Inno:

Kõigepealt peaks alustama sellest, et Apple tarkvara iWeb, mida ma möödunud kevadel suure hurraaga kasutama hakkasin, ammendas end õige pea. Lihtsalt päevikusse uute sissekannete lisamine võttis tohutu aja ja lõpuks jooksis programmil juhe üldse kokku, kui mu päeviku maht hakkas ületama ühte giga (baiti).

Ja isegi Apple taibud USAs ei suutnud mind aidata. Kui käisin aasta algul seal ja oma päeviku nende võimsasse arvutisse laadisin, jooksis ka see kokku. Hirmus asi. Mehed vangutasid nõutult pead ja lubasid, et kohe-kohe tuleb iWebi uus versioon. Olen seda nüüd mitu kuud oodanud, aga tulutult. Ilmselt on Apple jaoks olulisemad asjad iTunes ja uus iPhone, mis tõotab kõvasti pappi sisse tuua. Applest on saanud ju rahamasin, pärast suurt mõõna, kus firma pidi peaaegu otsad andma.

Nii ma siis vaatasin ringi ja mitmeid Maci-teemalisi arvutiajakirju sirvides jõudsin programmini RapidWeaver, mis pidi olema parim blogimise tarkvara planeedil. Ma siis tõmbasin selle alla ja ennäe imet, tõesti, töötas kiiresti ja korralikult. Kuni RapidWeaveri meeskond saatis mulle mingi paar nädalat tagasi teate, et on valminud uus ja palju parem ja kiirem variant, versioon 3.6.1. Mille eest kasseeriti isegi raha. Noh, mõtlesin, mis seal ikka, laen alla. Ja kui raha küsitakse, siis peab ikka vägev asi olema. Olen varem mitu korda ämbrisse astunud tasuta asjadega, sest nad ei pruugi töötada ja pärast pole kellegi käest pärida ka: kingitud hobuse suhu ei vaadata.

Aga see uus variant ajas mul juhtme täitsa kokku. Lihtsalt jube. Selle asemel et salvestada ainult uus postitus, laeb see uus RapidWeaver kogu blogi. Sajad failid. Mis võtab aega sajandeid. Asi hakkas sarnanema katsumustega, mille elasin läbi iWebiga suheldes. Ja asi kippus minema üha hullemaks. Ja tõesti, see sissekanne siin on mu vanas blogis viimane. Tegin uue päeviku Bloggeris. Ja olen praegu, algul vähemasti, väga rahul. Hea asi on see, et Blogger on veebipõhine, sinna saame Irjaga teineteisest sõltumatult oma kirjutisi sisestada. Muidu oli ikka nii, et Irja pidi oma loo minu arvutisse saama ja siis mina pidin selle postitama.

Eks näis, kuidas Bloggeris asjad edenevad, Aga igatahes oleme oma uute postitustega nüüd aadressil: http://innojairja.blogspot.com/. Head lugemist!!

P.S. Lubasin uues blogis ka kommentaarid, aga jätsin omale õiguse neid modereerida.

Inno:

täna siis oli see õnnelik päev, mil nägin, kuidas näeb välja Triin Olvet, see Postimehe toimetaja, kes leheneegri nime all anonüümselt ja valimatult internetis sõimu ja laimu levitas, kasutades seejuures lehes liikuvat siseinfot. Muu hulgas jagus tal sõimu ja laimu minu ja Irja aadressil. Ta näeb välja selline:



Ma ei käi Marcus Aureliuse sõnade järgi, kes soovitas neil, keda löödi, teine põsk ette keerata. Vaid ütlen ausalt välja: Olvet on üks paras põssa (muide, ka Ingrid nägi säärane välja, kui me käima hakkasime).

Aga kõik pole kadunud, kallis Triin. Lõpeta leiva- ja saiatoodete söömine (ja peki leivale määrimine), jaluta iga päev natuke värskes õhus, ning sa näed, kuidas kilod kaovad nõiaväel. Ja enesetunne on parem. Lühinägevuse vastu see dieet kahjuks enam ei aita. Aga sust saab kindlasti rõõmsam ja kokkuvõttes parem inimene.

Inno:

Tuvastasin nüüd taas kaks imalat lugu. Esimene on EPList, mille üle ma ei imesta, kuna pärast Ekspress Grupi börsileminekut on imalaid lugusid tulnud EPList kui Vändrast saelaudu, või siis vihma oavarrest, eriti mis puudutab Ekspress Grupi aktsiat.

Aga Postimehes on imalad lood olnud suht haruldus. No ok, Postimehes on palju augustiinlikke lugusid, mis on saanud küllap mõjutusi papa Jannseni ajast. Aga imalaid, no neid on vähe olnud.

EPLi imalale loole kirjutasin sellise kommentaari:

Lennart Meri nimi igale vastsündinule

Järgnevat mõtet ei jaga ma lugejatega mitte niivõrd võistlustuhinas ega soovist tulla lagedale parema ideega, kuidas jäädvustada hea Lennart Meri mälestust. Limpsti!
Aga olgem ausad, seda aega, mil Eesti vastsündinud lastega saaks midagi väärtuslikku ja igavikulikku ette võtta, ei ole just palju alles jäänud. Aastaid, mida me saame veel Eesti laste sünniaastateks lugeda, on heal juhul mõned kümned. See on pikk aeg. Üha enam märgitakse eesti rahva kestmisaastaks 2100. Limpsti!

Siit ka mõte (ütleks pigem rahvastikuminister Urve Palo stiilis mõttekoht), et kõik värsked lapsevanemad võiks oma lapsele nimeks panna Lennart Meri. Millal viimati pandi selline nimi ühele lapsele? Siis, kui Lennart Meri sündis. Ja kes see inimene oli? Lennart Meri. Seni on Eestis levinud poisslapse nimed Andres, Peeter ja Mart, mille tähtsust ma küsimuse alla ei sea. Praegu on Eestis aga sadu ja tuhandeid inimesi, kes on Lennart Meriga silmast silma kohtunud, temaga rääkinud, teda kuulanud ja tema mõttega kaasa mõelnud. Limpsti!

Mõte tekkis peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on Lennart Meri Eesti eest rääkinud ja tema hea käekäigu jaoks teinud rohkem kui keegi teine. Kui Eesti rahvas ise tervikuna kõrvale jätta.

Teiseks ja üsna praktiliseks põhjuseks on see, et eesti lastest tuntakse praegu tunduvalt rohkem puudust kui varem. Kes oleks võinud veel viieteistkümne aasta eest oletada, et sündivus Eestis väheneb ja lapsed muutuvad rariteediks.

Sootuks raskem on aga Lennart Meri nimega lastele leida vastavaid vanemaid, sest neid, keda Meriga Eestis seostada, on küll ja veel- Lembitud, Pearud, Unnid ja Petsid. Aga milleks seigelda ringi siinsamas Eestis?

Meri-laste üks vanem võiks olla Tšingiz-Khaan. …..

Njah, rohkem ei viitsinud. Aga üldiselt võiks anda Eestis auhinna neile, kes kõige enam kadunud Meri perset lakuvad. Mida põhjalikumalt, seda parem. Igal juhul tegi Indrek Mustimets suu seks, kui piltlikult väljenduda.

Ja Postimehe imal lugu pärineb Priit Pulleritsu sulest. Pullerits, tunnustatud TÜ õppejõud ja ajakirjandusteoreetik, kirjutab pikalt laialt, alustades lehmade seedimisest ja Sheryl Crow’st (huvitav, kes see veel selline on, kas mõni Postimehe kaasautor?!), ning jõuab selleni, et jaanituled tekitavad süsihappegaasi (Pullerits on teinud põhjalikud arvutused, kuidas ja kui palju), ja lõpuks ütleb, et pole neil jaanituledel häda midagi. Aga milleks üldse leheruumi raisata selliste tobeduste peale. Ja ajakirjaniku kallist aega. Mis lugeja sellest loost teada sai? Et Pullerits oskab arvutada algklassi tasemel. Muud suurt midagi. Ok, ma saan aru, et leheruum tuli täita. Aga oleks võinud jätta tühjaks ja kirjutada, et kuivõrd polnud ühtegi tarka mõtet ei Pulleritsul, ega peatoimetajal (mis ta nimi nüüd oligi?!), siis jäi pind tühjaks. Milleks oma saamatust häbeneda? See tuleb nagunii välja.

Pullerits oleks võinud kasvõi mõned teravad küsimused esitada Edgar Savisaarele, kes Postimehes päev hiljem sõna võttis. Siis Savisaare majatehingute ja kindlustuslepingute kohta, millest Postimehes kirjutas Toomas Sildam, aga teema millegipärast õhku rippuma jäi. Aga Savisaarele on antud jälle vabalt sõna ja mees kirjutab temale omaselt taas hoogsalt, aga demagoogiliselt. Et valitsus kulutab palju? Ohhoo, kus üllatus! Kus oli Savisaar siis, kui oli otsustav aeg euro kasutuselevõtu nimel tegutseda? Siis tõmmati eelarve ülejääk ilusti rihmaks. Savisaar oli siis majandusminister ja just majandusministeeriumist tulid ideed kõiksugu suuri kulutusi teha, näiteks raudteed tagasi osta mitme miljardi eest. Savisaar peaks olema küll viimane mees, kes praegust valitsust kritiseerib. Ma ootaks pigem, et rohelised oma suu lõpuks lahti teeks. Toompea koridorid peaks olema juba tuttavad.

Ja midagi pole kobiseda ka Res Publica meestel, eriti Taavi Veskimäel. Just Partsi peaministriks (ja Veskimäe rahandusministriks) oleku ajal tõsteti hüppeliselt riigiametnike palku. Mis tähendas näljase suurepealise loomakarja galoppi laenuturule. Ja tulemus on täna kõigile näha.

Mis ma tahan öelda, et majanduses toimuvad asjad 3-5 aastase, kohati ka pikema vinnaga. See, mis praegu majanduses toimub, on pigem Kallase ja Partsi kui Ansipi valitsuse tegevuse tulemus. Ja Savisaar võiks vaadata rohkem peeglisse, see mis pronkssõduri ümber toimus, on suures osas tema tegemiste või tegematajätmiste tulemus. Või ta siis ei ole suurima muulaste toetusega erakonna ja suurima opositsioonierakonna esimees? Kas selline mees saab end vabandada sellega, et oli puu otsas, kui pauk käis? Ma kordan veelkord, et mina oleks tema asemel omale kuuli pähe kihutanud, pärast kõike toimunut, kui oleksin olnud tema olukorras. Tõega.

Inno:

Nüüd külastasime ära ka Ammende sviidi. Ja muljed on igati head. Ja nagu ühele Conde Nast Johansens soovitusega hotellile kohane (muide, aasta 2007 kataloogis Eestis ainuke! Domina City Tallinnas on välja langenud), suutis meeldivalt üllatada.

Läksime Irjaga sinna õhtust sööma (köök on Ammendes samuti suurepärane, menüü on küll väike, aga see-eest on kõik olemas), ja küsisime ka tubade kohta. Öeldi, et sviidid on vabad ja mõned lukstoad ka. Ja kui siis läksin Ammende sviiti kinni panema, ütles noormees vastuvõtulauast, et kahjuks on sviit kinni, keegi olevat helistanud. Ja kui pärast täpsustasin, et kas pani kinni selle 10 minuti sees, kui oma otsust tegin, siis ta vabandas viisakalt ja ütles, et oli kinni pandud mõned tunnid tagasi, aga noormees ekslikult ei andnud sellest teada.

Olgu, mõtlesin, ilmselt oli siis tõesti kinni pandud. Ja lubasin mõelda, kas üldse hotelli ööbima jään. Võimalus oli ööbida mahagon-sviidis või siis lukstoas. Kui olime Irjaga just magustoidu ära tellinud, tuli sama noormees tagasi teatega, et klient oli taas helistanud ja oma broneeringust ära öelnud. Vahva! Hõõrusin kohe käsi ja teatasin, et broneerin selle toa ise. Kah mul asi, 7800 krooni öö praegusel suvisel perioodil, talvel ja kevadel mõnevõrra odavam. Aga tahtsin ära proovida, sest lukstuba katuse all jättis möödunud aastal kesise mulje.

Niisiis sviit. Tuba on pea niisama suur kui Kalvi mõisa Royal sviit, see on siis ligi 100 m2. Seejuures on Ammende sviidis eraldi tualettruum külalistele. Korralik elutuba koos kirjutuslaua ja telekaga. Ning diivaniga. Ja magamistuba, mille akendest avaneb niisama kena vaade kui Kalvis. Ja loomulikult kõrged laed, mis meeldivad mulle ja Irjale ja mille poolest Kalvi ja Ammende erinevad Pädastest, kus külalised majutatakse millegipärast endisesse tõllakuuri, selle asemel et neid mõisa peamajas vastu võtta. Ja selle tõllakuuri laed on väga madalad, tekib selline ahistav tunne. Ja õhku on vähe. Tuba ise on Pädastes kahel korrusel, voodi on lae all, jahutust pole, ja kuumal suveajal võib seal rabanduse saada.

Irja leidis kapist ühe lisapadja. Millegipärast teist polnud. Ja siis tuli teine üllatus: pudel šampust koos puuviljavaagnaga, mis pidi olema hotelli köögi poolt kingitus külastajatele. Tore, pudel head šampust kulus marjaks ära. Et näiteks mullivannis seda nautida. Aga vannituppa minnes tabas mind pettumus. Vann on ikka niiii pisike. Et kaks täiskasvanut, isegi sellist lahjat täiskasvanut nagu meie Irjaga, sinna lihtsalt sisse ei mahu. Või ütleme, et mahub, aga vaevaliselt. Pole õiget mõnu. Ja ma ei viitsinudki mullivanni minna ja proovida Molton Browni vannitoakosmeetikat. Selle asemel vaatasime Irjaga läbi arvuti ja hotelli teleka seriaali Sopranod, mille ma Irjale sünnipäeva puhul Amazonist tellisin, kõik kuus hooaega, mis olid DVD-del saadaval (taustaks niipalju, et Sopranod jõuab peagi lõpule, Economistis äsja kirjutas, ja seda peetakse üle aegade parimaks teleseriaaliks. Kokku tehti seda 8 hooaega).

Ja keerasime magama. Voodi on Ammendes mõnus, lai, ühe madratsi ja kattemadratsiga. Ja hommikusöögi tellisime tuppa. Ja hommikusöök pole Ammendes suurem asi. Selline traditsiooniline (kalarullid, singiviilud, kodujuust), lisaks pakutakse värskeid puuvilju ja külma šampust. Ja saab köögist tellida vastavalt oma valikule praetud muna ning pannkooke. Aga muidu nagu igas keskmises hotellis. Näiteks polnud värskelt pressitud mahla. Selles mõttes pole vastast Pädaste hommikusöögile, mis on elamus omaette. Kunst. Aga Pädastes on jälle mullivann tõeliselt pisike, ja toad on suht lahjad, nagu ma juba mainisin. Nii et tekis Irjaga soov teha üks hotell, kus oleks kõik viimase peal. Nii voodi, vannituba, teenindus, restoran, hommikusöök. Koht polegi väga oluline. Näiteks Kalvi, samas kõrval asuv Aseri on täitsa, nii-ütleda, mõttetu koht.

Mnajh, ja vannituba on Ammende sviidis veidi kummaline. Esiteks on mullivann väike. Ja siis puudub dušš. No või, kui peab end veega üle laskma seal pisikeses vannis, kust siis tuleb lühikest duššivoolikut jõuga välja sikutada. Ja siis on vannitoa juures saun. Samuti selline pisike, nagu korterisaun, leiliruum siis, elektrikerisega. Ma ei hakanud sinna minemagi, sest ma tahan end pärast veega üle lasta ja sellist võimalust polnud. Ok, oleks võinud vannivette plärtsatada, aga seda ma ei soovinud. Nii jäid saun ja vann mul proovimata. Irja hommikul käis vannis duši all ja nägi päris kurja vaeva. Esiteks ei jaksanud ta duššivoolikut vanni ääre seest välja sikutada. Ja siis ta kügeles seal vannis, poolkükakil, ja pesi end. Kahju hakkas tast kohe.

Aga muidu on Ammendes tore. Saab mõnu kogu raha eest. Ja teenindus on korralik. Hommikul kaeti laud rõdule, kust avaneb suurepärane vaade pargile. Vaikus ja linnulaul. Ning kena hommikupäike, mis kasvab üle lõunapäikseks. Seda luksust põhjapoolses mahagon sviidis pole.

Nii et mina soovitan küll Ammendes ööbida, ja kui rahakott vähegi lubab, siis juba Ammende sviidis. Ja makstud raha ei lähe tühja kohta, hotelli pidajad Rein Kilk ja Hans Luik on teada-tuntud tragid ja ettevõtlikud mehed, panevad raha mõnda uude ettevõtmisse.

Ja neljapäeviti on Ammende hoovis kontserdid.


Ammende sviit.


Ammende sviit.


Ammende sviit.


Ammende sviit.


Vaade rõdult.


Hommikusöögilaud.


Inno šampust joomas.


Elutuba.


Magamistuba.


Voodi.


Vannituba.


Vann.


Irja üritab end pesta.

Inno:

Oleme Irjaga nüüd juba mõnda aega mööda Eestit ringi sõitnud ja võib teha ühe huvitava tähelepaneku: Eesti ajalugu on justkui varjusurmas. Kõige viimane näide on Suure-Jaani kandist (Viljandist paarkümmend kilomeetrit põhja pool), kus vana Lõhavere linnamägi, endise Eesti vanema Lembitu Lehola linnus on peaaegu maha jäetud, seal pole isegi ühtegi tahvlit, mis jutustaks eestlaste muistsest vabadusevõitlusest ja sellele järgnenud orjapõlvest.

Ja samas kõrval on uhkelt korda tehtud orjapidaja residents Olustvere mõisa näol, kus on juures suur tutvustav tahvel. Kirja pandud kõik tähtsamad vaatamisväärsused selles mõisas. Ja juures kiri: toetanud Euroopa Liit.

Ma usun, et Euroopa Liidule on orjapidamine kallis ja hingelähedane, sest praegune Euroopa sai alguse sellest, kui kuskilt India steppidest hunnide rünnakute mõjul liikuma läinud barbaarsed germaani ja slaavi hõimud Rooma riigi hävitasid ning Euroopa põlisrahvad orjastasid ja pärast seda üle terve kontinendi tuhande aasta pikkuse vaimupimeduse öö kehtestasid. Ja orjapidamise mahategemine Euroopas tähendaks sama, kui ameeriklased tunnistaks, et on ebaseaduslikult Ameerika oma valdusse haaranud, ja sealt lahkuksid.

Ja ega orjus kadunud pole. Lihtsalt needsamad tegelased või need suguvõsad, kes varem orje pidasid, ja sellega suured rikkused kokku ajasid, on oma orjapidamise teel saadud vara teinud rahaks ja nüüd orjastab see raha (või õigemini selle puudumine) jätkuvalt neid, kel seda raha pole. Ehk siis piltlikult öeldes, endised orjapidajad ja nende järeltulijad saavad Rootsis ja Saksamaal mõnusalt kõhtu kratsida, sest nende raha on Eestis ära ostnud ettevõtted, kus teevad eestlased tööd. Või siis on raha laenatud eestlastele, kes siis teevad tööd, et tagasi maksta. Ei saa öelda, et orjatööd. Aga teevad tööd, vabatahtlikult. Sest eestlane on alati tahtnud olla selline nagu orjapidaja, kuigi ta ei taipa, et ta ei saa tööd rabades kunagi selliseks (kuigi nii räägitakse, et teed tööd, siis saad rikkaks, ja et rikkus on õnn). Ta sureb suure koorma käes enne ära. Kukub kokku nagu Vargamäe Krõõt. Ma arvan, et tuntud väljend, tee tööd, siis tuleb ka armastus, on mingi kaval vihje, mille orjapidaja kunagi kavalalt mõnele oma orjadest poetas. Ja see siis rääkis edasi kuni üks orjade järeltulija selle kirja pani. Ja nüüd kõik usinalt õpivad seda koolis pähe ja talitavad vastavalt.

Olen sellele orjuse ja orjapidamise teemal Irjaga vahel vestelnud. Et äkki ma olen ülekohtune orjapidajate suhtes, või nii. Sest räägitakse, et nad olid head, õpetasid eestlase, selle saamatu lollpea, kirjutama ja lugema, andsid usu ja kultuuri.

Et äkki olen ülekohtune, kuna olen ise orja järeltulija, suure tõenäosusega. Sest suguvõsa jäljed algavad sealt, kus orjus lõppes ja eestlastele hakati nimesid andma ning neid kirikuraamatusse kirjutama. Kus eestlasest sai taas inimene. Aga mu suguvõsa on olnud suht vaene. Ja selline hästi orjameelne. Irja on aga ise orjapidajate järeltulija, ema poolt on temas Olgino krahvi verd ja isa poolt oli tema vana-vana-vanaisal Võru külje all Loosu kandis karjamõis. Ning see karjamõisnik oli kohaliku orjapidaja, ehk siis mõisniku juures kubjas ehk orjade töölesundija. Ja Irja siis naljatamisi ütleb, et elu tuleb elada nii, et mõnus oleks. Ja tööd Irja teha ei taha. Ja tal pole vajagi, sest tal ja tema perel on palju vara. Ma ei hakka siin nimetama, mida nimelt, aga on vara. Mida saab vajadusel müüa või investeerida nii, et saab hakkama elu lõpuni ilma töötamata. Tööd teevad teised. Ja kuna tööd pole vaja teha, siis on Irjal võimalus lugeda. Raamat raamatu järel. Luuletusi kirjutada. Või romaani. Maalida. Käia koolis ja võtta loenguid, kasvõi raha eest. Reisida ringi mööda maailma. Tegeleda enda igakülgse kultuurilise harimisega. Tegeleda sellega, mida hing ihaldab.

Njah, elu tuleb elada nii, et mõnus oleks. Ilmselt see nii oligi, või sellist elu eestlased elasidki enne orjastamist. Ja on kummaline, et sellest ajast pärit mälestisi eestlased ise enam ei hinda. Või ütleme siis, et hindavad omaenda pärandit märksa vähem kui orjapidaja pärandit. Sest, ma usun, oleks ilma orjapidamiseta eestlased praegu märksa paremal järjel. Ja keegi ei tea, milline kultuur võis olla Eesti aladel enne ristisõdijate sissetungi. Sest ka Rooma pärandist ei teatud pärast Rooma vallutamist midagi ligi tuhat aastat. Ja sumeri kultuurist ja pärandist praeguse Iraagi territooriumil ei teatud midagi ligi 3000 aastat. Praegu elab aga suur osa maailmast Vana-Roomast pärit teadmiste ja oskuste järgi.


Lõhavere linnamägi. Lembitu Lehola linnuse asupaik. Parasjagu käivad ettevalmistused üheks kontserdiks.


Irja Lõhavere linnamäel.


Üks orjapidaja residents, Olustvere mõis.


Irja Olustvere mõisapargis.


Vaade mõisahoonele pargi poolt.


Irja tunneb end mõisa pargis koduselt.

Inno:

Nüüd on siis selge, miks Postimees eesotsas vastutava väljaandja Mart Kadastikuga (ma tahaks siin kasutada tegelikult Postimehe peatoimetaja nime, aga see, kes formaalselt täidab peatoimetaja kohust, on nii marginaalne kuju, et mul ei jää ta nimi lihtsalt meelde) alustas ristisõda minu vastu, kui julgesin möödunud aastal AUSALT prostitutsiooni teemal sõna võtta. Mind tehti sisuliselt maatasa (tõsi, mitte Postimehes endas, vaid sõsarväljaandes SLÕhtuleht), kuigi julgesin ainult oma arvamust avaldada. Aga tundub, et Eestis on arvamuse avaldamine küll seadusega lubatud (ma ei õhutanud seejuures ka rahvustevahelist vaenu, ei kutsunud üles kellegi vigastamisele või tapmisele, mis on seadusega keelatud, ent sellele vaatamata nii Postimehe kui teiste väljaannete kommentaariveebid kubisevad sellistest vaenulikest seisukohtadest, ja nende „arvajatega“ ei tee Postimees midagi, sest kommentaare loetakse ja see on Postimehe jaoks RAHA), aga tegelikkuses on ühiskond täis agente, väga mõjuvõimsaid agente Postimehe näol, kes siis otsustavad, milliseid arvamusi võib avaldada ja milliseid mitte. Ja ilmselt on vähesed, et mitte öelda mitte keegi, kes viitsiks, jaksaks või julgeks kaitsta Postimehe vastu oma seaduslikku õigust arvamust avaldada.

Mul on kõik selge pärast eilset Postimeest, mis tegi koguni juhtkirjas samamoodi maatasa ühe õppefilmi, mis siis rääkis samuti prostitutsioonist ja ilmselt jällegi ausalt. Sest tundub, et aus jutt prostitutsiooni kohta Postimehele ja selle juhile Mart Kadastikule kohe üldse ei meeldi. Talle meeldib, et kogu ühiskonnas kestaks edasi ninnu-nännu lasteaed, kus lisaks jõuluvanale ja päkapikkudele eksisteerib üks ilus, soe ja pehme maailm ja teine pime, külm ja karm. Kus kõik on must ja valge. Üks on hea ja teine halb. Ja kus siis elu mõte on end ja teisi hoida musta maailma eest, sest mustast maailmast on ainult üks tee edasi: põrgusse.

Sõbrad Kadastik ja sotsiaalminister Maret Maripuu, kes te silmakirjalikult püüate maailma päästa: prostitutsioon on eksisteerinud samakaua kui tsivilisatsioon. Tuhandeid aastaid. Ja enne, kui te tsivilisatsiooni hukka ei mõista ja ei hävita, pole mõtet ka prostitutsiooni hukka mõista. Sest kannatajateks on needsamad noored, kel on õigus teada, mis toimub prostitutsiooni vallas tegelikult. Mitte ideoloogilisest filtrist läbi käinud jura, kus siis tuuakse näiteid mingite ekstreemsuste kohta. Samahästi võiks ka laenuandmise ära keelata, kuna osa laenuvõtjaid on sooritanud enesetapu. Ja keelata loteriid, kaardimängud ja spordivõistlused, sest see võib teatud inimestel tekitada hasarti. Ja keelata autod, sest osa juhte ei suuda end kontrollida. Ja keelata noad, sest osade nugadega on toime pandud hirmsaid asju. Seda jada võiks lõpmatuseni jätkata.

Ma väidan, et prostitutsioon tuleks legaliseerida, seda esialgu lausa riiklikult toetada, et aidata ja kaitsta nii prostituute kui ka kliente. Et prostituudid saaks end tunda normaalsete kodanikena, et neil oleks võimalus makse maksta ja saada sotsiaalseid garantiisid. Ning et klientidel oleks võimalik saada teenust, mida oodatakse. Näiteks neil klientidel, kes on puudega, ja kel muul moel puudub üldse võimalus seksuaalelu elada. Või on Kadastikul ja Maripuul mõni muu kaval plaan, kuidas pakkuda seksuaalelu mehele, kel on jalad amputeeritud? Leida kõigile puudega inimestele seksuaalpartner või elukaaslane? Vastatakse ilmselt, et lahendus on tsölibaat. Ok, ma ei kahtle, et Kadastik ja Maripuu on lisaks Marianne Mikkole ja Siiri Oviirile valinud tsölibaadi, vähemasti nende arvamuste põhjal jääb selline mulje. Aga kõik inimesed pole nii andekad enesepiinajad, masohhistid. Pealegi on enesepiinamine haiglane nähtus ja sellised inimesed peaks kõigepealt enne ravile minema, kui avalikkuses sõna võtavad.

Aga Kadastik soovitas hoopis ravile saata minu, sõimates mind kanaema kombel seksihulluks. Vaat kuhu maailm on jõudnud. Seks, mis on kogu elu alus, on tunnistatud hulluseks koos kõigi seksi juurde kuuluvaga. Ning tsölibaat, mis ei vii kuhugi, või kui, siis vaimu kängumiseni (püüdke tõestada vastupidist!), on justkui normaalne ja kõigi poolt kiidetud nähtus. Aga miks peaks ühiskond muutuma kloostriks? Olema keskaja stiilis vaimupimedusega kaetud. Ja kas mungana elamine toob oodatud õnne? Võib-olla tõesti, aga ma pole lugenud munkade lugusid õnnest pakatavast mungaelust. Vähemasti ei tee nad seda avalikult. Pigem on juba ammust ajast (Boccaccio, 14. sajand) kirjeldatud, kuidas kirikumehed oma kasinuse katteloori varjus elavad samasugust lõbusat seksuaalelu nagu kõik teised. Lihtsalt nad on silmakirjalikumad kui teised.

Millest võib arvata, et ka Kadastik, Maripuu, Mikko ja Oviir lihtsalt valetavad. Elavad ise mõnusat hedonistlikku porduelu ja avalikkusele teevad näo, et on kasinus ise. Sest nii on tehtud aastasadu, siis aetud silmakirjalikku juttu. Mis tuleb inimesele loomuomasest argusest ja suutmatusest välja öelda asju nagu nad on. Mis tuleneb omakorda sellest nn lastetoast, kus laps, kes ütleb paksu tädi kohta, et ta on paks tädi, saab tutistada. Kus mitte ühtegi asja ei kirjeldata sellisena nagu nad on. Kus neelatakse antidepressante, unistatakse oma abikaasa surmast, vihatakse kõike ümbritsevat ja lõpetatakse elu hingelt üksikuna. Lootuses, et saaks Metsakalmistule maetud. Ja pärast taevasse, mille kohta keegi täpselt midagi ei tea, aga mis pidavat olema üks lahe koht. Aga tegelikult juhtub nii, et Metsakalmistul söövad ussid selle tegelase ära ja linnud söövad need ussid ning lendavad lõunamaale. Ja usside seedimisjäänustest saab rammus muld, mis on hea toit puudele ja põõsastele. Ja ongi kogu lugu. Selline mõnus roheline värk.

Mis ei takista loomulikult uskumast, et saab edasi elada taevas, no vähemasti hing jõuab sinna, taevasse. Sest nii on juba lapsest peale õpetatud. Ju siis nii on.

Inno:

TOMilt saabus selline vastus minu ettepanekule e-riigikogu kohta:

Lugupeetud TOMi kasutaja!

Teie idee 'e-riigikogu' TOMi portaalis on administraatori poolt tagasi lükatud.

Põhjus: Tere!

TOMi kirjadele vastavad valitsusasutused ehk ministeeriumid. Soovi korral palun saatke oma ettepanek Riigikogu aadressil riigikogu@riigikogu.ee

Hille Hinsberg, infonõunik
Riigikantselei
hille.hinsberg@riigikantselei.ee

Inno:

nädalavahetusel käisime Irjaga Setumaal. Plaan oli külastada Maarahva Laata Vastseliinas ja osta juurde mõned kitsed ning talled. Aga võta näpust, polnud seal loomi õeti ollagi. Ainult mõned kanad ja kiisud-kutsud. Oli nagu tavaline täika, umbes nagu Anne turg Tartus, ainult palju suurem, ja kaup kõigil enam-vähem üks: mingid kahtlase kvaliteediga hilbud ja muu nänn kuskilt Poolast või Türgist, või Hiinast.

Sõime Irjaga šašlõkki, ostsime kilo maasikaid (40 krooni kilo) ja tulime tulema.

Sõitsime Vana-Vastseliinasse, kus on vana ordulinnuse varemed. Arvata võib, et kunagi asus seal muistsete eestlaste linnus, sest vallutajad rajasid oma kindlused vanadele linnusekohtadele. Paistis, et ordulinnust on taastama hakatud. Kohapeal on avatud muuseum ja saab osta kohapealsete memmede tehtud käsitööd: käpikud, sokid, kampsunid, vaibad, lapitekid.

Ja edasi sõitsime läbi Obinitsa Värskasse, kus käisime Setu muuseumis. Ja lüunastasime tsäimajas ehk siis toidutares. Päris vahva oli, kokku on pandud üks korralik talu. Küsisin muuseumirahva käest ka setude kohta, et miks naised hoiavad omaette ja laulavad ning mehed ainult joovad. Sain vastuseks, et ei joo need mehed ühti. Asi selles, et setud pole just kuigi jõukad ja viin on alati olnud kallis. Ja kui siis avaneb võimalus, joovad mehed end kohe hirmsasti täis. Muidu on mehed teinud kõva metsatööd.

Ja setu naised on pidanud kodus olema ja koos kodutöid tegema. Sellest siis kokku hoidmine ja ühised laulmised.

Saime veel teada, et Setumaal pole olnud mõisaid, setud on olnud Petseri kloostri alamad. Ja kloostrile siis andamit andnud.

Praegu on setude olukord sant, sest nende maadest on kaks kolmandikku jäänud Vene aladele. Samas enamik rahvast elab Eesti poolel. Ja Petseri kui selle piirkonna keskus on jäänud samuti Vene poolele, mistõttu on väga raske liikuda, kuna kõik teed käisid varem ja käivad ka praegu Petseri kaudu. Nõnda tuleb ühest Setumaa otsast teise saamiseks hirmus tiir peale teha.

Mul tekkis setu naiste uhkeid rahvarõivaid (nagu pruudid!) ja kogutud infot analüüsides üks vigur mõte: kui mehed olid metsas või võtsid napsi, siis polnud setu naistel muud teha kui end munkadest kirikumeeste jaoks ehtida. Ja ma usun, et parimad lauljad ja uhkemate rõivaste omanikud said siis kloostri seinte vahel mõnusalt aega veeta. Ja püüdke mulle väita, et mungad ei seksi!

Sellest, ma usun, tuleb setu naiste ükskõiksus oma meeste suhtes ja hirmus vajadus välja paista.


Ordulinnuse varemed Vana-Vastseliinas.


Irja annab Setu muuseumi hoovis hobusele leiba.

Inno:

Lugesin värskest ajakirjast Anne muu hulgas artiklit noorte poliitikute, IRLi peasekretäri Margus Tsahkna ja tema abikaasa Anna-Greta raskest elust, kus hing on justkui Tartus, aga tööd tuleb teha Tallinnas. Ja lisaks kõigele ei saa Margus osa võtta tegevusest Tartu volikogus, mille liige ta on. Ja päris kurb oli vaadata, kuidas nad on omale olude sunnil ostnud ühe boksi kuhugi põllule mingisse järjekordsesse lollidekülla.

Mulle on see tunne tuttav. Olen ise pärit Tallinnast, seal sündinud ja koolis käinud, aga mulle meeldib väga Tartus. Mulle kohe sobib Tartus, õhk on kuivem ja muidu on ka soojem. Lisaks on Tartus rahulikum. Võiks isegi öelda, et tunnen, et tartlasena olen tervem ja elan kauem. Aga töö ja perekonna soovide tõttu pidin siit kunagi lahkuma Tallinna. Ja kui uuesti Tartusse naasin, siis oli raske tööd Äripäevas ja elamist Tartus ühitada. Sest toonane Äripäeva uudistetoimetuse juht Raimo Ülavere ei näinud ühtki võimalust, et ma Tartust tööd teeks. Ikka pidin Tallinna tõttama, kui tuli käsk, või kui oli vaja osaleda koosolekutel. Kus tegelikult midagi eriti ei otsustatudki, aga tundus, et osa inimesi ei oska ilma koosolekuteta elada. Sest koosolekutel, kus istutakse kambakesi ümber laua, saab ennast tähtsamana tunda. Seal saab käske jagada, delegeerida, seda nimetatakse vist juhtimiseks.

Riigitööle rahandusministeeriumi tööle asudes lootsin salamisi, et Eesti on e-riik, küllap saab hakata kaugelt tööd tegema. Ma sain omale korraliku laptopi ja juurdepääsu kõikvõimalikele andmebaasidele. Ehk tegelikult olid loodud kõik võimalused kaugtööks. Ja seda kogu valitsuse tasandil. Seda nimetatakse siis ka e-valitsuseks, kus ministrid ja teised ametnikud saavad valitsuse töös osaleda, ükskõik kus nad siis parasjagu on.

Aga praktikas on kaugtööd raske teostada. Kuigi olin osakonna juht ja mul olid töörutiinide korraldamisel vabad käed. Keegi mind otseselt Tartust Tallinna ei kamandanud. Aga ma ikka käisin. Pea iga päev. Sest mul hakkas südametunnistus piinama. Enne mind oli sel kohal töötanud Riina Vändre. Kelle elustiil nägi ette Tallinnas töötamist varavalgest hilisõhtuni, pidevat aktiivset suhtlemist kõigi ministeeriumi töötajatega. Minu arusaama kohaselt Riina praktiliselt ööbis ka töö juures, ma veendusin selles ise, kui käisin temaga ajakirjanikuna aeg-ajalt kohtumas. Ta oli tõesti tubli, sai isegi riigi hinnatuima PR-töötaja tiitli. Ja ma lihtsalt ei saanud temast maha jääda. Ma ei tea, kust see tuli, aga mul tekkis tahtmine olla niisama „tubli“ kui Riina. Vähemalt esialgu, sest tema lahkumise ja minu tööleasumise vahel oli tekkinud töös tühik ja see tühik tuli kiiresti täita. Tulekahjud vajasid kiiret kustutamist. Ja juba välja kujunenud arusaamu ja kultuuri on raske muuta. See oleks tähendanud mõtteviisi muutust kogu ministeeriumis, sadade inimeste veenmist. Ja see oleks võtnud aega, vähemalt pool aastat. Ma tunnistan, et ei viitsinud nii kaua oodata ja tulin ka ministeeriumist tulema.

Ja nüüd saan olla Tartus nii kaua ja nii palju kui tahan. Ma tunnen, et olen tervem ja õnnelikum kui kunagi varem. Siin saan mõnusalt puhata viimase 10 aasta hullust töörügamisest Tallinnas, mis muutis mind küll varaliselt jõukaks, ja pealtnäha edukaks, aga samas väga närviliseks, mistõttu tarbisin rahustuseks ohtralt alkoholi ja tegin suitsu. Ja tervis läks käest ära. Süda puperdas, vererõhk läks üles, mind kimbutasid allergiad. Ja kõiksugu põletikud. Isegi hambad hakkasid lagunema.

Et Eesti väiksemad linnad helgematest peadest päris tühjaks ei jääks, võiks valitsuse tasemel soodustada kaugtööd. Et Tsahkna ja tema pere saaks elada Tartus ja töötada samal ajal riigikogus. Kui Eestis on olemas e-riik, e-valitsus, e-maksuamet, e-PRIA, e-statistika, siis miks ei võiks olla e-riigikogu. Tähtis oleks, et saadikud oleks enam-vähem ühel ajal arvuti taga, kui vaja. Siis kaoks ära ka jamad, mis on põhjustatud saadikute eemalviibimisest ja puudumisest, ükskõik kus nad siis parasjagu on, Ja on päris mõeldamatu praegusel ajal, et 101 inimest on korraga ühes ruumis kogu aeg koos. Palju lihtsam on tagada, et need 101 inimest oleks korraga arvuti taga.

Kaugtööd võiks soodustada ka ministeeriumides, on olemas tarkvarad, mille abil koosolekuid pidada, ja olukorras, kus enamik laptope on varustatud kaameratega, saab pidada videokonverentse.

Kokkuhoid oleks ilmne. Saadikud ei peaks enam rentima Tallinnas hirmkalleid kortereid ja ostma kalleid autosid ning bensiini, et Tallinna ja kodukoha vahet kimada. Üheskoos võiks saadikud ehk kokku saada kord kuus, ja selleks ajaks saab vajadusel ööbida hotellis. Minupärast võivad need saadikud siis kasvõi suvel mingeid kuluhüvitisi välja võtta, sest tehnoloogia võimaldab ka suvilast parlamanditööd teha, näiteks eelnõudega tutvuda, koosolekuid pidada.

Ja kui riigikogu saadik elab näiteks Võrus, miks ei võiks ka tema büroo sinna sisustada ja miks ta ei võiks abilisi kohapealt palgata? Saadik ei pea kodust ega pere juurest eemal olema. Saab paremini suhelda oma valijatega. Saab ka Toompeal ruumi juurde ja hingamist lahedamaks. Ja see sunniks ajakirjanikke end rohkem liigutama ja vaatama Tallinnast väljapoole.

P.S. Saatsin selle idee ka portaali TOM (Täna Otsustan Mina).