Inno:

Tänane Washington Post kirjutab, kuidas Bill Clinton teenis Eestis 2002. aastal Äripäeva konverentsil kõnega 150 000 dollarit, mis toonases vääringus oli 2,5 miljonit krooni.

Tulu on Clinton deklareerinud seoses tema abikaasa presidendiks kandideerimisega esitatud aruannetega. Hillary on tänu Billi teenitud miljonitele üks tugevamaid presidendikandidaate. Seejuures oli Bill nii enne presidendiks saamist kui pärast ameti mahapanekut puruvaene. Vahetult pärast ametist lahkumist 2001. aastal oli Clinton ligi 10 miljoni dollariga miinuses, seoses eri skandaalide klattimise eest makstud advokaaditasudega.

Ja kokku on Clinton pärast presidendiameti mahapanekut teeninud kõnedega ligi 40 miljonit dollarit, mis praeguses vääringus on 480 miljonit krooni. Ja see on kõigest osa, sest vähemalt teist samapalju on Clinton oma kõnedega annetanud heategevuslikel eesmärkidel.

Enamik saadud rahast on tulnud välismaalt, muu hulgas Euroopast ja Hiinast. Välismaalased on nõus Clintoni eest palju maksma. Clintoni osalusega konverentside osavõtumaksud küünivad 1000 dollarini.


Artikkel tänases Postis.

Inno:

Kell on 9 hommikul kohaliku aja järgi. Istun praegu mõnusalt Watergate hotelli 9. korruse numbritoas, väljas ulub metsik tuul, Potomaci jõgi on ööga jääst priiks rabelenud, Irjake magab veel õndsa und ja mina, kes ma magada ei saa, kui väljas juba valge, surfasin veidi internetis. Ja mis siis uudistest selgub: Economist pakub USA presidendiks Al Gore’i, seda kahvatut lammast, kes valimistel isegi George Bushile alla jäi. Tallinna börsil jälle krahh, kuigi majandus kasvab justkui mühinal ja intressid pole hullud. Ja riik peab maksma ühele Tartu autofirmale 20 miljonit krooni mingite autovrakkide hoidmise eest.

Ma tõesti ei saa aru, miks seda Tallinna börsi juba kinni ei panda. Sest Tallinna börs on samuti kasiino, mis üldises kasiinode- ja muude lõbustusasutuste vastases võitluses on millegipärast kahe silma vahele jäänud. Niipalju kui ma olen jälginud Tallinna börsil toimuvat, toimib see täpselt nagu mängupõrgu: tehakse panused, keegi viskab täringut ja siis vaadatakse-oodatakse, kellele kui palju jääb. Toimub nö korrektsioon. Ja mul on tunne, et põhiline raha jääb majale, see on eri liiki nn institutsionaalsed investorid, kes millegipärast alati teavad, millal oma positsioonid likvideerida. Ja kaotajaks jäävad alati koduperenaised. Või mehed.

On ka selge, et kahe-kolme ettevõttega ei saa normaalset börsi üleval hoida. Sellest on aru saanud ka paljud ettevõtjad, kes on oma ettevõtete aktsiad börsilt ära koristanud. Sest mis kasu on ettevõtjal börsist, pikas perspektiivis, kui seal toimub mingi täringuviskamine. Teed hea tulemuse, lased välja uudised, kulutad selleks raha, ja siis selgub, et parasjagu on käes aeg, kus maja kasseerib sisse. Ja kui eile võisid arvestada, et oled rikkaim mees riigis, siis homme oled juba kõige suurem võlglane.

Ja mis kasu on ka investoritel praegusest börsist. Mis laseb Tallinki omanikel investoritele pika kaarega pähe kusta. Ja kus sa ei julge kunagi oma raha turule tuua, sest pea iga päev võib tulla mingi seletamatu krahh, millest on ette teadlikud vaid pankade võtmekliendid. Närvid lihtsalt ei pea vastu sellistel ameerika mägedel päevast päeva sõites.

Kindlasti on olemas parem moodus, kuidas ettevõtjad saaksid raha kaasata ja ettevõtja-hingeta inimesed siis nendele ettevõtjatele oma raha kasutada anda. Praegusel internetiajastul piisaks sellise teenuse loomiseks mõne panga või kaubandusfirma juurde, mis on võitnud inimeste usalduse. Ja pole vaja üleval pidada sellist kallist monstrumit nagu börs, mis sisuliselt kujutabki endast Tallinna kalleimale büroopinnale paigutatud PCd. Mida siis hoolega uurivad kümmekond väga hästi tasustatud ametnikku.


Potomac eile.



Potomac täna.

Inno:

Oleme seda varem Irjaga mitmel korral arutanud, ja nüüd siis eile ka, et kummaline, aga ma pole oma elus mitte midagi niisama saanud. Või vähemalt kuni hilise ajani mitte. Irja, seevastu, on oma elus saanud palju asju lihtsalt niisama.

Ja seetõttu on mul vahel väga raske. Mind ahistavad metsikud süümepiinad, kui, ütleme, pean midagi ostma. Ma kohe ei saa midagi osta omale, kuigi vahel üht-teist vajan, ilma et ma seda endale põhjendan. Et ma pean olema justkui ära teeninud selle asja, mida ma tahan. Ja kui pole ära teeninud, siis ei saa. Sest kõike ei pea inimene oma elus saama, eks ju!

Ma pole varem selle asja üle niimoodi mõelnud. Nüüd aga vaatan, et osa inimesi on täpselt minu vastandid. Nad ei põhjenda endale midagi, või ei pea põhjendama. Ilmselt on nad harjunud kogu aeg saama midagi niisama, ja nii nad muudkui nõuavad niisama ja kui ei saa, siis on nõus kohtuga ähvardama. Näiteks oma isa. Kui too midagi äkitselt enam niisama ei anna.

Mina samas pole oma vanematelt midagi niisama saanud. Ma mõtlen raha. Või asju. Ja ma ausalt öeldes ei tahagi.

Aga nüüd olen suure jama sees, sest seoses Irjaga kooseluga on läinud nii, et üksteise järel pean asju aktsepteerima niisama. Ja mul on paganama kahju, et ma ei oska lihtsalt niisama saadud asju vastu võtta. Näiteks raamatupoes, kus Irja laob südamerahuga korvi pilgeni täis, hakkab minus miski punnitama. Nii et ma ei võta ühtki raamatut, kuigi tahaks. Sest ma pole justkui ära teeninud. Ma hakkan mõtlema, et ah, pole mul vaja midagi. Et käin parem raamatukogus. Kuigi tean, et ma ei viitsi raamatukogus lugeda, sest seal on lugemine tehtud nii paganama vaevaliseks, et mul on raske mõista inimesi, kes seal lugemas käivad. Ja ma hakkan ka Irjale ette heitma, et kas on ikka vaja niipalju osta. Ja siis Irja vaatab mulle imestunud näoga otsa, et miks mitte. Ja siis ma arutan endamisi ja saan aru, et tõesti, miks mitte. Vabandan end sellega, et raamat pole asi. Need on ikkagi teadmised.

Sama lugu on lennukisõiduga. Kui tuli jutuks USAsse tulemine, siis olin kohe kindel, et ostame kõige odavama võimaliku pileti, sest kallist pole ma ära teeninud. Ma ei tea ise ka miks, aga mul oli selline tunne, et ma pole kallist ära teeninud. Ja kui Irja hakkas ääri-veeri rääkima, et võiks mugavat reisida, siis meenus mullegi see piinarikas seitsmetunnine reis kitsaste reavahedega salongis, mis meenutas täistuubitud rongivagunit nõukogude ajal. Kus minu lemmiktegevus oli mõistatada, kellel on jalas aasta aega pesemata sokid, kes võtab mingeid kangeid arstirohtusid ja kes lasi puuksu.

Ma olen saanud sellise nö kasvatuse. Mis ei luba mul midagi vastu võtta, kui ma pole seda ära teeninud. Ja see kasvatus istub mul tugevalt veres. Või kuskil sees. Ja ausalt öeldes pole ma ka harjunud midagi niisama saama. Sest olen või olin enne Irjaga kohtumist kõik ise teeninud, mis mul oli. Ma polnud kelleltki midagi niisama saanud. Ma ei teadnudki tegelikult, et on üldse võimalik midagi niisama saada. Olin pigem selline inimene, kes tahtis teistele anda. Niisama. Tahtsin olla hea. Minu nägemuse järgi tähendas andmine headust.

Ja nüüd siis olen juba mõnda aega saaja rollis. Ja pean harjuma mõttega, et ka saamine võib olla headus. Et ma võin teha head, kui antu vastu võtan. Ma tahaksin ise olla andja, aga ma ei suuda saamisele vastu seista. Iga päev toob lihtsalt niipalju seda saamist, et sellele pole võimalik enam vastu seista. Seda tuleb uksest ja aknast. Ja kui järele mõelda, siis vahel ei usugi, et see tegelikkuses nii on. Et oleks nagu unenägu. Sest ma poleks eales uskunud, et inimene võib oma elus nii palju saada. Eriti mina, keda ma olin juba ise hakanud pidama suureks luuseriks. Sest ei jaksanud piisavalt anda. Mulle heideti ette, et ma ei suuda piisavalt anda. Olin end hakanud pidama selliseks saamatuks tegelaseks, kes polegi midagi ära teeninud. Ja sellepärast midagi ei saa ka.

Ja nüüd siis selline asi, et pean olema saaja. Mis ausalt öeldes on hakanud mulle juba meeldima. Veidikene. Järsku ma sobingi rohkem saajaks? (Praegu sosistab mulle keegi kõrva: Inno, pill tuleb pika ilu peale. Hea elu ei kesta kunagi kaua.)

Inno: vait! Kust tuleb selline arusaam, et pill tuleb pika ilu peale?
Keegi (kes sosistab): see on rahvatarkus.
Inno: millise rahva, sa vana eesel?!
Keegi: eesti rahva.
Inno: mis rahvas see selline on, kelle suurim tarkus on teadmine, et ilus elu ei kesta kaua.
Keegi: see on see rahvas, mille hulgas sa olen sündinud ja kasvanud, mille keelt sa räägid. Ja see on see teadmine, mida sa pead austama, mille järgi elama.
Inno: aga kas selline rahvas saab üldse olla õnnelik?
Keegi: õnn tuleb teises ilmas, Innoke.
Inno: nii et siis selles ilmas on elu üks kannatus?
Keegi: jah, Innoke.
Inno: ja see õigustab siis vägivalda ja sõdasid selles ilmas, sest see elu siin on üks kannatus?
Keegi: jah, Innoke.
Inno: nii et ma võin võtta kirve ja selle esimesele ettejuhtuvale inimesele pähe valada?
Keegi: ei, Innoke, ligimest pead sa armastama.
Inno: aga kui ma ikka seda teen?
Keegi: siis lähed sa põrgusse.
Inno: aga kui ma juba niikuinii sinna lähen, siis pole vahet, kas tapan ühe või miljon inimest.
Keegi: põrgusse lähed sa ikka, sa saamatu konn.

Sellise tegelasega, kes kuskil mu sees istub ja õpetab, pean päris tihti vaidlema. Nõnda endamisi. Mis muudab mind tihti ebakindlaks, otsustusvõimetuks. Seepärast meeldivad mulle kiiret otsustamist nõudvad olukorrad. Kriisiolukorrad. Kus eesmärk pühendab abinõu. Siis töötab mu pea nagu arvuti. Analüüsib kiiresti olukorda ja teeb vajalikud otsused. Täpsed, ja, nagu hiljem on selgunud, õiged otsused. Ma mõtlen, et minust oleks võinud saada hea väejuht. Sõjas saab kiiresti otsustada ja aru tuleb alles pärast anda. Kui sedagi. Väejuhid annavad ainult siis aru ja lähevad vangi, kui lahingus kaotajaks jäävad. Sõda on mõnus lihtne, lihtsalt notid kuni pole enam kedagi, kes vastu notiks.


Inno harjub saamisega.

Inno:

Oleme nüüd Irjaga end mõnusalt sisse seadnud Watergate hotellis Washington DCs. Väljas paistab päike ja külma on umbes 5 kraadi. See hotell sai kuulsaks, kui 1972. aastal tungisid USA vabariiklaste nuhid siin sisse demokraatide kontorisse ja paigaldasid pealtkuulamisseadmed. Või õigemini, endised CIA töötajad tabati siis, kui nad tulid asendama pealtkuulamisseadmeid, mis hästi ei töötanud. Sellest tõusis skandaal, mis sai omale hotelli järgi nime ja mille tagajärjel astus tagasi USA president Richard Nixon.

Hotell, mida haldab Swissotel, on väga hubane ja suurepärase vaatega Potomaci jõele. Ja täiesti taskukohane. Hea hinna ja kvaliteedi suhe.

Saabusime mõned päevad tagasi, taas SASi äriklassis, kus olid nüüd palju mugavamad, sellised kookonit meenutavad istmed, kus sai päris pikali heita. Ja loomulikult viiekäiguline lõuna. Ja Estonian Airi äriklassi toiduvalik oli kah suurepärane, nagu öö ja päev võrreldes pooleteise kuu taguse ajaga. Ei tea, kas lugesid lennufirma töötajad meie blogi, aga igatahes on muutus muljetavaldav.

Eile arutasime Irjaga pensionifondide teemat ja Irja tegi huvitava tähelepaneku: olukorras, kus pärijad saavad pensionifondi kogunenud vara kätte ainult siis, kui inimene pole veel pensionile jäänud, motiveerib see pärijaid, so siis lapsi viima oma vanemate elu niikaugele, et nad pensionini ei ela. See on küüniline mõte, aga praegu just nn teise samba fondide puhul see nii on, selline võimalus. Või õigemini annab see lastele täiendava motiivi oma vanemaid nende eluajal kottida. Ja viise, kuidas lapsed võivad vanemaid kottida, on oi kui palju. Olen ise viimasel ajal kokku puutunud selliste juhtumitega, et oi-oi-oi.

Ma soovitan kõigile: ärge pärandage oma lastele midagi peale tarkuse. Ja kaotage kõik võimalused juba eos, et lapsed võiks midagi pärida peale teadmiste. Sest vastasel korral muutub teie elu põrguks, just vanemas eas. Või muutub põrguks teie pärijate elu. Kõige targem on kõik ära kulutada. Ja kui see pole võimalik, siis annetada heategevuseks. Ja andke sellest lastele juba varakult teada. Sest naiivne on loota, et lapsed raha pärast vanematest hooliks.

Loomulikult on erandeid, so lapsi, kellele võiks midagi pärandada. Keda kerge raha ei riku. Eks iga vanem tuneb sellise lapse ära.


Ka nii võib lennata.



SASi äriklassi salong.



Vaade Watergate hotelli aknast. Taustal Potomaci jõgi, Key bridge ja Georgetown.