii suur vastaline.
Saates võttis telesilla kaudu sõna ka Läti parlamendi saadik Juris Dobelis, kes pani oma mahlaka jutuga venelased stuudios kõvasti kihama. Dobelis räkis päris hästi lahti, mis kana on poolakatel, lätlastel, leedukatel ja eestlastel venelastega kitkuda.
Saates oli ka hääletus teemal, kas pinged võivad hullemaks minna ja 89% hääletas Jah.
Rahva ja noorte saatekülaliste arvamus oli see, et seni oli Venemaa nõrk ning andis palju positsioone käest ära. Nüüd on Venemaa tugev ja on aeg positsioonid tagasi võita.
Paljud viitasid saates asjaolule, et Venemaa jaoks on ainus trump võit teises maailmasõjas ja nüüd tahetakse see trump ära võtta. Kusjuures see, kes tahab seda trumpi ära võtta, on vaenlane. Saates kasutati väga palju sõna protivnik.
Kiri: tegelik kolmikmõrva põhjus
saabus järgmine kiri, ilmselt siis vastukajana mu eilse postituse peale. Arutasime asja Irjaga eile pikalt ja põhjalikult ja leidsime, et pole põhjust jätta seda kirja avaldamata. On hea, kui see kiri aitab valgustada veidi ühe sündmuse tagamaid ja avab ehk lõpuks ka ametnike suu. Ja saatja nime ka ei avalikusta allika kaitset silmas pidades.
Aga kiri ise on selline:
no kas see lugu kohe nii õudust äratav on aga selline siis on see versioon
mida arvatakse et tegelikult juhtus, osa nendest andmetest on kinnitamata ja
neid pole tagant järgi võimalik ka uurida aga versioon selline.
janekil tekkisid probleemid tervisega ja ta käis põhjalikul arstlikul läbivaatusel.
oma testi vastustele läks ta järgi sellel päeval kui ta enam tööle ei
ilmunud ja olevat võtnud tervise päeva. testide tulemustest selgus et ta on
HIV positiivne (100% politsei raportis). selline uudis lööks igaühe peast
segi, eriti kui ollakse elatud pideva pinge all mängu sõltuvuse ja võlgade
poolt. edasi arvatakse, et peale selle teada saamist möödusid mõned päevad
joogi ja kasiino seltsis. seda kas ta pereliikmed ka HIV positiivsed olid ei
oska ma öelda kuna seda veel raportis polnud sel ajal ja enam ma seda lapata
ei saa.
arvatavasti oli janek saanud haiguse mujalt sest rasedatele tehakse
ju HIV test ja ta naisel kaks last, vaevalt nad oleks selle noorema teinud
kui naine oleks HIV pos olnud. kui naine oleks teada saanud et mees on mujal
käinud ja sellise haiguse koju toonud siis on vast enam kui kindel et see
perekond oleks laiali vajunud, sellele järeldusele tulnud läks ta koju,
tõmbas lauatelefonil juhtme tagant, kägistas kõik kolm pereliiget sellega
surnuks (see otse raportist) pani nad korralikult riidesse ja asetas voodile
nii nagu ema oleks oma lapsed kaissu võtnud. ning natuke aega hiljem poos
ennast.
lugu siis selline, kelle jaoks siin on miskit uut kellele mitte. ma
küll ei ole kuskilt lehest veel seda lugenud aga võib olla kahe silma vahele
jäänud. osa siin küll põhineb puhtalt oletustel aga neid ei ole kuidagi
võimalik tagant järgi tõestada, võib olla tõesti olid süüdi ikkagi võlad ja
mängimine aga kes seda enam saab kindlalt väita.
aga salajas on liikumas jutt jah et ta saatis nad halastus surma kuna ta
ise tegelikult oli nad juba korra tapnud, andes naisele HIV
(mul puudub selle kohta kindel tõend) ja samas siis võib ju olla ka juhus
et naise rinnapiima kaudu ka kõige pisemale lapsele.
kui nakatumine toimus peale sünnitust.
siin võib veel pikalt spekuleerida erinevatel seikadel ja pisiasjadel
aga sellel puudub mõte kuna tõestust pole.
on veel ka jutt et siiski oli hüvastijätukiri, aga see et
politsei seda ei "leidnud" võib olla sellest et perekond ei tahtnud
haiguse jutu avalikuks tulemist.
Mõrva põhjus...MÄNGUKIRG?!
võtke kõik teadmiseks, noored ja vanad, mehed ja naised, ja ühtlasi esitlen mõrva põhjust: see on mängukirg.
Nii nagu kirjutab täna Delfi kolmikmõrva põhjuste kohta, tuues allikaks prokuratuuri:
Kriminaalasja käigus kogutud informatsiooni põhjal saab järeldada, et Janek Lauri oli aktiivne hasartmängur. “Janek Lauri kannatas viimase 4 aasta jooksul hasartmängurluse all, mis kahjustas tema tööalaseid ja perekondlikke suhteid,“ ütles Elle-Mai Velling. Eeltoodut kinnitas ka Janek Lauri postuumne kohtupsühhiaatriline ekspertiis.
Mis siin enam kosta. Kui nii, siis nii. Nii et kõik, kes elavad kaasa jalgpallile, hobuste võiduajamistele, mängivad Eesti riigi poolt reklaamitud ja toetatud lotot või muid mänge, ja seda hasardiga, näiteks Selveri tarbimismängu, on kõik potentsiaalsed tapjad. Ja prokuratuuri loogika järgi tuleks ühiskonnast isoleerida.
Iga poisike saab ka aru, et mängukirg ei saa olla tapmise põhjus. Siis peaks ühiskonas muudkui tapetama, sest mängukirge põeb suuremal või vähemal määral minu hinnangul 30% rahvastikust.
Ilmselt sai tõeks asjaolu, millele viitas juba varem üks Delfi toimetajatest Vilja Kiisler, et me ei saa kunagi teada, mis seal kolmikmõrva asjas täpselt juhtus. Sest tõde oleks liiga valus.
Jah, on asju, millest ei räägita. Parem on elu elada nagu laulusalmis, et meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk punane otse meie aknasse. Küsimusi ei küsita, vastuseid ei anta. Elagu silmakirjalikkus! Elagu topeltmoraal ja topeltstandardid! Elagu parem elu ja õnnelik tulevik!
P.S.
Et asi õhku rippuma ei jääks, siis lisan, et mängukirg pole põhjus, vaid tagajärg. Hasartmäng on meelelahutus, et unustada igapäevaseid probleeme. Nii mängukirg kui tapmine oli millegi tagajärg. Millegi palju tõsisema, kui seda on mängukirg. Aga mille- seda meie lugupeetud prokuratuur ei vaevu uurima või ei julge välja öelda. Võib vaid küsida, kas selline prokuratuur teenib ühiskona huve? Ja milleni see viib, kui tõsiste probleemide ees kõige kõrgemal tasemel silm kinni pigistatakse. Ma pakun, et see viib selliste juhtumite sagenemiseni ja kordumiseni, kus meeleheitele viidud inimesed tapavad kõik, mis nende ümber liigutab. See on kättemaks ühiskonnale silmakirjalikkuse eest. Ükskõiksuse eest. Suutmatuse eest neid inimesi aidata, tegelikke probleeme tunnistada.
Sobivusest veel ehk miks Ingrid ja Joao kokku ei saa
On hea meel kuulda, et inimesed on hakanud üha enam otsima suhetest kvaliteeti, selle asemel et elu lõpuni kannatada.
Tänases Kroonikas ilmunud intervjuus Olde Hansa endise juhi Margit Hakomaaga tunnistab Hakomaa ausalt (ja minu teada esimesena eesti naistest avalikult): „Mõelda, kui palju on meie ühiskond sellest ajast, kui mina abiellusin, muutunud. Mida õpetasid meile siis meie emad – ole tubli, kannata… On nii? Keegi ei õpetanud siis, et me peaks ka ütlema, mida me tahame. Mitte keegi ei öelnud meile, et me tohime välja öelda, kuidas me soovime, et meid koheldaks. Eks? Ses mõttes väga paljud naised, kes lahutavad, ei lahuta mitte ainult tavalahkhelide pärast, vaid suhtekvaliteedi pärast. Samas ei lange suhtekvaliteet ainult sellest, et üks on halb ja teine hea, vaid ka sellest, missugused on ootused. Kui aga noorena abiellutakse, ei olegi konkreetseid ootusi ega teadmist, mis mõlemat poolt õnnelikuks teeks.
Noorelt minnakse suhtesse ning aetakse segamini armastus ja kirg, aetakse segamini unistus sellest inimesest ja tema tõeline isiksus.“
Ja-jaah. Näib, et mõtted, mida me Irjaga oleme nüüd juba kaks aastat propageerinud (muide, 21. mail sai meil kaks aastat koos oldud, ja nii nagu enne, mitte päevagi lahus), hakkavad vaikselt idanema ja juurduma. Või on siis nii, et paljud inimesed on hakanud üheaegselt jõudma arusaamadeni, et võib ka muud moodi elada kui pidevalt kannatades.
Eile vaatasime Irjaga uut saatesarja, kus maamehed otsivad omale naist. Irja kirtsutas nägu vesti peale, mis oli mitmel mehel seljas. Ja Irja siis näitas mulle neid veste ja ütles: „Vaata, see on asi, mida ma jälestan.“ Ja lisas, et kui mul oleks meie kohtumispäeval vest seljas olnud, siis poleks ta minu poole vaadanudki.
Ma olin täitsa üllatunud, sest näiteks Ingrid jumaldas veste. Mulle, tuleb tunnistada samuti vestid ei meeldinud, aga Ingrid suutis niipalju peale käia, et ma endale ikka paar tükki ostsin. Ja sain sageli riielda, et ma neid kanda ei tahtnud. Mulle meeldisid hoopis traksid, sellised nööpidega, nagu vanasti. Ja valge särk. Traksid valge särgi peal, see tundus šikk. Aga Ingridile jälle traksid kohe üldse ei meeldinud, ta lausa jälestas neid, ja nii jäid traksid kuhugi tolmama. Minust sai vesti-mees, kuna tahtsin olla oma naisele Ingridile hea.
Ja kui seda eile Irjale rääkisin, seda juttu traksidest, siis rääkis Irja, et ta lausa jumaldab trakse, selliseid nagu vanasti mehed kandsid. Valge triiksärgi peal. (Vahemärkusena olgu öeldud, et selliseid sarnasusi maitsetes kohtame Irjaga pea iga päev. Ja oleme üllatunud, kui sarnased meie maitsed on. Näiteks ütleb Irja, et ma riietun väga maitsekalt. Samas Ingrid pidevalt kirus minu riietumismaitset. Ta polnud kunagi rahul sellega, mis ma selga panin.)
Aga Joao, Irja eelmine kavaler Portugalist oli jälle jumaldanud veste. Irja küsis mult eile, et arva ära, mitu vesti oli Joaol. Pakkusin, et viis-kuus. Sest palju neid ikka võiks ühel mehel olla. Irja hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles: kuuskümmend. Kuuskümmend?!, ehmatasin. See pole võimalik?! Aga tõesti, Irja väitel oli Joaol kuuskümmend vesti, osa neist isalt ja vanaisalt päritud. Nojah, mõtlesin. Kui nii, siis nii. Joao nimelt kollektsioneeris veste.
Ja niipalju, kui oleme Irjaga leidnud sobivaid jooni omavahel, oleme leidnud sobivaid jooni Ingridi ja Joao vahel. Aga nii nagu Ingrid, nii saatis ka Joao meid perse, kui kuulis, et Irja on otsustanud hakata minuga koos elama. Muidu oleks me saanud nii Ingridi kui Joao omavahel kokku viia ja tuttavaks teha.
Joao kirjutas Irjale pärast lahkuminekut hirmpika südantlõhestava kirja (avaldame selle esimesel võimalusel!), nii nagu Ingrid mulle. Joao sõimas ja ähvardas Irjat, nii nagu Ingrid mind. Joaole meeldis naise sõrmi ja küüsi suudelda, vastavaid komplimente teha, ja Ingrid oleks selle eest surmani tänulik olnud. Joaole meeldis osta naisele kingi, kõrge kontsaga, ja Ingrid armastas just kingi, ja just kõrge kontsaga. Joaole meeldis, kui naine pani iga päev selga uue kleidi, ja Ingrid oleks selleks olnud tuhandeprotsendiliselt valmis! Joao jumaldas standardtantse, nii nagu ka Ingrid. Joaole meeldis muusika, nii nagu ka Ingridile. Joaole meeldis puhkuse ajal niisama rannas peesitada, nii nagu ka Ingridile. Joaole meeldis korraldada romantilisi küünlavalgus-gurmee-õhtusööke, külvates kogu ruumi roosidega üle ja Ingrid oleks olnud sellest transis (Irja samas vilistas selliste žestide peale). Joao vajas seksiks pikka eelmängu, nii nagu ka Ingrid. Joaol olid alati meeles kõik tähtpäevad, nagu Ingridil (mina samas unustasin pidevalt tähtsaid kuupäevi ja vastavalt kingitusi osta). Joao otsis elukaaslast Eestist ja Ingrid, nagu on kuulda olnud, käib mehi lantimas välismaal. Ja lõppude lõpuks unistas Ingrid elamisest soojal maal.
Aga Ingrid ja Joao ei saa kunagi kokku, seda oma punn-iseloomu tõttu, mis kõik head võimalused nende eest suleb. Ja mille tõttu nad peavad kahjuks elu lõpuni kannatama. Oma emade ja isade auväärsel ja õilsal kombel.
Venemaal istuks Notsnoi Posori seltskond juba vangis
hiljutine Vene-ELi kohtumine Samaaras näitas ilmekalt Putini suhtumist (et ta on hinges koos Notsnoi Posori seltskonnaga) ja seda, paradoksaalsel kombel, et Venemaal istuks Notsnoi Posori taoline seltskond vangis. Seda eelkõige lähtuvalt asjaolust, et Samaarasse ei lubanud Vene võimud opositsiooni üks juhti Garri Gasparovit. Teda ei lastud lihtsalt Samaarasse. Kus mees tahtis meelt avaldada. Ja Putin põhjendas seda umbes selliselt, et pole vaja selliseid tüüpe korda ja rahu rikkuma. (Seda enam on kummaline, et kõikvõimas Vene riik, mis suudab opositsiooniliidreid efektiivselt isoleerida, ei suutnud mõnede pättide rünnaku eest kaitsta väikest Eesti saatkonda Moskvas.)
Nojah. Putini stiilis lähenemine tähendanuks, et Eesti võimudel oleks olnud Vene võimude traditsioone arvestades täielik õigus sammas prügimäele vedada ja kõik protestijad kohe eos Tõnismäelt minema kupatada. Ning kõik vastuseisjad kohe vangi panna. Ja pärast kogu maailmale teatada, et kõik on kontrolli all, segaduse ja viha külvajad iseoleeritud ning kord ja rahu majas.
Suurim viga oli, Putini käekirja järgides see, et neil tegelastel üldse lasti seal raamatukogu juures lobiseda ja üksteist üles ässitada. Korda ja rahu rikkuda. Nagu nad karjusid Rossija, oleks pidanud tundma Rossija-stiilis kohtlemist. Koheselt pisargaas, kumminuiad ja muu vajalik. Kui vaja, siis tankid ja soomukid. Verine neljapäev või reede, vahet pole. Aga Eesti politsei lasi neil vabalt möllata ja pärast piinas ja peksis süütuid inimesi, kes olid sattunud linna uudistama või oma vara kaitsma.
Vene võimud on korduvalt näidanud, et Venemaal on au sees topeltstandardid. Mille all ägab ja kannatab eelkõige oma rahvas. Aga see rahvas on kahjuks rumal. Ja et sellele rumalale rahvale puru silma ajada, siis aetakse kogu süü teiste, antud juhul eestlaste kaela (aga on ka poolakad, ukrainlased). Ja ässitatakse ühed süütud inimesed teiste süütute kallale. Et saaks jagada ja valitseda. Nii nagu see oli 1930ndate lõpu Venemaal, kus valmistati ette Eestisse "kultuuri toojaid" ja Eestis "korra majja lööjaid". Kuna toonane Vene võim rääkis rahvale, et Eestis elavad verejanulised fašisitid-marodöörid, hirmsad perverdid ja kiskjad. Ja need kunagise Vene propagandamasina "saavutused" istuvad veel tänagi sügavalt lihtsa venelase teadvuses. Vene võim tuli Eestisse süütuid inimesi tapma. See on fakt. Siin pole tegemist mingi ajaloo ümberkirjutamisega, nagu Putin paneb süüks Eesti võimudele. Ja neile tapjatele püstitatud mälestusmärk pole mingi asi, mis peaks kusagil keskväljakul särama, olgu see siis Eestis, Venemaal, Saksamaal või USAs.
Ja tundub, et seda teadmist (et venelased olid tapjad) tuleb eelkõige tampida venelase enda teadvusse, seda läbi rahvusvaheliste institutsioonide, läbi konkreetsete kohtuasjade nagu juudid on seda edukalt teinud sakslaste, šveitslaste ja isegi eestlastega, kes tegid koostööd juute massiliselt hävitanud natsi-Saksamaa võimudega. Eestil on liitlased olemas, kes samamoodi kannatasid: poolakad, ukrainlased, lätlased, leedukad, Siberi rahvad. Loota, et venelased niisama oma vigu tunnistavad, tundub olevat lihtsameelne lohutus. Ja tundub, et mida aeg edasi, seda vähem tahetakse neid vigu tunnistada.
Ja aru ma ei saa, kus on need tuhanded noored venelased, kes õppisid kümmekond aastat tagasi Lääne ülikoolides ja said väga korraliku hariduse. Nad peaks austama demokraatlikke traditsioone ja kujundama oma kodumaa suhtumist. Miks neist miskit kuulda pole? Kas nad on raha teenimisega nõnda ametis, et ei näe, mis ümberringi toimub? Või on nad juba kõik Venemaalt putku pannud? Või siis allutatud taas süsteemile?
Või siiski, Moskva majanduskõrgkooli välispoliitikaprofessor Sergei Karaganov kirjutab ühes hiljutises International Herald Tribune'is (New York Timesi Euroopa-väljaanne), et Venemaa on läbi elamas arenguetappi rahvusriigiks saamisel ning saab praegu nautida seda rahvuslikku uhkust, religiooni ja individualismi, mis nõukogude ajal olid põlu all. Karaganov seostabki erimeelsusi Venemaa ja Euroopa Liidu vahel riikide erinevate arenguetappidega, kus Euroopas on riiginatsionalismist edasi liigutud uue, humaansema poliitilise kultuuri poole. Ja Karaganov tunnistab, et Venemaa tunnetab mõjuvõimu suurenemist ning käitub kohati ülbelt.
Lahenduseks pakub Karaganov partnerlust Venemaa ja ELi vahel (partnerlus energia, siis täpsemalt Vene gaasi ja nafta baasil). Sellest võitvat kõik. Sest muidu saavad üha suurema võimu USA ja Hiina ning üha marginaliseeruv EL marginaliseerub veelgi. Ja see pole ime, sest eurooplased mõistavad Venemaad kõige paremini. Ja vajavad Venemaa energiaressursse kõige rohkem.
Ok, Venemaa tahab nii, et unustatakse kaubatüli Poolaga, erimeelsused gaasi transpordi osas, ja olukord rahuneb seoses Eestiga ning algab SUUR PARTNERLUS GAASI JA NAFTA NIMEL. Mille üheks niiditõmbajaks on siis Gerhard Schröder, Saksamaa endine juht. Lõhnab kangesti uue MRP-stiilis leppe järele (nüüd siis majanduslikul pinnal, kuna Venemaa ambitsioon on saada majanduslikuks suurvõimuks), mis näib olevat ärilisel pinnal sõlmitud, aga ootab veel poliitikute heakskiitu. Ja tahaks loota, et seekord on Eesti poliitikutel õnn selle leppe sünni juures kaasa rääkida.
Loometeenus maksuvabaks!
Lugesin hiljuti ühest aasta alguse New York Timesist, kuidas kogu maailma loomeinimesed kipuvad oma tulusid registreerima Hollandis, sest seal on nii loometegevusest saadud tulu kui autoritasud tulumaksuvabad.
Nojah, võib aru saada, Holland on vana kultuurimaa, van Gogh, Rembrandt ja puha. Ei saa endale lubada latti madalale lasta. Ja pole ka imestada, et Amsterdam kubiseb kunstigaleriidest. Uitab ringi kirjanikke ja muusikuid. Õhk on kultuurist paks. Ja nagu New York Timesist tuli välja, siis ka sellised artistid nagu Bono U2st (kes kodumaal Iirimaal räägib sellest, kuidas riik peaks rohkem vaestele raha andma) ja Mick Jagger Rolling Stonesist kasutavad maksude optimeerimist läbi Hollandi firmade, millest tuntuim on Promogroup.
Hollandit armastavad rikkamad kultuuriinimesed ka seetõttu, et sealtkaudu on võimalik oma tulusid pesta läbi Hollandi Antillide, tuntud maksuparadiisi, mille kaudu omale miljoneid keerutas tuntud Eesti ettevõtja ja üks erakonna Res Publica asutajatest Tõnis Palts (huvitav, et Palts oma kogemust Hollandis maksudest kõrvale hiilida laiemalt ei reklaami, see tuleks kasuks kõigile eestimaalastele, kellele ei meeldi palju makse maksta).
Aga Holland Hollandiks ja Palts Paltsiks. Või Paltsuks. (Ja lõppeks ei saa Paltsule tema nutikust pahaks panna, lihtsalt poliitiku puhul võiks olla maksuskeemid ja tulud läbipaistvad. Muidu kasutab Hollandi maksuparadiiside abi iga endast lugu pidav rahvusvaheline suurfirma ja Holland kaitseb erinevalt Eestist ELis kiivalt oma õigusi maksude osas.) Miks ei võiks olla Eestis kultuuriinimeste tulud maksuvabad. Eesti pole küll Holland, pole siin, tõesti, ei maailmakuulsaid kunstnikke ega kirjanikke. Aga kas see peabki nii jääma?! Raha võiks kirjanikule kätte jääda. Näiteks raamatu honorar. Selle asemel, et hakata kirjanikele palka maksma, võiks pigem vabastada maksudest juba valmis kirjutatud raamatu tulud. Mis toetaks just neid autoreid, kes kirjutavad. Ja paneks ka teisi rohkem kirjutama.
Ja pealegi, usun, et kultuuriinimesed, sellised spontaansed ja veidi hajameelsed, pole just parimad raamatupidajad. Ja nad pole ka nii rikkad, et palgata Paltsu kombel omale raamatupidajate ja advokaatide armeed maksuasju ajama. Miks siis suruda loomeinimesi üldse kuhugi FIEde võrgustikku. Las tegutsevad nii kuis oskavad ja saavad kõik oma loomingu müügist saadud raha omale. Ja teevad sellega mis tahavad. Mul oli näiteks kahju vaadata, kui nägin, kuidas kirjanikepaar Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härm istusid ükskord Tallinna maksuametis ukse taga ja endamisi maksuasju arutasid. Oli näha, et nad asjast suurt midagi ei jaga. Ja olid parasjagu ärevil ja hirmul. Ma sain aru, et maksuinspektor oli nad mingil põhjusel välja kutsunud. Võimalik, et pinnida, kas viimase honorari pealt on ikka kõik maksud makstud. Aga kui suured siis on eesti kirjanike honorarid - kõige rohkem ehk sada tuhat krooni. Ja kirjanikke on mõnikümmend. No ja, kui kirjanikud selle raha omale jätavad, mis siis sellest. Arvestusega, et kirjutab raamatu iga kahe aasta tagant. Eelarve jaoks oleks see nähtamatu suurus, eriti peaminister Andrus Ansipi jaoks, kes tunnistab ainult sajast miljonist suuremaid numbreid.
Pigem tuleks pitsitada Paltsu-suguseid tegelinskeid, kes ei-tea-mitmekümnenda miljoni teenimise nimel on nõus kogu ühiskonnast teerulliga üle sõitma.
Ja veel, maksudest võiks olla vabastatud loojad. Kunstnikud, muusikud, kirjanikud. See aitaks muuta Eesti tõeliseks kultuurikeskuseks.
Vastuseks Aivar Pilve tiraadile Päevalehes
Irja (vaata ka
laupäevast
Päevalehte):
Muidugi tahab lgp
vandeadvokaat Aivar Pilv, et te kasutaksite tema teenust.
Maksaksite talle hääd raha, et ta saaks sõita talveks Alpidesse
ning suveks Mallorcale. Sestap ta promobki advokaate ja nende
teenust, öeldes, et ise ei ole inimesel kohtumajas mitte midagi
teha. Andrest ja Pearut teha niiöelda.
Väidan vastupidist.
Toetudes oma kogemusele prokurörina, kus pidin korduvalt nägema,
kuidas väga tunnustatud ja lugupeetud advokaadid saatsid oma
kliendi sisuliselt persse, öeldes mulle, prokurörile: paneme selle
raisa kinni, või siis nõudsid kohtunikult esmalt tasutõendit ja
asusid alles seejärel suure hädaga oma kaitsealust kaitsma. Huvitav
oli meil Innoga näiteks juhtum vandeadvokaat Andres Pastiga, kes,
muide, Aivar Pilvega intervjuu teinud Eesti Päevalehe
arvamustoimetaja Liisa Pasti onu (Liisa, kas onu ütles, et kirjuta
nüüd üks hea lugu advokaatidest?), Liisa meile oma onu soovitaski.
Pooleli oli siis vaidlus Ingridiga – vara jagamine. Andres hakkas
esmalt pikalt ja laialt seletama, kuidas Üllar (siis Talviste) on
Inno peale tema Üllari ja Edgari (Savisaar, Üllar ju teadupärast
Edgari ihuadvokaat) suhtes kriitiliste Äripäeva artiklite pärast
jätkuvalt pahane ning tahab talle Ingrid Tähismaad esindades kätte
maksta. Et muidu poleks üldse võtnud seda Ingridi asja omale
kraesse, aga kihk Innole kätte maksta oli nii suur. Aga temal,
Andresel, on Üllariga head sehvtid, ja ta võiks katsuda ses
kohtuasjas miskit kokkulepet saavutada. Üllariga pidi Inno eest
kohtusse vastakuti minema Pasti büroopartner, vandeadvokaat Monika
Mägi. Ohoo, Monika Mägi, mõtlesime meie, vägev. Kui kohtusse mineku
aeg kätte jõudis, läksime Pasti juurde tagasi. Üllatas, et ta
polnud me kausta, siis toimikut üldse läbi lugenudki. Istus oma
traagilisel ilmel vastuvõtutoa laua taga, ohkas südamest ja teatas,
et ei tema ega Mägi meid siiski esindada ei saa. Põhjuseks Inno
kirjutatud artikkel Postimehes, kus ta siis kirjutas oma
lõbumajaelamustest. See olevat väärikat Monika Mägi sedavõrd
shokeerinud, et ta keeldus Innot esindamast. Ja ka Past oli
shokeeritud. Kuidas võib nii kirjutada. Kas sa oleksid ka siis
midagi sellist kirjutanud, Inno, kui su ema elaks, küsis ta
pateetiliselt.
Einoh, lasteaed, ja ise tahab veel tõsiseltvõetav advokaat olla.
Aga kui ei, siis ei. Jätsime haavunud Pasti sinnapaika ja võtsime
uue advokaadi, sedapuhku siis Toomas Liiva, keda Inno usaldas, kuna
ta on endine ajakirjanik ja Inno sõnul kompromissitu. Tema siis
teatas esmalt tähtsalt, kui palju tema aeg maksab, ning võttis
laisalt meie paksu kausta enda kätte. Mõne aja pärast selgus, et ka
tema polnud viitsinud Inno toimikut läbi lugeda, ja me loobusime ka
tema teenustest. Mida sa jändad advokaadiga, kel su asja vastu huvi
pole, eksju.
Aga nii see, mu armsad sõbrad, kahjuks on. Õnnetuseks pole
ajapuudus sugugi mitte üksnes Pasti ja Liiva probleem. See on ka
Aivar Pilve probleem. Tal tuleb lihtsalt tähtsa näo tegemine hästi
välja ja seepärast ilmselt jätkub ka kliente. Mina aga võin küll
öelda, et kogu selle kahe aasta jooksul, mil ma töötasin proksis ja
käisin kohtus süüdistamas, kohtasin ma vast vaid kahte advokaati,
kes tõesti seisid nagu raudpolt oma kliendi eest. Võin nende nimed
öelda, kui teil tulevikus läheb vaja advokaadi abi, võite julgelt
pöörduda: Anto Kasak ja Sven Sillar. Südamega advokaadid. Kui
justiitsministeeriumi asekantsler Martin Hirvoja oleks ka advokaat,
siis soovitaks teda ka.
Ei soovita üldse võtta vanu advokaate, kel veel siiani küljes
nõukaaegsed kombed. Nad on küll osavad diilitajad, aga samamoodi
võivad nad ka teil endal naha üle karvade tõmmata. Kõige parem on
võtta noor advokaat, miks mitte üliõpilane, kuna ta on veel
süsteemi poolt rikkumata. Tuntud advokaadid ei pruugi teinekord
lihtsamaid asjugi jagada. Näiteks Üllar Talviste väitis oma hagi
tagamise taotluses, et Justis ilmunud järjejutt on tõend. Aga kui
nii võtta, siis ka Helve Särgava arvas sama. Õnneks ringkonnakohus
nii ei arvanud. Igatahes ajas Talviste selline aps hulga mu
tuttavaid advokaate südamest naerma.
Head advokaati valides ei pea niisiis kindlasti mitte sisse astuma
Aivar Pilve büroosse, hihii. Ega ka Andres Pasti ja Moonika Mägi
omasse. Tasemel büroo Tartus on näiteks Lillo&Lõhmuse büroo
Ülikooli tänaval, kus töötab hea noor advokaat Karina Lõhmus. Noori
advokaate võib üldse soovitada. Nende õppejõud on olnud targad
Riigikohtu kohtunikud - Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull,
Peeter Jerofejev, Jüri Ilvest, Jüri Põld, Indrek Koolmeister
jt.
Ja muidugi kõige targem on end ise kaitsta. Ja sel ei ole kurbi
tagajärgi, nagu väidab Aivar Pilv, kes kaitseb esmajoones omaenda
bisnist. Tähtis on enda kaitsmisel meeles pidada aga üht väga
olulist asja: ärge kunagi sõlmige kohtus kompromissi. See lihtsalt
ei tasu end ära, kuna seda ei saa vaidlustada. Sellega on lõpp.
Kõige kavalam on nõuda kohtunikult otsust, sest Eestis on kolm
kohtuastet ja pärast seda saab veel kaevata Euroopa Inimõiguste
Kohtusse, ja te saate selle otsuse igal juhul edasi kaevata. Ärge
nõustuge siis mitte mingil tingimusel kompromissiga, ükskõik kuidas
kohtunik teile ka peale ei käiks (ja peale käia nad oskavad).
Samuti kasutage julgelt oma õigust kaasata protsessi oma
tunnistajaid, oma eksperte, oma tõendeid. Ja mis peamine, ärge
kartke kohut ega vastaspoole advokaati. Kohtunikud pole tegelikult
teab mis targad. Sel istungil, kus Tiia Mõtsnik meid välja ajas,
korraldas ta mulle enne lõplikku väljaajamist minieksami, noh, et
välja selgitada, kas ma (vaatamata oma kaheaastasele
kohtukogemusele) ikka kõlban Innot esindama. Käskis välja otsida
ühe paragrahvi. Leidsin selle kiiresti üles. Aga Tiial endal võttis
selle üles otsimine, et mu vastuse õigsust kontrollida, ligi 15
minutit. Võib-olla see ta vihaseks ajaski?
Ka ei maksa eriti tõsiselt võtta kohtukutset. Advokaadid trikitavad
kogu aeg, küll on nad haiged, küll reisil. Kuni Eesti Vabariigi
kohus koosneb sellistest naljanina-kohtunikest nagu praegu, ei
peaks me juba oma sisemise õiglustunde pärast sesse kuigi tõsiselt
suhtuma. Käsule ei pea alluma, kui see on seadusevastane, tulgu ta
siis või kohtult, nagu mulle õpetati ülikoolis. Uurige seadusest,
kas kohtuniku käsk on ikka õiguspärane, ja kui ei ole, siis
vaidlustage see jõhkralt. Öelge kohtunikule, mis tast arvate – see
puhastab õhku.
Las
Justiitsministeerium võtab midagi kõlblik-kuni-tähtaja ületanud
õigusemõistjatega ette ja küll me siis austame kohut, eks?
P.S. Tõe huvides väärib siiski märkimist, et sugugi mitte kõik
Harju Maakohtu kohtunikud ei ole erapoolikud ning ebapädevad.
Erinevalt Tiia Mõtsnikust, Ele Liivist ja Helve Särgavast on Maie
Seppo ja Mai Grauberg Inno kohtuasju siiani erapooletult ning
õiglaselt menetlenud. Epp Haabsaare kohta võib öelda, et ta on
lihtsalt üks tore vanaema. Katsus, mis jaksas, Innot ja Ingridit
lepitada, aga seda tehes keetis ühe paraja pudru kokku. Ega karu ja
jänest saa ju ka koos valssi tantsima õpetada, kuigi võib-olla väga
tahaks, ja sama kehtib Inno ja Ingridi kohta, kes on loomult nii
erinevad inimesed. Oleks Haabsaar oma otsusega vara ja kohustused
ilusti ära jaganud, oleks praegused vaidlused olemata. Ehk siis
tegelikult teeb kohtutele tööd juurde kohtunike endi
asjatundmatus.
Äripäeva uueks peatoimetajaks saagu Aivar Hundimägi!
Kui Innoga tutvaks
sain, siis ta viis mind Äripäeva suvepäevadele, mis toimusid
Melekis, Lätis mere ääres. Üllatusin, kui palju toredaid inimesi
seal oli. Ja eriti vahva, tore ja sõbralik paistis olevat üks
noormees, kes hiljem osutus Aivar Hundimäeks. Raimo Ülaverest
mäletan seda, et ta käis kogu aeg ringi palja ülakehaga, vehkis oma
õllepudeliga ja lamas murul, suurte tissidega tüdruk tema rinnale
naaldumas. Oli oma olemuselt siuke minimacho, väike
wannabe-mafiooso. Kes nagu tahaks väga olla keegi, aga ei tule nagu
hästi välja. Aivar on samas ehtne, siiras ja positiivne.
Inno Äripäevast lahkumise peapõhjus oli tegelikult see, et kaks
ülemust kogu aeg kottis teda. Kadi Heinsalu muud ei teinudki kui
aina istus mns-is ja küsis Innolt, mis teed. Istume näiteks
mõnusasti Lepanina hotellis ja Inno kirjutab artiklit
astelpajukasvatajast Lauri Aaspõllust ja artikkel hakkab kohe-kohe
valmis saama, kui jälle helistab Kadi Heinsalu ja küsib, mis teed.
Täitsa kreisi naisterahvas. Inno tahtis Lauri Aaspõllust kirjutada
positiivset lugu, kuna oli temaga kohtunud ja näinud, et tore
inimene, aga Kadi Heinsalu käis peale, et ta kirjutaks negatiivse.
Äripäev niisiis ei lase oma ajakirjanikel rahus ja oma äranägemise
järgi lugusid kirjutada, toimetajad otsustavad, kes hea, kes paha,
ning kardan, et seepärast on inimesi Äripäevast pigem minema
jooksnud kui juurde tulnud. Heidit Kaio näiteks põgenes Ekspressi,
kus saab end küllap vabamalt väljendada. Raimo Ülavere oli teine
kottija. Tema nimelt ei kannata üldse vastuvaidlemist. Inno
meenutab siiani, kuidas, kui ta läks Raimole mingit uut ideed
pakkuma, siis sai alati vastuseks “ei”, ja kui ta siiras uudishimus
küsis, et miks ometi, siis vastas Raimo: sellepärast, et mina
ütlesin nii. Täitsa kreisi tüüp minu arust.
Rõtov ei lahku niisiis edu tipul, nagu väidab laupäevane Postimees.
Rõtovi aeg on ammu läbi. Ega tema ei olnudki tegelik Äripäeva
peatoimetaja. Tegelik otsustaja on juba ammu ohvitser kardinate
taga ehk siis uuriva toimetuse juht Raimo Ülavere, kes on ammu
himustanud saada peatoimetajaks, lausa põlenud selle ameti järele.
See on nüüd Raimo suur shanss. Aga ka pöördepunkt Äripäevale. Kas
leht jääbki toimetajate diktatuuri all ägavaks ning ajakirjanikke
tasalülitavaks surveasutuseks või muutub helgemaks, loovamaks ning
vabamaks? Kui viimast, siis on õige peatoimetaja Aivar Hundimägi.
Meie hääl talle!
Lillemeri.