15 aprill 2007
Mis Irja veel rääkis homomeeste kohta
21. aprill 2007 23:18
Irja:
Part 2
1. Sven Kivisildnik – a gay poet with many allergies (including that of Irja
and Inno);
2. Mart Juur – journalist from Postimees, a very funny gay man;
3. Mart Kadastik – a very important gay man from newspaper agency called
Schibsted (main office in Oslo). Warning: is sex crazy;
4. Epp Pertone – former journalist and a gay man with high morals. Has great
respect for authority and commands from “above”. A trusted confidante of a
very important gay man Mart Kadastik;
5. Juta Ajaveeb - gay man with a bedpan.
Part 2
1. Sven Kivisildnik – a gay poet with many allergies (including that of Irja
and Inno);
2. Mart Juur – journalist from Postimees, a very funny gay man;
3. Mart Kadastik – a very important gay man from newspaper agency called
Schibsted (main office in Oslo). Warning: is sex crazy;
4. Epp Pertone – former journalist and a gay man with high morals. Has great
respect for authority and commands from “above”. A trusted confidante of a
very important gay man Mart Kadastik;
5. Juta Ajaveeb - gay man with a bedpan.
Mis Irja rääkis homomeeste kohta, Irja TOP 10
21. aprill 2007 22:46
Inno:
Ja nüüd veidi sellest, mis Irja rääkis Eesti homomeeste kohta. Irja pani oma nimekirja kirja inglise keeles. Annan selle siin edasi.
Estonian gay men according to Irja´s observations. The top 10:
1. Vaino Koorberg, the chief editor of Estonian only tabloid SLOleht – the first and foremost gay man in Estonia. Fucks everyone. Irja saw him kissing one man in front of Tartu University and he has been a regular at Tallinn´s gay clubs, mainly Angel. Is afraid of powerful women and courthouses;
2. Urmo Soonvald – mr Koorberg´s colleague from that tabloid. Is also a well-known transsexual and practices cross dressing. Used to live with Vaino but became annoyed with Vaino´s violent mood swings. Is now looking for a fine gentleman to fuck (twice a day);
3. Andri Maimets – also a well-known gay man, adores powerful women like Ingrid Tahismaa (from Kroonika);
4. Andrus Kivirahk – a well-known writer (Ivan Orav, Rehepapp etc) and gay. Likes to keep his sexual preferences hidden though (sexual preference: being gay). Fucks anyone;
5. Hullar Suviste, also called Ullar Talviste, also called Hulgevurr – a high calibre gay, can be hired as an escort for wealthy businessmen, frequently resides in Zurich;
6. Kirsti Vainkula – journalist from SLOleht, is in fact a man and a transvestite and fucks anyone;
7. Eve Heinla – journalist from SLOleht, is in fact a man and an old transvestite and fucks whoever wants to fuck him;
8. Mare Lust – a low calibre gay man, nobody wants to fuck him;
9. Meelis Kapstas – journalist from Kroonika, a gay-courtesan;
10. Peeter Raidla – journalist from Aripaev, also called The Hampelmann. A gay man from older generation, makes good money fucking anyone;
11. Juri Ennet – a gay man who fucks crazy people, also called The Apu.
To be continued
Ja nüüd veidi sellest, mis Irja rääkis Eesti homomeeste kohta. Irja pani oma nimekirja kirja inglise keeles. Annan selle siin edasi.
Estonian gay men according to Irja´s observations. The top 10:
1. Vaino Koorberg, the chief editor of Estonian only tabloid SLOleht – the first and foremost gay man in Estonia. Fucks everyone. Irja saw him kissing one man in front of Tartu University and he has been a regular at Tallinn´s gay clubs, mainly Angel. Is afraid of powerful women and courthouses;
2. Urmo Soonvald – mr Koorberg´s colleague from that tabloid. Is also a well-known transsexual and practices cross dressing. Used to live with Vaino but became annoyed with Vaino´s violent mood swings. Is now looking for a fine gentleman to fuck (twice a day);
3. Andri Maimets – also a well-known gay man, adores powerful women like Ingrid Tahismaa (from Kroonika);
4. Andrus Kivirahk – a well-known writer (Ivan Orav, Rehepapp etc) and gay. Likes to keep his sexual preferences hidden though (sexual preference: being gay). Fucks anyone;
5. Hullar Suviste, also called Ullar Talviste, also called Hulgevurr – a high calibre gay, can be hired as an escort for wealthy businessmen, frequently resides in Zurich;
6. Kirsti Vainkula – journalist from SLOleht, is in fact a man and a transvestite and fucks anyone;
7. Eve Heinla – journalist from SLOleht, is in fact a man and an old transvestite and fucks whoever wants to fuck him;
8. Mare Lust – a low calibre gay man, nobody wants to fuck him;
9. Meelis Kapstas – journalist from Kroonika, a gay-courtesan;
10. Peeter Raidla – journalist from Aripaev, also called The Hampelmann. A gay man from older generation, makes good money fucking anyone;
11. Juri Ennet – a gay man who fucks crazy people, also called The Apu.
To be continued
Uus vastukaja, küsimused ja vastused
21. aprill 2007 22:27
Tuli järgmine
vastukaja, millele ka meelsasti vastan.
Tere Inno!
Kõigepealt, see, et Sa avalikustasid Ingridi erakirjad, on Su enda asi, kuigi ma seda heaks ei kiida... Aga eks sellega ole nagu kollase ajakirjandusegagi - avalikult mõistavad kõik hukka, et Sa seda tegid, aga loevad ometigi huviga. Ise lugesin ka. Üllatavaid tahke avanes.
Veelgi huvitavamad on Su kirjutised "Mida Ingrid rääkis"... Aga tahaks veel mõndagi teada, mida ta siis rääkis.
Mind huvitaks väga, miks Ingrid läks vahepeal Stellaga riidu, nii et Stella pidi Just!`i tööle minema?
Kas Eestis on prominente, kes on Kroonikas n-ö tabu, selliseid, keda Ingrid ei salli?
Sa kirjutasid ühes sissekandes, et Lusti Katrin ei meeldinud Ingridile eriti, no aga miks siis Lust seal nüüd lugusid kirjutab? Kas ta vaene ei tea siis, et Ingrid teda ei salli?
Kas see vastab tõele, et Ingrid värbab Kroonikasse ajakirjanikke välimuse järgi? Kas keegi on tema meelest olnud ka liiga kole, kes on muidu olnud hea ajakirjanik?
Kes Ajakirjade Kirjastuses ei salli Ingridit silmaotsaski?
Mis Sa arvad, kes käskis Epul kirjutada Ingridist persooniloo, mida väidetavalt kumbki ei tahtnud - ei Ingrid lugu anda ega Epp kirjutada? Kellele see siis kasulik oli? Mulle meeldis märksa rohkem eelmine Eesti Naises Ingridist ilmunud lugu, mille kirjutas vist Margit Kilumets, tundus kuidagi ehedam.
Jõudu, Inno, pane aga edasi, Sind loetakse põnevusega!
Inno:
Väga meeldiv, et lugejad esitavad ise ka huvitavaid küsimusi. Olen nõus meelsasti vastama.
1. Niisiis Stellast. Seda ma ei tea, miks ta vahepeal Justi läks. Aga Stella ei meeldinud Ingridile juba varem. Ta oli kuidagi kinni jooksnud, ei tulnud enam häid ideid ega lugusid. Ma ütlesin küll Ingridile, et anna Stellale midagi loomingulisemat teha, või siis puhkust. Aga Ingrid ei tahtnud. Tahtis, et Stella rohkem prominente kotiks. Aga Stella oli sellest väsinud.
Stellale muidu Ingrid väga meeldis. Stella ütles mulle ka, et Ingrid on talle nagu õpetaja eest. Aga seoses Ingridi plahvatusliku iseloomuga võis vabalt juhtuda, et ta vihastas Stella südamepõhjani välja. Ja kuna Stella Anu Saagimit tunneb, siis arvan, et kui ta Anule oma muret kurtis, võttis Anu ta kohe tööle.
2. Jah, on küll prominente, keda Ingrid ei salli. Näiteks Joel Steinfeldt, kes pahaseks sai, kui Kroonika kirjutas, kuidas Joel käib noorte poistega. Aga ma usun ise ka, et käis. Sest kui ma ise pisike poiss olin, siis mu klassivenna ema hoiatas meid Joeli eest. Ta elas siis Nõmmel ühes eramajas ja armastas juba siis poistele kommi osta. Ma ise, tõsi, kordagi Joeliga kokku ei puutunud. Aga mu klassivend näitas, kus ta elas.
Siis ei salli Ingrid eriti sihukesi eputisi nagu Erich Krieger, kuigi Krieger käib alati truult Kroonika seksikate pidudel. Siis ei salli Ingrid ka Eve Kivi ja ei salli Anu Saagimit, kuigi nii Kivist kui Saagimist on Kroonika palju kirjutanud. Ingrid pole eriti vabameelne ja talle vabameelsed naised ei meeldi. Ingrid sarnaneb kõige rohkem Charlottega seriaalist Seks ja linn või Breega seriaalist Meeleheitel koduperenaised. Samas, teatud olukordades käitub ta nagu Tanya seriaalist Jalgpallurite naised.
Aga see, et teatud tüübid Ingridile ei meeldi, ei tähenda, et nad oleksid tabu. Kroonika jaoks pole miski tabu.
3. Ma ise ka ei saa aru, miks Katrin Lust Kroonikale lugusid kirjutab. Ma enam ei elanud koos Ingridiga, kui Lust kirjutama hakkas. Kui Lust tõesti need intervjuud prominentidega ise tegi, on see kõva sõna. Aga millegipärast Kroonika enam Lusti artikleid ei avalda. Ma arvan, et Ingrid lähtus Lusti artikleid avaldades puht pragmaatilistest kaalutlustest. Sest need lood müüvad.
4. Ingrid kindlasti värbab ajakirjanikke välimuse järgi. Ta on ise öelnud, et Kroonika ajakirjanikud peavad head välja nägema. Et saada staaridega jutu peale. Ingrid ise ütles ühes intervjuus, et ta on staar. Sestap ta tajub hästi staaride hingeelu ja teab, et koledale ajakirjanikule üks staar ikka intervjuud ei anna küll. Ma ise ei tea, kas see on tõsi, kuna ma ise pole staar. Ja ma ei oska arvata, mida staarid arvavad.
Ingridi arvates oli kole Inga Raitar. Ma arvan, et see oli üks põhjusi, miks Ingrid talle kinga andis. Muidugi, nagu Ingrid rääkis, oli Raitar tahtnud Kroonikas võimu üle võtta. Siis ei meeldinud Ingridile üks varasem tegevtoimetaja Rünno Saaremäe, kes Ingridi arvates oli kaltsakas ja joodik. Siis ajakirjanikest ei meeldinud Ingridile veel Argo Ideon, kes pidi haisema. Aga Ideon töötas Postimehes. Nii et ei seganud otseselt Ingridit. Aga Ingrid ütles, et ühes liftis Ideoniga olles läheb tal süda pahaks. Nüüd on Ideon tõsi, juba tööl Ekspressis.
Seda ma ei tea, kes Ajakirjade Kirjastuses ei salli Ingridit silmaotsaski.
5. Eelmise loo Ingridist kirjutas vist Krister Kivi. Margit Kilumets kirjutas loo Irjast, ja seda Stiilis. Kristeri lugu oli tõesti parem kui praegu Epu oma. Epu loost oli tunda, et see oli kiiresti, üle jala valmis viksitud. Aga seda, kes käskis praeguse loo Epul kirjutada, ei oska öelda. Arvata võib, et Kadastik. Sest kui tal on plaan Ingridist lahti saada, siis on PRi mõttes kasulik näidata, et Ingrid on lahkuja. Et Ingrid ei hakkaks pärast rääkima, et Kroonika oligi sitt töökoht ja hea, et lahti sai. Ma arvan, et Ingrid tahab tööle minna Urve Palo juurde rahvastikuministri büroosse, kuna Palo on Ingridi suurim sõbranna. Ingrid armastab raha ja Urve Palol on palju raha. Vähemalt ütles Ingrid mulle, et Palo on hästi rikas. Tal oli üle 50 000 kroonine kuupalk seal Isoveris. Ja mees teenib ka hästi. Nii et kahepeale kokku kuskil 100 000 krooni kuus. See on päris korralik sissetulek.
Tere Inno!
Kõigepealt, see, et Sa avalikustasid Ingridi erakirjad, on Su enda asi, kuigi ma seda heaks ei kiida... Aga eks sellega ole nagu kollase ajakirjandusegagi - avalikult mõistavad kõik hukka, et Sa seda tegid, aga loevad ometigi huviga. Ise lugesin ka. Üllatavaid tahke avanes.
Veelgi huvitavamad on Su kirjutised "Mida Ingrid rääkis"... Aga tahaks veel mõndagi teada, mida ta siis rääkis.
Mind huvitaks väga, miks Ingrid läks vahepeal Stellaga riidu, nii et Stella pidi Just!`i tööle minema?
Kas Eestis on prominente, kes on Kroonikas n-ö tabu, selliseid, keda Ingrid ei salli?
Sa kirjutasid ühes sissekandes, et Lusti Katrin ei meeldinud Ingridile eriti, no aga miks siis Lust seal nüüd lugusid kirjutab? Kas ta vaene ei tea siis, et Ingrid teda ei salli?
Kas see vastab tõele, et Ingrid värbab Kroonikasse ajakirjanikke välimuse järgi? Kas keegi on tema meelest olnud ka liiga kole, kes on muidu olnud hea ajakirjanik?
Kes Ajakirjade Kirjastuses ei salli Ingridit silmaotsaski?
Mis Sa arvad, kes käskis Epul kirjutada Ingridist persooniloo, mida väidetavalt kumbki ei tahtnud - ei Ingrid lugu anda ega Epp kirjutada? Kellele see siis kasulik oli? Mulle meeldis märksa rohkem eelmine Eesti Naises Ingridist ilmunud lugu, mille kirjutas vist Margit Kilumets, tundus kuidagi ehedam.
Jõudu, Inno, pane aga edasi, Sind loetakse põnevusega!
Inno:
Väga meeldiv, et lugejad esitavad ise ka huvitavaid küsimusi. Olen nõus meelsasti vastama.
1. Niisiis Stellast. Seda ma ei tea, miks ta vahepeal Justi läks. Aga Stella ei meeldinud Ingridile juba varem. Ta oli kuidagi kinni jooksnud, ei tulnud enam häid ideid ega lugusid. Ma ütlesin küll Ingridile, et anna Stellale midagi loomingulisemat teha, või siis puhkust. Aga Ingrid ei tahtnud. Tahtis, et Stella rohkem prominente kotiks. Aga Stella oli sellest väsinud.
Stellale muidu Ingrid väga meeldis. Stella ütles mulle ka, et Ingrid on talle nagu õpetaja eest. Aga seoses Ingridi plahvatusliku iseloomuga võis vabalt juhtuda, et ta vihastas Stella südamepõhjani välja. Ja kuna Stella Anu Saagimit tunneb, siis arvan, et kui ta Anule oma muret kurtis, võttis Anu ta kohe tööle.
2. Jah, on küll prominente, keda Ingrid ei salli. Näiteks Joel Steinfeldt, kes pahaseks sai, kui Kroonika kirjutas, kuidas Joel käib noorte poistega. Aga ma usun ise ka, et käis. Sest kui ma ise pisike poiss olin, siis mu klassivenna ema hoiatas meid Joeli eest. Ta elas siis Nõmmel ühes eramajas ja armastas juba siis poistele kommi osta. Ma ise, tõsi, kordagi Joeliga kokku ei puutunud. Aga mu klassivend näitas, kus ta elas.
Siis ei salli Ingrid eriti sihukesi eputisi nagu Erich Krieger, kuigi Krieger käib alati truult Kroonika seksikate pidudel. Siis ei salli Ingrid ka Eve Kivi ja ei salli Anu Saagimit, kuigi nii Kivist kui Saagimist on Kroonika palju kirjutanud. Ingrid pole eriti vabameelne ja talle vabameelsed naised ei meeldi. Ingrid sarnaneb kõige rohkem Charlottega seriaalist Seks ja linn või Breega seriaalist Meeleheitel koduperenaised. Samas, teatud olukordades käitub ta nagu Tanya seriaalist Jalgpallurite naised.
Aga see, et teatud tüübid Ingridile ei meeldi, ei tähenda, et nad oleksid tabu. Kroonika jaoks pole miski tabu.
3. Ma ise ka ei saa aru, miks Katrin Lust Kroonikale lugusid kirjutab. Ma enam ei elanud koos Ingridiga, kui Lust kirjutama hakkas. Kui Lust tõesti need intervjuud prominentidega ise tegi, on see kõva sõna. Aga millegipärast Kroonika enam Lusti artikleid ei avalda. Ma arvan, et Ingrid lähtus Lusti artikleid avaldades puht pragmaatilistest kaalutlustest. Sest need lood müüvad.
4. Ingrid kindlasti värbab ajakirjanikke välimuse järgi. Ta on ise öelnud, et Kroonika ajakirjanikud peavad head välja nägema. Et saada staaridega jutu peale. Ingrid ise ütles ühes intervjuus, et ta on staar. Sestap ta tajub hästi staaride hingeelu ja teab, et koledale ajakirjanikule üks staar ikka intervjuud ei anna küll. Ma ise ei tea, kas see on tõsi, kuna ma ise pole staar. Ja ma ei oska arvata, mida staarid arvavad.
Ingridi arvates oli kole Inga Raitar. Ma arvan, et see oli üks põhjusi, miks Ingrid talle kinga andis. Muidugi, nagu Ingrid rääkis, oli Raitar tahtnud Kroonikas võimu üle võtta. Siis ei meeldinud Ingridile üks varasem tegevtoimetaja Rünno Saaremäe, kes Ingridi arvates oli kaltsakas ja joodik. Siis ajakirjanikest ei meeldinud Ingridile veel Argo Ideon, kes pidi haisema. Aga Ideon töötas Postimehes. Nii et ei seganud otseselt Ingridit. Aga Ingrid ütles, et ühes liftis Ideoniga olles läheb tal süda pahaks. Nüüd on Ideon tõsi, juba tööl Ekspressis.
Seda ma ei tea, kes Ajakirjade Kirjastuses ei salli Ingridit silmaotsaski.
5. Eelmise loo Ingridist kirjutas vist Krister Kivi. Margit Kilumets kirjutas loo Irjast, ja seda Stiilis. Kristeri lugu oli tõesti parem kui praegu Epu oma. Epu loost oli tunda, et see oli kiiresti, üle jala valmis viksitud. Aga seda, kes käskis praeguse loo Epul kirjutada, ei oska öelda. Arvata võib, et Kadastik. Sest kui tal on plaan Ingridist lahti saada, siis on PRi mõttes kasulik näidata, et Ingrid on lahkuja. Et Ingrid ei hakkaks pärast rääkima, et Kroonika oligi sitt töökoht ja hea, et lahti sai. Ma arvan, et Ingrid tahab tööle minna Urve Palo juurde rahvastikuministri büroosse, kuna Palo on Ingridi suurim sõbranna. Ingrid armastab raha ja Urve Palol on palju raha. Vähemalt ütles Ingrid mulle, et Palo on hästi rikas. Tal oli üle 50 000 kroonine kuupalk seal Isoveris. Ja mees teenib ka hästi. Nii et kahepeale kokku kuskil 100 000 krooni kuus. See on päris korralik sissetulek.
Mida oligi tarvis tõestada
21. aprill 2007 15:32
Inno:
Tuntud blogija ja ajakirjanik Epp Petrone kirjutab oma blogis: „ Mina ei tea, kus on tõde, mina ise seal haiglas ega kohvikus ei olnud. Need on lihtsalt lood, mis mulle räägiti.“
Ja nii ongi. Nõnda sünnivad lood nn kvaliteetajakirjanduses. Kus kellegagi räägitakse, midagi kuuldakse. Ja see pannakse kirja. Ja nii sünnib siis reaalsus, milles me kõik elame.
Aga mina väidan, et kõik see, mis Epp kirjutas oma artiklis, on vale. Sest see on vaid ühe inimese jutt. Ja see inimene ei vastuta oma sõnade eest.
Ja siis on Epp millegipärast pahane, kui ma kirjutan, mida seesama inimene veel rääkis. Et justkui see, mida Ingrid rääkis Epule, on tõsi. Ja kõlbab avaldada mitmekümnetuhandelises tiraažis Eesti loetuimas naisteajakirjas. Ja see, mida Ingrid mulle rääkis, ei kõlba kuhugi. Ei kõlba avaldamiseks isegi blogis mitte.
Arvestades blogosfääris viimasel ajal tehtud sõnavõtte, ütlen, et olen kõike, mida blogis kirjutasin või kirjutan, valmis ütlema kõigile ka otse välja. Ma pole mingi haige anonüümne kommenteerija kuskil kommentaari-veebides. Ma olen kirjutanud ainult ühe anonüümse kommentaari oma elus, seda mõned kuud tagasi ühele Äripäeva veebiküljel avaldatud uudisele. Olen valmis kõigiga ka nö päriselus väitlema, oma seisukohti kaitsma. Mind pole vaja seostada mingite massimõrvaritega, sest ma ei hau kellelegi kurja. Pole seda kunagi teinud. Pigem olen just valmis aususega võitlema kurjuse vastu. Ja olen oma seisukohti valmis kohtus kaitsma, kui vaja.
Ja mul on kahju Epu-sugustest ajakirjanikest, kes on oma aususe ja objektiivsuse vahetanud mingite näruste rahapaberite vastu. Sest mis muu sunnib täitma mingeid kummalisi korraldusi „ülevalt poolt“.
Minu enda seisukoht oli ajakirjanikuna, et kaitsta tuleb nõrgemat ja maaslamajat ei lööda. Ingridi tööandja, suur meediagrupp on mind tümitanud juba mitme aasta vältel. Mõelnud välja igasugu lugusid ja neid paljundanud massitiraažides, mulle sõna andmata. Ja kui ma kasutan oma ainsat võimalust, blogi, siis tahab Epp, selle meediagrupi palgal olev truu jünger, ka selle suukese sulgeda. Et anda maaslamajale viimane, surmav hoop.
Nii et, paradoksaalsel kombel, kui kedagi üldse massimõrvariga saab võrrelda, siis on see Epp. Kes täristab süüdimatult kuulipildujast ja ei pane seda ise tähelegi. Sest Eestis pole kombeks vaidlustada seda, mida ajakirjanduses kirjutatakse. Ja kui vaidlustatakse, siis sumbuvad kaebused kuhugi pressinõukogu sügavikku. Inimesed on ikka veel nõuka ajast harjunud, et ajakirjandus on võimu tööriist. Ja võimuga ei vaielda. Ja enamasti tulistatakse just neid, kellest ei oodata, et nad suudavad end kaitsta. Ajakirjanikud tunnetavad teiselt poolt oma võimu ja sageli kuritarvitavad seda. Nii nagu natsid koonduslaagrites, kes läksid üha enam õhku täis, kui nägid ja tundsid, et vastupanu ei ole.
Minu meelest on just blogosfäär tänuväärne kanal meedia infomonopoli murdmiseks. Ja hea vahend oma seisukohtade edastamiseks minusugustele, kes on mingil põhjusel meediagigantidega tülli läinud.
Tuntud blogija ja ajakirjanik Epp Petrone kirjutab oma blogis: „ Mina ei tea, kus on tõde, mina ise seal haiglas ega kohvikus ei olnud. Need on lihtsalt lood, mis mulle räägiti.“
Ja nii ongi. Nõnda sünnivad lood nn kvaliteetajakirjanduses. Kus kellegagi räägitakse, midagi kuuldakse. Ja see pannakse kirja. Ja nii sünnib siis reaalsus, milles me kõik elame.
Aga mina väidan, et kõik see, mis Epp kirjutas oma artiklis, on vale. Sest see on vaid ühe inimese jutt. Ja see inimene ei vastuta oma sõnade eest.
Ja siis on Epp millegipärast pahane, kui ma kirjutan, mida seesama inimene veel rääkis. Et justkui see, mida Ingrid rääkis Epule, on tõsi. Ja kõlbab avaldada mitmekümnetuhandelises tiraažis Eesti loetuimas naisteajakirjas. Ja see, mida Ingrid mulle rääkis, ei kõlba kuhugi. Ei kõlba avaldamiseks isegi blogis mitte.
Arvestades blogosfääris viimasel ajal tehtud sõnavõtte, ütlen, et olen kõike, mida blogis kirjutasin või kirjutan, valmis ütlema kõigile ka otse välja. Ma pole mingi haige anonüümne kommenteerija kuskil kommentaari-veebides. Ma olen kirjutanud ainult ühe anonüümse kommentaari oma elus, seda mõned kuud tagasi ühele Äripäeva veebiküljel avaldatud uudisele. Olen valmis kõigiga ka nö päriselus väitlema, oma seisukohti kaitsma. Mind pole vaja seostada mingite massimõrvaritega, sest ma ei hau kellelegi kurja. Pole seda kunagi teinud. Pigem olen just valmis aususega võitlema kurjuse vastu. Ja olen oma seisukohti valmis kohtus kaitsma, kui vaja.
Ja mul on kahju Epu-sugustest ajakirjanikest, kes on oma aususe ja objektiivsuse vahetanud mingite näruste rahapaberite vastu. Sest mis muu sunnib täitma mingeid kummalisi korraldusi „ülevalt poolt“.
Minu enda seisukoht oli ajakirjanikuna, et kaitsta tuleb nõrgemat ja maaslamajat ei lööda. Ingridi tööandja, suur meediagrupp on mind tümitanud juba mitme aasta vältel. Mõelnud välja igasugu lugusid ja neid paljundanud massitiraažides, mulle sõna andmata. Ja kui ma kasutan oma ainsat võimalust, blogi, siis tahab Epp, selle meediagrupi palgal olev truu jünger, ka selle suukese sulgeda. Et anda maaslamajale viimane, surmav hoop.
Nii et, paradoksaalsel kombel, kui kedagi üldse massimõrvariga saab võrrelda, siis on see Epp. Kes täristab süüdimatult kuulipildujast ja ei pane seda ise tähelegi. Sest Eestis pole kombeks vaidlustada seda, mida ajakirjanduses kirjutatakse. Ja kui vaidlustatakse, siis sumbuvad kaebused kuhugi pressinõukogu sügavikku. Inimesed on ikka veel nõuka ajast harjunud, et ajakirjandus on võimu tööriist. Ja võimuga ei vaielda. Ja enamasti tulistatakse just neid, kellest ei oodata, et nad suudavad end kaitsta. Ajakirjanikud tunnetavad teiselt poolt oma võimu ja sageli kuritarvitavad seda. Nii nagu natsid koonduslaagrites, kes läksid üha enam õhku täis, kui nägid ja tundsid, et vastupanu ei ole.
Minu meelest on just blogosfäär tänuväärne kanal meedia infomonopoli murdmiseks. Ja hea vahend oma seisukohtade edastamiseks minusugustele, kes on mingil põhjusel meediagigantidega tülli läinud.
Veel üks huvitav tagasiside
21. aprill 2007 11:24
Saabus veel üks huvitav
tagasiside.
Tere Inno,
Olen nüüdseks Teie andunud austaja.
Teis on seda potentsiaali, et reformida kogu kirjandust ja elu. Keegi peab seda ju tegema. Aitab valetamisest ja vassimisest! Milleks need krdi faabulad, ja milleks mingid karakterid? Oma elust tuleb teha kunstiteos. Kollane Eesti on mostpodernismi künnisel ja see ületab juba ammu hea maitse piiri. Maha tuleb müüa kõik mis hinge taga. Isegi esimene seksuaalkogemus. Persse see eetika, fuck it all.
Ma teen Teile kohe praegu kirjastamise ettepaneku, sest Teie oletegi järgmine menukirjanik. Kirjutage mulle ja teeme diili. Ma teen teist kohe staari, kes raputab tervet Euroopat. Ma müün Teid maha kõikjale, kuhu inimolevus on kunagi oma jalajälje jätnud. Ma müün teid nii säästumarketites kui ka ülikoolides, Teie raamat saab olema nii presidendi/professori, kui ka poemüüa ja koristaja öökapil. Eesti saab ka kuulsaks, sest meie olemegi see miljonirahvas, kus kõik on kõigiga keppinud, ja keegi ei häbene midagi. Meil on Rate, meil on Skype, me kõik oleme 24h online – ja me kõik, (varsti circa poolteist miljonit inimest! Sic!), peame plogi; me vaatame Kanal2-te, loeme Delfit, Kroonikat ja SLO-d. Isegi kõik meie tänavad ja poed on kaameraid täis, sest meil ei ole midagi häbeneda. Me vahetame telekaamerate ees naisi, sõidame koos ühes bussis ja hakkame superstaariks.
Me elame ju Eestis, eksole.
Ma olen mõelnud ka Teie tulevase raamatu pealkirjale. Et asi sigahästi müüks, võiks pealkirjaks panna näiteks: "Ja Irja vitt on karvane".
Vaadake, seks müüb alati. Isegi siis kui Irja vitust ei maini Te oma raamatus sõnagi. Kuigi samas, ka seda teemat võiks tegelikult natuke käsitleda, noh, et lugeja ei pettuks või nii... Imidz on alati oluline. Imidz toob raha sisse. Te ei taha ju ometi, et teid valetajaks peetakse? Ja mis siis, kui kirjanikud kogu aeg valetavad ja petavad? Ma usun, et Te ei taha olla selline kirjanik. Jah, reformatsioon on õige sõna! Teie olete reformaator. Nö uus paganlik Martin Luther.
Ja ärge pabistage kohtukeisside pärast. Teil on ju oma õigusbüroo! Ärge isegi mitte lootke, et keegi Teid kohtusse kaebab. Ja kui kaebabki, siis öelge, et Te teete ainult kirjandust ja mitte midagi muud – näiteks, et Te räägite ainult TÕDE. Nimelt kohtus tulebki rääkida ainult tõde. Mõelge nii, et kõik nimed, kohad ja isikud – seal raamatus – on tegelikult väljamõeldised. Igasugune seos reaalsete inimestega tegelikult puudub.
Aga kirjutage mulle, palun! Ma teen teid kuulsaks ja rikkaks. Te saate Irjaga õnnelikuks. Ostate pärast Viimsisse maja ja puha. Ja hiljem, kui Te Ingridiga lõpuks ära lepite, siis ilmselt tuleb sheff kaanelugu veel Kroonikas või SLO-s: st kõik need kenad pildid Teie magamistoast ja peldikust. Ma luban seda.
Aga väike toimetaja töö ka veel siia otsa: Nimelt need Ingridi kirjad aastast 2005 paljastavad liialt seda autoripositsiooni. Ühest küljest, võiks lõpuks päris khuul olla ka selline formaat, kus raamatusse saaks raiutud ka Teie psühholoogi või analüütiku diagnoosid paberkoopiana. Täpselt nii nagu selle Virgiinia massimõrvari puhul (toksi googlisse Hui vms).
Ent suures plaanis paistavad lugejale 2005-nda aasta Ingri'di kirjad ikkagi liiaga EMOna. Pisut kontekstist väljas nagu äkki? Või kas Te ei leia? Teie lahkel loal ma siiski pisut toimetaks seda projekti, nii sisult kui vormilt. PR on ikka väga tähtis! Kuidas seda nüüd öeldagi: iga tähelepanu on puhas müük? Tegelikult ka need tulevased-võmalikud kohtukeisside otseülekanded võiks kõik müüa ainult Kanal2-le. Sest iga elatud sekund on puhas raha. Ja iga kirjutatud lause on puhas kuld. Iga elatud elu on puhas kunst.
Aga seda kõike Te ilmselt juba teate. :)
Parimatega,
Kris Moor
Tere Inno,
Olen nüüdseks Teie andunud austaja.
Teis on seda potentsiaali, et reformida kogu kirjandust ja elu. Keegi peab seda ju tegema. Aitab valetamisest ja vassimisest! Milleks need krdi faabulad, ja milleks mingid karakterid? Oma elust tuleb teha kunstiteos. Kollane Eesti on mostpodernismi künnisel ja see ületab juba ammu hea maitse piiri. Maha tuleb müüa kõik mis hinge taga. Isegi esimene seksuaalkogemus. Persse see eetika, fuck it all.
Ma teen Teile kohe praegu kirjastamise ettepaneku, sest Teie oletegi järgmine menukirjanik. Kirjutage mulle ja teeme diili. Ma teen teist kohe staari, kes raputab tervet Euroopat. Ma müün Teid maha kõikjale, kuhu inimolevus on kunagi oma jalajälje jätnud. Ma müün teid nii säästumarketites kui ka ülikoolides, Teie raamat saab olema nii presidendi/professori, kui ka poemüüa ja koristaja öökapil. Eesti saab ka kuulsaks, sest meie olemegi see miljonirahvas, kus kõik on kõigiga keppinud, ja keegi ei häbene midagi. Meil on Rate, meil on Skype, me kõik oleme 24h online – ja me kõik, (varsti circa poolteist miljonit inimest! Sic!), peame plogi; me vaatame Kanal2-te, loeme Delfit, Kroonikat ja SLO-d. Isegi kõik meie tänavad ja poed on kaameraid täis, sest meil ei ole midagi häbeneda. Me vahetame telekaamerate ees naisi, sõidame koos ühes bussis ja hakkame superstaariks.
Me elame ju Eestis, eksole.
Ma olen mõelnud ka Teie tulevase raamatu pealkirjale. Et asi sigahästi müüks, võiks pealkirjaks panna näiteks: "Ja Irja vitt on karvane".
Vaadake, seks müüb alati. Isegi siis kui Irja vitust ei maini Te oma raamatus sõnagi. Kuigi samas, ka seda teemat võiks tegelikult natuke käsitleda, noh, et lugeja ei pettuks või nii... Imidz on alati oluline. Imidz toob raha sisse. Te ei taha ju ometi, et teid valetajaks peetakse? Ja mis siis, kui kirjanikud kogu aeg valetavad ja petavad? Ma usun, et Te ei taha olla selline kirjanik. Jah, reformatsioon on õige sõna! Teie olete reformaator. Nö uus paganlik Martin Luther.
Ja ärge pabistage kohtukeisside pärast. Teil on ju oma õigusbüroo! Ärge isegi mitte lootke, et keegi Teid kohtusse kaebab. Ja kui kaebabki, siis öelge, et Te teete ainult kirjandust ja mitte midagi muud – näiteks, et Te räägite ainult TÕDE. Nimelt kohtus tulebki rääkida ainult tõde. Mõelge nii, et kõik nimed, kohad ja isikud – seal raamatus – on tegelikult väljamõeldised. Igasugune seos reaalsete inimestega tegelikult puudub.
Aga kirjutage mulle, palun! Ma teen teid kuulsaks ja rikkaks. Te saate Irjaga õnnelikuks. Ostate pärast Viimsisse maja ja puha. Ja hiljem, kui Te Ingridiga lõpuks ära lepite, siis ilmselt tuleb sheff kaanelugu veel Kroonikas või SLO-s: st kõik need kenad pildid Teie magamistoast ja peldikust. Ma luban seda.
Aga väike toimetaja töö ka veel siia otsa: Nimelt need Ingridi kirjad aastast 2005 paljastavad liialt seda autoripositsiooni. Ühest küljest, võiks lõpuks päris khuul olla ka selline formaat, kus raamatusse saaks raiutud ka Teie psühholoogi või analüütiku diagnoosid paberkoopiana. Täpselt nii nagu selle Virgiinia massimõrvari puhul (toksi googlisse Hui vms).
Ent suures plaanis paistavad lugejale 2005-nda aasta Ingri'di kirjad ikkagi liiaga EMOna. Pisut kontekstist väljas nagu äkki? Või kas Te ei leia? Teie lahkel loal ma siiski pisut toimetaks seda projekti, nii sisult kui vormilt. PR on ikka väga tähtis! Kuidas seda nüüd öeldagi: iga tähelepanu on puhas müük? Tegelikult ka need tulevased-võmalikud kohtukeisside otseülekanded võiks kõik müüa ainult Kanal2-le. Sest iga elatud sekund on puhas raha. Ja iga kirjutatud lause on puhas kuld. Iga elatud elu on puhas kunst.
Aga seda kõike Te ilmselt juba teate. :)
Parimatega,
Kris Moor
Mis Ingrid rääkis Epp Petrone kohta
21. aprill 2007 10:55
Inno:
Ingridil oli pidevalt hambus Epp Petrone, praegune Eesti Naise ajakirjanik. Epp, kes kunagi töötas ajakirjas Favoriit (mis tegutses Tartus ja kuhu peatoimetaja Priit Pullerits kaasas oma õpilased ülikoolist) ja kirjutas tõeliselt häid lugusid, kandis siis nime Saluveer. Oli selline punapõskne Elva tüdrduk. Vaatas maailma lahtiste silmadega. Ja õppis kiiresti. Kuni abiellus teise noore ajakirjaniku Jaan Väljaotsaga, kes oli töötanud Tartus samas majas ülikooli peahoone vastas ajalehes Liivimaa Kuller.
Noored kolisid peagi Tallinna, kui ajalehed ja ajakirjad Tartus ilmumise lõpetasid ning sellega töökohad kadusid. Ja ostsid omale kena majakese linna äärde. Päris põllule kohe. Kuhugi Maardu kanti. Aga meri oli see-eest lähedal. Ingrid ikka rääkis, kuidas Epp oli talle kurtnud, et Jaan on selline igav mees. Et nad istuvad oma majakeses kamina ees ja vahivad tuld. Ja et Jaanist pole suurt asja, maja remont üldse ei edene. Ja siis sai ka Jaanil ühel päeval Epust kõrini ning ta leidis SLÕhtulehe toimetusest, kus ta töötas, uue noore naise. Sellise kena tõmmu piiga. Nimi oli Betty Ester. Hakkas selle naisega käima ja lõpuks tõi enda juurde koju. Epp reisis samal ajal mööda maailma.
Me Ingridiga arutasime tihti õhtuti, et oli vast paar. Üks oli Eestis oma kodus, teine muudkui reisis ringi. Et kuidas on nii võimalik elada ja koos püsida. Aga ei olnudki, nagu lõpuks välja tuli.
Oma rännakutel maailmas leidis Epp endalegi kaaslase, Itaalia juurtega ameeriklase Justini. Nad käisid ükskord isegi meie Nõmme majas külas. Justin oli hästi tore, õpetas bolognese kastet tegema. See tähendab näitas, kuidas tema ema seda teeb. Üldse paistis, et Justin on hästi kodulembene, nii nagu minagi. Oskas süüa teha. Ja Epp siis jutustas Ingridiga. Epp oli vist juba lapseootel ja nad pidid peagi Ameerikasse minema. Ingrid pärast rääkis, et Epp oli väga kiitnud Ameerikat. Ja Ingrid oli hästi kade. Talle ka vist Justin meeldis. Selline tõeliselt nammi mees, nagu naistele meeldib öelda. Tõeline kompu. Ja muidugi meeldis Ingridile väga Ameerika. Ta oli seriaali Seks ja linn andunud vaataja. Ingridile meeldis eriti just New York. Ja viies avenüü. Ja seal siis poed. Kui Ingridiga New Yorgis käisime, ei saanud ta vaateakendelt silmi ära. Nõnda ilusad ja kallid riided olid seal. Aga kahjuks polnud Ingridil meest, kes oleks jaksanud kõik reed riided ära osta. Sest ma olin vaene ajakirjanikunäss. Jaksasin hädavaevu lennukipiletid osta Ameerikasse. Ja mõned odavad Levi Straussi kuluvad. Muud suurt miskit.
Nüüd kirjutas tagasi Tartusse naasnud Epp äsja Ingridist suure artikli Eesti Naisesse, mille piltidelt oli Ingridit kohe raske ära tunda. Justkui oleks seal Ines Karu, aga mitte Ingrid. Ma ei tea, mis trikke olid fotograafid, jumestajad ja kujundajad teinud. Ja lugu ise oli täielik saast, ma imestasin, kuidas Epp julgeb oma nime all sellist paska avaldada. Kõik info oli varasematest lugudest kokku miksitud. Ja kuigi pealkiri tõotas rääkida Ingridi uuest hingamisest, oli ainus uus info see, et Ingridil suri äsja isa ära. Ja et Mart Kadastik tahab temast lahti saada. Mind oli ka loos kõvasti kritiseeritud, kusjuures taas, minuga polnud Epp sõnakestki vahetanud. Selline on siis uue eesti ajakirjanduse tase.
Ingridil oli pidevalt hambus Epp Petrone, praegune Eesti Naise ajakirjanik. Epp, kes kunagi töötas ajakirjas Favoriit (mis tegutses Tartus ja kuhu peatoimetaja Priit Pullerits kaasas oma õpilased ülikoolist) ja kirjutas tõeliselt häid lugusid, kandis siis nime Saluveer. Oli selline punapõskne Elva tüdrduk. Vaatas maailma lahtiste silmadega. Ja õppis kiiresti. Kuni abiellus teise noore ajakirjaniku Jaan Väljaotsaga, kes oli töötanud Tartus samas majas ülikooli peahoone vastas ajalehes Liivimaa Kuller.
Noored kolisid peagi Tallinna, kui ajalehed ja ajakirjad Tartus ilmumise lõpetasid ning sellega töökohad kadusid. Ja ostsid omale kena majakese linna äärde. Päris põllule kohe. Kuhugi Maardu kanti. Aga meri oli see-eest lähedal. Ingrid ikka rääkis, kuidas Epp oli talle kurtnud, et Jaan on selline igav mees. Et nad istuvad oma majakeses kamina ees ja vahivad tuld. Ja et Jaanist pole suurt asja, maja remont üldse ei edene. Ja siis sai ka Jaanil ühel päeval Epust kõrini ning ta leidis SLÕhtulehe toimetusest, kus ta töötas, uue noore naise. Sellise kena tõmmu piiga. Nimi oli Betty Ester. Hakkas selle naisega käima ja lõpuks tõi enda juurde koju. Epp reisis samal ajal mööda maailma.
Me Ingridiga arutasime tihti õhtuti, et oli vast paar. Üks oli Eestis oma kodus, teine muudkui reisis ringi. Et kuidas on nii võimalik elada ja koos püsida. Aga ei olnudki, nagu lõpuks välja tuli.
Oma rännakutel maailmas leidis Epp endalegi kaaslase, Itaalia juurtega ameeriklase Justini. Nad käisid ükskord isegi meie Nõmme majas külas. Justin oli hästi tore, õpetas bolognese kastet tegema. See tähendab näitas, kuidas tema ema seda teeb. Üldse paistis, et Justin on hästi kodulembene, nii nagu minagi. Oskas süüa teha. Ja Epp siis jutustas Ingridiga. Epp oli vist juba lapseootel ja nad pidid peagi Ameerikasse minema. Ingrid pärast rääkis, et Epp oli väga kiitnud Ameerikat. Ja Ingrid oli hästi kade. Talle ka vist Justin meeldis. Selline tõeliselt nammi mees, nagu naistele meeldib öelda. Tõeline kompu. Ja muidugi meeldis Ingridile väga Ameerika. Ta oli seriaali Seks ja linn andunud vaataja. Ingridile meeldis eriti just New York. Ja viies avenüü. Ja seal siis poed. Kui Ingridiga New Yorgis käisime, ei saanud ta vaateakendelt silmi ära. Nõnda ilusad ja kallid riided olid seal. Aga kahjuks polnud Ingridil meest, kes oleks jaksanud kõik reed riided ära osta. Sest ma olin vaene ajakirjanikunäss. Jaksasin hädavaevu lennukipiletid osta Ameerikasse. Ja mõned odavad Levi Straussi kuluvad. Muud suurt miskit.
Nüüd kirjutas tagasi Tartusse naasnud Epp äsja Ingridist suure artikli Eesti Naisesse, mille piltidelt oli Ingridit kohe raske ära tunda. Justkui oleks seal Ines Karu, aga mitte Ingrid. Ma ei tea, mis trikke olid fotograafid, jumestajad ja kujundajad teinud. Ja lugu ise oli täielik saast, ma imestasin, kuidas Epp julgeb oma nime all sellist paska avaldada. Kõik info oli varasematest lugudest kokku miksitud. Ja kuigi pealkiri tõotas rääkida Ingridi uuest hingamisest, oli ainus uus info see, et Ingridil suri äsja isa ära. Ja et Mart Kadastik tahab temast lahti saada. Mind oli ka loos kõvasti kritiseeritud, kusjuures taas, minuga polnud Epp sõnakestki vahetanud. Selline on siis uue eesti ajakirjanduse tase.
Veel üks tagasiside
20. aprill 2007 15:56
Siin veel üks tagasiside:
Irja,
Kuulge, mul hakkab juba üle viskama, mis te seal meie kohta kirjutate. Saage palun aru, Ingrid Tähismaa ja Peep Vainu suhetest me ei kirjutanud seepärast, et Ingrid on meile nagu pereliige. Ta on meiega ühes ja samas kontsernis, kurat võtku. Ja kui Ingrid ütleb, et ärge kirjutage Andrus Ansipist, siis me ei kirjuta Ansipist, on selge? Selline on elu, saage täiskasvanuks. Ja meid ei huvita, mis meie kohta arvatakse, meid loetakse niikuinii. Oleme eesti suurim ajaleht!
Tervitades,
Väino Koorberg
SLÕL peatoimetaja
Irja,
Kuulge, mul hakkab juba üle viskama, mis te seal meie kohta kirjutate. Saage palun aru, Ingrid Tähismaa ja Peep Vainu suhetest me ei kirjutanud seepärast, et Ingrid on meile nagu pereliige. Ta on meiega ühes ja samas kontsernis, kurat võtku. Ja kui Ingrid ütleb, et ärge kirjutage Andrus Ansipist, siis me ei kirjuta Ansipist, on selge? Selline on elu, saage täiskasvanuks. Ja meid ei huvita, mis meie kohta arvatakse, meid loetakse niikuinii. Oleme eesti suurim ajaleht!
Tervitades,
Väino Koorberg
SLÕL peatoimetaja
Üks vastus ühele kirjale
20. aprill 2007 15:45
Inno:
Panen siia oma vastuse ühele saabunud kirjale.
Ma ei tea blog.tr-ist midagi. Mina panen sissekanded oma blogisse.
Ja olukorras, kus Ingrid käib ringi ja kuulutab, et ma olen olnud kogu aeg mingi paberitega hull, on mul õigus ka ennast kaitsta.
Minu ainus relv enda kaitsmisel on ausus. Ja tõde. Sest raha ega kõrget positsiooni mul ühiskonnas pole. Olen seni tõde varjates ainult haiget saanud ja soojendanud madu rinnal, nagu öeldakse.
Mis meeleheitsesse puutub, siis pooleli on kohtuvaidlus, kus peaks otsustatama laste elukoht ja elatis. See on minu jaoks väga oluline protsess, kuna soovin edaspidi lastega suhelda. Minu huvides pole, et asi üksüheselt, et lapsed ema juurde, ära otsustatakse ja mind nö nurka pannakse, karistuseks. Olgugi, et kohtuistungid on viimasel ajal üha kinnisemaks muutunud, mis võimaldab üht poolt pitsitada, on avalikkusel õigus teada kõiki asjaolusid. Eks see distsiplineerib natuke ka kohtunikke, kes muidu on harjunud mehi peedistama lapsi ja lahutust puudutavates asjades.
Ma arvan ka, et igasuguse vägivalla vastu on parim relv avalikustamine. Lõppeks, avalikustamine lagundas terve vägivalla impeeriumi, Nõukogude Liidu. Küllap aitab avalikustamine mikrotasandil kaasa mikrotasandi vägivalla, näiteks perevägivalla ohjeldamisele. Kui kõik haiget saanud lapsed ikka oma vanemate kohta sõna võtavad, siis paneb see küllap enne mõtlema, kui kellelegi haiget teha.
Inno
Tere!
Ma usun, et nii nagu paljud blog.tr lugejad, olen ka mina pisut hämmingus sellest, et Te avaldasite Ingrid Tähismaa kirjad, mis olid mõeldud ainult Teile. Kuigi neid on loomulikult huvitav lugeda. Kuid siiski...
Siinkohal peab nentima, et Teie selline tegevus on omamoodi vapper - kuna on tõeliselt enesehävituslik. Sest karta on, et "moraalses mõttes" kaotate Te sellega rohkem, kui Ingrid (võibolla).
Selletõttu paluksingi, et kas oleks võimalik blog.tr lugejatele lihtsalt ja arusaadavalt selgitada miks Te nii meeleheitliku sammu astusite? Kas tegemist on lihtsa sõjalise lahinguplaaniga, või hingepõhjani haiget saanud mehe meeleheitega? Või millega?
Oleksin vastuse eest väga tänulik.
Parimate soovidega O.
Panen siia oma vastuse ühele saabunud kirjale.
Ma ei tea blog.tr-ist midagi. Mina panen sissekanded oma blogisse.
Ja olukorras, kus Ingrid käib ringi ja kuulutab, et ma olen olnud kogu aeg mingi paberitega hull, on mul õigus ka ennast kaitsta.
Minu ainus relv enda kaitsmisel on ausus. Ja tõde. Sest raha ega kõrget positsiooni mul ühiskonnas pole. Olen seni tõde varjates ainult haiget saanud ja soojendanud madu rinnal, nagu öeldakse.
Mis meeleheitsesse puutub, siis pooleli on kohtuvaidlus, kus peaks otsustatama laste elukoht ja elatis. See on minu jaoks väga oluline protsess, kuna soovin edaspidi lastega suhelda. Minu huvides pole, et asi üksüheselt, et lapsed ema juurde, ära otsustatakse ja mind nö nurka pannakse, karistuseks. Olgugi, et kohtuistungid on viimasel ajal üha kinnisemaks muutunud, mis võimaldab üht poolt pitsitada, on avalikkusel õigus teada kõiki asjaolusid. Eks see distsiplineerib natuke ka kohtunikke, kes muidu on harjunud mehi peedistama lapsi ja lahutust puudutavates asjades.
Ma arvan ka, et igasuguse vägivalla vastu on parim relv avalikustamine. Lõppeks, avalikustamine lagundas terve vägivalla impeeriumi, Nõukogude Liidu. Küllap aitab avalikustamine mikrotasandil kaasa mikrotasandi vägivalla, näiteks perevägivalla ohjeldamisele. Kui kõik haiget saanud lapsed ikka oma vanemate kohta sõna võtavad, siis paneb see küllap enne mõtlema, kui kellelegi haiget teha.
Inno
Tere!
Ma usun, et nii nagu paljud blog.tr lugejad, olen ka mina pisut hämmingus sellest, et Te avaldasite Ingrid Tähismaa kirjad, mis olid mõeldud ainult Teile. Kuigi neid on loomulikult huvitav lugeda. Kuid siiski...
Siinkohal peab nentima, et Teie selline tegevus on omamoodi vapper - kuna on tõeliselt enesehävituslik. Sest karta on, et "moraalses mõttes" kaotate Te sellega rohkem, kui Ingrid (võibolla).
Selletõttu paluksingi, et kas oleks võimalik blog.tr lugejatele lihtsalt ja arusaadavalt selgitada miks Te nii meeleheitliku sammu astusite? Kas tegemist on lihtsa sõjalise lahinguplaaniga, või hingepõhjani haiget saanud mehe meeleheitega? Või millega?
Oleksin vastuse eest väga tänulik.
Parimate soovidega O.
Ebaaaus!!!
20. aprill 2007 15:42
Irja:
Värske Õhtuleht tuututab sest, et Savisaarel uus silmarõõm. Samas rahvastikuminister Urves Palost ja tema Kanaari-vallatustest mitte sõnagi. Ja pole raske arvata, miks. Eks Ingrid helistas taas paanikas oma vanale heale sõbrale Väints Koorbergile ning palus tal seda infi mitte mingil tingimusel avaldada. Ning Õhtuleht aitas kaaskontsernlase jälle hädast välja. Ei kirjutanud Peebust, ei kirjuta Urvest. Kuigi Urve on minister ja kannab poliitilist vastutust.
Siinkohal kerkib paratamatult küsimus, kas pole tegemist karjuva ebaõiglusega. Samas, nagu ütleb Inno, Savisaar ei jäta kindlasti kasutamata võimalust valitsusele, sh Andrus Ansipile, kellele ta ju valimisvõidu pärast pisut pahane on, “tüdrukute klubi” nina peale visata.
Ahjah, siin jälle üks siseinf, mida õnnestus teada saada ühelt meie ja õhtulehtlaste ühiselt tuttavalt. Too inimene nimelt usaldas meile, et Väinokene kardab kohutavalt kohtukulli ja olevat ükskord koguni nutma puhkenud, kui Õhtulehte kohtuga ähvardati. Armas kallis Väino! Me nii väga armastame sind, et otse nõuame su kohalviibimist kohtusaalis! Tunnistajana! Musi, Irja
Värske Õhtuleht tuututab sest, et Savisaarel uus silmarõõm. Samas rahvastikuminister Urves Palost ja tema Kanaari-vallatustest mitte sõnagi. Ja pole raske arvata, miks. Eks Ingrid helistas taas paanikas oma vanale heale sõbrale Väints Koorbergile ning palus tal seda infi mitte mingil tingimusel avaldada. Ning Õhtuleht aitas kaaskontsernlase jälle hädast välja. Ei kirjutanud Peebust, ei kirjuta Urvest. Kuigi Urve on minister ja kannab poliitilist vastutust.
Siinkohal kerkib paratamatult küsimus, kas pole tegemist karjuva ebaõiglusega. Samas, nagu ütleb Inno, Savisaar ei jäta kindlasti kasutamata võimalust valitsusele, sh Andrus Ansipile, kellele ta ju valimisvõidu pärast pisut pahane on, “tüdrukute klubi” nina peale visata.
Ahjah, siin jälle üks siseinf, mida õnnestus teada saada ühelt meie ja õhtulehtlaste ühiselt tuttavalt. Too inimene nimelt usaldas meile, et Väinokene kardab kohutavalt kohtukulli ja olevat ükskord koguni nutma puhkenud, kui Õhtulehte kohtuga ähvardati. Armas kallis Väino! Me nii väga armastame sind, et otse nõuame su kohalviibimist kohtusaalis! Tunnistajana! Musi, Irja
Abielulahutus ja laps
20. aprill 2007 12:42
Inno:
Siin see materjal, mis pärineb Tuuli Vellamaalt.
Siin see materjal, mis pärineb Tuuli Vellamaalt.
ABIELULAHUTUS
JA LAPS
Abielulahutus
Iga abielu on eriline.
Abielulahutus on ka parimal juhul kriis – pöördepunkt elus.
Abielulahutus on tihti pikk protsess, mis nõuab palju aega ja jõudu
ning lapsed võivad sealjuures jääda vajaliku tähelepanuta. Nii võib
juhtuda, et just nemad saavad lahutuse puhul kõige enam
kannatada.
Abielulahutuse juhendit ei ole olemas, kuid alljärgnevad
tähelepanskud aitavad teil sellega paremini toime tulla ja muuta
see protsess ka oma laste jaoks võimalikult kergemaks ja
valutuks.
Laps
Laps tajub kõike
vaistlikult palju varem, kui vanemad seda arvavad, enamasti kuulab
ta pealt vanemate tülisid. Laps võib jääda haigeks või hakata väga
halvasti käituma, et nii vanemaid lepitada ja omavahel koos
hoida.
Mõned lapsed tahavad lahutusest kõike teada ja ise kaasa rääkida,
teised ei taha sellest üldse kuuldagi. Last ei tohiks siis ka
sundida oma arvamust avaldama. Hea oleks siis ise kuuldavalt
arutleda nö lapse seisukohast: kui mina oleksin sina, siis ma
mõtleksin, kas vanemad nüüd minust hoolivad …
Paljude laste ellu kuuluvad tuttavad ja turvalisust pakkuvad
mänguasjad, millel võib muutuste ajal olla väga suur tähendus.
Armas mänguaoto, kaisukaru või nukk annab elu jätkumise tunde.
Mänguasjale võib laps rääkida asju, mida vanem kunagi ei kuule;
armas mänguasi võib olla parim lohutaja, kui laps tunneb igatsust
eemaloleva vanema järgi. Väikelaps arvab, et ema ja isa on peres
olemas vaid tema jaoks. Täiskasvanute omavaheline suhe ja veegi
lenam selle lõppemine jääb talle mõistetamatuks. Väikelaps mõistab
rohkem, kui ta ise oskab väljendada. Tema elab üle ja lahendab
olukorda mängides ja joonistades, samuti end muinasjuttude või
filmide tegelastega samastades. Väikelaste puhul ei tohiks
rääkimist üle tähtsustada.
Veidi suuremale lapsele võib olla piisavalt konkreetne põhjus
lahutuseks, et vanemad on kaua aega riielnud ja ei suuda enam
leppida. Seejuures tuleb rõhutada, et vanemad lähevad lahku vaid
teineteisest, mitte temast.
Kooliealine laps mõistab paremini lahutuse põhjusi ja ei seosta nii
palju ennast nendega, kuid ta võib võtta hoolitseja rolli ja tunda
end vastutavana vendade-õdede ees või isegi majandusasjades. Ära
rõhuta teda kandma talle liigrasket ja asjatut koormat, öeldes:
Sina pead nüüd peres mehe eest olema.
Vaatamata kõigele loodab enamus lapsi, et ema ja isa jäävad kokku
ja aktsepteerib lahutust lõplikult alles aastate
pärast.
Kuidas
rääkida lahutusest lapsele
Lahutusest rääkimine
teeb lapsele haiget, kuid õigesti tehtuna aitab ta last nii uue
olukorraga toimetulemisel kui ka kogu järgnevas elus. Kui vanemate
omavahelised suhted ei ole väga valulikud, võiks lahutusest lapsele
rääkida koos, kuid igal juhul peab laps selgitust kuulma mõlema
vanema suust. Oleks hea, kui räägitav on eelnevalt üldjoontes kokku
lepitud. Kui peres on rohkem lapsi, võiks neile rääkida vaatamata
ealistele erinevustele üheaegselt, et keegi ei tunneks ennast peres
eemalejäetuna. Rääkida võiks otsekoheselt, kuid mitte väga napilt.
Last traumeerivad üksikasjad võiksid aga siiski jääda vanemate
saladuseks.
Pärast vestlust tuleks olla laste läheduses, et vastata kohe nende
küsimustele ja vajadusel lohutada.
Lahutusest
ja sellega seonduvast räägi lapsele kohe
Ära jää ootama enda
toibumist, see võib võtta aega. Räägi lapsega kohe ja edaspidi üks
asi korraga vastavalt elus toimuvatele muutustele.
Laps
peab kuulma, et tema ei ole lahutuses
süüdi
Seda
peab talle tihti kordama. Ka argipäevased riiud lapsega lahenda
lõpuni, et mitte anda võimalust tema süütunde tekkimises.
Julgusta
last oma tunnetest – nii negatiivsetest kui positiivsetest –
rääkima
Koos lapse arenguga
muutuvad ka tema küsimused. Mitmeid asju tuleb talle korduvalt üle
rääkida. Palju selgub aga alles aastate pärast. Mida enam püüad
head nägu teha, seda tõenäolisemalt ei jaga ta sinuga oma
tundeid.
Luba
lapsel oma tundeid välja elada
Laps hoiab tihti oma
tundeid vaos, et sind säästa. Kui sina oled juba rahunenud, siis
võib tema ootamatult käituda ja oma tunnetele voli anda.
Laps
vajab praktilist teavet
Laps peab teadma, kes
kuhu kolib, kellega ta koos elama hakkab, millised asjad jäävad
tema juurde ja millised mitte, kus koolis või lasteaias ta hakkab
käima, kus koer või kass elama hakkab, millal ta näeb ema ja isa,
kas raha jätkub. Selgita neid asju ilma lapse palumata.
Kuula
ära ka lapse arvamus
Lapse arvamust ei tule
tingimata järgida, kuid lapsel on olukorraga kergem toime tulla,
kui ta on seda vanematega koos läbi arutanud.
Püüa
omavahelised suhted klaarida võimalikult
kiiresti
Lõputuks vanemate
omavahelisteks nääklusteks kujunenud sõjaseisukord muserdab last ja
sind ennastki.
Ära
kasuta last vahemehena!
Täiskasvanute
omavahelised suhted tuleb teil endal lahendada. Laste psüühikale
mõjub vanemate vahel “õigluse mõistmine” tõeliselt
laastavalt.
Ära
räägi teisest vanemast halba
Süüdistustest hoiduda
on raske ja võib tunduda ka objektiivse tõe varjamisena, kuid
lapsel tuleb tõde ise leida. Laps tunneb end osana vanemast, kui
vanem on halb, peab ka laps ennast halvaks.
Julgusta
last lahutusest rääkima ka oma sõpradele
Lapsele on vanemate
lahutusest rääkimine suur probleem, kuid varem või hiljem peab ta
selle lahendama. Aita teda selles.
Katsu
leida abi ja nõustamist endale ja lapsele
Kui sina veel ei suuda
lapsega avameelselt rääkida, aitab last tihti esimesest kriisist
üle suhtlemine teiste lähikondlastega.
Jää
oma lapsele vanemaks
Lapsed vajavad oma
vanemate armastust ja aega, mitte kingitusi. Lisaks hellusele ja
tähelepanule tuleb ka korda nõuda. Asjadega ülekülvamine ainult
rikub lapse iseloomu.
Arvesta
lapsega uue partneriga elama hakates
Vanema suhe teise
partneriga võib olla lapsele raskeks katsumuseks. See vajab erilist
delikaatsust, mõistmist ja kannatlikkust.
Õpi
toime tulema oma tunnetega:
EITUS Ilmselt
koged
selliseid tugevaid
KURBUS tundeid abielu
purunemisel.
VIHA
----------------------
LEPPIMINE Jõudsid pika ja raske
tee lõpusirgele.
----------------------
ISESEISVUS Astu viimane otsustav
samm !
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 8
20. aprill 2007 12:40
Inno:
kaheksas ja viimane kiri naiselt, kes väitis, et ta mind kõige rohkem armastab.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Monday, June 27, 2005 4:35 PM
To: Inno Tähismaa
Subject: FW: materjal
Lugemiseks ja mõtisklemiseks.
Tuuli Vellama, Eesti psühholoogide liidu esimees, on valmis sinuga kohtuma, et laste teema läbi arutada. Kuna sa ilmusid eelmise psühholoogi juurde koos uue kaaslasega, siis ei olnud võimalik asjadest rääkida. Eelmise pere asjad tuleb selgeks rääkida ikka eelmise pere liikmetega, mitte segada sinna uusi ja asjasse mittepuutuvaid. Võta julgus kokku!
Ingrid
-----Original Message-----
From: Tuuli Vellama [mailto:tuuli.vellama@morenokeskus.ee]
Sent: Wednesday, June 22, 2005 5:52 PM
To: Ingrid Tähismaa
Subject: materjal
Tere Ingrid,
edastan lubatud materjali.
Veelkord kaunist Jaani
ning jõudu.
Tuuli
51 35386
kaheksas ja viimane kiri naiselt, kes väitis, et ta mind kõige rohkem armastab.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Monday, June 27, 2005 4:35 PM
To: Inno Tähismaa
Subject: FW: materjal
Lugemiseks ja mõtisklemiseks.
Tuuli Vellama, Eesti psühholoogide liidu esimees, on valmis sinuga kohtuma, et laste teema läbi arutada. Kuna sa ilmusid eelmise psühholoogi juurde koos uue kaaslasega, siis ei olnud võimalik asjadest rääkida. Eelmise pere asjad tuleb selgeks rääkida ikka eelmise pere liikmetega, mitte segada sinna uusi ja asjasse mittepuutuvaid. Võta julgus kokku!
Ingrid
-----Original Message-----
From: Tuuli Vellama [mailto:tuuli.vellama@morenokeskus.ee]
Sent: Wednesday, June 22, 2005 5:52 PM
To: Ingrid Tähismaa
Subject: materjal
Tere Ingrid,
edastan lubatud materjali.
Veelkord kaunist Jaani
ning jõudu.
Tuuli
51 35386
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 7
20. aprill 2007 12:38
Inno:
seitsmes kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 5:14 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Väljavõte ühest saadetud artiklist, loodan, et loed neid põhjalikult:
Montonen soovitab isadele, et kohe pärast lahutust ei tohiks oma uut
elukaaslast lapsele sõbraks sokutada. “Lapsed heidavad ette, kui isa on
nende kohtumise ajal koos “selle naisega”.”
Sama kehtib ka emade kohta. Eriti valuline on ema uue mehe tulek siis, kui
see juhtub üleöö. “Ja miks peakski laps sellest aru saama, et tema koha peal
söögilauas istub nüüd keegi mees?” küsib Montonen.
seitsmes kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 5:14 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Väljavõte ühest saadetud artiklist, loodan, et loed neid põhjalikult:
Montonen soovitab isadele, et kohe pärast lahutust ei tohiks oma uut
elukaaslast lapsele sõbraks sokutada. “Lapsed heidavad ette, kui isa on
nende kohtumise ajal koos “selle naisega”.”
Sama kehtib ka emade kohta. Eriti valuline on ema uue mehe tulek siis, kui
see juhtub üleöö. “Ja miks peakski laps sellest aru saama, et tema koha peal
söögilauas istub nüüd keegi mees?” küsib Montonen.
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 6
20. aprill 2007 12:37
Inno:
kuues kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 3:56 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Minu pangakonto nr. on 221010241609
kuues kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 3:56 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Minu pangakonto nr. on 221010241609
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 5
20. aprill 2007 12:36
Inno:
viies kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 3:52 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
http://www.perekodu.ee/16815
http://www.perekodu.ee/44522
http://www.perekodu.ee/9658
Eilse käitumise pärast - et tulid koos oma uue naisega prauh koju - sai
Oskar nii suure trauma, et kustutas su nime oma mobiilist ja ütles, et sa
ei ole enam tema isa. Targem oleks olnud ta koos meiega kohvikusse kutsuda
ja asi lapsele kahekesi rahulikult selgeks teha. Enne oleksime pidanud
muidugi omavahel asjad rahulikult selgeks rääkima. Kuhugi ei ole ju uue
kaaslase tutvustamisega kiiret. Ta jaksab natuke oodata küll. Praegune priuh
ja prauh on Oskarile hinge väga sügava jälje jätnud. Kui sul on aega
millalgi tulla, ta ÜKSINDA kohvikusse kutsuda, temaga kokkulepped sõlmida ja
südamest-südamesse rääkida, oleks väga tore. Temaga on vaja praegu just
sinul rääkida. Sest tal on just sulle palju küsimusi. Laps ei ole ju
milleski süüdi ja temaga PEAB targalt käituma. Ta saab eluaegsed hingehaavad
vale käitumise korral, nagu eile paraku juhtus - terve delegatsiooniga
tulite abielu lõpetama.
Loodan ka, et meie eilsed kokkulepped kehtivad. Meie jääme majja ja kõik
olemasolev jääb majja, v.a. sinu isiklikud asjad ja riided. Iga kuu 1.
kuupäevaks kanna palun minu pangaarvele 5000 krooni elatisraha (2500 krooni
lapse pealt). See on kogu süsteemi ülalhoidmise ja laste kasvatamise toetus:
eluasemekulud, küte, toit, riided, jalanõud, sporditarbed, trennid, laagrid,
hoidja (kelle pean palkama haigusteks ja õhtuteks), prügi, kanalisatsioon,
elekter, telefon jne. Juunikuu raha võid kanda jooksvalt, kuidas saad.
viies kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Thursday, June 02, 2005 3:52 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
http://www.perekodu.ee/16815
http://www.perekodu.ee/44522
http://www.perekodu.ee/9658
Eilse käitumise pärast - et tulid koos oma uue naisega prauh koju - sai
Oskar nii suure trauma, et kustutas su nime oma mobiilist ja ütles, et sa
ei ole enam tema isa. Targem oleks olnud ta koos meiega kohvikusse kutsuda
ja asi lapsele kahekesi rahulikult selgeks teha. Enne oleksime pidanud
muidugi omavahel asjad rahulikult selgeks rääkima. Kuhugi ei ole ju uue
kaaslase tutvustamisega kiiret. Ta jaksab natuke oodata küll. Praegune priuh
ja prauh on Oskarile hinge väga sügava jälje jätnud. Kui sul on aega
millalgi tulla, ta ÜKSINDA kohvikusse kutsuda, temaga kokkulepped sõlmida ja
südamest-südamesse rääkida, oleks väga tore. Temaga on vaja praegu just
sinul rääkida. Sest tal on just sulle palju küsimusi. Laps ei ole ju
milleski süüdi ja temaga PEAB targalt käituma. Ta saab eluaegsed hingehaavad
vale käitumise korral, nagu eile paraku juhtus - terve delegatsiooniga
tulite abielu lõpetama.
Loodan ka, et meie eilsed kokkulepped kehtivad. Meie jääme majja ja kõik
olemasolev jääb majja, v.a. sinu isiklikud asjad ja riided. Iga kuu 1.
kuupäevaks kanna palun minu pangaarvele 5000 krooni elatisraha (2500 krooni
lapse pealt). See on kogu süsteemi ülalhoidmise ja laste kasvatamise toetus:
eluasemekulud, küte, toit, riided, jalanõud, sporditarbed, trennid, laagrid,
hoidja (kelle pean palkama haigusteks ja õhtuteks), prügi, kanalisatsioon,
elekter, telefon jne. Juunikuu raha võid kanda jooksvalt, kuidas saad.
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 4
20. aprill 2007 12:28
Inno:
neljas kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Monday, May 30, 2005 12:50 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Pätu,
leian, et pärast 13 aastat kooselu ja Sinu kahe poja emana olen ära teeninud
2 tundi neljasilmavestlust Sinuga. Loodan, et oled aumees ja leiad selleks
lähiajal aega.
Olen mõelnud välja, miks Sul kriis tekkis ja tahan oma mõtetest Sulle
rääkida.
Ma ei ole kuidagi ära teeninud Sinu praegust käitumist, kus Sa lihtsalt
lased mul piinelda, nii et ma ei saa enese alalhoidmiseks ka midagi teha,
sest Sa läksid lihtsalt kodust ära ja hoiad mind teadmatuses. Ma ei ole ju
ometi olnud Sulle halb naine, et minuga nõnda käitud. See on ränk, mida Sa
minuga teed.
Mõtle selle peale, et ma pean olema vormis kandma topeltkoormust, hoolitsema
nii meie laste kui ka majapidamise eest. Austusest minu ja oma laste vastu
võiksid anda mulle võimaluse rääkida. Kõige suuremad probleemid inimeste
vahel tekivadki siis, kui nad ei räägi. Me oleme mõlemad intelligentsed
inimesed, ärme käitu nagu lapsed. Me oleme 13 aastat koos olnud, tunneme
üksteist läbi ja lõhki, me oskame ju ometi ka kriisisituatsioonis käituda
tarkade inimestena. Ma saan aru, et Sul on praegu katus pea kohalt ära
sõitnud - ma olen ise sellise situatsiooni neli aastat tagasi üle elanud -,
aga tahan öelda välja ühe Sinu enda lause, mida oled mulle korduvalt
maininud: kõik naised on ühesugused.
Meil on olnud ikka väga kihvt ja kadestamisväärne abielu. Sinu kriis ei ole
põhjustatud kodusest elust ega minust. Kodus on meil kõik korras, lapsed
kasvavad ja meie omavahelised suhted on väga head - alles planeerisime ühist
perereisi ja Sa helistasid mulle Peterburi väga vaimuka venekeelse kõnega,
mis oli täis armastust ja jällenägemissoovi. See kõik oli alles sekund
tagasi.
Sinu kriis on põhjustatud Sinust enesest - Sa ei saa iseenesega hästi läbi
ega armasta end praegu küllaldaselt. Mitte keegi ei saa pikas perspektiivis
teha teist inimest õnnelikuks, kui inimene ise ei ole endaga rahul. Ma tean
täpselt, mis on Sinu probleem ja olen Sulle seda ka korduvalt välja öelnud -
Sa oled tüdinud ja väsinud rutiinsest kodukontori tööst Äripäevas. Sa oled
seda teinud juba väga pikka aega ja Sa tahaksid olla sotsiaalsem,
väljapaistvamal ametikohal, millel oleks ka kõrgem staatus. See on praegu
Sinu probleem. Sa läksid lõbumajja lohutust otsima just sel päeval, kui
Postimehele määrati uus peatoimetaja. Ma tean, et Sa elasid seda läbi. Sest
Sa oleksid ise soovinud seda kohta ja oleksid sellele kohale ka hästi
sobinud. Sa oled iseendaga kriisis, sest ei tea, kuidas jätkata tööalaselt,
sotsiaalselt, karjääripõhiselt.
See, et ma Sind kell 6 hommikul pahaselt tervitasin, on normaalne
reaktsioon. Ainult naine, kellel on mehest absoluutne ükskõik, magab norinal
edasi, kui mees varavalges koduuksest sisse astub. Pätu, minul ei ole Sinust
ükskõik. Mina muretsen Sinu pärast, sest ma armastan Sind. Kõik vihapursked,
kuni haamriga pähelöömiseni välja (nali!), on lubatud, kui mees oma
armastava naise kauaks muretsema jätab. KÕIK naised, kes hoolivad, teevad
skandaale.
Kodus olid meil asjad kuni üleläinud reedeni väga hästi. Sinu koormus kodus
kirjutades ja töötades oli lihtsalt liialt kõrge. Kuna Sa olid kõik see aeg
kodusel pinnal, siis langes ka suurem osa kodutöödest Sinu kanda. Mis
ruineerib ja masendab pikapeale iga meest. Mitte ainult meest, vaid iga
inimest. See on normaalne. Sellepärast peaksidki Sa otsima väljapääsu
kriisisituatsioonist tööalaselt, karjääri kohapealt, mitte kõige lihtsama ja
käepärasema vahendina - hakkama vahetama naist ja lõhkuma perekonda,
traumeerima meeletult lapsi, vanemaid jne, kes tegelikult ei ole Sinu
tõelises probleemis absoluutselt süüdi.
Ma tean, et minu jutt on praegu kurtidele kõrvadele, sest Sa oled nii
meeletult armunud - aga jäta see kiri alles, ehk kuu aja pärast, kui mõistus
jälle koju hakkab tulema, on seda juba hoopis teine tunne lugeda.
Ma väga loodan, et saan Sinuga rahulikult lähipäevil neil teemadel vestelda.
Mõtleme koos välja, kuidas saame kriisist üle - võtame asja rahulikult - ehk
õnnestub meil jätkata oma senist armastavat perekonnaelu koos imearmsate ja
tublide lastega.
Oled mulle väga kallis.
Armastan Sind väga-väga.
Palun ära tee rumalusi (loe: kasuta kondoomi).
Sinu kallis Nunni
neljas kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Monday, May 30, 2005 12:50 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Pätu,
leian, et pärast 13 aastat kooselu ja Sinu kahe poja emana olen ära teeninud
2 tundi neljasilmavestlust Sinuga. Loodan, et oled aumees ja leiad selleks
lähiajal aega.
Olen mõelnud välja, miks Sul kriis tekkis ja tahan oma mõtetest Sulle
rääkida.
Ma ei ole kuidagi ära teeninud Sinu praegust käitumist, kus Sa lihtsalt
lased mul piinelda, nii et ma ei saa enese alalhoidmiseks ka midagi teha,
sest Sa läksid lihtsalt kodust ära ja hoiad mind teadmatuses. Ma ei ole ju
ometi olnud Sulle halb naine, et minuga nõnda käitud. See on ränk, mida Sa
minuga teed.
Mõtle selle peale, et ma pean olema vormis kandma topeltkoormust, hoolitsema
nii meie laste kui ka majapidamise eest. Austusest minu ja oma laste vastu
võiksid anda mulle võimaluse rääkida. Kõige suuremad probleemid inimeste
vahel tekivadki siis, kui nad ei räägi. Me oleme mõlemad intelligentsed
inimesed, ärme käitu nagu lapsed. Me oleme 13 aastat koos olnud, tunneme
üksteist läbi ja lõhki, me oskame ju ometi ka kriisisituatsioonis käituda
tarkade inimestena. Ma saan aru, et Sul on praegu katus pea kohalt ära
sõitnud - ma olen ise sellise situatsiooni neli aastat tagasi üle elanud -,
aga tahan öelda välja ühe Sinu enda lause, mida oled mulle korduvalt
maininud: kõik naised on ühesugused.
Meil on olnud ikka väga kihvt ja kadestamisväärne abielu. Sinu kriis ei ole
põhjustatud kodusest elust ega minust. Kodus on meil kõik korras, lapsed
kasvavad ja meie omavahelised suhted on väga head - alles planeerisime ühist
perereisi ja Sa helistasid mulle Peterburi väga vaimuka venekeelse kõnega,
mis oli täis armastust ja jällenägemissoovi. See kõik oli alles sekund
tagasi.
Sinu kriis on põhjustatud Sinust enesest - Sa ei saa iseenesega hästi läbi
ega armasta end praegu küllaldaselt. Mitte keegi ei saa pikas perspektiivis
teha teist inimest õnnelikuks, kui inimene ise ei ole endaga rahul. Ma tean
täpselt, mis on Sinu probleem ja olen Sulle seda ka korduvalt välja öelnud -
Sa oled tüdinud ja väsinud rutiinsest kodukontori tööst Äripäevas. Sa oled
seda teinud juba väga pikka aega ja Sa tahaksid olla sotsiaalsem,
väljapaistvamal ametikohal, millel oleks ka kõrgem staatus. See on praegu
Sinu probleem. Sa läksid lõbumajja lohutust otsima just sel päeval, kui
Postimehele määrati uus peatoimetaja. Ma tean, et Sa elasid seda läbi. Sest
Sa oleksid ise soovinud seda kohta ja oleksid sellele kohale ka hästi
sobinud. Sa oled iseendaga kriisis, sest ei tea, kuidas jätkata tööalaselt,
sotsiaalselt, karjääripõhiselt.
See, et ma Sind kell 6 hommikul pahaselt tervitasin, on normaalne
reaktsioon. Ainult naine, kellel on mehest absoluutne ükskõik, magab norinal
edasi, kui mees varavalges koduuksest sisse astub. Pätu, minul ei ole Sinust
ükskõik. Mina muretsen Sinu pärast, sest ma armastan Sind. Kõik vihapursked,
kuni haamriga pähelöömiseni välja (nali!), on lubatud, kui mees oma
armastava naise kauaks muretsema jätab. KÕIK naised, kes hoolivad, teevad
skandaale.
Kodus olid meil asjad kuni üleläinud reedeni väga hästi. Sinu koormus kodus
kirjutades ja töötades oli lihtsalt liialt kõrge. Kuna Sa olid kõik see aeg
kodusel pinnal, siis langes ka suurem osa kodutöödest Sinu kanda. Mis
ruineerib ja masendab pikapeale iga meest. Mitte ainult meest, vaid iga
inimest. See on normaalne. Sellepärast peaksidki Sa otsima väljapääsu
kriisisituatsioonist tööalaselt, karjääri kohapealt, mitte kõige lihtsama ja
käepärasema vahendina - hakkama vahetama naist ja lõhkuma perekonda,
traumeerima meeletult lapsi, vanemaid jne, kes tegelikult ei ole Sinu
tõelises probleemis absoluutselt süüdi.
Ma tean, et minu jutt on praegu kurtidele kõrvadele, sest Sa oled nii
meeletult armunud - aga jäta see kiri alles, ehk kuu aja pärast, kui mõistus
jälle koju hakkab tulema, on seda juba hoopis teine tunne lugeda.
Ma väga loodan, et saan Sinuga rahulikult lähipäevil neil teemadel vestelda.
Mõtleme koos välja, kuidas saame kriisist üle - võtame asja rahulikult - ehk
õnnestub meil jätkata oma senist armastavat perekonnaelu koos imearmsate ja
tublide lastega.
Oled mulle väga kallis.
Armastan Sind väga-väga.
Palun ära tee rumalusi (loe: kasuta kondoomi).
Sinu kallis Nunni
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 3
20. aprill 2007 12:24
Inno:
Kolmas kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Saturday, May 28, 2005 10:21 AM
To: Inno Tähismaa
Subject: Minu kallile Pätule
P.S. See kiri on lugemiseks ainult minu abikaasale ja lastele ning
tulevastele lastelastele.
Mu armas kallis mees!
Mu kullakalli Pätu!
Kell on 00.32 ja ma istun söögitoa laua taga ning kribin Sulle kirja. Kaks
naasklit – Ossu ja Ollu - nohistavad meie ühises abieluvoodis õiglase und.
Oleme nõnda kolmekesi juba 7 päeva ilma Sinuta, kallis Pätu, teineteisele
unejutte rääkinud ja üksteise kaisus magama jäänud. Ikka vastates nende
küsimusele: millal issi tuleb? – Issi tuleb varsti, jääge nüüd ilusti magama
ja soovige unes, et ta kiiremini oma asjatoimetused tehtud saaks ja meie
juurde tagasi tuleks.
Ma olen kogu meie koosoldud aeg olnud paganama naiivne. Ja pime. Ma olen
kogu aeg – oh, kus olid küll minu silmad! – vaadanud, mis ümberringi toimub
ja millest ma iga päev Kroonikat kokku panen – et minuga seda ei juhtu! Meil
on nii kindel suhe, nii kindel perekond, et me võime purustada müüre, minna
läbi tule ja vee. Aga alles seitse päeva tagasi sain ma pöördumatult aru, et
suhe on tegelikult habras, läbipaistev kui ämblikuniit meie köögi laes, mis
suurema kärbse sissekukkumisel võib katkeda. Eriti teravalt tajun seda
nüüd, mil istun siin armsas majas üksinda, saanud mõned tunnid tagasi teada
kohutava tõe.
Oh kuidas püüdsin neli aastat tagasi, mil mina sellesse haprasse
ämblikuvõrguniidistikku kärbse lasin kukkuda, seda Sinu eest varjata. Sest
ma teadsin, et Sulle asja avalikustamisega haiget teha pole mingit mõtet,
sest ma ei mõelnud perspektiivset suhet. Tahan selle Sulle nüüd lõpuks
ometi täielikult ära rääkida – võib-olla on see lootusetult hilja, aga
vähemasti Sa nüüd tead.
Korrutasin P.V.le kogu aeg: “Ma naudin vaid mängu ilu. Oma peret ja meest ma
kunagi maha ei jäta.” Ta võib neid sõnu kinnitada, kui Sul on julgust talle
helistada. Kui Sa suhte, mis oli selleks ajaks kestnud vähem kui kuu,
olemasolust teada said, katkestasin igasuguse läbikäimise päevapealt.
Saatsin P.V.le 29. detsembril 2001 kirja, kus ütlesin, et ei luba enam oma
abielust tükke võtta, et tema saaks oma kiivakiskuvat abielu parandada. Olin
konkreetne ja karm. Oli aasta lõpp, meil olid raskemeelsed jõulud ja siis
lendasid Sa kaheks nädalaks Kuubale. Oleksin võinud nautida oma uut armumist
veel tervelt kaks nädalat – üksi Tallinnas, äsja armunud vaba beib! Aga kui
ei, siis ei. Ma ei kohtunud KORDAGI selle suhte teisepoolega selle aja
jooksul, mil olid kodunt ära. Ega ka hiljem. Ma lihtsalt ei suutnud Sulle
rohkem haiget teha. Jah, ma põdesin, põdesin raskelt, sest armumine on ju
oivaline tunne. Kogu aeg tahaks koos olla, iga sekund, iga tund! Nagu
lendaks kogu aeg, armumine annab ju tiivad! Seda põdemist nägid Sa kindlasti
mingi aja pealt – olin siis terav oma ütlemistes ja nurgeline käitumises,
kergesti ärrituv pealekauba. Aga ma sain sellest üle! Aitäh Sulle, et
toetasid mind ja kannatasid mu välja! Armumisest ülesaamine kestis kusagil
pool aastat, siis enam nii tugevasti südames ei torganud ja ohkama ei
ajanud. See oli raske.
Miks minuga selline asi üldse juhtus? Ma ise olen sellele korduvalt
põhjendusi otsinud. Ja ka leidnud. Meie omavahelises suhtes oli tekkinud
rutiin, iga päev üks ja seesama – tahtsin igapäevaelurutiinist välja saada.
Tahtsin seiklusi, põnevust, adrenaliini. Teine põhjus: mul ei olnud enne
Sind olnud just eriti palju kavalere, ühtki kindlamat suhet õigupoolest ju
polnudki. Olid pinnapealsed silmapilgutused ja platooniline armastus oma ühe
kursusevenna ja ühe EPAkaga. See kõik. Ma tahtsin proovida, mismoodi on
seksida teise mehega peale oma mehe. Kas on midagi teisiti, kas on parem,
kas ma teen seni midagi valesti, kuidas ma ennast tunnen. Ja mul oli
kinnisidee – ma ei suuda minna üheöösuhtesse inimesega, kelle vastu mul
puuduvad tunded. Mulle oli oluline, et tunded saavutaksid võidu ja siis
toimuks see loomulikult ning mul oleks võimalus seda täiel rinnal nautida.
Ma sain selle kogemuse (õigupoolest jõudsime seksida vaid loetud paar-kolm
korda, sest meie intensiivse tutvuse perioodil olid mul kohtumiste ajal kogu
aeg päevad. Ka Kanaaride-aja veetsin ma tampoonides ja sidemetes). Võid
arvata, et ma ei saanudki mitte midagi teada. Ma tulin Sinu juurde, kallis
Pätu, nii hinges kui ihus tagasi. Sest Sinuga on kõige parem, kõige soojem,
kõige turvalisem, koos olla. Ja ma pole siit enam kuhugi kippunud! Pole
mõtetki tulnud!
Ma olen nüüd pikalt mõelnud, miks Sinuga selline asi juhtus ja seda ei olnud
raske välja mõelda: see oli piisava seksuaalse läheduse puudumine. Kus olid
küll minu silmad, kui lasin Sul enda kõrval rahulikult magada, kui Sinu keha
oli pinges ja rahuldamata. Mina ise olen Sinu armsas kaisus muutunud
selliseks pesukaruks, et saan oma lähedusevajaduse rahuldatud ainuüksi
soojas kaisus magamisest. Nii pidigi olema enamiku pikaajalises suhtes
naistega, kes ei ole just sündinud nümfomaanid, seksist elatujad. See sooja
kaisu puudumine on ka üks põhjus, miks ma üksi magada ei saa – puudub
lähedane kaisukontakt kalli inimesega. Tahan Su pepu kaissu võtta, aga
kõrval laiutab tühjus. Uni ei tule, vaatad kella, mõtled mõtteid, kulutad
linu, haigutad – ja kütad ennast nõndaviisi üles. Ma vihkan ennast sellisena
kõige rohkem maailmas. Kui saaksin kõik need korrad tagasi keerata ja
olematuks teha, mil ma Sulle uksele magamatusest surmunisena “taignarulliga”
vastu tulin. Vihane enda ja maailma ning eriti Sinu peale, kelle pärast ma
olen unisena mööda maja tatsanud ja muudkui oodanud, oodanud, teadmatuses
piinelnud.
Ma olen nüüd nii palju mõelda saanud ja paljudest asjadest ka aru saanud.
Mees on mees. Ta peab saama käima 24 tundi ula peal ära, et siis
sirgeselgselt koju tagasi tulla ja rahulikult edasi elada. Sa oled oma
hingelt vagabund, keda ei tohi sundida ega keelata. See ei tee midagi
paremaks, muudab kõik hoopis hullemaks. Kujutad ette – ma sain sellest alles
nüüd, pärast 13 aastat kestnud kooselu aru! Ja väga selgelt!
Vagabund käib oma käigud, toimetab oma toimetamised, aga tuleb alati pere
juurde tagasi. Sest pere on tema jaoks tähtis, lapsed on tähtsad, kodu on
oluline. See oli ja ON Sulle oluline, ma võin mürki võtta. Iga normaalne
mees säilitab oma pere viimse hetkeni, enamikel meestel on abielu jooksul
kõrvalsuhteid, aga nendega ei seata ohtu tervet abielu ja laste heaolu.
Mulle tuli täna meelde, kuidas me kohtusime. Volbriööl 1991 võtsid Sa mu
tantsima ja ütlesid peaaegu et kohe: Abiellume! Ma tahan Sind endale
naiseks! Ma peaaegu et ei tundnudki siis Sind.
See nõks, et abiellume jah, käis mul tegelikult peas ära naistehaiglas,
kuhu Sa koos Simmiga mind vaatama tulid. Kaks imehead rullbiskviiti ja kolm
Kellukese limonaadi kaasas. Ma olin imestusest oimetu – võõras mees
naistehaiglas ja Kellukese limonaadid kaasas! Minu süda oli Sul sellest
hetkest peos. Ma mõtlesin ainult sellest, kuidas haiglast välja saada ja
Sind näha, Sinuga vestelda, maailmaasju arutada, Sinuga kallistada,
armastust jagada. Siis tuli osakonnapäev – mu süda põksus seal mingis
vastuvõtusaalis oma kursusega laua taga istudes – kas Sina ikka tuled? Ja Sa
tulid – Sul oli suhteliselt magamata nägu, must kampsun seljas ja mustad
teksad jalas. Sa istusid maha ja saatsid mulle sooja pilgu, noogutasid
vandeseltslaslikult. Sellest hetkest ei saanud ma Sinult enam silmi ära.
Siis otsisin ma Sind Püssirohukeldrist, kuhu olid sukeldunud koos Daniel
Vaariku ja Sellega, üles ning enam me lahku ei läinudki.
Veel enne seda olid aga osakonna talvepäevad Käärikul. Need olidki üldse
kõige enne. Sina panid seal pihta Lonnile ja minuga semmis Hando Sinisalu.
Me mäletame veel hästi, mis seal juhtus ja kuidas Sa pärast pikka prõmmimist
meie ukse taga Paalandi Pille voodisse magama maandusid. Ma ei ole Sulle
seda vist kunagi rääkinud, aga hommikusöögilauas Kääriku spordibaasi sööklas
võeti Sinu personaalküsimus teravalt üles. Urmas Loit oli Sulle hommikuks
Tuutu nimeks pannud ja kõik aasisid Sinu kallal tagaselja – Sa ise magasid
õndsalt peatäit välja. Kuulanud seda möla mõni aeg, ütlesin ma üle
lauasolijate peade kuldse lause (Tiina Kuuler meenutab seda siiani): Kui te
veel sellest noormehest pikalt räägite, võtan ma kätte, ja armun ära!
Mis edasi juhtus, on meil perekonna pildialbumites ilusti kirjas.
Meile tuli kõik kuidagi kergelt kätte. Meie käes laabus iga asi. Polnud veel
abiellunudki, kui juba elasime 2toalises korteris kesklinnas. Juba ostsime
auto. Juba tegime remonti. Vahepeal tumestas – tõsi küll – meie armsat
kooselu minu maohaigus, aga me saime sellest üle! Ilma 2/3 magu
amputeerimata, täiesti iseenesest. See oli ime! Tundsin, et olin Tähismaa
nimeks saanuna ka tiivad endale külge kasvatanud. Isegi haigused põgenesid
mu seest!
Siis sündis Oskar. Kui ma praegu neid raseda ja imiku-aja pilte vaatan, siis
me olime ikka paduõnnelikud! Milline kodusoojus ja üksteise hoidmine neilt
piltidelt vastu vaatab! Ja kui ilus oli tegelikult meie Tartu korter! Kõik
ise tehtud! Viimseni! Isegi kardinad ARSi poest mustikamüügi raha eest
ostetud.
Olen nüüd mõelnud, et selline ühine algus ongi kõige siirama ja puhtama
armastuse algus. Mina olin vaene tudeng ja Sina olid vaene tudeng. Me ei
hakanud üksteisele meeldima suure rahakoti ega kuulsuse pärast. Me hakkasime
üksteisele meeldima meie endi pärast – me tundsime üksteises ära
hingesugulase, kellega koos on hea edasi minna.
See hingesugulus on kestnud meie kooselus siiamaani. Sa võid seda nüüd,
värskest armumisest pimedana, kategooriliselt eitada, aga see on tegelikult
olemas. Me oleme vaimselt ühel lainel, me mõistame üksteist, arvame asjadest
sarnaselt, me toetame ja hindame elus samu asju. Me mõlemad oleme
edasipüüdlikud, tahame aina uusi sihte seada ja ikka edasi, taeva poole
küünitada.
Ei läinudki palju aega, kui me juba Tallinnas maandusime. Tänu Sinu
ettevõtlikkusele ja julgusele minna Äripäevast tööd küsima. Me pakkisime
Tartus oma kompsud suures üksmeeles ja toetuses ning kolisime koos alla
aastase Oskariga suurde Mustamäe korterisse. Juba said meist visionäärid –
ostame selle korteri ära, võtame seinad maha, teeme endale elamise, saame
oi-kui-palju-ruumi. Mina sain Kroonikas ametikõrgendust ja plaanid muutusid
veelgi ambitsioonikamaks. Mis korter, ikka maja!
Me otsisime oma maja tegelikult ikka väga lühikest aega. Meenub mõni üksik
hütike, mille läbi kõndisime, kui meie auto peatus (sõitsime siis minu
punase Fordiga) Side 17 maja ees. Me mõlemad tundsime ühel hetkel üht ja
sama tunnet: see on kodu, siin tahaks elada. Oi kuidas tahaks! Juba mõni
päev hiljem sõlmisid Sa siinsamas vaarikate ees asunud plekk-garaazhi taga
omanikega salalepingu, puksisid välja saamahimulise maakleri ja lõid
majaostuks käed. Paar päeva hiljem andsime maja ees üle 10 000 krooni
käsiraha. Meie suur unistus täitus – olime majaomanikud Nõmmel! Ja mitte
lihtsalt maja, vaid ajalooga maja omanikud!
Kui Sul majaehitus valmis sai – kõik toimis, vajasid Sa uusi väljakutseid ja
me soetasime suvetalu. Sa tahad kogu aeg midagi teha, sättida, ehitada, aga
siin majas seda teha ei saa – kõik on juba valmis, põhjendasid Sa. Meil oli
eelmine suvi Massiarus kihvt suvi. Sääsed-parmud-herilased sõid meid küll
ribadeks, aga suvetalu sai ühe suvega ilme sisse. Räämas õudukmajast sai
puhas ja korras, kaltsuvaipade ning vana vokiga ehtne suvekodu, mida kõik
külalised ühest suust kiitsid. Ja kõik tahavad sinna tagasi tulla, sest seal
oli nii hubane ja armas. Me ise lõime selle meeleolu! Otsisin kuuri alt
isegi vanad kartulikorvid välja ning istutasin sinna lilled.
Ma olen kõik selle aja, mis me siin Nõmme majas oleme elanud, väga õnnelik
olnud. Väikseid nägelusi ja nääklusi tuleb ette ideaalsemateski peredes. Ma
ei tähtsusta neid üle. Jah, me oleme olnud ka õnnetud. Aga kes ei oleks?
Kas tunned selliseid? Mina üha vähem. Võib-olla ainult Ingrid ja Toomas
Tõniste on oma lapsemeelsuses igiõnnelikud ja absoluutselt probleemivabad.
Kui tahta vaadata asju justnimelt negatiivse nurga alt, siis halba leiab
ikka. Aga halvad asjad ununevad, hea jääb meelde. Ka Sina ei paistnud meie
kooselu vältel õnnetu välja. Väga sageli ütlesid Sa meid kallistades ja
musitades: te olete mul ikka nii armsad! Ja: meil on ikka nii tore pere! Pea
igal õhtul, kui olime kõik päevatöödelt kodus, võtsime üksteisel köögis
ümbert kinni ja kallistasime nii, et jalad õhus. Viimased kaks aastat on
lisandunud “kallirippujaks” ka väike Olli – temagi ei taha heast asjast ilma
jääda. Mitte kusagilt ei paistnud välja, et oleksid permanentselt õnnetu.
Meil on selle ajaga tekkinud nii palju ühiseid peretraditsioone, mis on
vahvad ja lähendavad. Me laulame üksteist sünnipäevadel üles ja toome söögid
voodisse. Me tähistame pulma-aastapäevi, me korraldame lastele suuri
sünnipäevasid kodust väljas, Sa küpseta(si)d meile pühapäevahommikuti
maailma parimaid pannkooke. Jne.
Sa muudkui mässasid ja ehitasid. Organiseerisid ja sehkendasid. Sina ju
oledki meie kodu hing, ilma Sinuta on maja kõle ja hingetu. Ma ei suuda
uskuda, et see hing ja süda soovib lahkuda meie majast, meie ühisest kodust.
Veel täna on see mõte mulle täiesti mõistmatu nagu hiina keel. Võib-olla
võtavadki sellised kohalejõudmised rohkem aega. Kui üldse kunagi kohale
jõuavad.
Ma olen ise siin niimoodi mõelnud, et pärast esimest suurt vapustust, kus ma
otsustasin ära armuda, kingiti meile teine poeg. Me ei kasutanud ühtki
kaitsevahendit üle 5 aasta ja mul ei õnnestunud rasedaks jääda. Siis
õnnestus see hetkega. Londonis. Mugavas hotellis, kuhu Sulle nädalaks külla
sõitsin. Tulin sinna täiesti haigena ja kui hästi Sa mu eest seal
hoolitsesid – tõid hommikusöögilt pirni ja banaani ning keetsid teed.
Vastutasuks kinkisin Sulle teise poja, kes kukkus välja tõeliselt haruldane
eksemplar.
Oliver on meie tõeline abielutunnistus, kes saabus siia maailma ütlema
sõnumit: minu pärast peate te kokku jääma, mina olen märk sellest, et see
kooselu toimib ja toimib vanaduspäevade lõpuni. Oliver oli nagu lunastaja:
me saime korraga krambist üle, kõik laabus, me hoidsime teineteist nii väga.
Ta lahendas oma tulekuga kõik üles kerkinud probleemid.
Oliver on mitmes mõttes eriline laps. Temas kohe on mingi säde, mis on
teistsugune kui teistel temavanustel lastel. Täna vaatas teda kolledzhi
maiballil terve täiskasvanutest ballipublik. Ta tiris mu tantsule õpilaste
keskele ja tegi selliseid kaari ning poognaid, et talle plaksutati
vaimustunult. Inimesed unustasid hetkeks oma laste pildistamise ja püüdsid
pildile meie Oliveri, sest ta oli võimatult lahe. Sinu nägu, nagu kõik
inimesed, kes teda näinud on, on öelnud.
Mul on kohutavalt kurb ja valus mõelda, kuidas ma põhjendan Oliverile nüüd
ja tulevikus Sinu puudumist. Sa oled talle A ja O, väga tähtis inimene, meie
issi. Sa oled teda väiksena kõige rohkem hoidnud, sest läksin ju 8kuuse
lapse kõrvalt tagasi tööle. Sa oled näinud tema kasvamist ja arenemist, tema
geniaalsust ja nutikust. Võib valus olla, kui mõelda, et seda kõike hakkad
Sa nägema doosikaupa, siis, kui uue armastuse kõrvalt aega, tahtmist ja
võimalust üle jääb.
Oskarist ei julge ma üldse rääkida. Ta on väga õrnas eas. Ta on sünnist
saadik olnud hästi tundlik laps. Nagu Olivergi – mõlemad ju allergilised
pojakesed. Ossul on tikid, ta köhatab ja hingeldab. Oskar on silmnähtavalt
suures stressis, suure pinge all. Ma püüan kõik teha selleks, et seda
leevendada, et teda säästa, olla võimalikult tähelepanelik ja turvaline ema,
aga ikkagi – poiss on endast ära. Täna kui tulime kolledzhi ballilt,
kössitas ta tugitoolis ja hakkas mind küsitlema: miks issi ära läks? Miks ta
meie juurde ei tule? Mis te omavahel rääkisite? Miks tal nii kiire oli? Kui
kaua ta veel ära on? Kas ta ei tulegi enam?
Nutt kurgus, püüdsin teda lohutada, et midagi kindlat veel ei ole. Ma ei
oska öelda, ma pole issiga rääkinud, ma ei tea õigeid vastuseid. Aga Oskaril
on väga raske. Ta pole saanud Sulle rääkida põhjust, miks tal juuksed ära
lõigati. Ta pole saanud Sulle rääkida, kuidas me tegime viimasel hinnete
väljapanemise hommikul kahekesi kümne minutiga tööõpetuse järelevastamiseks
pühademuna – puhusime aukudest muna võidu tühjaks ja kaunistasime mulineega
– seda kõike loetud minutitega, sest hommikul on ju jube kiire! Ja ta sai
selle eest viie!! Ta pole saanud Sulle rääkida hingevalust, et teda
narritakse koolis uue soengu pärast, keegi ei taha enam temaga sõber olla,
isegi Joonatan ja Mait mõnitavad, rääkimata Villemist. Ta pole saanud Sinu
käest küsida, kas ta saab sel suvel Legolandi või mitte. Ta pole saanud anda
Sulle üle kutset klassi perepiknikule Vabaõhumuuseumis, mis toimub sel
esmaspäeval koos isade ja emade, õdede-vendadega. Ta röögib väikevenna
peale, pillub asju ja nagu ütlesin – on endast ära. Sest lapsel on hirm ning
ta on suures teadmatuses. Hirm ei lase elada, see teeb väikesele inimesele
liiga. Ta ei suuda sellega iseseisvalt toime tulla.
Seda kõike panen ma kirja põhjusel: et Sa loeksid ja näeksid, et meil on
olnud seni tore elu, toredad 13 aastat, mille üle tagasi vaadata on puhas
rõõm.
Ma tahan Sind tänada järgmiste õnnelike hetkede eest:
1. Sina tegid minust sellise inimese, nagu ma praegu olen. Enesekindla,
julge, söaka ja sõnaka. Sa oled mind nii palju kõikides mu ettevõtmistes
toetanud! Kui mina kahtlesin või põdesin kodus, siis Sina ütlesid ikka: tee
ära, sa saad hakkama! Me kujunesime koos ja Sa mõjutasid mind palju. Ma ei
kujuta üldse ette, milline inimene olnuksin, kui mul oleks olnud Sinust
teistsugune mees.
2. Aitäh headuse, vastutulelikkuse, ennastsalgavuse eest! Ma ei unusta
kunagi seda, kui Sa, saanud teada, et ma murdsin Maakri tänaval jalaluu,
tõusid koosolekult püsti ja teatasid – ma pean minema, mu naine murdis jala.
Ja juba kümme minutit hiljem tervitasid Sa mind traumapunkti uksel. Tõid
mulle kargud, lohistasid mind trepist üles-alla ja keetsid mulle ning Ossule
vapralt süüa.
3. Ma ei unusta iialgi Sinu südamesoojust minu vanemate ja õdedega
suhtlemisel. Kui mu isa oli pärast rasket operatsiooni Tartu haiglas
minekul, istusid Sa bussi ja ütlesid mulle, et lähed annad isale energiat.
See oli uskumatu! Ise minestasid peaaegu isa palatis ära, aga energia sai
antud – isa sai terveks. Isa jumaldab Sind nagu lihast poega. Ta räägib
ainult Sinust ja Sinu plaanidest, tahab maale appi ehitama tulla, imetleb
Sind kõiges. Just sellist poega tahtnuks ta iseendale. Minu õde sai tänu
Sinule endale hella elukaaslase Raimondi, kellega nad istuvad nagu sukk ja
saabas. Minu õde sai Sinu kaudu omale Nõmmele armsa elamise. Tänu sellele
saavad nad peaaegu iga kell joosta appi meie lapsukesi hoidma.
4. Ma jään ikka ja alati meenutama Sinu tähelepanelikkust – Sinu
kingitud lillekimpe ja üüratuid roosisülemeid ei suuda mitte keegi üle
trumbata! Ma tänan nende ehete eest, mis Sa oled mulle reisidelt toonud ja
muidu kinkinud – ma kannangi peaasjalikult neid, sest nad sobivad mulle kui
valatult ja on väga maitsekad. Veel Itaaliast saatsid Sa mulle kolmest
sõnast koosneva sõnumi: Ma armastan Sind! Veel sel esmaspäeval sain Sinult
postkaardi, mis algas sõnadega: Mu kallis Nunni… Kuidas võib armastus üleöö
kaduda?
5. Meil on olnud hiiglama vahvad reisid: puruvaesena kahekesi
Inglismaale tädile külla – täielik hullumeelsus, aga ära käisime! Sõime
kahekesi ühte Mc Donaldsi hamburgerit, nälgisime terve öö – aga armastus oli
suur! Samuti Soomes – kümne margaga, mille eest ostsime tagasiteele mõned
banaanid. Kui jõukamaks saime, siis Maroko, Kanada ja Ameerika, Euroopa-tuur
Mazdaga kui olin seitsmendat kuud rase, Rootsi koos väikese Kullaga, nüüd
viimati Hiina, mille ütlesid olevat elu parim reis. Ja peagi oleks
lisandunud Taani ning Legoland…
6. Sinu pannkookidest hakkame me täiega puudust tundma! Ma ei kujuta
ette, kuidas suudan neid lastele asendada. Ega suudagi. Sinu sushid, pizzad
ja bolognese-kastmed: me jääme neid taga igatsema.
7. Sinu töökus on võrratu: see, kuidas Sa ise ehitad ja meisterdad,
kõik on kogu aeg korras, midagi ei ole ligadi-logadi. See, kuidas Sa
püstitasid ja uuesti püstitasid suvetalus külalistemaja – keegi ei usu seda,
kui ma seda räägin, et seda on võimalik üksinda teha. Poistel oleks siit
palju õppida ja kõrva taha panna.
Ma võiksin jätkata veel tunde ja tunde. Kell on saanud pool kolm öösel. Mul
ei ole juba seitsmendat ööd und. Millega see lõpeb? Infarktiga?
Kuidas vastata küsimustele, mis mahtusid meie õnnelikesse
tulevikuplaanidesse:
1. mis saab juurdeehitusest – arhitekt on kohe-kohe saamas valmis
uueneva maja projekti? Poisid ju kasvavad ja neil ei ole mõlemal oma tuba.
2. mis saab sel suvel plaanitud (mida Sa väga tahtsid) veranda
juurdeehitusest? Lubasid kivid kindlasti sel suvel maa sisse ära paigutada.
3. mis saab maja värviplaanist, mis tehti ja mille peab loetud kuude
jooksul ellu viima, et mitte seda välja maksta?
4. mis saab majast talvel – millega me kütame, kust puid saame, kes
igal hommikul ja õhtul lume ära ajab ja puud toob? Mina viin ja toon nüüd
üksi lapsi koolist ja lasteaiast, nagu Su plaanidest aru saan.
5. kes aitab Oskarit koolitükkides? Ta õpib väga raskes koolis ja teda
sinna pannes lubasid lapsele, et aitad teda kindlasti inglise keeles ja muus
ka. Mina pole paraku inglist õppinud ja keemia-füüsika-matemaatika on
tõeline kosmoseteadus.
6. mis saab meie sõpruskonnast? Kuidas me nendega edaspidi suhtleme?
7. mis saab tänavusuvisest puhkusest koos lastega? Kus me oleme, mida
teeme, kas reisime kuhugi? Kas saame olla ja mis ajal talus ning soojas
meres, et neid talveks võimalikult palju karastada?
8. kuidas käituda vanemate ja õdede-vendadega? See, et Sind mitmendat
nädalat kodus pole, tekitab varem või hiljem küsimusi. Kuna mulle – noorele
tervele inimesele – on nädala jagu unetuid öid tõeline katsumus, siis kuidas
elab selle paugu üle mu haigusest paranev isa? See võib ta tappa. Sest Sina
ja meie pere oleme tema jaoks alati olnud kõige tähtsamad, prioriteet nr 1.
9. mis saab meie kolmandast lapsest, loodetud tütrekesest, kellest
palju rääkinud ja unistanud oleme. Ma just mõned nädalad tagasi jõudsin
Sulle teatada, et oleksin kolmanda lapse sünniks igati valmis.
Ma tean selgelt ja täpselt, mis on meie probleem ja ma olen valmis seda koos
Sinuga lahendama, õppima ja arendama endas seda poolt, millest Sulle jäi
väheks. Kange setu või mulgi naise jooni endas maksimaalselt vähendama, et
kooselu oleks pingevabam. Kuid kas mulle antakse aega? Kas mulle antakse
võimalust tõestada, et meie abielu väärib igal juhul päästmist, sest sellest
elust on sündinud nii palju head! Ma tajun iga päev (kasvõi meie kirjastuse
majas) enda peal kadedaid pilke, sest ma olen nii õnnelik, mul on kõik nii
hästi, mul toimib kõik ideaalselt: lapsed, mees, kodu… Kas mulle antakse
võimalus tõestada, et meie fantastilised lapsed on väärt kasvama isaga koos.
Nad väärivad seda enim. Ja last but not least – ma ise pole ka s…a pealt
riisutud naine, ma usun täiesti kindlalt, et mind on võimalik armastada meie
pere emana, koduhoidja ja –haldjana, seksika naisena.
Olen korduvalt korrutanud seda, et iga suhe (ükskõik kui ideaalne see ka
pole) jõuab ühel hetkel ummikusse, kriisini, teineteise mittemõistmiseni.
Miks mitte siis arendada ja päästa olemasolevat suhet, mis on seda igati
väärt?
Kõige kergem on Sul praegu olukorras, kus oled minu peale tõeliselt solvunud
ja tige pärast minu viimast pahameelehoogu, kõigele käega lüüa ja sukelduda,
pea ees, uude suhtesse. See on nii magus, haarata uuest suhtest täie jõuga
kinni ja tunda end taas esimest korda armununa. Ent see suhe tekib
laipadele. Kas see teeb Sind pikapeale, perspektiivis õnnelikuks? Kas
suitsevatele ahervaremetele, mis meie perest järele jääb, saad Sa uue
kallimaga ehitada õnnelossi?
Võib-olla, ma lihtsalt fantaseerin, on Sul aastate pärast kohutavalt hea
meel, et Sa võtsid selle asja ette ja andsid mulle ning iseenesele võimaluse
lappida ära meie sassiläinud suhe. Aastate pärast on Sul terved ja tugeva
närvikavaga lapsed, kes ei ole saanud eluaegseid komplekse vanemate raskest
lahutusest, on kena armastav, raudselt heas vormis särtsakas ja tegus naine,
kelle Sa leidsid tudengipõlves väga romantilisel ajal. Sul on oma armas kodu
ja suvetalu, on väga hoidvad ja armastavad vanavanemad lastel, õed ja
vennad. Kas see tunne, mis Sind praegu valdab, väärib selle kõige hetkega
mahalammutamist, tuhani lõhkumist? Kõik see, mis me oleme 13 aastat koos
üles ehitanud, hävib ühe käeviipega – hüvasti!
Mul on seda kõike palju lihtsam kirjutada, kui Sulle rääkida. Ma ei tea, kas
Sa vaevud seda üldse läbi lugema. Juba siis, kui olid pikalt Ameerikas
koolis, kirjutasin Sulle sinna pikki kirju – need on mul alles, hea
lastelastele pärandada. Kui ilusasti issi emmele kirjutas ja vastupidi. Ja
see pilt, mille Sa Mongoolia-reisilt Moskva rongist saatsid – soojas pikas
pesus hoidmas silti “Kallile Nunnile” on mul samuti alles ning jääb lastele
imetlemiseks.
Lastele ja lastelastele pärandan lugemiseks ka selle kirja. Las nad näevad,
et nende kange ema ja esiema vähemalt püüdis normaalset mõistust üles
äratada ja uitama läinud tundeid korrale kutsuda. Ma püüdsin asju selgitada
ja luban jätkuvalt anda endast parima, et vanas eas mitte kibedalt kahetseda
tegematajäänut.
Pätu, ma ei ole Sinu peale pahane, et tunned suurt armastust ja naudid head
seksi. See oleks võib-olla tulnud ühel hetkel niiehknii. Aga püüa vaadata
ka asjade taha. Armumised pika abielu jooksul on okei. Nendega peab leppima,
sest see on elu. Me keegi ei käi ju ringi silmaklappidega ja nagu ütleb
Mihhail Bulgakov: armastus on kirvega mõrtsukas pimedal kõrvaltänaval, kes
ründab Sind kõige ootamatumal hetkel. Iga armumine on üks värvilaik
elukangas juures.
Kas aga purustada armumiste pärast abielu ja lõhkuda igaveseks oma armsate
laste hingeelu – selles on küsimus.
Pätu, mu silmad on avanenud. Ma tean, mida olen teinud valesti. Ma tean,
kuidas edasi minna. Kas oled valmis vähemasti aasta lõpuni proovima? Kui ei
õnnestu, lasen Su vabaks. See on lühike aeg – kui teie kui värskete armunute
vahel valitseb õige tunne, peate vastu.
Tänutunde ja armastusega
Sinu üks ja ainus Nunni,
Tallinnas 28. mail kell 5 varahommikul.
P.S. See kiri on lugemiseks ainult minu abikaasale ja lastele ning
tulevastele lastelastele.
Kolmas kiri.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Saturday, May 28, 2005 10:21 AM
To: Inno Tähismaa
Subject: Minu kallile Pätule
P.S. See kiri on lugemiseks ainult minu abikaasale ja lastele ning
tulevastele lastelastele.
Mu armas kallis mees!
Mu kullakalli Pätu!
Kell on 00.32 ja ma istun söögitoa laua taga ning kribin Sulle kirja. Kaks
naasklit – Ossu ja Ollu - nohistavad meie ühises abieluvoodis õiglase und.
Oleme nõnda kolmekesi juba 7 päeva ilma Sinuta, kallis Pätu, teineteisele
unejutte rääkinud ja üksteise kaisus magama jäänud. Ikka vastates nende
küsimusele: millal issi tuleb? – Issi tuleb varsti, jääge nüüd ilusti magama
ja soovige unes, et ta kiiremini oma asjatoimetused tehtud saaks ja meie
juurde tagasi tuleks.
Ma olen kogu meie koosoldud aeg olnud paganama naiivne. Ja pime. Ma olen
kogu aeg – oh, kus olid küll minu silmad! – vaadanud, mis ümberringi toimub
ja millest ma iga päev Kroonikat kokku panen – et minuga seda ei juhtu! Meil
on nii kindel suhe, nii kindel perekond, et me võime purustada müüre, minna
läbi tule ja vee. Aga alles seitse päeva tagasi sain ma pöördumatult aru, et
suhe on tegelikult habras, läbipaistev kui ämblikuniit meie köögi laes, mis
suurema kärbse sissekukkumisel võib katkeda. Eriti teravalt tajun seda
nüüd, mil istun siin armsas majas üksinda, saanud mõned tunnid tagasi teada
kohutava tõe.
Oh kuidas püüdsin neli aastat tagasi, mil mina sellesse haprasse
ämblikuvõrguniidistikku kärbse lasin kukkuda, seda Sinu eest varjata. Sest
ma teadsin, et Sulle asja avalikustamisega haiget teha pole mingit mõtet,
sest ma ei mõelnud perspektiivset suhet. Tahan selle Sulle nüüd lõpuks
ometi täielikult ära rääkida – võib-olla on see lootusetult hilja, aga
vähemasti Sa nüüd tead.
Korrutasin P.V.le kogu aeg: “Ma naudin vaid mängu ilu. Oma peret ja meest ma
kunagi maha ei jäta.” Ta võib neid sõnu kinnitada, kui Sul on julgust talle
helistada. Kui Sa suhte, mis oli selleks ajaks kestnud vähem kui kuu,
olemasolust teada said, katkestasin igasuguse läbikäimise päevapealt.
Saatsin P.V.le 29. detsembril 2001 kirja, kus ütlesin, et ei luba enam oma
abielust tükke võtta, et tema saaks oma kiivakiskuvat abielu parandada. Olin
konkreetne ja karm. Oli aasta lõpp, meil olid raskemeelsed jõulud ja siis
lendasid Sa kaheks nädalaks Kuubale. Oleksin võinud nautida oma uut armumist
veel tervelt kaks nädalat – üksi Tallinnas, äsja armunud vaba beib! Aga kui
ei, siis ei. Ma ei kohtunud KORDAGI selle suhte teisepoolega selle aja
jooksul, mil olid kodunt ära. Ega ka hiljem. Ma lihtsalt ei suutnud Sulle
rohkem haiget teha. Jah, ma põdesin, põdesin raskelt, sest armumine on ju
oivaline tunne. Kogu aeg tahaks koos olla, iga sekund, iga tund! Nagu
lendaks kogu aeg, armumine annab ju tiivad! Seda põdemist nägid Sa kindlasti
mingi aja pealt – olin siis terav oma ütlemistes ja nurgeline käitumises,
kergesti ärrituv pealekauba. Aga ma sain sellest üle! Aitäh Sulle, et
toetasid mind ja kannatasid mu välja! Armumisest ülesaamine kestis kusagil
pool aastat, siis enam nii tugevasti südames ei torganud ja ohkama ei
ajanud. See oli raske.
Miks minuga selline asi üldse juhtus? Ma ise olen sellele korduvalt
põhjendusi otsinud. Ja ka leidnud. Meie omavahelises suhtes oli tekkinud
rutiin, iga päev üks ja seesama – tahtsin igapäevaelurutiinist välja saada.
Tahtsin seiklusi, põnevust, adrenaliini. Teine põhjus: mul ei olnud enne
Sind olnud just eriti palju kavalere, ühtki kindlamat suhet õigupoolest ju
polnudki. Olid pinnapealsed silmapilgutused ja platooniline armastus oma ühe
kursusevenna ja ühe EPAkaga. See kõik. Ma tahtsin proovida, mismoodi on
seksida teise mehega peale oma mehe. Kas on midagi teisiti, kas on parem,
kas ma teen seni midagi valesti, kuidas ma ennast tunnen. Ja mul oli
kinnisidee – ma ei suuda minna üheöösuhtesse inimesega, kelle vastu mul
puuduvad tunded. Mulle oli oluline, et tunded saavutaksid võidu ja siis
toimuks see loomulikult ning mul oleks võimalus seda täiel rinnal nautida.
Ma sain selle kogemuse (õigupoolest jõudsime seksida vaid loetud paar-kolm
korda, sest meie intensiivse tutvuse perioodil olid mul kohtumiste ajal kogu
aeg päevad. Ka Kanaaride-aja veetsin ma tampoonides ja sidemetes). Võid
arvata, et ma ei saanudki mitte midagi teada. Ma tulin Sinu juurde, kallis
Pätu, nii hinges kui ihus tagasi. Sest Sinuga on kõige parem, kõige soojem,
kõige turvalisem, koos olla. Ja ma pole siit enam kuhugi kippunud! Pole
mõtetki tulnud!
Ma olen nüüd pikalt mõelnud, miks Sinuga selline asi juhtus ja seda ei olnud
raske välja mõelda: see oli piisava seksuaalse läheduse puudumine. Kus olid
küll minu silmad, kui lasin Sul enda kõrval rahulikult magada, kui Sinu keha
oli pinges ja rahuldamata. Mina ise olen Sinu armsas kaisus muutunud
selliseks pesukaruks, et saan oma lähedusevajaduse rahuldatud ainuüksi
soojas kaisus magamisest. Nii pidigi olema enamiku pikaajalises suhtes
naistega, kes ei ole just sündinud nümfomaanid, seksist elatujad. See sooja
kaisu puudumine on ka üks põhjus, miks ma üksi magada ei saa – puudub
lähedane kaisukontakt kalli inimesega. Tahan Su pepu kaissu võtta, aga
kõrval laiutab tühjus. Uni ei tule, vaatad kella, mõtled mõtteid, kulutad
linu, haigutad – ja kütad ennast nõndaviisi üles. Ma vihkan ennast sellisena
kõige rohkem maailmas. Kui saaksin kõik need korrad tagasi keerata ja
olematuks teha, mil ma Sulle uksele magamatusest surmunisena “taignarulliga”
vastu tulin. Vihane enda ja maailma ning eriti Sinu peale, kelle pärast ma
olen unisena mööda maja tatsanud ja muudkui oodanud, oodanud, teadmatuses
piinelnud.
Ma olen nüüd nii palju mõelda saanud ja paljudest asjadest ka aru saanud.
Mees on mees. Ta peab saama käima 24 tundi ula peal ära, et siis
sirgeselgselt koju tagasi tulla ja rahulikult edasi elada. Sa oled oma
hingelt vagabund, keda ei tohi sundida ega keelata. See ei tee midagi
paremaks, muudab kõik hoopis hullemaks. Kujutad ette – ma sain sellest alles
nüüd, pärast 13 aastat kestnud kooselu aru! Ja väga selgelt!
Vagabund käib oma käigud, toimetab oma toimetamised, aga tuleb alati pere
juurde tagasi. Sest pere on tema jaoks tähtis, lapsed on tähtsad, kodu on
oluline. See oli ja ON Sulle oluline, ma võin mürki võtta. Iga normaalne
mees säilitab oma pere viimse hetkeni, enamikel meestel on abielu jooksul
kõrvalsuhteid, aga nendega ei seata ohtu tervet abielu ja laste heaolu.
Mulle tuli täna meelde, kuidas me kohtusime. Volbriööl 1991 võtsid Sa mu
tantsima ja ütlesid peaaegu et kohe: Abiellume! Ma tahan Sind endale
naiseks! Ma peaaegu et ei tundnudki siis Sind.
See nõks, et abiellume jah, käis mul tegelikult peas ära naistehaiglas,
kuhu Sa koos Simmiga mind vaatama tulid. Kaks imehead rullbiskviiti ja kolm
Kellukese limonaadi kaasas. Ma olin imestusest oimetu – võõras mees
naistehaiglas ja Kellukese limonaadid kaasas! Minu süda oli Sul sellest
hetkest peos. Ma mõtlesin ainult sellest, kuidas haiglast välja saada ja
Sind näha, Sinuga vestelda, maailmaasju arutada, Sinuga kallistada,
armastust jagada. Siis tuli osakonnapäev – mu süda põksus seal mingis
vastuvõtusaalis oma kursusega laua taga istudes – kas Sina ikka tuled? Ja Sa
tulid – Sul oli suhteliselt magamata nägu, must kampsun seljas ja mustad
teksad jalas. Sa istusid maha ja saatsid mulle sooja pilgu, noogutasid
vandeseltslaslikult. Sellest hetkest ei saanud ma Sinult enam silmi ära.
Siis otsisin ma Sind Püssirohukeldrist, kuhu olid sukeldunud koos Daniel
Vaariku ja Sellega, üles ning enam me lahku ei läinudki.
Veel enne seda olid aga osakonna talvepäevad Käärikul. Need olidki üldse
kõige enne. Sina panid seal pihta Lonnile ja minuga semmis Hando Sinisalu.
Me mäletame veel hästi, mis seal juhtus ja kuidas Sa pärast pikka prõmmimist
meie ukse taga Paalandi Pille voodisse magama maandusid. Ma ei ole Sulle
seda vist kunagi rääkinud, aga hommikusöögilauas Kääriku spordibaasi sööklas
võeti Sinu personaalküsimus teravalt üles. Urmas Loit oli Sulle hommikuks
Tuutu nimeks pannud ja kõik aasisid Sinu kallal tagaselja – Sa ise magasid
õndsalt peatäit välja. Kuulanud seda möla mõni aeg, ütlesin ma üle
lauasolijate peade kuldse lause (Tiina Kuuler meenutab seda siiani): Kui te
veel sellest noormehest pikalt räägite, võtan ma kätte, ja armun ära!
Mis edasi juhtus, on meil perekonna pildialbumites ilusti kirjas.
Meile tuli kõik kuidagi kergelt kätte. Meie käes laabus iga asi. Polnud veel
abiellunudki, kui juba elasime 2toalises korteris kesklinnas. Juba ostsime
auto. Juba tegime remonti. Vahepeal tumestas – tõsi küll – meie armsat
kooselu minu maohaigus, aga me saime sellest üle! Ilma 2/3 magu
amputeerimata, täiesti iseenesest. See oli ime! Tundsin, et olin Tähismaa
nimeks saanuna ka tiivad endale külge kasvatanud. Isegi haigused põgenesid
mu seest!
Siis sündis Oskar. Kui ma praegu neid raseda ja imiku-aja pilte vaatan, siis
me olime ikka paduõnnelikud! Milline kodusoojus ja üksteise hoidmine neilt
piltidelt vastu vaatab! Ja kui ilus oli tegelikult meie Tartu korter! Kõik
ise tehtud! Viimseni! Isegi kardinad ARSi poest mustikamüügi raha eest
ostetud.
Olen nüüd mõelnud, et selline ühine algus ongi kõige siirama ja puhtama
armastuse algus. Mina olin vaene tudeng ja Sina olid vaene tudeng. Me ei
hakanud üksteisele meeldima suure rahakoti ega kuulsuse pärast. Me hakkasime
üksteisele meeldima meie endi pärast – me tundsime üksteises ära
hingesugulase, kellega koos on hea edasi minna.
See hingesugulus on kestnud meie kooselus siiamaani. Sa võid seda nüüd,
värskest armumisest pimedana, kategooriliselt eitada, aga see on tegelikult
olemas. Me oleme vaimselt ühel lainel, me mõistame üksteist, arvame asjadest
sarnaselt, me toetame ja hindame elus samu asju. Me mõlemad oleme
edasipüüdlikud, tahame aina uusi sihte seada ja ikka edasi, taeva poole
küünitada.
Ei läinudki palju aega, kui me juba Tallinnas maandusime. Tänu Sinu
ettevõtlikkusele ja julgusele minna Äripäevast tööd küsima. Me pakkisime
Tartus oma kompsud suures üksmeeles ja toetuses ning kolisime koos alla
aastase Oskariga suurde Mustamäe korterisse. Juba said meist visionäärid –
ostame selle korteri ära, võtame seinad maha, teeme endale elamise, saame
oi-kui-palju-ruumi. Mina sain Kroonikas ametikõrgendust ja plaanid muutusid
veelgi ambitsioonikamaks. Mis korter, ikka maja!
Me otsisime oma maja tegelikult ikka väga lühikest aega. Meenub mõni üksik
hütike, mille läbi kõndisime, kui meie auto peatus (sõitsime siis minu
punase Fordiga) Side 17 maja ees. Me mõlemad tundsime ühel hetkel üht ja
sama tunnet: see on kodu, siin tahaks elada. Oi kuidas tahaks! Juba mõni
päev hiljem sõlmisid Sa siinsamas vaarikate ees asunud plekk-garaazhi taga
omanikega salalepingu, puksisid välja saamahimulise maakleri ja lõid
majaostuks käed. Paar päeva hiljem andsime maja ees üle 10 000 krooni
käsiraha. Meie suur unistus täitus – olime majaomanikud Nõmmel! Ja mitte
lihtsalt maja, vaid ajalooga maja omanikud!
Kui Sul majaehitus valmis sai – kõik toimis, vajasid Sa uusi väljakutseid ja
me soetasime suvetalu. Sa tahad kogu aeg midagi teha, sättida, ehitada, aga
siin majas seda teha ei saa – kõik on juba valmis, põhjendasid Sa. Meil oli
eelmine suvi Massiarus kihvt suvi. Sääsed-parmud-herilased sõid meid küll
ribadeks, aga suvetalu sai ühe suvega ilme sisse. Räämas õudukmajast sai
puhas ja korras, kaltsuvaipade ning vana vokiga ehtne suvekodu, mida kõik
külalised ühest suust kiitsid. Ja kõik tahavad sinna tagasi tulla, sest seal
oli nii hubane ja armas. Me ise lõime selle meeleolu! Otsisin kuuri alt
isegi vanad kartulikorvid välja ning istutasin sinna lilled.
Ma olen kõik selle aja, mis me siin Nõmme majas oleme elanud, väga õnnelik
olnud. Väikseid nägelusi ja nääklusi tuleb ette ideaalsemateski peredes. Ma
ei tähtsusta neid üle. Jah, me oleme olnud ka õnnetud. Aga kes ei oleks?
Kas tunned selliseid? Mina üha vähem. Võib-olla ainult Ingrid ja Toomas
Tõniste on oma lapsemeelsuses igiõnnelikud ja absoluutselt probleemivabad.
Kui tahta vaadata asju justnimelt negatiivse nurga alt, siis halba leiab
ikka. Aga halvad asjad ununevad, hea jääb meelde. Ka Sina ei paistnud meie
kooselu vältel õnnetu välja. Väga sageli ütlesid Sa meid kallistades ja
musitades: te olete mul ikka nii armsad! Ja: meil on ikka nii tore pere! Pea
igal õhtul, kui olime kõik päevatöödelt kodus, võtsime üksteisel köögis
ümbert kinni ja kallistasime nii, et jalad õhus. Viimased kaks aastat on
lisandunud “kallirippujaks” ka väike Olli – temagi ei taha heast asjast ilma
jääda. Mitte kusagilt ei paistnud välja, et oleksid permanentselt õnnetu.
Meil on selle ajaga tekkinud nii palju ühiseid peretraditsioone, mis on
vahvad ja lähendavad. Me laulame üksteist sünnipäevadel üles ja toome söögid
voodisse. Me tähistame pulma-aastapäevi, me korraldame lastele suuri
sünnipäevasid kodust väljas, Sa küpseta(si)d meile pühapäevahommikuti
maailma parimaid pannkooke. Jne.
Sa muudkui mässasid ja ehitasid. Organiseerisid ja sehkendasid. Sina ju
oledki meie kodu hing, ilma Sinuta on maja kõle ja hingetu. Ma ei suuda
uskuda, et see hing ja süda soovib lahkuda meie majast, meie ühisest kodust.
Veel täna on see mõte mulle täiesti mõistmatu nagu hiina keel. Võib-olla
võtavadki sellised kohalejõudmised rohkem aega. Kui üldse kunagi kohale
jõuavad.
Ma olen ise siin niimoodi mõelnud, et pärast esimest suurt vapustust, kus ma
otsustasin ära armuda, kingiti meile teine poeg. Me ei kasutanud ühtki
kaitsevahendit üle 5 aasta ja mul ei õnnestunud rasedaks jääda. Siis
õnnestus see hetkega. Londonis. Mugavas hotellis, kuhu Sulle nädalaks külla
sõitsin. Tulin sinna täiesti haigena ja kui hästi Sa mu eest seal
hoolitsesid – tõid hommikusöögilt pirni ja banaani ning keetsid teed.
Vastutasuks kinkisin Sulle teise poja, kes kukkus välja tõeliselt haruldane
eksemplar.
Oliver on meie tõeline abielutunnistus, kes saabus siia maailma ütlema
sõnumit: minu pärast peate te kokku jääma, mina olen märk sellest, et see
kooselu toimib ja toimib vanaduspäevade lõpuni. Oliver oli nagu lunastaja:
me saime korraga krambist üle, kõik laabus, me hoidsime teineteist nii väga.
Ta lahendas oma tulekuga kõik üles kerkinud probleemid.
Oliver on mitmes mõttes eriline laps. Temas kohe on mingi säde, mis on
teistsugune kui teistel temavanustel lastel. Täna vaatas teda kolledzhi
maiballil terve täiskasvanutest ballipublik. Ta tiris mu tantsule õpilaste
keskele ja tegi selliseid kaari ning poognaid, et talle plaksutati
vaimustunult. Inimesed unustasid hetkeks oma laste pildistamise ja püüdsid
pildile meie Oliveri, sest ta oli võimatult lahe. Sinu nägu, nagu kõik
inimesed, kes teda näinud on, on öelnud.
Mul on kohutavalt kurb ja valus mõelda, kuidas ma põhjendan Oliverile nüüd
ja tulevikus Sinu puudumist. Sa oled talle A ja O, väga tähtis inimene, meie
issi. Sa oled teda väiksena kõige rohkem hoidnud, sest läksin ju 8kuuse
lapse kõrvalt tagasi tööle. Sa oled näinud tema kasvamist ja arenemist, tema
geniaalsust ja nutikust. Võib valus olla, kui mõelda, et seda kõike hakkad
Sa nägema doosikaupa, siis, kui uue armastuse kõrvalt aega, tahtmist ja
võimalust üle jääb.
Oskarist ei julge ma üldse rääkida. Ta on väga õrnas eas. Ta on sünnist
saadik olnud hästi tundlik laps. Nagu Olivergi – mõlemad ju allergilised
pojakesed. Ossul on tikid, ta köhatab ja hingeldab. Oskar on silmnähtavalt
suures stressis, suure pinge all. Ma püüan kõik teha selleks, et seda
leevendada, et teda säästa, olla võimalikult tähelepanelik ja turvaline ema,
aga ikkagi – poiss on endast ära. Täna kui tulime kolledzhi ballilt,
kössitas ta tugitoolis ja hakkas mind küsitlema: miks issi ära läks? Miks ta
meie juurde ei tule? Mis te omavahel rääkisite? Miks tal nii kiire oli? Kui
kaua ta veel ära on? Kas ta ei tulegi enam?
Nutt kurgus, püüdsin teda lohutada, et midagi kindlat veel ei ole. Ma ei
oska öelda, ma pole issiga rääkinud, ma ei tea õigeid vastuseid. Aga Oskaril
on väga raske. Ta pole saanud Sulle rääkida põhjust, miks tal juuksed ära
lõigati. Ta pole saanud Sulle rääkida, kuidas me tegime viimasel hinnete
väljapanemise hommikul kahekesi kümne minutiga tööõpetuse järelevastamiseks
pühademuna – puhusime aukudest muna võidu tühjaks ja kaunistasime mulineega
– seda kõike loetud minutitega, sest hommikul on ju jube kiire! Ja ta sai
selle eest viie!! Ta pole saanud Sulle rääkida hingevalust, et teda
narritakse koolis uue soengu pärast, keegi ei taha enam temaga sõber olla,
isegi Joonatan ja Mait mõnitavad, rääkimata Villemist. Ta pole saanud Sinu
käest küsida, kas ta saab sel suvel Legolandi või mitte. Ta pole saanud anda
Sulle üle kutset klassi perepiknikule Vabaõhumuuseumis, mis toimub sel
esmaspäeval koos isade ja emade, õdede-vendadega. Ta röögib väikevenna
peale, pillub asju ja nagu ütlesin – on endast ära. Sest lapsel on hirm ning
ta on suures teadmatuses. Hirm ei lase elada, see teeb väikesele inimesele
liiga. Ta ei suuda sellega iseseisvalt toime tulla.
Seda kõike panen ma kirja põhjusel: et Sa loeksid ja näeksid, et meil on
olnud seni tore elu, toredad 13 aastat, mille üle tagasi vaadata on puhas
rõõm.
Ma tahan Sind tänada järgmiste õnnelike hetkede eest:
1. Sina tegid minust sellise inimese, nagu ma praegu olen. Enesekindla,
julge, söaka ja sõnaka. Sa oled mind nii palju kõikides mu ettevõtmistes
toetanud! Kui mina kahtlesin või põdesin kodus, siis Sina ütlesid ikka: tee
ära, sa saad hakkama! Me kujunesime koos ja Sa mõjutasid mind palju. Ma ei
kujuta üldse ette, milline inimene olnuksin, kui mul oleks olnud Sinust
teistsugune mees.
2. Aitäh headuse, vastutulelikkuse, ennastsalgavuse eest! Ma ei unusta
kunagi seda, kui Sa, saanud teada, et ma murdsin Maakri tänaval jalaluu,
tõusid koosolekult püsti ja teatasid – ma pean minema, mu naine murdis jala.
Ja juba kümme minutit hiljem tervitasid Sa mind traumapunkti uksel. Tõid
mulle kargud, lohistasid mind trepist üles-alla ja keetsid mulle ning Ossule
vapralt süüa.
3. Ma ei unusta iialgi Sinu südamesoojust minu vanemate ja õdedega
suhtlemisel. Kui mu isa oli pärast rasket operatsiooni Tartu haiglas
minekul, istusid Sa bussi ja ütlesid mulle, et lähed annad isale energiat.
See oli uskumatu! Ise minestasid peaaegu isa palatis ära, aga energia sai
antud – isa sai terveks. Isa jumaldab Sind nagu lihast poega. Ta räägib
ainult Sinust ja Sinu plaanidest, tahab maale appi ehitama tulla, imetleb
Sind kõiges. Just sellist poega tahtnuks ta iseendale. Minu õde sai tänu
Sinule endale hella elukaaslase Raimondi, kellega nad istuvad nagu sukk ja
saabas. Minu õde sai Sinu kaudu omale Nõmmele armsa elamise. Tänu sellele
saavad nad peaaegu iga kell joosta appi meie lapsukesi hoidma.
4. Ma jään ikka ja alati meenutama Sinu tähelepanelikkust – Sinu
kingitud lillekimpe ja üüratuid roosisülemeid ei suuda mitte keegi üle
trumbata! Ma tänan nende ehete eest, mis Sa oled mulle reisidelt toonud ja
muidu kinkinud – ma kannangi peaasjalikult neid, sest nad sobivad mulle kui
valatult ja on väga maitsekad. Veel Itaaliast saatsid Sa mulle kolmest
sõnast koosneva sõnumi: Ma armastan Sind! Veel sel esmaspäeval sain Sinult
postkaardi, mis algas sõnadega: Mu kallis Nunni… Kuidas võib armastus üleöö
kaduda?
5. Meil on olnud hiiglama vahvad reisid: puruvaesena kahekesi
Inglismaale tädile külla – täielik hullumeelsus, aga ära käisime! Sõime
kahekesi ühte Mc Donaldsi hamburgerit, nälgisime terve öö – aga armastus oli
suur! Samuti Soomes – kümne margaga, mille eest ostsime tagasiteele mõned
banaanid. Kui jõukamaks saime, siis Maroko, Kanada ja Ameerika, Euroopa-tuur
Mazdaga kui olin seitsmendat kuud rase, Rootsi koos väikese Kullaga, nüüd
viimati Hiina, mille ütlesid olevat elu parim reis. Ja peagi oleks
lisandunud Taani ning Legoland…
6. Sinu pannkookidest hakkame me täiega puudust tundma! Ma ei kujuta
ette, kuidas suudan neid lastele asendada. Ega suudagi. Sinu sushid, pizzad
ja bolognese-kastmed: me jääme neid taga igatsema.
7. Sinu töökus on võrratu: see, kuidas Sa ise ehitad ja meisterdad,
kõik on kogu aeg korras, midagi ei ole ligadi-logadi. See, kuidas Sa
püstitasid ja uuesti püstitasid suvetalus külalistemaja – keegi ei usu seda,
kui ma seda räägin, et seda on võimalik üksinda teha. Poistel oleks siit
palju õppida ja kõrva taha panna.
Ma võiksin jätkata veel tunde ja tunde. Kell on saanud pool kolm öösel. Mul
ei ole juba seitsmendat ööd und. Millega see lõpeb? Infarktiga?
Kuidas vastata küsimustele, mis mahtusid meie õnnelikesse
tulevikuplaanidesse:
1. mis saab juurdeehitusest – arhitekt on kohe-kohe saamas valmis
uueneva maja projekti? Poisid ju kasvavad ja neil ei ole mõlemal oma tuba.
2. mis saab sel suvel plaanitud (mida Sa väga tahtsid) veranda
juurdeehitusest? Lubasid kivid kindlasti sel suvel maa sisse ära paigutada.
3. mis saab maja värviplaanist, mis tehti ja mille peab loetud kuude
jooksul ellu viima, et mitte seda välja maksta?
4. mis saab majast talvel – millega me kütame, kust puid saame, kes
igal hommikul ja õhtul lume ära ajab ja puud toob? Mina viin ja toon nüüd
üksi lapsi koolist ja lasteaiast, nagu Su plaanidest aru saan.
5. kes aitab Oskarit koolitükkides? Ta õpib väga raskes koolis ja teda
sinna pannes lubasid lapsele, et aitad teda kindlasti inglise keeles ja muus
ka. Mina pole paraku inglist õppinud ja keemia-füüsika-matemaatika on
tõeline kosmoseteadus.
6. mis saab meie sõpruskonnast? Kuidas me nendega edaspidi suhtleme?
7. mis saab tänavusuvisest puhkusest koos lastega? Kus me oleme, mida
teeme, kas reisime kuhugi? Kas saame olla ja mis ajal talus ning soojas
meres, et neid talveks võimalikult palju karastada?
8. kuidas käituda vanemate ja õdede-vendadega? See, et Sind mitmendat
nädalat kodus pole, tekitab varem või hiljem küsimusi. Kuna mulle – noorele
tervele inimesele – on nädala jagu unetuid öid tõeline katsumus, siis kuidas
elab selle paugu üle mu haigusest paranev isa? See võib ta tappa. Sest Sina
ja meie pere oleme tema jaoks alati olnud kõige tähtsamad, prioriteet nr 1.
9. mis saab meie kolmandast lapsest, loodetud tütrekesest, kellest
palju rääkinud ja unistanud oleme. Ma just mõned nädalad tagasi jõudsin
Sulle teatada, et oleksin kolmanda lapse sünniks igati valmis.
Ma tean selgelt ja täpselt, mis on meie probleem ja ma olen valmis seda koos
Sinuga lahendama, õppima ja arendama endas seda poolt, millest Sulle jäi
väheks. Kange setu või mulgi naise jooni endas maksimaalselt vähendama, et
kooselu oleks pingevabam. Kuid kas mulle antakse aega? Kas mulle antakse
võimalust tõestada, et meie abielu väärib igal juhul päästmist, sest sellest
elust on sündinud nii palju head! Ma tajun iga päev (kasvõi meie kirjastuse
majas) enda peal kadedaid pilke, sest ma olen nii õnnelik, mul on kõik nii
hästi, mul toimib kõik ideaalselt: lapsed, mees, kodu… Kas mulle antakse
võimalus tõestada, et meie fantastilised lapsed on väärt kasvama isaga koos.
Nad väärivad seda enim. Ja last but not least – ma ise pole ka s…a pealt
riisutud naine, ma usun täiesti kindlalt, et mind on võimalik armastada meie
pere emana, koduhoidja ja –haldjana, seksika naisena.
Olen korduvalt korrutanud seda, et iga suhe (ükskõik kui ideaalne see ka
pole) jõuab ühel hetkel ummikusse, kriisini, teineteise mittemõistmiseni.
Miks mitte siis arendada ja päästa olemasolevat suhet, mis on seda igati
väärt?
Kõige kergem on Sul praegu olukorras, kus oled minu peale tõeliselt solvunud
ja tige pärast minu viimast pahameelehoogu, kõigele käega lüüa ja sukelduda,
pea ees, uude suhtesse. See on nii magus, haarata uuest suhtest täie jõuga
kinni ja tunda end taas esimest korda armununa. Ent see suhe tekib
laipadele. Kas see teeb Sind pikapeale, perspektiivis õnnelikuks? Kas
suitsevatele ahervaremetele, mis meie perest järele jääb, saad Sa uue
kallimaga ehitada õnnelossi?
Võib-olla, ma lihtsalt fantaseerin, on Sul aastate pärast kohutavalt hea
meel, et Sa võtsid selle asja ette ja andsid mulle ning iseenesele võimaluse
lappida ära meie sassiläinud suhe. Aastate pärast on Sul terved ja tugeva
närvikavaga lapsed, kes ei ole saanud eluaegseid komplekse vanemate raskest
lahutusest, on kena armastav, raudselt heas vormis särtsakas ja tegus naine,
kelle Sa leidsid tudengipõlves väga romantilisel ajal. Sul on oma armas kodu
ja suvetalu, on väga hoidvad ja armastavad vanavanemad lastel, õed ja
vennad. Kas see tunne, mis Sind praegu valdab, väärib selle kõige hetkega
mahalammutamist, tuhani lõhkumist? Kõik see, mis me oleme 13 aastat koos
üles ehitanud, hävib ühe käeviipega – hüvasti!
Mul on seda kõike palju lihtsam kirjutada, kui Sulle rääkida. Ma ei tea, kas
Sa vaevud seda üldse läbi lugema. Juba siis, kui olid pikalt Ameerikas
koolis, kirjutasin Sulle sinna pikki kirju – need on mul alles, hea
lastelastele pärandada. Kui ilusasti issi emmele kirjutas ja vastupidi. Ja
see pilt, mille Sa Mongoolia-reisilt Moskva rongist saatsid – soojas pikas
pesus hoidmas silti “Kallile Nunnile” on mul samuti alles ning jääb lastele
imetlemiseks.
Lastele ja lastelastele pärandan lugemiseks ka selle kirja. Las nad näevad,
et nende kange ema ja esiema vähemalt püüdis normaalset mõistust üles
äratada ja uitama läinud tundeid korrale kutsuda. Ma püüdsin asju selgitada
ja luban jätkuvalt anda endast parima, et vanas eas mitte kibedalt kahetseda
tegematajäänut.
Pätu, ma ei ole Sinu peale pahane, et tunned suurt armastust ja naudid head
seksi. See oleks võib-olla tulnud ühel hetkel niiehknii. Aga püüa vaadata
ka asjade taha. Armumised pika abielu jooksul on okei. Nendega peab leppima,
sest see on elu. Me keegi ei käi ju ringi silmaklappidega ja nagu ütleb
Mihhail Bulgakov: armastus on kirvega mõrtsukas pimedal kõrvaltänaval, kes
ründab Sind kõige ootamatumal hetkel. Iga armumine on üks värvilaik
elukangas juures.
Kas aga purustada armumiste pärast abielu ja lõhkuda igaveseks oma armsate
laste hingeelu – selles on küsimus.
Pätu, mu silmad on avanenud. Ma tean, mida olen teinud valesti. Ma tean,
kuidas edasi minna. Kas oled valmis vähemasti aasta lõpuni proovima? Kui ei
õnnestu, lasen Su vabaks. See on lühike aeg – kui teie kui värskete armunute
vahel valitseb õige tunne, peate vastu.
Tänutunde ja armastusega
Sinu üks ja ainus Nunni,
Tallinnas 28. mail kell 5 varahommikul.
P.S. See kiri on lugemiseks ainult minu abikaasale ja lastele ning
tulevastele lastelastele.
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta, vol 2
20. aprill 2007 12:21
Inno:
Nüüd siis teine kiri Ingridilt.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Friday, May 27, 2005 12:30 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Kallis Pätu,
palun tule ikka täna koju!
Sinu imearmsad pojakesed ootavad sind. Täna hommikul küsisid jälle, kas issi
tuleb täna koju. Ja mina ootan. Pikisilmi.
Ei jaksa nii kaua põdeda ja mõelda, ega see olukorda paremaks ju ei tee.
Pigem vaadata positiivselt tulevikku ja eluga edasi minna. Olen selle 7
päevaga 3 kilo kaalust maha võtnud, püksid kukuvad jalast maha. Ei ole isu
ega und. Igatsus tahab ära tappa.
Tean, et sinul ei ole ka kerge. Seepärast palungi, et tule juba kiiremini.
Teen sauna ja lapsed meisterdavad küpsisetorti.
Majapidamine on tip-top korras, oleme selle nädala igavesti tublid olnud.
Ainult lokkav muru ja võilillepõld hoovis on meil probleemiks, kõige muuga
oleme hakkama saanud.
Kas tuled?
Me armastame sind kõige rohkem maailmas.
Nunni
Nüüd siis teine kiri Ingridilt.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Friday, May 27, 2005 12:30 PM
To: Inno Tähismaa
Subject:
Kallis Pätu,
palun tule ikka täna koju!
Sinu imearmsad pojakesed ootavad sind. Täna hommikul küsisid jälle, kas issi
tuleb täna koju. Ja mina ootan. Pikisilmi.
Ei jaksa nii kaua põdeda ja mõelda, ega see olukorda paremaks ju ei tee.
Pigem vaadata positiivselt tulevikku ja eluga edasi minna. Olen selle 7
päevaga 3 kilo kaalust maha võtnud, püksid kukuvad jalast maha. Ei ole isu
ega und. Igatsus tahab ära tappa.
Tean, et sinul ei ole ka kerge. Seepärast palungi, et tule juba kiiremini.
Teen sauna ja lapsed meisterdavad küpsisetorti.
Majapidamine on tip-top korras, oleme selle nädala igavesti tublid olnud.
Ainult lokkav muru ja võilillepõld hoovis on meil probleemiks, kõige muuga
oleme hakkama saanud.
Kas tuled?
Me armastame sind kõige rohkem maailmas.
Nunni
Mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta
20. aprill 2007 12:14
Inno:
Ja nüüd sellest, mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta. Kõige paremini kirjeldavad seda kirjad.
Esimene kiri siis pärast seda, kui olin teatanud, et mul on uus naine.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Tuesday, May 24, 2005 1:06 PM
To: Inno Tähismaa
Subject: Mõned küsimused
Pätu,
1. muru on põlvini hoovis, tahan niita. Kas muruniitjale peab panema ka bensiini sisse ja kui kõvasti peab tõmbama, et ta tööle läheks?
2. mis on meie prügifirma nimi? prügikast hakkab täis saama, pean varsti kutsuma tühjendama.
3. mis telefonil saab tellida virtsaautot? sellel endisel ei võta keegi vastu.
4. mida ja kuhu lisada, kui nõudepesumasinal põleb punane tuli?
5. kuidas saab digifotoka seest kätte Peterburi pildid? Kas kuskil on mingi juhe, mis tuleb ühendada ja kui, siis kuhu?
6. kas Hiina reis oli meil kassettidelt maha lindistatud? ei osanud Tarmole vastata.
7. Tarmo küsib, kas meile sobib tema sünnipäevale tulla reedel või pühapäeval. Ei oska vastata.
8. Homseks on Draamateatri piletid. Kas viskan need ära?
9. kas midagi juhtus eile? lubasid tulla riideid võtma. kõik on puhtaks pestud ja ootavad. võin sel ajal kodust ära minna.
10. Oliveri lasteaia lõpupidu on neljap kl 15.30. kas osaled?
Sulle on saabunud kiri Ühisliisingult.
Ole hea, palun vasta. Kõige muuga saame hakkama.
Tervitades,
N.
P.S. Sul oli tänases Äripäevas väga hea kommentaar. Panime pildi keset lauda ja sõime kõik koos hommikust.
Ja nüüd sellest, mida Ingrid rääkis Inno Tähismaa kohta. Kõige paremini kirjeldavad seda kirjad.
Esimene kiri siis pärast seda, kui olin teatanud, et mul on uus naine.
From: Ingrid Tähismaa [mailto:ingrid.tahismaa@kirjastus.ee]
Sent: Tuesday, May 24, 2005 1:06 PM
To: Inno Tähismaa
Subject: Mõned küsimused
Pätu,
1. muru on põlvini hoovis, tahan niita. Kas muruniitjale peab panema ka bensiini sisse ja kui kõvasti peab tõmbama, et ta tööle läheks?
2. mis on meie prügifirma nimi? prügikast hakkab täis saama, pean varsti kutsuma tühjendama.
3. mis telefonil saab tellida virtsaautot? sellel endisel ei võta keegi vastu.
4. mida ja kuhu lisada, kui nõudepesumasinal põleb punane tuli?
5. kuidas saab digifotoka seest kätte Peterburi pildid? Kas kuskil on mingi juhe, mis tuleb ühendada ja kui, siis kuhu?
6. kas Hiina reis oli meil kassettidelt maha lindistatud? ei osanud Tarmole vastata.
7. Tarmo küsib, kas meile sobib tema sünnipäevale tulla reedel või pühapäeval. Ei oska vastata.
8. Homseks on Draamateatri piletid. Kas viskan need ära?
9. kas midagi juhtus eile? lubasid tulla riideid võtma. kõik on puhtaks pestud ja ootavad. võin sel ajal kodust ära minna.
10. Oliveri lasteaia lõpupidu on neljap kl 15.30. kas osaled?
Sulle on saabunud kiri Ühisliisingult.
Ole hea, palun vasta. Kõige muuga saame hakkama.
Tervitades,
N.
P.S. Sul oli tänases Äripäevas väga hea kommentaar. Panime pildi keset lauda ja sõime kõik koos hommikust.
Veel üks huvitav tagasiside
20. aprill 2007 08:35
Tere,
Vahest satun Teie blogi lugema ja tekkis küsimus, et kas Sa ei ole Ingridist veel tegelikult üle saanud, et iga päev temast kirjutad, temast mõtled? Kas tema oligi su elu suurim armastust ja seepärast temast üle ei saa?
Kui suhe saab läbi ja leitakse uus ja parim (nagu Sina väitnud oled) et kas siis on veel soovi ja tahtmist oma vanast abikaasast hommikust õhtuni mõelda ja kirjutada? Täitsa kummaline, et sa ei kiida/ ei kirjuta oma blogis oma leitud õnnest, oma uuest kenast abikaasast? Kas tema pole väärt kohta sinu blogis? Kas tema peab tõesti võistlema su vana armastusega, et sinu mõtteid endale saada, et sinu tähelepanu pälvida?
Hmm..sa armastad oma poegi, sa oled seda kirjutanud ja ma usun seda. Aga kas sa ei leia, et sellise nende poiste ema mustamisega teed sa haiget ka oma armastatud lastele?
Kas sa oled kunagi tundnud kui valus on kuulata jutte mis halvustavad sinu ema või isa? Laste psüühikale on see väga valus löök, ma loodan et lapsed ei saa iialgi teada.... Ei saa teada,et keegi kes peaks neist väga hoolima ja neile elu lihtsaks tegema teeb hoopis vastupidist.
Igas suhtes on midagi head, ju sul oli ka midagi head Ingridiga,muidu poleks te üle aasta kahe koos elanud. Mine eluga edasi! Pühendu oma uuele naisele, aga ära unusta oma lapsi. Ära tee neile haiget oma turumutikohase laterdamisega ja klatsimisega.
Kas sinus ( ja Irjas) ei ole siis elu poolt jäetud mitte positiivsuse nootigi? Kas elu on teid niivõrd muserdanud, et te ei tule enam sellest negatiivsest ringist välja? Sest see lõpmatu (kas juba aasta või kaks kestev) päevikus Ingridi kajastamine on vägagi negatiivse alatooniga.
Kui ma sinu õnneliku mehe juttu ei usuks, arvaksin et oled üks vägagi läbipõlenud ja õnnetu mees, seda näitavad sinu teod ja kirjutised.
Te olete noored ja kenad inimesed, teie elu on veel ees-elage seda vääriliselt.. Unustage oma vanad elud ja minge käsikäes edasi. Päikese poole ja ilma halvamaigulise klatsita.
Teie,
Jefka, 63 aastane
Vahest satun Teie blogi lugema ja tekkis küsimus, et kas Sa ei ole Ingridist veel tegelikult üle saanud, et iga päev temast kirjutad, temast mõtled? Kas tema oligi su elu suurim armastust ja seepärast temast üle ei saa?
Kui suhe saab läbi ja leitakse uus ja parim (nagu Sina väitnud oled) et kas siis on veel soovi ja tahtmist oma vanast abikaasast hommikust õhtuni mõelda ja kirjutada? Täitsa kummaline, et sa ei kiida/ ei kirjuta oma blogis oma leitud õnnest, oma uuest kenast abikaasast? Kas tema pole väärt kohta sinu blogis? Kas tema peab tõesti võistlema su vana armastusega, et sinu mõtteid endale saada, et sinu tähelepanu pälvida?
Hmm..sa armastad oma poegi, sa oled seda kirjutanud ja ma usun seda. Aga kas sa ei leia, et sellise nende poiste ema mustamisega teed sa haiget ka oma armastatud lastele?
Kas sa oled kunagi tundnud kui valus on kuulata jutte mis halvustavad sinu ema või isa? Laste psüühikale on see väga valus löök, ma loodan et lapsed ei saa iialgi teada.... Ei saa teada,et keegi kes peaks neist väga hoolima ja neile elu lihtsaks tegema teeb hoopis vastupidist.
Igas suhtes on midagi head, ju sul oli ka midagi head Ingridiga,muidu poleks te üle aasta kahe koos elanud. Mine eluga edasi! Pühendu oma uuele naisele, aga ära unusta oma lapsi. Ära tee neile haiget oma turumutikohase laterdamisega ja klatsimisega.
Kas sinus ( ja Irjas) ei ole siis elu poolt jäetud mitte positiivsuse nootigi? Kas elu on teid niivõrd muserdanud, et te ei tule enam sellest negatiivsest ringist välja? Sest see lõpmatu (kas juba aasta või kaks kestev) päevikus Ingridi kajastamine on vägagi negatiivse alatooniga.
Kui ma sinu õnneliku mehe juttu ei usuks, arvaksin et oled üks vägagi läbipõlenud ja õnnetu mees, seda näitavad sinu teod ja kirjutised.
Te olete noored ja kenad inimesed, teie elu on veel ees-elage seda vääriliselt.. Unustage oma vanad elud ja minge käsikäes edasi. Päikese poole ja ilma halvamaigulise klatsita.
Teie,
Jefka, 63 aastane
Mis Ingrid rääkis Peep Vainu kohta
20. aprill 2007 08:33
Inno:
Vat Peep Vainu kohta ei rääkinud Ingrid miskit huvitavat. Küll ma proovisin uurida siit ja uurida sealt, aga ei miskit. Nagu sein oli vastas. Ju siis ikka Vain Ingridile meeldis, aga millegipärast läks nende suhe lörri.
Küll ma lootsin, et Ingrid ikka läheb Vainuga (ma poleks tema kohvreid ukse taha tõstnud, ausõna, oleks sõpradena lahku läinud), aga tutkit! Ikka tuli Ingrid tagasi ja keerutas sedasama vana plaati, et just mina olen kõige parem mees ja minu juurest ei lähe ta kuhugi.
Ja kui Ingrid käis koos värske rahvastikuministri Urve Paloga Kanaaridel (Palo oli siis veel Isoveri juht ja kus oma meestele teatati, et minnakse niisama reisile) ja Urve oli ühe teise Vainu firma tüübiga, vist Urmas Purdega, kes pidi olema niisama kena noor mees nagu Vain. Siis ei jätnud ka Urve oma meest maha, kuigi see Purde talle vist väga meeldis, vähemalt Ingridi jutu järgi. Ingrid ütles, et tal on omad põhjused, miks ta Vainuga ei läinud. Aga Urvel oli olnud see põhimõte, et mehest lahku ei minda. Et tal olevat juba ema vastu pidanud elu lõpuni koos mehega, kellega abiellus. Ja niisamuti tema. Ma sain Ingridi jutust aru, et Urve on sügavalt usklik, siis vene õigeusuku. Ja see usk ei luba lahutada. Nagu ma Ingridi jutust aru sain, tahtis Urve teiste meestega semmida lapse pärast. Sest oma mehega ta millegipärast last ei saanud, kuigi olid juba aastaid proovinud.
Ja kui Ingrid käis ringi koos Sõõrumaaga, siis samuti lootsin salamisi, et ehk … Aga ikka ei miskit. Ikka olevat mina parim. Ja Ingridil oli pidevalt uusi silmarõõmusid, kellega siis ringi käis, aga ikka tuli tagasi. Mulle hakkas see juba päris närvidele käima. Et mis sa jändad nõnda- mine siis juba ära. Või ole koos minuga. Aga Ingrid ei saanud, ta nagu pidi ka teistega tiiba ripsutama. Selline hoopis teistsugune loomus.
Mis Ingrid veel mulle ja Irjale ütles, et ta oleks isegi nõus sellega, et ma Irjaga jätkaks, aga nö mitteametlikult. Et kõik oleks korras, kui ma end ametlikult ikka Ingridiga näitan. Ma isegi ei pea Ingridiga koos elama. Piisab, kui temaga käin nö avalikel üritustel. Et kõik on ok, kui me mõlemad võtame kõrvalt, või siis peame armukesi, aga abielus oleme ikka endistviisi omavahel. See mõte tundus mulle veidi naljakas. Mina nii ei saanud. Ma tean, et on mehi, kes nii saavad. Kel on kümneid naisi. Aga mina ei saa. Ma ei saa korraga mitme naisega käia. Ilmselt olen siis veidi oh-oh tõesti, sest pea kõigil tegijamatel meestel on mitu naist. Stiilis et igas linnas mõni. Aga mul pole ühtegi.
Tõsi, kui oma naine enam seksida ei tahtnud, siis esiti peksin pihku. Ja hiljem käisin prostituutide juures. Aga et ma oleks kellessegi veel armunud, seda polnud. Enne kui kohtusin Irjaga ja siis lõpetasin Ingridiga suhte päevapealt. Ja sain jälle peapesu, et nii ei tehta. Et esialgu tuleb käia läbi mõlemaga ja siis tasakesi uue juurde jääda. Umbes samamoodi nagu teeb või tegi Jaan Toots. Et vana naist ei tohi kohe maha jätta. Aga vat mina nii ei saa. Ma ei saa korraga mitme naisega sehkendada. Ma ei tea, millest see tuleb. Lihtsalt olen selline raske juhtum.
Aga samas, sellele ühele naisele tahan olla hea. Kõige parem mees maailmas.
Või äkki. Ma ei osanud seda Ingridilt küsida, aga nüüd mõtlen, et äkki hakkas Ingrid mind tõrjuma, kuna tahtis väga tütart. Aga meil sündisid ainult pojad. Ja kui Ingrid veel kuulis, et ka minu ema tahtis tütart ja tal sündisid samuti ainult pojad, ja ma veel nalja ka tegin, et meil võiks olla terve jalgpallivõistkond, siis võis ta ikka närvi minna küll. Sest tal oli kinnisidee saada tütar. Ingrid pidevalt rääkis, kuidas tema unistus on tütart riietada. Nii nagu ta oli oma nukkusid riietanud. Ingrid oli nukuvankriga veel 16 aastaselt Tõrva vahel ringi jalutanud. Ja kui mõni inimene tuli vastu, siis ta häbenes ja andis tavaliselt vankri mõne sõbranna kätte, kes oli noorem.
Ja kui ma nüüd hoolikalt järgi mõtlen, siis oli Peep Vainul tütar ja ka Sõõrumaal tütred. Et ehk tahtis Ingrid tütart kellegi teisega ja siis rõõmsalt minuga edasi elada. Aga millegipärast ta siis ei jäänud ära, kuigi seksis Vainuga ikka päris ohtralt. Nii nagu tuli välja Vainu meilidest, mis ta oli Ingridile saatnud. Seal oli ikka selline mesimagus jutt, et hoia ja keela. Ikka, et kuidas Vain mõtleb ainult Ingridi peale, nende ühiste hetkede peale. Kuidas talle väga meeldis üks Ingridi karudega pidžaama. Mulle tundus see jälk, sest Vainu naine ootas samal ajal last, ja oli siis väikse lapsega kodus. Kui Vain koos Ingridiga ringi šeikis.
Oleme Irjaga arutanud, et on päris naljakas, et seda Ingridi ja Vainu stoorit pole SLÕhtuleht lahti kirjutanud. See oleks nii magus jutt. Mõne teise kohta tehakse suur skandaal palju väiksemast asjast. Aga ilmselt siis lehed on Ingridiga solidaarsed. Samas, minu palju väiksematest asjadest on SLÕhtuleht teinud küll sääsest elevandi. Aga eks see siin elus nii on, et kõik on võrdsed, aga mõned võrdsemad. Need, kellel on rohkem tutvusi ja raha. Nii on see alati olnud ja on ka edaspidi. Ja see ongi ilmselt põhjus, mis ajab inimesi raha kokku ajama. Kuigi raha ei tee kedagi õnnelikuks, aga raha abil saab tutvusi ja tutvused annavad immuunsuse. Koledate ja hämarate tegude eest. Aga patused on kehtivate moraalireeglite järgi nagunii kõik, kas siis enda või oma vanemate pärast. Nö patused bai difoolt. Ja siis raha aitab vähemalt patusena enam-vähem normaalselt ära elada. Ja natsa rohkem pattugi teha ;) Seda laulu laulavad kõik vanemad oma lastele sünnist saati. Ja eks ta mõjub ka. Kuigi mingil hetkel avastatakse, et asi on hoopis vastupidine. Aga siis oled juba pasa sees ja oled ikka sunnitud talitama oma vanemate jutu järgi.
Aga miks ei võiks inimene olla õnnelik bai difoolt? Miks on vaja seda patu-jura igal võimalikul juhul peale suruda. Kas siis mõned asjad on halvad ainult seepärast, et on patused? Aru mai saa.
Vat Peep Vainu kohta ei rääkinud Ingrid miskit huvitavat. Küll ma proovisin uurida siit ja uurida sealt, aga ei miskit. Nagu sein oli vastas. Ju siis ikka Vain Ingridile meeldis, aga millegipärast läks nende suhe lörri.
Küll ma lootsin, et Ingrid ikka läheb Vainuga (ma poleks tema kohvreid ukse taha tõstnud, ausõna, oleks sõpradena lahku läinud), aga tutkit! Ikka tuli Ingrid tagasi ja keerutas sedasama vana plaati, et just mina olen kõige parem mees ja minu juurest ei lähe ta kuhugi.
Ja kui Ingrid käis koos värske rahvastikuministri Urve Paloga Kanaaridel (Palo oli siis veel Isoveri juht ja kus oma meestele teatati, et minnakse niisama reisile) ja Urve oli ühe teise Vainu firma tüübiga, vist Urmas Purdega, kes pidi olema niisama kena noor mees nagu Vain. Siis ei jätnud ka Urve oma meest maha, kuigi see Purde talle vist väga meeldis, vähemalt Ingridi jutu järgi. Ingrid ütles, et tal on omad põhjused, miks ta Vainuga ei läinud. Aga Urvel oli olnud see põhimõte, et mehest lahku ei minda. Et tal olevat juba ema vastu pidanud elu lõpuni koos mehega, kellega abiellus. Ja niisamuti tema. Ma sain Ingridi jutust aru, et Urve on sügavalt usklik, siis vene õigeusuku. Ja see usk ei luba lahutada. Nagu ma Ingridi jutust aru sain, tahtis Urve teiste meestega semmida lapse pärast. Sest oma mehega ta millegipärast last ei saanud, kuigi olid juba aastaid proovinud.
Ja kui Ingrid käis ringi koos Sõõrumaaga, siis samuti lootsin salamisi, et ehk … Aga ikka ei miskit. Ikka olevat mina parim. Ja Ingridil oli pidevalt uusi silmarõõmusid, kellega siis ringi käis, aga ikka tuli tagasi. Mulle hakkas see juba päris närvidele käima. Et mis sa jändad nõnda- mine siis juba ära. Või ole koos minuga. Aga Ingrid ei saanud, ta nagu pidi ka teistega tiiba ripsutama. Selline hoopis teistsugune loomus.
Mis Ingrid veel mulle ja Irjale ütles, et ta oleks isegi nõus sellega, et ma Irjaga jätkaks, aga nö mitteametlikult. Et kõik oleks korras, kui ma end ametlikult ikka Ingridiga näitan. Ma isegi ei pea Ingridiga koos elama. Piisab, kui temaga käin nö avalikel üritustel. Et kõik on ok, kui me mõlemad võtame kõrvalt, või siis peame armukesi, aga abielus oleme ikka endistviisi omavahel. See mõte tundus mulle veidi naljakas. Mina nii ei saanud. Ma tean, et on mehi, kes nii saavad. Kel on kümneid naisi. Aga mina ei saa. Ma ei saa korraga mitme naisega käia. Ilmselt olen siis veidi oh-oh tõesti, sest pea kõigil tegijamatel meestel on mitu naist. Stiilis et igas linnas mõni. Aga mul pole ühtegi.
Tõsi, kui oma naine enam seksida ei tahtnud, siis esiti peksin pihku. Ja hiljem käisin prostituutide juures. Aga et ma oleks kellessegi veel armunud, seda polnud. Enne kui kohtusin Irjaga ja siis lõpetasin Ingridiga suhte päevapealt. Ja sain jälle peapesu, et nii ei tehta. Et esialgu tuleb käia läbi mõlemaga ja siis tasakesi uue juurde jääda. Umbes samamoodi nagu teeb või tegi Jaan Toots. Et vana naist ei tohi kohe maha jätta. Aga vat mina nii ei saa. Ma ei saa korraga mitme naisega sehkendada. Ma ei tea, millest see tuleb. Lihtsalt olen selline raske juhtum.
Aga samas, sellele ühele naisele tahan olla hea. Kõige parem mees maailmas.
Või äkki. Ma ei osanud seda Ingridilt küsida, aga nüüd mõtlen, et äkki hakkas Ingrid mind tõrjuma, kuna tahtis väga tütart. Aga meil sündisid ainult pojad. Ja kui Ingrid veel kuulis, et ka minu ema tahtis tütart ja tal sündisid samuti ainult pojad, ja ma veel nalja ka tegin, et meil võiks olla terve jalgpallivõistkond, siis võis ta ikka närvi minna küll. Sest tal oli kinnisidee saada tütar. Ingrid pidevalt rääkis, kuidas tema unistus on tütart riietada. Nii nagu ta oli oma nukkusid riietanud. Ingrid oli nukuvankriga veel 16 aastaselt Tõrva vahel ringi jalutanud. Ja kui mõni inimene tuli vastu, siis ta häbenes ja andis tavaliselt vankri mõne sõbranna kätte, kes oli noorem.
Ja kui ma nüüd hoolikalt järgi mõtlen, siis oli Peep Vainul tütar ja ka Sõõrumaal tütred. Et ehk tahtis Ingrid tütart kellegi teisega ja siis rõõmsalt minuga edasi elada. Aga millegipärast ta siis ei jäänud ära, kuigi seksis Vainuga ikka päris ohtralt. Nii nagu tuli välja Vainu meilidest, mis ta oli Ingridile saatnud. Seal oli ikka selline mesimagus jutt, et hoia ja keela. Ikka, et kuidas Vain mõtleb ainult Ingridi peale, nende ühiste hetkede peale. Kuidas talle väga meeldis üks Ingridi karudega pidžaama. Mulle tundus see jälk, sest Vainu naine ootas samal ajal last, ja oli siis väikse lapsega kodus. Kui Vain koos Ingridiga ringi šeikis.
Oleme Irjaga arutanud, et on päris naljakas, et seda Ingridi ja Vainu stoorit pole SLÕhtuleht lahti kirjutanud. See oleks nii magus jutt. Mõne teise kohta tehakse suur skandaal palju väiksemast asjast. Aga ilmselt siis lehed on Ingridiga solidaarsed. Samas, minu palju väiksematest asjadest on SLÕhtuleht teinud küll sääsest elevandi. Aga eks see siin elus nii on, et kõik on võrdsed, aga mõned võrdsemad. Need, kellel on rohkem tutvusi ja raha. Nii on see alati olnud ja on ka edaspidi. Ja see ongi ilmselt põhjus, mis ajab inimesi raha kokku ajama. Kuigi raha ei tee kedagi õnnelikuks, aga raha abil saab tutvusi ja tutvused annavad immuunsuse. Koledate ja hämarate tegude eest. Aga patused on kehtivate moraalireeglite järgi nagunii kõik, kas siis enda või oma vanemate pärast. Nö patused bai difoolt. Ja siis raha aitab vähemalt patusena enam-vähem normaalselt ära elada. Ja natsa rohkem pattugi teha ;) Seda laulu laulavad kõik vanemad oma lastele sünnist saati. Ja eks ta mõjub ka. Kuigi mingil hetkel avastatakse, et asi on hoopis vastupidine. Aga siis oled juba pasa sees ja oled ikka sunnitud talitama oma vanemate jutu järgi.
Aga miks ei võiks inimene olla õnnelik bai difoolt? Miks on vaja seda patu-jura igal võimalikul juhul peale suruda. Kas siis mõned asjad on halvad ainult seepärast, et on patused? Aru mai saa.
Mis Ingrid rääkis seksikate peo kohta
19. aprill 2007 23:23
Inno:
Kroonika üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on seksikate peod. Esimesed peod olid tõeliselt kuumad, kus oma Tauno Kangro tehtud kujud said kätte Erki Nool ja DJ Electra. Ja nad tõesti valiti ka Kroonika lugejate poolt seksikaimateks! Mina esimestel pidudel ei käinud, aga siit-sealt kuulsin, et oli kuum. Ja Ingrid nägi suurepärane välja!
Aga järgmised, sinna kuhu Ingrid mind kutsus, olid suht lahjad. Näiteks üks, kuskil Pirital keeglisaali peal, oli rahvast täitsa tühi. Kinni oli pandud suur saal, aga kohal oli vast paarkümmend inimest. Kuigi sinna saali oli oodatud mitusada. Üks, kes oli kohal, ja on ka hiljem olnud, oli Jüri Mõis oma kaasaga. Aga ta läks ka kähku minema. Ja Ingrid siis kirus ja tegi nägusid, et on ikka prominendid, ei suvatse kohale tulla. Mina soovitasin, et Kroonika võiks lõpetada üldse selle prominentide söötmise ja jootmise ning minna rahva sekka. Teha üks tuur ümber Eesti, kus siis saaks Kroonikat ka väiksemates kohtades tutvustada. Ja näidata ning rääkida inimestele, kuidas Kroonikat tehakse. Aga Ingrid kunagi selleni ei jõudnud. Ja nii jätkusid seksikate peod, kuhu järgnevatel aastatel tuli kohale üksikuid staare. Enamik olid meedia- ja reklaamiagentuuride töötajad ja muidu Kroonika äripartnerid. Ja Ingrid siis sai neile esineda, kuna tema oli alati õhtu juht. Ja kohal olid ka mõned valveprominendid, nagu Ingrid neid kutsus. Ehk siis Eve Kivi, Aivar Riisalu, Diana Klas, Marju Kuut, Erich Krieger, Merle Palmiste, Beatrice, Linnar Priimägi. Ja siis Kroonika enda töötajad.
Aga pull lugu oli selle seksikaima valimisega, sest tavaliselt valisid lugejad inimese, kes oli kas juba olnud seksikaim, või ei sobinud mingil põhjusel seksikaks. Ja siis valisid Kroonika töötajad ise seksikaima. Mitte just päris loosi teel, aga midagi sinnapoole, nagu Ingrid rääkis. Ta vahel küsis minu käest ka arvamust, et keda panna seksikaimaks, kui lugejad olid jälle mõne vale staari välja valinud. Vale staar oli näiteks selline, kellest oli teada, et ta peole ei tule. Näiteks nagu Carmen Kass. Sellist tegelast ei saanud valida. Tuli võtta selline, kes kohale tuleks. Aga nende kohale tulla tahtvate staaride hulk kuivas lõpuks päris kokku. Nii et tuli hakata valima selliseid, kes polnudki teab mis seksikad, küll aga piisavalt edevad, et end kohale vedada. Vahel tuli otsus alles seksikate peo eelõhtul, kuna polnud teada, kes täpselt saab kohale tulla ja auhinna vastu võtta. Päris kino oli seda kõrvalt jälgida. Ingrid oli siis alati hästi närvis, sest ka külalisi oli raske poele kohale meelitada. Tõsi, viimastel aastatel hakati kulutama rohkem raha ja valima peo jaoks sponsoreid, nagu näiteks Olympic kasiino. Kasiino tegi siis peokülalistele välja. Ja koos kasiinoga tegi Kroonika heategevust.
Sele heategevusega oli üldse pull lugu. Ühel õhtul tuli Ingrid koju, oli nagu tavaliselt tusane ja küsis, mida võiks Kroonikaga teha, mis suunas arendada. Mul tuli lambist mõte, et võiks panustada heategevusse, et see on pikas perspektiivis kõige efektiivsem. Olin välismaa ajakirjandust sirvides näinud, et heategevus aitab võita inimeste poolehoidu. Soovitasin siis seda Ingridile ja hopsti, oligi Kroonikal projekt olemas. Ja hakatigi lastekodusid toetama, nagu ma soovitasin.
Ja kuivõrd Ingrid võõrkeeli ei vallanud ning välismaist ajakirjandust ei lugenud, siis hoidsin teda pidevalt kursis mujal toimuvaga. Püüdsin talle alati osta välismaalt seltskonna-ajakirju, aga teda need eriti ei huvitanud. Ta alati irises, kui mõne välismaa ajakirja koju tellisin. Tema jaoks oli see puhas raharaiskamine. Kuna ta ei mõistnud lugeda. Ingridit huvitas rohkem see, et ma talle ideid annaksin, kuna ideid tal endal eriti polnud. Ideid, kuidas Kroonikat paremaks teha. Ja ka Kroonika töötajatel polnud mingeid ideid, nagu Ingrid rääkis. Ja päris huvitav oli jälgida üht Kahvli saadet, kus Ingrid ütles, et ideid saab ta välismaa ajakirjandusest. Me elasime siis juba lahus. Ja kui saatejuht Hannes Võrno küsis siis, et mis on viimased ideed, mis ta saanud on, siis Ingrid ütles, et ta pole pikka aega sirvinud välismaa ajakirjandust. Tegelikult, muidugi ta ise ei sirvinud midagi.
Kroonika üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on seksikate peod. Esimesed peod olid tõeliselt kuumad, kus oma Tauno Kangro tehtud kujud said kätte Erki Nool ja DJ Electra. Ja nad tõesti valiti ka Kroonika lugejate poolt seksikaimateks! Mina esimestel pidudel ei käinud, aga siit-sealt kuulsin, et oli kuum. Ja Ingrid nägi suurepärane välja!
Aga järgmised, sinna kuhu Ingrid mind kutsus, olid suht lahjad. Näiteks üks, kuskil Pirital keeglisaali peal, oli rahvast täitsa tühi. Kinni oli pandud suur saal, aga kohal oli vast paarkümmend inimest. Kuigi sinna saali oli oodatud mitusada. Üks, kes oli kohal, ja on ka hiljem olnud, oli Jüri Mõis oma kaasaga. Aga ta läks ka kähku minema. Ja Ingrid siis kirus ja tegi nägusid, et on ikka prominendid, ei suvatse kohale tulla. Mina soovitasin, et Kroonika võiks lõpetada üldse selle prominentide söötmise ja jootmise ning minna rahva sekka. Teha üks tuur ümber Eesti, kus siis saaks Kroonikat ka väiksemates kohtades tutvustada. Ja näidata ning rääkida inimestele, kuidas Kroonikat tehakse. Aga Ingrid kunagi selleni ei jõudnud. Ja nii jätkusid seksikate peod, kuhu järgnevatel aastatel tuli kohale üksikuid staare. Enamik olid meedia- ja reklaamiagentuuride töötajad ja muidu Kroonika äripartnerid. Ja Ingrid siis sai neile esineda, kuna tema oli alati õhtu juht. Ja kohal olid ka mõned valveprominendid, nagu Ingrid neid kutsus. Ehk siis Eve Kivi, Aivar Riisalu, Diana Klas, Marju Kuut, Erich Krieger, Merle Palmiste, Beatrice, Linnar Priimägi. Ja siis Kroonika enda töötajad.
Aga pull lugu oli selle seksikaima valimisega, sest tavaliselt valisid lugejad inimese, kes oli kas juba olnud seksikaim, või ei sobinud mingil põhjusel seksikaks. Ja siis valisid Kroonika töötajad ise seksikaima. Mitte just päris loosi teel, aga midagi sinnapoole, nagu Ingrid rääkis. Ta vahel küsis minu käest ka arvamust, et keda panna seksikaimaks, kui lugejad olid jälle mõne vale staari välja valinud. Vale staar oli näiteks selline, kellest oli teada, et ta peole ei tule. Näiteks nagu Carmen Kass. Sellist tegelast ei saanud valida. Tuli võtta selline, kes kohale tuleks. Aga nende kohale tulla tahtvate staaride hulk kuivas lõpuks päris kokku. Nii et tuli hakata valima selliseid, kes polnudki teab mis seksikad, küll aga piisavalt edevad, et end kohale vedada. Vahel tuli otsus alles seksikate peo eelõhtul, kuna polnud teada, kes täpselt saab kohale tulla ja auhinna vastu võtta. Päris kino oli seda kõrvalt jälgida. Ingrid oli siis alati hästi närvis, sest ka külalisi oli raske poele kohale meelitada. Tõsi, viimastel aastatel hakati kulutama rohkem raha ja valima peo jaoks sponsoreid, nagu näiteks Olympic kasiino. Kasiino tegi siis peokülalistele välja. Ja koos kasiinoga tegi Kroonika heategevust.
Sele heategevusega oli üldse pull lugu. Ühel õhtul tuli Ingrid koju, oli nagu tavaliselt tusane ja küsis, mida võiks Kroonikaga teha, mis suunas arendada. Mul tuli lambist mõte, et võiks panustada heategevusse, et see on pikas perspektiivis kõige efektiivsem. Olin välismaa ajakirjandust sirvides näinud, et heategevus aitab võita inimeste poolehoidu. Soovitasin siis seda Ingridile ja hopsti, oligi Kroonikal projekt olemas. Ja hakatigi lastekodusid toetama, nagu ma soovitasin.
Ja kuivõrd Ingrid võõrkeeli ei vallanud ning välismaist ajakirjandust ei lugenud, siis hoidsin teda pidevalt kursis mujal toimuvaga. Püüdsin talle alati osta välismaalt seltskonna-ajakirju, aga teda need eriti ei huvitanud. Ta alati irises, kui mõne välismaa ajakirja koju tellisin. Tema jaoks oli see puhas raharaiskamine. Kuna ta ei mõistnud lugeda. Ingridit huvitas rohkem see, et ma talle ideid annaksin, kuna ideid tal endal eriti polnud. Ideid, kuidas Kroonikat paremaks teha. Ja ka Kroonika töötajatel polnud mingeid ideid, nagu Ingrid rääkis. Ja päris huvitav oli jälgida üht Kahvli saadet, kus Ingrid ütles, et ideid saab ta välismaa ajakirjandusest. Me elasime siis juba lahus. Ja kui saatejuht Hannes Võrno küsis siis, et mis on viimased ideed, mis ta saanud on, siis Ingrid ütles, et ta pole pikka aega sirvinud välismaa ajakirjandust. Tegelikult, muidugi ta ise ei sirvinud midagi.
Mis Ingrid Sõõruka kohta rääkis
19. aprill 2007 23:03
Inno:
Mõned aastad tagasi rääkis Ingrid (see oli veidi enne seda, kui Sõõrukas oma uhket mersut Mihkel Kärmsele presenteeris), et temaga võttis ühendust Urmas Sõõrumaa. Ingrid oli muidugi väga liigutatud, et nii tähtis mees tahtis temaga suhteid luua. Oli ju Sõõrumaa abielus Kätlin Maraniga ja alles saanud Maraniga lapse. Aga siis järsku huvi Ingridi ja Kroonika vastu. Ingrid rääkis, et Sõõrumaa tahab investeerida meediasse ja et siis Ingrid hakkab Sõõrumaaga koos mingit väljaannet tegema. Siis jälle tahtis Sõõrumaa ise veidi ajakirjandust lähemalt uurida ja oli mõned päevad Kroonika peatoimetaja. Ja lõpuks kutsus Ingridi oma sõbra Koit Uusi sünnipäevale, kus, nagu Ingrid rääkis, oli Olari Taal vaadanud Ingridit ja Urmast kadeda pilguga. Ingrid rääkis, et oli Urmasega tantsu keerutanud ja üldse olevat Urmas olnud väga lahke. Ja nii šeikis Ingrid koos Urmasega mitu nädalat ringi.
Aga siis Sõõrumaal huvi ajakirjanduse vastu lahtus. Ingrid rääkis, et millegipärast oli Sõõrumaal lihtsalt vaja end heast küljest näidata. Ent veidi reklaamida. Aga Ingrid ei saanud aru, miks. Ingrid ootas Sõõrumaalt mingit konkreetset ettepanekut või pakkumist, aga seda ei tulnud. Ei tahtnud Sõõrumaa Ingridile raha anda. Ostis hoopis hunniku kortereid kokku, nagu nüüd selgub.
Ma, tõsi, unustasin küsida, kas Ingrid ka seksis Urmasega. See oleks vast olnud kogemus.
Mõned aastad tagasi rääkis Ingrid (see oli veidi enne seda, kui Sõõrukas oma uhket mersut Mihkel Kärmsele presenteeris), et temaga võttis ühendust Urmas Sõõrumaa. Ingrid oli muidugi väga liigutatud, et nii tähtis mees tahtis temaga suhteid luua. Oli ju Sõõrumaa abielus Kätlin Maraniga ja alles saanud Maraniga lapse. Aga siis järsku huvi Ingridi ja Kroonika vastu. Ingrid rääkis, et Sõõrumaa tahab investeerida meediasse ja et siis Ingrid hakkab Sõõrumaaga koos mingit väljaannet tegema. Siis jälle tahtis Sõõrumaa ise veidi ajakirjandust lähemalt uurida ja oli mõned päevad Kroonika peatoimetaja. Ja lõpuks kutsus Ingridi oma sõbra Koit Uusi sünnipäevale, kus, nagu Ingrid rääkis, oli Olari Taal vaadanud Ingridit ja Urmast kadeda pilguga. Ingrid rääkis, et oli Urmasega tantsu keerutanud ja üldse olevat Urmas olnud väga lahke. Ja nii šeikis Ingrid koos Urmasega mitu nädalat ringi.
Aga siis Sõõrumaal huvi ajakirjanduse vastu lahtus. Ingrid rääkis, et millegipärast oli Sõõrumaal lihtsalt vaja end heast küljest näidata. Ent veidi reklaamida. Aga Ingrid ei saanud aru, miks. Ingrid ootas Sõõrumaalt mingit konkreetset ettepanekut või pakkumist, aga seda ei tulnud. Ei tahtnud Sõõrumaa Ingridile raha anda. Ostis hoopis hunniku kortereid kokku, nagu nüüd selgub.
Ma, tõsi, unustasin küsida, kas Ingrid ka seksis Urmasega. See oleks vast olnud kogemus.
Tagasiside, Irja sissekandele
19. aprill 2007 22:00
Siin üks huvitav
tagasiside, seekord Irja sissekandega seoses:
Tere
Lugesin Teie sissekannet kohtunik Valeri Lõõniku kohta. Tegelikult on asi, selles, et Lõõnikul puudub üldse Kohtute seaduses nõutav haridus kohtunikuna töötamise kohta. Eelosundatud seaduse kohaselt nõutakse kohtunikult vähemalt (praegusele) magistritasemele vastavat AKADEEMILIST kõrgharidust ÕIGUSTEADUSE erialal. Lõõnik pole aga lõpetanud üldse mitte ülikooli vaid Moskva Siseministeeriumi Akadeemia, mida vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr. 120/2005 (Nõukogudeaegsete haridusdokumentide ja kvalifikatsioonide vastavusest) loetakse võrdseks praeguse RAKENDUSKÕRGHARIDUSEGA (analoogselt praeguse Sisekaitseakadeemiaga). Samuti ei loeta Siseministeeriumi haldusalas olevas miilitsakoolis/instituudis omandatud haridust praeguses tähenduses mitte juriidiliseks vaid politseiliseks hariduseks. Seega uurige välja, mis asjaoludel politseilise rakenduskõrgharidusega Lõõnik üldse kohtunikuks sai.
ML.
Tere
Lugesin Teie sissekannet kohtunik Valeri Lõõniku kohta. Tegelikult on asi, selles, et Lõõnikul puudub üldse Kohtute seaduses nõutav haridus kohtunikuna töötamise kohta. Eelosundatud seaduse kohaselt nõutakse kohtunikult vähemalt (praegusele) magistritasemele vastavat AKADEEMILIST kõrgharidust ÕIGUSTEADUSE erialal. Lõõnik pole aga lõpetanud üldse mitte ülikooli vaid Moskva Siseministeeriumi Akadeemia, mida vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr. 120/2005 (Nõukogudeaegsete haridusdokumentide ja kvalifikatsioonide vastavusest) loetakse võrdseks praeguse RAKENDUSKÕRGHARIDUSEGA (analoogselt praeguse Sisekaitseakadeemiaga). Samuti ei loeta Siseministeeriumi haldusalas olevas miilitsakoolis/instituudis omandatud haridust praeguses tähenduses mitte juriidiliseks vaid politseiliseks hariduseks. Seega uurige välja, mis asjaoludel politseilise rakenduskõrgharidusega Lõõnik üldse kohtunikuks sai.
ML.
Mis Ingrid rääkis Mart Juure kohta
19. aprill 2007 21:20
Inno:
Ingrid pole mart Juurega kunagi hästi läbi saanud. Ma ei saanudki aru, miks. Sest minu arust oli Juur tore inimene. Aga Ingridiga nad kohe ei klappinud.
Ingrid ühtelugu rääkis, kuidas Juur on üks hirmus inimene. Kogu aeg narrib teisi. Näiteks ei meeldinud Ingridile, et Juur kirjutas ta sisse Wremjasse, kus Ingridit kehastas näitleja Pille Pürg. Ingrid oli alati väga vihane, kui Wremjast jälle teda näidati. Siis ta tegi kodus lamenti ja karjus kõigi peale. Ja sõimas mind, et miks ma juba ei käsi Juurel seda asja ära lõpetada. Mulle oli see naljakas, mis Wremjast tuli, aga Ingrid ei naernud kunagi. Ja üldse ei näinud ma eriti Ingridit naermas. Kui ta naeris, siis alati kahjurõõmsalt, parastavalt, mitte kunagi südamest. Ja Wremja puhul oli ta pöörane, asi oli naljast kaugel. Ma siis lubasin Juurega rääkida.
Juur jälle narris Ingridit, sest Ingrid kirjutas Kroonikas tema abieluvälistest armusuhetest. Siis sellest, kelle kõigiga Juur last ootab.
Ükskord, kui sattusin Otepääl ühes kõrtsis Juurega kokku ja seletasin talle, et paluks minu nime enam Wremjas mitte kasutada. Juur lubas seda teha. Ja oligi nii, et enam Ingridit Wremjas ei näidatud ega kujutatud. Nüüd, tagantjärele mõtlen, et oleks võinud muidugi Ingridiga edasi lasta. Oleks kõvasti nalja saanud. Ehk oleks siis Ingridist ka parem inimene saanud.
Ingrid pole mart Juurega kunagi hästi läbi saanud. Ma ei saanudki aru, miks. Sest minu arust oli Juur tore inimene. Aga Ingridiga nad kohe ei klappinud.
Ingrid ühtelugu rääkis, kuidas Juur on üks hirmus inimene. Kogu aeg narrib teisi. Näiteks ei meeldinud Ingridile, et Juur kirjutas ta sisse Wremjasse, kus Ingridit kehastas näitleja Pille Pürg. Ingrid oli alati väga vihane, kui Wremjast jälle teda näidati. Siis ta tegi kodus lamenti ja karjus kõigi peale. Ja sõimas mind, et miks ma juba ei käsi Juurel seda asja ära lõpetada. Mulle oli see naljakas, mis Wremjast tuli, aga Ingrid ei naernud kunagi. Ja üldse ei näinud ma eriti Ingridit naermas. Kui ta naeris, siis alati kahjurõõmsalt, parastavalt, mitte kunagi südamest. Ja Wremja puhul oli ta pöörane, asi oli naljast kaugel. Ma siis lubasin Juurega rääkida.
Juur jälle narris Ingridit, sest Ingrid kirjutas Kroonikas tema abieluvälistest armusuhetest. Siis sellest, kelle kõigiga Juur last ootab.
Ükskord, kui sattusin Otepääl ühes kõrtsis Juurega kokku ja seletasin talle, et paluks minu nime enam Wremjas mitte kasutada. Juur lubas seda teha. Ja oligi nii, et enam Ingridit Wremjas ei näidatud ega kujutatud. Nüüd, tagantjärele mõtlen, et oleks võinud muidugi Ingridiga edasi lasta. Oleks kõvasti nalja saanud. Ehk oleks siis Ingridist ka parem inimene saanud.
Kuri anonüümne tagasiside polnudki Ingridilt
19. aprill 2007 18:39
vaid on keegi maakler
Karen Soosaar Võrust.
Link ühele tema müüdavale objektile on siin.
Tänan lugejaid, kes seda tähele panid, ja sellest teada andsid.
Inno
Link ühele tema müüdavale objektile on siin.
Tänan lugejaid, kes seda tähele panid, ja sellest teada andsid.
Inno
Lex est rex...
19. aprill 2007 16:26
... ehk kohtunike,
prokuröride ja advokaatide salapärane ilm
Irja:
Kõik kohtunikud on lollid. See ei ole õhust võetud steitment. Seda ütles mulle mu ametisseastumise esimesel päeval prokurör Kadri Väling, kui areldi uurisin, et mis värk seal kohtus siis ka toimub. Olin juba mõnedel istungitel käinud, mu osakonna juhataja Endla Ülviste oli mind kaasa võtnud ja ma olin ta kõrval istudes silmad ja kõrvad lahti hoidnud. Kõik olid kohtus kuidagi väga tõsised. Kohtunikud, advokaadid, prokurörid. Aga see paistis olevat tehtud tõsidus. Sest kui pärast istungit Liivalaia kohtumaja kohvikus kohvi jooma hakati, oli kõigil tõsidus unund ning algas lõbu. Ehk siis üks lõppematu klatsh ja tagarääkimine. Nii et ses suhtes pole lugupeetud õigusinimesed ajakirjanikest sugugi erinevad.
Enamik meist ei satu kunagi kohtumajja. Kohus on midagi suurt ja hirmuäratavat, eks? Ja sellest tahaks kohe kauge kaarega eemale hoida, nii jah? Kui te vaid teaksite, mis seal tegelikult toimub. Kohus on tegelikult samasugune turuplats nagu ajalehe toimetus. Kus käib äge kauplemine ning põhirõhk on isiklikel suhetel ehk siis sellel, kes on kelle sõps. Nägin seda ise aastatel 2000-2002, kui olin Tallinna Prokuratuuri abiprokurör. Kirjutan oma kogemustest, et pisutki kõigutada seda, mis on saanud sellisena püsida seepärast, et mitte keegi ei ole käinud seal sees ja kirjutanud sellest. Võib-olla muutub sest midagi, võib-olla ei. Igal juhul on garanteerit, et kui ükspäev peaks te postkasti potsatama kohtukutse, ei suhtu te sesse nii väga aupaklikult kui varem !
Niisiis – kohtunikud on lollid. Kui küsisin, et kas keegi kohtunikest ka tark on, vastas Kadri, et Märt Toming on. Märt Toming oli nimelt enne olnud prokurör ja sai seepärast prokuröridest ning nende raskest tööst ülihästi aru. Aga kõik teised olid täielikud tumbajumbad, ei jaganud nad midagi seadustest ega osanud teha otsust. Prokurörid pidid neid kogu aeg õpetama. Eriline tumbajumba oli prokuröride arust kohtunik Valeri Lõõnik, kel oli tavaks istungi ajal prokurörilt küsida, et kuule, mis me nüüd teeme. Kui ta ise päris hästi aru ei saanud, mis värk oli. Ja prokurör siis kannatlikult seletas talle. Mäletan, et olin ka ise ükskord säärane prokurör. See oli vist mu kolmas või neljas istung, kohtualused olid miskid korterivargad, kolmene punt. Ja üks neist siis vist muutis ütlusi või midagi. Ja Valeri Lõõnik kummardub mu poole ja sosistab: mis nüüd??? Ma olin äsja ülikoolipingist tulnud, kriminaalõigusest põnevil noor prokurör, kes polnud isegi kriminaalkohtuseadusi kaanest kaaneni läbi lugenud. Ma ei mäleta, mida ma kohtunikule vastasin. Igatahes oli mul sestpeale alati Lõõniku istungitel kõhe tunne. Mis siis, kui tema ei tea ja mina ka ei tea?
Lollide kohtunike hulka klassifitseerus prokuröride arvates ka Aime Ivanson, aga tema oli veel hullem kui Lõõnik, sest kui ta ei saanud asjast aru, siis ta läks hirmsasti närvi ja hakkas siblima nagu kanaema. Eriti närvi läks Ivanson siis, kui mõni inimene, kellele oli kutse saadetud, ei ilmunud kohtuistungile. Siis ta hakkas paaniliselt sellele inimesele helistama ja läks sest veel rohkem närvi. Minu arust oli see naljakas. Minu juhendaja Dilaila ütles, et kui vabariigi algusajul polnud kuskilt kohtunikke võtta, siis täideti osad ametipostid suva juristidega ja seepärast ongi olukord selline nagu ta on. Äkki oleks Aime Ivanson sobinud paremini kusagile aiandisse aednikuks või turule kurke müüma? Ma vaatasin teda, kui ta seal närvitses, muudkui oma kabineti ja saali vahet sõelus, ning mulle näis, et asjad kasvavad tal üle pea ja tal ei ole hea olla.
Helve Särgava, Linnakohtu respektinõudev esinaine, ei olnud prokuröride arust loll kohtunik. Särgava oli tark ja õiglane. Tema otsused olid alati põhjendatud. Mina mäletan Särgavast seda, et tal oli alati kulm kipras, nagu vaevaks teda mingi otsatu maailmamure.
Aga Katrin Puhkason! Tema oleksin ma peaaegu et unustanud, kuigi temast ja tema hajameelsusest rääkisid prokurörid kõige rohkem. Ükskord unustas Puhkason omale istungi ajaks suure karvase talvemütsi pähe ja küll prokuröridel oli siis naeru. Samuti ei seisnud tal midagi meeles. Ja ta oli üldse rohkem rabarbrikooki küpsetava vanaema kui kohtuniku moodi. Isegi kohtualused ei taibanud teda kohtunikuks pidada. Mäletan, et kord julges üks venelasest kohtualune Puhkasoni kohtumaja koridoris peatada ning pöördus tema poole sõnadega: izvinitje, sekretarsha? Mispeale Puhkason lausa lõugas: ja nje sekretarsha, ja sudjaa!!! Seda oli päris naljakas vaadata ja veel naljakam oli, kuidas solvatud kohtunik pärast talaari lehvides oma kabienti poole tuiskas.
Leo Kunman meenutas mulle me esimesel kohtumisel mitte väärikat kohtunikku, vaid pigem sellist mõnusat, äsja meevargil käinud karupoeg Puhhi. Prokuröridele ta üldiselt meeldis, kuna oskas õigel hetkel kildu visata ja oli muidu muheda olemisega. Lõõnik oli muidugi ka muhe ja viskas nalja, aga, nagu ma juba ütlesin, ta ei olnud eriti tark ega pälvinud seepärast prokurörkonna respekti.
Veel oli prokuröridel alatasa hambus kohtunik Alari Möldre. Mitte seepärast, et oleks olnud loll. Alari Möldre armastas nimelt väga kõva häälega rääkida, ütleme otse – karjuda. Ta paistis oma hääle kõla lausa nautivat. Sageli, kui kohtualune oli ülbe ega tahtnud kuidagi oma tegusid kahetseda, tegi Alari Möldre nii kõva häält, et kohtusaali seinad värisesid. Ja kohtualune oli sestpeale madalam kui muru. Respekt! Mulle Alari Möldre meeldis, ta oli sõbralik ja pakkus mulle ükskord enne istungit isegi kohvi. Samuti polnud ta kunagi kuri nagu näiteks Eha Popova, Violetta Kõvask ja Eda Murak. Ükskord, kui korraldati mingi prokuröride ja kohtunike ühiskoolitus, palusid Alari, Valeri ja Leo, kes teadsid, et ma olen luuletaja, et ma kirjutaks neist kõigist vemmalvärsi. Mul tuli kohe inspiratsioon, kuna koolitus oli väga igav, nagu muide enamus prokuröridele ja kohtunikele korraldatavaid koolitusi, ning kirjutasin esimese vemmalvärsi kohe Alari Möldrest. See jutustas sellest, kuidas kohtualusel vajub süda saapasäärde, kui Alari Möldre tema peale karjub. Andsin selle Alarile ja tal paistis selle üle väga hea meel olevat, igaljuhul ta ei karjunud minu peale, aga Leole ja Valerile ta seda luuletust ei näidanud, kuigi nood väga palusid. Ju ta siis nati häbenes.
Merle Parts oli kah üks siuke kohtunik, kes armastas karjuda. Samas, palun aru saada, kohtunike töö on väga stressirohke, nii et aeg-ajalt tekkivas vajaduses kellegi peale peale karjuda pole midagi imelikku. Merlel olid talaari all alati väga moekad riided seljas ning sageli olid tal jalas kõrge kontsa ja terava ninaga sukksaapad, nagu lady dominal (kes piitsutab mehi). Samuti olid Merlel alati väga hoolikalt punaseks värvitud pikad küüned ning puhevil vesinikblondid juuksed. Merlet prokuratuuris austati. Tema otsused olid samuti alati õiglased ja põhjendatud, nagu rääkisid prokurörid. Ka oli Merle väga karm. Mitte keegi polnud näinud teda südamest naermas või naeratamas, ka mina mitte. Mõtlesin, et no küllap on tal siis raske elu. Ükspäev visati Merlet kohtuistungil karguga. Ma olin sel istungil prokurör ja ühel hetkel läks seni rahulikult püsinud kohtualusel ilmselt silme eest mustaks, sest ta hakkas kohtunik Partsi sõimama ja viskas teda seejärel oma karguga. Päris naljakas oli vaadata, kuidas karm kohtunik Parts seepeale hirmunult, sekretär sabas, oma kabinetti pages. Ikkagi naine ju.
Aga siis need kõige-kõige kurjemad kohtunikud. Eha Popova oli kindlasti kõige kurjem. Teda kutsuti prokuratuuris suure nalja ja naeruga Poo-oopovaks. Ma ei teagi, miks, aga teati, et talle pidi tema nime selline väänutamine kõige rohkem närvidele käima. Ja noori prokuröre hoiatati tema eest umbes nagu väikseid lapsi hoiatatakse suure kurja hundi eest. Umbes nii, et oh sa vaesekene, sul on Popovaga istung, no siis sa küll kergelt ei pääse. Suur jutuaine oli Popova sõprus vandeadvokaat Andres Gorkiniga. Kord olid nad olnud sõbrad ja siis jälle tülis, aga põhiliselt ikka sõbrad. Igatahes räägiti, et kui Popova ja Gorkin on ühes asjas koos, siis saab Gorkini klient alati õiguse. Minu arust ei olnud see Popova nii hirmus midagi, ainult vene keeles rääkimist püüdis peale sundida, kuigi seadus ütleb, et kriminaalmenetluse keel on eesti keel. Kusjuures justnimelt SUNDIDA. Kui prokurör palus alandlikult tõlki, hakkas Popova tema peale koleda häälega karjuma. Ning istung peeti ikkagi maha vene keeles. See mulle Popova juures kohe üldse ei meeldinud.
Violetta Kõvask oli teine kohtunik, kes sundis prokuröridele peale vene keelt. Ta ise rääkis seda väga hästi, nagu Popova, nii et küllap seepärast. Kord kui kangekaelselt tõlki nõudsin, nähvas Kõvask ülbelt, et ei saa, räägid nii hästi kui oskad. Talle kohe meeldis end väga tähtsaks teha.
(jätkub)
Irja:
Kõik kohtunikud on lollid. See ei ole õhust võetud steitment. Seda ütles mulle mu ametisseastumise esimesel päeval prokurör Kadri Väling, kui areldi uurisin, et mis värk seal kohtus siis ka toimub. Olin juba mõnedel istungitel käinud, mu osakonna juhataja Endla Ülviste oli mind kaasa võtnud ja ma olin ta kõrval istudes silmad ja kõrvad lahti hoidnud. Kõik olid kohtus kuidagi väga tõsised. Kohtunikud, advokaadid, prokurörid. Aga see paistis olevat tehtud tõsidus. Sest kui pärast istungit Liivalaia kohtumaja kohvikus kohvi jooma hakati, oli kõigil tõsidus unund ning algas lõbu. Ehk siis üks lõppematu klatsh ja tagarääkimine. Nii et ses suhtes pole lugupeetud õigusinimesed ajakirjanikest sugugi erinevad.
Enamik meist ei satu kunagi kohtumajja. Kohus on midagi suurt ja hirmuäratavat, eks? Ja sellest tahaks kohe kauge kaarega eemale hoida, nii jah? Kui te vaid teaksite, mis seal tegelikult toimub. Kohus on tegelikult samasugune turuplats nagu ajalehe toimetus. Kus käib äge kauplemine ning põhirõhk on isiklikel suhetel ehk siis sellel, kes on kelle sõps. Nägin seda ise aastatel 2000-2002, kui olin Tallinna Prokuratuuri abiprokurör. Kirjutan oma kogemustest, et pisutki kõigutada seda, mis on saanud sellisena püsida seepärast, et mitte keegi ei ole käinud seal sees ja kirjutanud sellest. Võib-olla muutub sest midagi, võib-olla ei. Igal juhul on garanteerit, et kui ükspäev peaks te postkasti potsatama kohtukutse, ei suhtu te sesse nii väga aupaklikult kui varem !
Niisiis – kohtunikud on lollid. Kui küsisin, et kas keegi kohtunikest ka tark on, vastas Kadri, et Märt Toming on. Märt Toming oli nimelt enne olnud prokurör ja sai seepärast prokuröridest ning nende raskest tööst ülihästi aru. Aga kõik teised olid täielikud tumbajumbad, ei jaganud nad midagi seadustest ega osanud teha otsust. Prokurörid pidid neid kogu aeg õpetama. Eriline tumbajumba oli prokuröride arust kohtunik Valeri Lõõnik, kel oli tavaks istungi ajal prokurörilt küsida, et kuule, mis me nüüd teeme. Kui ta ise päris hästi aru ei saanud, mis värk oli. Ja prokurör siis kannatlikult seletas talle. Mäletan, et olin ka ise ükskord säärane prokurör. See oli vist mu kolmas või neljas istung, kohtualused olid miskid korterivargad, kolmene punt. Ja üks neist siis vist muutis ütlusi või midagi. Ja Valeri Lõõnik kummardub mu poole ja sosistab: mis nüüd??? Ma olin äsja ülikoolipingist tulnud, kriminaalõigusest põnevil noor prokurör, kes polnud isegi kriminaalkohtuseadusi kaanest kaaneni läbi lugenud. Ma ei mäleta, mida ma kohtunikule vastasin. Igatahes oli mul sestpeale alati Lõõniku istungitel kõhe tunne. Mis siis, kui tema ei tea ja mina ka ei tea?
Lollide kohtunike hulka klassifitseerus prokuröride arvates ka Aime Ivanson, aga tema oli veel hullem kui Lõõnik, sest kui ta ei saanud asjast aru, siis ta läks hirmsasti närvi ja hakkas siblima nagu kanaema. Eriti närvi läks Ivanson siis, kui mõni inimene, kellele oli kutse saadetud, ei ilmunud kohtuistungile. Siis ta hakkas paaniliselt sellele inimesele helistama ja läks sest veel rohkem närvi. Minu arust oli see naljakas. Minu juhendaja Dilaila ütles, et kui vabariigi algusajul polnud kuskilt kohtunikke võtta, siis täideti osad ametipostid suva juristidega ja seepärast ongi olukord selline nagu ta on. Äkki oleks Aime Ivanson sobinud paremini kusagile aiandisse aednikuks või turule kurke müüma? Ma vaatasin teda, kui ta seal närvitses, muudkui oma kabineti ja saali vahet sõelus, ning mulle näis, et asjad kasvavad tal üle pea ja tal ei ole hea olla.
Helve Särgava, Linnakohtu respektinõudev esinaine, ei olnud prokuröride arust loll kohtunik. Särgava oli tark ja õiglane. Tema otsused olid alati põhjendatud. Mina mäletan Särgavast seda, et tal oli alati kulm kipras, nagu vaevaks teda mingi otsatu maailmamure.
Aga Katrin Puhkason! Tema oleksin ma peaaegu et unustanud, kuigi temast ja tema hajameelsusest rääkisid prokurörid kõige rohkem. Ükskord unustas Puhkason omale istungi ajaks suure karvase talvemütsi pähe ja küll prokuröridel oli siis naeru. Samuti ei seisnud tal midagi meeles. Ja ta oli üldse rohkem rabarbrikooki küpsetava vanaema kui kohtuniku moodi. Isegi kohtualused ei taibanud teda kohtunikuks pidada. Mäletan, et kord julges üks venelasest kohtualune Puhkasoni kohtumaja koridoris peatada ning pöördus tema poole sõnadega: izvinitje, sekretarsha? Mispeale Puhkason lausa lõugas: ja nje sekretarsha, ja sudjaa!!! Seda oli päris naljakas vaadata ja veel naljakam oli, kuidas solvatud kohtunik pärast talaari lehvides oma kabienti poole tuiskas.
Leo Kunman meenutas mulle me esimesel kohtumisel mitte väärikat kohtunikku, vaid pigem sellist mõnusat, äsja meevargil käinud karupoeg Puhhi. Prokuröridele ta üldiselt meeldis, kuna oskas õigel hetkel kildu visata ja oli muidu muheda olemisega. Lõõnik oli muidugi ka muhe ja viskas nalja, aga, nagu ma juba ütlesin, ta ei olnud eriti tark ega pälvinud seepärast prokurörkonna respekti.
Veel oli prokuröridel alatasa hambus kohtunik Alari Möldre. Mitte seepärast, et oleks olnud loll. Alari Möldre armastas nimelt väga kõva häälega rääkida, ütleme otse – karjuda. Ta paistis oma hääle kõla lausa nautivat. Sageli, kui kohtualune oli ülbe ega tahtnud kuidagi oma tegusid kahetseda, tegi Alari Möldre nii kõva häält, et kohtusaali seinad värisesid. Ja kohtualune oli sestpeale madalam kui muru. Respekt! Mulle Alari Möldre meeldis, ta oli sõbralik ja pakkus mulle ükskord enne istungit isegi kohvi. Samuti polnud ta kunagi kuri nagu näiteks Eha Popova, Violetta Kõvask ja Eda Murak. Ükskord, kui korraldati mingi prokuröride ja kohtunike ühiskoolitus, palusid Alari, Valeri ja Leo, kes teadsid, et ma olen luuletaja, et ma kirjutaks neist kõigist vemmalvärsi. Mul tuli kohe inspiratsioon, kuna koolitus oli väga igav, nagu muide enamus prokuröridele ja kohtunikele korraldatavaid koolitusi, ning kirjutasin esimese vemmalvärsi kohe Alari Möldrest. See jutustas sellest, kuidas kohtualusel vajub süda saapasäärde, kui Alari Möldre tema peale karjub. Andsin selle Alarile ja tal paistis selle üle väga hea meel olevat, igaljuhul ta ei karjunud minu peale, aga Leole ja Valerile ta seda luuletust ei näidanud, kuigi nood väga palusid. Ju ta siis nati häbenes.
Merle Parts oli kah üks siuke kohtunik, kes armastas karjuda. Samas, palun aru saada, kohtunike töö on väga stressirohke, nii et aeg-ajalt tekkivas vajaduses kellegi peale peale karjuda pole midagi imelikku. Merlel olid talaari all alati väga moekad riided seljas ning sageli olid tal jalas kõrge kontsa ja terava ninaga sukksaapad, nagu lady dominal (kes piitsutab mehi). Samuti olid Merlel alati väga hoolikalt punaseks värvitud pikad küüned ning puhevil vesinikblondid juuksed. Merlet prokuratuuris austati. Tema otsused olid samuti alati õiglased ja põhjendatud, nagu rääkisid prokurörid. Ka oli Merle väga karm. Mitte keegi polnud näinud teda südamest naermas või naeratamas, ka mina mitte. Mõtlesin, et no küllap on tal siis raske elu. Ükspäev visati Merlet kohtuistungil karguga. Ma olin sel istungil prokurör ja ühel hetkel läks seni rahulikult püsinud kohtualusel ilmselt silme eest mustaks, sest ta hakkas kohtunik Partsi sõimama ja viskas teda seejärel oma karguga. Päris naljakas oli vaadata, kuidas karm kohtunik Parts seepeale hirmunult, sekretär sabas, oma kabinetti pages. Ikkagi naine ju.
Aga siis need kõige-kõige kurjemad kohtunikud. Eha Popova oli kindlasti kõige kurjem. Teda kutsuti prokuratuuris suure nalja ja naeruga Poo-oopovaks. Ma ei teagi, miks, aga teati, et talle pidi tema nime selline väänutamine kõige rohkem närvidele käima. Ja noori prokuröre hoiatati tema eest umbes nagu väikseid lapsi hoiatatakse suure kurja hundi eest. Umbes nii, et oh sa vaesekene, sul on Popovaga istung, no siis sa küll kergelt ei pääse. Suur jutuaine oli Popova sõprus vandeadvokaat Andres Gorkiniga. Kord olid nad olnud sõbrad ja siis jälle tülis, aga põhiliselt ikka sõbrad. Igatahes räägiti, et kui Popova ja Gorkin on ühes asjas koos, siis saab Gorkini klient alati õiguse. Minu arust ei olnud see Popova nii hirmus midagi, ainult vene keeles rääkimist püüdis peale sundida, kuigi seadus ütleb, et kriminaalmenetluse keel on eesti keel. Kusjuures justnimelt SUNDIDA. Kui prokurör palus alandlikult tõlki, hakkas Popova tema peale koleda häälega karjuma. Ning istung peeti ikkagi maha vene keeles. See mulle Popova juures kohe üldse ei meeldinud.
Violetta Kõvask oli teine kohtunik, kes sundis prokuröridele peale vene keelt. Ta ise rääkis seda väga hästi, nagu Popova, nii et küllap seepärast. Kord kui kangekaelselt tõlki nõudsin, nähvas Kõvask ülbelt, et ei saa, räägid nii hästi kui oskad. Talle kohe meeldis end väga tähtsaks teha.
(jätkub)
Mis Ingrid veel rääkis, vol 6
19. aprill 2007 08:42
Inno:
Ingrid armastas eriti taga rääkida teisi ajakirjanikke. Klatšida siis. Näiteks Postimehe endine peatoimetaja Marko Mihkelson, kes Ingridi väitel eriti midagi ajakirjandusest ei jaganud ja oma karjääri lõpus istus lihtsalt oma kabinetis, nii et nina ka välja ei pistnud. Aga tal polnud Ingridi jutu järgi vaja midagi teha, sest ta leidis omale ühe rikka ameeriklannast naise, kes kõik kinni plekkis. Ostis Markole Toyota Land Cruiseri, uhke maja Meriväljale. Siis andis raha, nii et Marko suples selles. Ja nii leidis Marko omale uue hobi, poliitika. Naine asutas isegi mingi instituudi, Venemaa uuringute alal, mida Marko hakkas vedama.
Järgmine Postimehe toimetaja Urmas Klaas oli Ingridi sõnul samamoodi selline, kes hea lehe tegemisest tuhkagi ei jaganud. Oli samas selline pehmeke, mis töötajatele meeldis. Inimesena Klaas Ingridile meeldis. Sest Klaas oskas, eriti naistega, head juttu rääkida. Aga lõpuks ei olnud Klaas enam Kadastikule meeldinud ning Kadastik vahetas Klaasi välja. Töötajad polnud ka enam Klaasiga eriti lõpuks rahul, rääkis Ingrid.
Siis vahepeal tuli Postimehhe toimetajaks Tarmu Tammerk, kes oli Ingridi jutu järgi kohe haigeks jäänud. Tammerk oli toimetuses peaagu nutnud, sest keegi ei kuulanud teda. Ja ei saanudki temast mingit asja. Ei ilmunudki Tammerk enam tööle, nii et Kadastik pidi ise mõnda aega ka avalikult peatoimetaja olema.
Ja praegune Postimehe toimetaja Merit Kopli on Ingridi sõnul samuti suht nõrk ajakirjanduses. Ei jaga suurt midagi. Küsisin siis Ingridilt, et miks pannakse selliseid tegelasi Postimehe peatoimetajaks, kes suurt miskit ei jaga, ei osanud Ingrid midagi tarka öelda. Sest kõik paremad tegijad, kes on end Postimehes üles töötanud, on Postimehest lahkunud nagu Toomas Mattson, Enno Tammer, Kalle Muuli. Ok, Muuli on tagasi, aga arvamustoimetuses, kust ta välja ei paista. Lahkus ka Toomas Sildam, kes vahepeal lootusrikkalt Postimehhe tööle võeti.
Ma siis küsisin Ingridilt, et miks teda ei panda, ja Ingrid vastas, et teda on rohkem vaja Kroonika peatoimetaja koha peal. Sest Kroonika toob palju rohkem sisse raha. No ja tõesti, mis seal imestada, parematel päevadel teenis Kroonika miljon krooni kasumit aastas töötaja kohta. See on nagu investeerimispankades. Samas olid Kroonika töötajad näruste 10 000 krooniste palkade peal. Osa jooksis sestap Kroonikast minema.. Aga Ingrid rääkis, et tema enda palk on üle 30 000 krooni ja ta küsis palka pidevalt Ain Lausmaa käest juurde. Ja Lausmaa oli siis tõstnud ka kogu aeg tema palka.
Aga teistel ei tahtnud Ingrid eriti palka tõsta, see on siis oma töötajatel. Sest tal oli oma palgaeelarve, mida ei saanud ületada. Ja tihti küsis Ingrid minu käest, et kas peaks näiteks tõstma Stella K. Wadowski palga 8000 krooni pealt 10 000 krooni peale. Ma siis ütlesin, et muidugi, ja samas imestasin, et Stella, Kroonika tippajakirjanik nii vähe saab, sest näiteks Äripäevas teenisid parimad ajakirjanikud juba üle 15 000 krooni. Aga Ingrid ütles, et poliitika on selline, et ei saa palju maksta.
Ma Ingridi käest küsisin ka, et kas vastab tõele, et Postimehel pole tugevat peatoimetajat, kuna Kadastik ei salli enda kõrval tugevaid inimesi, aga Ingrid ei osanud seepeale midagi öelda. Küll ütles ta, et Päevalehe endine juht Priit Hõbemägi oli Postimehe omanikule Schibstedile kirja saatnud. Kus siis reklaaminud ennast, laitnud Postimeest ja kirjutanud, et tema sobiks kõige paremini Postimehe peatoimetaja kohale. Seda ei tea, kas Hõbemägi tegi seda tegelikust huvist, või tahtis Luige käest palka juurde kaubelda, et justkui tehti konkureeriv pakkumine, aga igal juhul naeris Kadastik pärast Hõbemäe välja. See kiri oli Schibstedist lõpuks Kadastiku kätte jõudnud, viimane siis käis, näitas seda kirja teistele, ja itsitas.
NB! Täienduseks niipalju, et Hõbemägi ütles, et miskit sellist pole olnud. Ta pole kuhugi kirja saatnud. Tegemist olevat väljamõeldisega.
Ingrid rääkis veel, et teda on Kroonika ära tüüdanud. Aga miskit paremat polnud kellelgi ka pakkuda. Ingrid osales mõne uue ajakirja peatoimetaja konkursil ka, aga enamasti olid seal palgamäärad kuskil 15 000 krooni kuus, mis Ingridile ei sobinud. Samuti oli Ingridil raske konkureerida, kuna ta ei valdanud inglise keelt ja tõtt-öelda hästi mitte ühtegi võõrkeelt. Nii et tal oli raskusi välismaalastega suhtlemisel. Pakkusin siis Ingridile, et asutame oma väljaande, aga ta oli ka selle vastu, kuna siis oleksime sissetulekutes kõvasti kaotanud. Vahel rääkis Ingrid, et tahab kirjutada raamatut. Näiteks mõnda autobiograafiat. Ta isegi ostis koju mõned autobiograafiad. Aga sellega kõik piirdus. Ja ega kõrvalt poleks jaksanud ka. Ütlesin Ingridile pidevalt, et parem tegelegu Kroonikaga, sest ajakiri läheb iga numbriga järjest igavamaks. Et Kroonika loetavust oleks võimalik tõsta 300 000ni. Aga Ingrid ütles, et sellise kambaga nagu tal seal on, pole võimalik paremat ajakirja teha. Ja paremaid ajakirjanikke polnud kah võimalik palgata, sest eelarve ei võimaldanud. Mingil hetkel ajakirjanike palgad turul tõesti külmusid. Juhtivate väljaannete juhid ja omanikud olid ilmselt kuskil kokku leppinud summa, millest enam ajakirjanikele ei makstud. Ja see pärssis Kroonika suguste kiiresti arenevate väljaannete arengut.
Ingrid armastas eriti taga rääkida teisi ajakirjanikke. Klatšida siis. Näiteks Postimehe endine peatoimetaja Marko Mihkelson, kes Ingridi väitel eriti midagi ajakirjandusest ei jaganud ja oma karjääri lõpus istus lihtsalt oma kabinetis, nii et nina ka välja ei pistnud. Aga tal polnud Ingridi jutu järgi vaja midagi teha, sest ta leidis omale ühe rikka ameeriklannast naise, kes kõik kinni plekkis. Ostis Markole Toyota Land Cruiseri, uhke maja Meriväljale. Siis andis raha, nii et Marko suples selles. Ja nii leidis Marko omale uue hobi, poliitika. Naine asutas isegi mingi instituudi, Venemaa uuringute alal, mida Marko hakkas vedama.
Järgmine Postimehe toimetaja Urmas Klaas oli Ingridi sõnul samamoodi selline, kes hea lehe tegemisest tuhkagi ei jaganud. Oli samas selline pehmeke, mis töötajatele meeldis. Inimesena Klaas Ingridile meeldis. Sest Klaas oskas, eriti naistega, head juttu rääkida. Aga lõpuks ei olnud Klaas enam Kadastikule meeldinud ning Kadastik vahetas Klaasi välja. Töötajad polnud ka enam Klaasiga eriti lõpuks rahul, rääkis Ingrid.
Siis vahepeal tuli Postimehhe toimetajaks Tarmu Tammerk, kes oli Ingridi jutu järgi kohe haigeks jäänud. Tammerk oli toimetuses peaagu nutnud, sest keegi ei kuulanud teda. Ja ei saanudki temast mingit asja. Ei ilmunudki Tammerk enam tööle, nii et Kadastik pidi ise mõnda aega ka avalikult peatoimetaja olema.
Ja praegune Postimehe toimetaja Merit Kopli on Ingridi sõnul samuti suht nõrk ajakirjanduses. Ei jaga suurt midagi. Küsisin siis Ingridilt, et miks pannakse selliseid tegelasi Postimehe peatoimetajaks, kes suurt miskit ei jaga, ei osanud Ingrid midagi tarka öelda. Sest kõik paremad tegijad, kes on end Postimehes üles töötanud, on Postimehest lahkunud nagu Toomas Mattson, Enno Tammer, Kalle Muuli. Ok, Muuli on tagasi, aga arvamustoimetuses, kust ta välja ei paista. Lahkus ka Toomas Sildam, kes vahepeal lootusrikkalt Postimehhe tööle võeti.
Ma siis küsisin Ingridilt, et miks teda ei panda, ja Ingrid vastas, et teda on rohkem vaja Kroonika peatoimetaja koha peal. Sest Kroonika toob palju rohkem sisse raha. No ja tõesti, mis seal imestada, parematel päevadel teenis Kroonika miljon krooni kasumit aastas töötaja kohta. See on nagu investeerimispankades. Samas olid Kroonika töötajad näruste 10 000 krooniste palkade peal. Osa jooksis sestap Kroonikast minema.. Aga Ingrid rääkis, et tema enda palk on üle 30 000 krooni ja ta küsis palka pidevalt Ain Lausmaa käest juurde. Ja Lausmaa oli siis tõstnud ka kogu aeg tema palka.
Aga teistel ei tahtnud Ingrid eriti palka tõsta, see on siis oma töötajatel. Sest tal oli oma palgaeelarve, mida ei saanud ületada. Ja tihti küsis Ingrid minu käest, et kas peaks näiteks tõstma Stella K. Wadowski palga 8000 krooni pealt 10 000 krooni peale. Ma siis ütlesin, et muidugi, ja samas imestasin, et Stella, Kroonika tippajakirjanik nii vähe saab, sest näiteks Äripäevas teenisid parimad ajakirjanikud juba üle 15 000 krooni. Aga Ingrid ütles, et poliitika on selline, et ei saa palju maksta.
Ma Ingridi käest küsisin ka, et kas vastab tõele, et Postimehel pole tugevat peatoimetajat, kuna Kadastik ei salli enda kõrval tugevaid inimesi, aga Ingrid ei osanud seepeale midagi öelda. Küll ütles ta, et Päevalehe endine juht Priit Hõbemägi oli Postimehe omanikule Schibstedile kirja saatnud. Kus siis reklaaminud ennast, laitnud Postimeest ja kirjutanud, et tema sobiks kõige paremini Postimehe peatoimetaja kohale. Seda ei tea, kas Hõbemägi tegi seda tegelikust huvist, või tahtis Luige käest palka juurde kaubelda, et justkui tehti konkureeriv pakkumine, aga igal juhul naeris Kadastik pärast Hõbemäe välja. See kiri oli Schibstedist lõpuks Kadastiku kätte jõudnud, viimane siis käis, näitas seda kirja teistele, ja itsitas.
NB! Täienduseks niipalju, et Hõbemägi ütles, et miskit sellist pole olnud. Ta pole kuhugi kirja saatnud. Tegemist olevat väljamõeldisega.
Ingrid rääkis veel, et teda on Kroonika ära tüüdanud. Aga miskit paremat polnud kellelgi ka pakkuda. Ingrid osales mõne uue ajakirja peatoimetaja konkursil ka, aga enamasti olid seal palgamäärad kuskil 15 000 krooni kuus, mis Ingridile ei sobinud. Samuti oli Ingridil raske konkureerida, kuna ta ei valdanud inglise keelt ja tõtt-öelda hästi mitte ühtegi võõrkeelt. Nii et tal oli raskusi välismaalastega suhtlemisel. Pakkusin siis Ingridile, et asutame oma väljaande, aga ta oli ka selle vastu, kuna siis oleksime sissetulekutes kõvasti kaotanud. Vahel rääkis Ingrid, et tahab kirjutada raamatut. Näiteks mõnda autobiograafiat. Ta isegi ostis koju mõned autobiograafiad. Aga sellega kõik piirdus. Ja ega kõrvalt poleks jaksanud ka. Ütlesin Ingridile pidevalt, et parem tegelegu Kroonikaga, sest ajakiri läheb iga numbriga järjest igavamaks. Et Kroonika loetavust oleks võimalik tõsta 300 000ni. Aga Ingrid ütles, et sellise kambaga nagu tal seal on, pole võimalik paremat ajakirja teha. Ja paremaid ajakirjanikke polnud kah võimalik palgata, sest eelarve ei võimaldanud. Mingil hetkel ajakirjanike palgad turul tõesti külmusid. Juhtivate väljaannete juhid ja omanikud olid ilmselt kuskil kokku leppinud summa, millest enam ajakirjanikele ei makstud. Ja see pärssis Kroonika suguste kiiresti arenevate väljaannete arengut.
Ja veel üks tagasiside
19. aprill 2007 00:28
Ja siin veel üks kuri
tagasiside, mis ilmselt ei pärine Ingridilt:
Näen teid aegajalt vastu jalutamas ning uue ja ilusa armastuse vastu pole mul (ega kellelgi) midagi. Aga see, kui päevade kaupa avalikus ruumis klatshi ja tagarääkimisega tegeleda, hakkab vastu küll. Muidugi ei pea ma seda lugema, tahtsin lihtsalt mainida, et kuri tagasiside ei pruukinud tulla Ingridilt. Kui te veel tähele pole pannud, siis üsna mitmetele inimestele ei meeldi avalik laim ja sõim.
Näen teid aegajalt vastu jalutamas ning uue ja ilusa armastuse vastu pole mul (ega kellelgi) midagi. Aga see, kui päevade kaupa avalikus ruumis klatshi ja tagarääkimisega tegeleda, hakkab vastu küll. Muidugi ei pea ma seda lugema, tahtsin lihtsalt mainida, et kuri tagasiside ei pruukinud tulla Ingridilt. Kui te veel tähele pole pannud, siis üsna mitmetele inimestele ei meeldi avalik laim ja sõim.
Mis Ingrid veel rääkis, vol 5
19. aprill 2007 00:21
Inno:
Nagu lubasin, ja paljude blogilugejate soovil kirjutan siis tüdrukute klubi kuuendast liikmest, see on vandeadvokaat Terje Eipre.
Ingrid on Terje kohta ikka igasugu põnevaid lugusid jutustanud. Aga alustan algusest. Kõigepealt sellest, et Terje on Ingridi akadeemiline ema. Seal korporatsioonis Amicitia. Ja seetõttu oli Ingrid Terje suhtes alati lugupidav, vähemasti avalikkuse ees. Aga seljataga ta muudkui kirus Terjet. Et esiteks on Terjel figuur käest ära läinud. Näeb välja nagu vana mammi. Ja teiseks ei tahtvat Terje üldse oma tütrega tegeleda. Et sokutab last kogu aeg ära, küll mehe vanematele, küll sõbrannade juurde. Ja üldse olevat Terje väga tüütu, kogu aeg tahab kokku saada ja juttu ajada.
Ja laps olevat Terjel selline, et üldse ei seltsi teistega. Kohu aeg teeb teistele haiget. Ka teised sõbrannad olevat Ingridile kurtnud, et Terje laps on vägivaldne. Ja Terjel ei jää muud üle, kui last ära sokutada. Näiteks reiside ajal on Terjel ja mehel kaasas mehe vanemad, kes siis tegelevad lapsega, kui Terje koos mehega käib sukeldumas. Ingrid rääkis, et Terje käib mitmel korral aastas soojal maal puhkamas, muu hulgas sukeldumas. Ja Ingrid küsis, miks meie ei käi kuskil. Mina siis ütlesin, et pole raha. Ja Ingrid nähvas, et näh, selline sa oledki, üldse raha pole. Ma siis ütlesin, et mis sa minuga jändad, otsi omale teine mees. Ingrid ei öelnud tavaliselt seepeale esiotsa midagi. Aga kui võimalus avanes, siis nähvas. Või alandas. Tundub uskumatu, aga nii see oli.
Ingrid rääkis, et Terje olevat ka oma meest taga kirunud. Et tal on mehega igav. Seetõttu kutsus ta enda juurde koju alati palju külalisi. Ja mees siis passis sel ajal kuskil kõrvaltoas. Või oli saunas, sel ajal kui naised elutoas mõnusalt jutustasid. Terje isegi ostis Ingridi jutu järgi maja sellise uhke, Nõmmele, et saaks külalisi võõrustada. Seal oli suur mullivann, kus siis tüdrukute klubi liikmed said sulistada. Ja Terje olevat olnud kogu aeg selle vastu, et naised lapsi kaasa võtavad. Näiteks Esteril olevat olnud kohe päris häda, sest mees ei saanud tal kunagi lapsi hoida ja seetõttu ei saanud ta alati tüdrukute klubi koosolekutel osaleda. Mina olin alati nõus lapsi hoidma, kui ma just välismaal ei olnud. Seetõttu sai Ingrid mõnusalt sõbrannadega juttu puhuda, nii kui vaid tahtis. Ja Ingrid oli vahel ära varajaste hommikutundideni. Vahel läksid naised pärast koosolekut veel kuhugi linna peale pidutsema.
Ingrid rääkis, kuidas Terjel on hullult raha. Nii et ta ostab kunsti kokku oksjonitelt. Ja muidu ka. Hulgi. Ta pidavat pankrotihaldurina hästi teenima. Sest teda määravad kohtunikud, kes saavad Terjega hästi läbi. Tutvused või nii. Ja siis Terjel on hea teenistus ja ostab kunsti kokku. Nii et seintele ei mahu maalid enam äragi.
Ingrid rääkis, et Terjel on kodus kõik viimase peal. Käib koduteenija ja aednik. Ja sisustus muudkui vahetub. Näiteks tellis Terje omale ühe 30 000 krooni maksva Ameerika diivani. Ja Ingrid tahtis ka sellist saada, maksku mis maksab. Sest kehvema diivani peal on häbi oma külalisi võõrustada. Ja siis hakkas Ingrid ka kunsti kokku ostma. Aga raha tal eriti polnud. Aga ta sai kaubale Epp-Maria Kokamäega ja Kokamägi müüs talle kolm-neli tööd soodushinnaga. Urve Palo olevat ka Kokamäge ostnud, aga palju kõrgemate hindadega. Nii-öelda täishinnaga siis.
Nagu lubasin, ja paljude blogilugejate soovil kirjutan siis tüdrukute klubi kuuendast liikmest, see on vandeadvokaat Terje Eipre.
Ingrid on Terje kohta ikka igasugu põnevaid lugusid jutustanud. Aga alustan algusest. Kõigepealt sellest, et Terje on Ingridi akadeemiline ema. Seal korporatsioonis Amicitia. Ja seetõttu oli Ingrid Terje suhtes alati lugupidav, vähemasti avalikkuse ees. Aga seljataga ta muudkui kirus Terjet. Et esiteks on Terjel figuur käest ära läinud. Näeb välja nagu vana mammi. Ja teiseks ei tahtvat Terje üldse oma tütrega tegeleda. Et sokutab last kogu aeg ära, küll mehe vanematele, küll sõbrannade juurde. Ja üldse olevat Terje väga tüütu, kogu aeg tahab kokku saada ja juttu ajada.
Ja laps olevat Terjel selline, et üldse ei seltsi teistega. Kohu aeg teeb teistele haiget. Ka teised sõbrannad olevat Ingridile kurtnud, et Terje laps on vägivaldne. Ja Terjel ei jää muud üle, kui last ära sokutada. Näiteks reiside ajal on Terjel ja mehel kaasas mehe vanemad, kes siis tegelevad lapsega, kui Terje koos mehega käib sukeldumas. Ingrid rääkis, et Terje käib mitmel korral aastas soojal maal puhkamas, muu hulgas sukeldumas. Ja Ingrid küsis, miks meie ei käi kuskil. Mina siis ütlesin, et pole raha. Ja Ingrid nähvas, et näh, selline sa oledki, üldse raha pole. Ma siis ütlesin, et mis sa minuga jändad, otsi omale teine mees. Ingrid ei öelnud tavaliselt seepeale esiotsa midagi. Aga kui võimalus avanes, siis nähvas. Või alandas. Tundub uskumatu, aga nii see oli.
Ingrid rääkis, et Terje olevat ka oma meest taga kirunud. Et tal on mehega igav. Seetõttu kutsus ta enda juurde koju alati palju külalisi. Ja mees siis passis sel ajal kuskil kõrvaltoas. Või oli saunas, sel ajal kui naised elutoas mõnusalt jutustasid. Terje isegi ostis Ingridi jutu järgi maja sellise uhke, Nõmmele, et saaks külalisi võõrustada. Seal oli suur mullivann, kus siis tüdrukute klubi liikmed said sulistada. Ja Terje olevat olnud kogu aeg selle vastu, et naised lapsi kaasa võtavad. Näiteks Esteril olevat olnud kohe päris häda, sest mees ei saanud tal kunagi lapsi hoida ja seetõttu ei saanud ta alati tüdrukute klubi koosolekutel osaleda. Mina olin alati nõus lapsi hoidma, kui ma just välismaal ei olnud. Seetõttu sai Ingrid mõnusalt sõbrannadega juttu puhuda, nii kui vaid tahtis. Ja Ingrid oli vahel ära varajaste hommikutundideni. Vahel läksid naised pärast koosolekut veel kuhugi linna peale pidutsema.
Ingrid rääkis, kuidas Terjel on hullult raha. Nii et ta ostab kunsti kokku oksjonitelt. Ja muidu ka. Hulgi. Ta pidavat pankrotihaldurina hästi teenima. Sest teda määravad kohtunikud, kes saavad Terjega hästi läbi. Tutvused või nii. Ja siis Terjel on hea teenistus ja ostab kunsti kokku. Nii et seintele ei mahu maalid enam äragi.
Ingrid rääkis, et Terjel on kodus kõik viimase peal. Käib koduteenija ja aednik. Ja sisustus muudkui vahetub. Näiteks tellis Terje omale ühe 30 000 krooni maksva Ameerika diivani. Ja Ingrid tahtis ka sellist saada, maksku mis maksab. Sest kehvema diivani peal on häbi oma külalisi võõrustada. Ja siis hakkas Ingrid ka kunsti kokku ostma. Aga raha tal eriti polnud. Aga ta sai kaubale Epp-Maria Kokamäega ja Kokamägi müüs talle kolm-neli tööd soodushinnaga. Urve Palo olevat ka Kokamäge ostnud, aga palju kõrgemate hindadega. Nii-öelda täishinnaga siis.
Mis Ingrid rääkis Sirle Karu kohta
18. aprill 2007 23:47
Inno:
Nüüd veidi sellest, mida Ingrid rääkis oma nö südamesõbranna Sirle Karu kohta. Taustaks niipalju, et Ingrid armastas ühtede sõbrannadega arutada teiste asju, nii et ma ise ka imestasin, kuidas tal küll meeles püsib, kellele ta mida on rääkinud. Aga Ingridil oli hea mälu, vähemalt lühiajaliselt.
Niisiis Sirle Karu, kellega ta kohtus juba ülikooli ajal. Siis nad lantisid koos Tartu vahel mehi. Sirle selline kena, sale, brünett, pikajuukseline, tõmmu ja pruunide silmadega Tartu tüdruk. Ning Ingrid, selline veidi tüse, vesinikblondide juuste ja taevasiniste silmadega Tõrva tüdruk. Aga nad sobisid hästi. Käisid pidudel, istusid pargipingil, tegid suitsu ja rääkisid meestest. Võtsid viina, kui vaja.
Ingrid rääkis, et Sirle ei leidnud omale kuidagi meest. Sirle, kelle neiupõlvenimi oli Niklus, elas Tähtveres ja jageles oma onu Mart Niklusega majaosa pärast, mille Sirle vanaema oli Mardi vanglas oleku ajal Sirlele kinkinud. Nüüd tahtis Mart oma kodu tagasi, aga Sirle ei andnud. Kohtuasi kestis aastaid ja lõpuks sai Sirle võidu ja pärast majaosa müüki sai ta ka kopsaka rahasumma. Ikka paarsada tuhat krooni. Ja nagu Ingrid rääkis, kulutas Sirle selle kohe ära. Igasugu riiete ja muu säärase peale.
Sirle käis algul ühe juuraprofessoriga. Aga mees läks ära välismaale ja Sirlet kaasa ei võtnud. Siis jahtis Sirle mitu aastat noori juuratudengeid, tal oli millegipärast nõrkus juristide peale. Ta läks isegi juurat õppima. Ja nagu Ingrid rääkis, leidis endale lõpuks ühe sobiva noormehe, kes oli küll kiilaneva pealaega, aga ajas asja ära. Vähemalt polnud mingi ilueedi. Nagu Ingrid rääkis, siis ilueedid ei talle ega Sirlele ei meeldinud. Ikka sellised korralikud mehed, kellest pole karta, et nad mõne teise naisega lähevad.
Üldse, nagu tundus, rääkis Ingrid koos Sirlega põhiliselt meestest. Kes kellega käib, millised mehed on head, millised halvad. Kes kui palju teenib. Ja muud säärast. Sirle oli oma meest kõvasti kiitnud. Ja pole ime ka, sest Sirle oli väga hea elu peal.
Ingrid rääkis, et Sirle lõpetas küll ülikooli ära ja läks isegi magistriõppesse edasi, aga ei viitsinud eriti büroos töötada. Ta sünnitas kohe kaks tütart üksteise järel ja jäi koduseks. Kuigi oli mehe juures büroos hingekirjas arvel. Sirle asus elama mehe vanemate juurde Nõmme majja, kus siis Sirle sai mõnusalt pikutada, kui mees tööl oli. Ja sõbrannadega juttu puhuda. Ingrid rääkis, et Sirle läks kodus päris paksuks, nii et ta pidi hakkama uisutrennis käima, et rasva natuke maha saada. Aga sellest eriti palju abi polnud, Sirle jäi ikka tümikaks. Ja kui Ingrid suutis suitsu tegemisest loobuda, siis Sirle tõmbas ikka edasi. Ka lapse kõrvalt. Ja pani kõvasti tina ka. Üldse, nagu Ingridi jutust välja tuli, jõid Sirle ja tema mees kõvasti. Eriti advokatuuri pidudel, mis pidid endast kujutama suuremat sorti joominguid, kus siis tõmmatakse põhiliselt sigareid ja kus peened napsid voolavad ojadena.
Üks asi, mis meid mõlemaid Ingridiga imestama pani, oli asjaolu, et Sirle ei lasknud oma emast puhtatõulist saksa lambakoera ära steriliseerida. Ja siis ta muudkui kurtis Ingridile, et Nõmme pealt käivad koerad nende emasel kosjas. Selleks ajaks panevad nad koera kuuri kinni. Aga ikka pääseb mõni nähvits kuskilt läbi ja siis sünnivad koeral pojad. Ja pärast sündi tavaliselt viikase need pojad kohe merekooli, koti sees, nagu oli Sirle seletanud Ingridile. Nii pidavat kõik tegema. Et kes see ikka viitsib nendele krantsidele uut peremeest otsida. Kõige kergem on neist kohe lahti saada.
Nüüd veidi sellest, mida Ingrid rääkis oma nö südamesõbranna Sirle Karu kohta. Taustaks niipalju, et Ingrid armastas ühtede sõbrannadega arutada teiste asju, nii et ma ise ka imestasin, kuidas tal küll meeles püsib, kellele ta mida on rääkinud. Aga Ingridil oli hea mälu, vähemalt lühiajaliselt.
Niisiis Sirle Karu, kellega ta kohtus juba ülikooli ajal. Siis nad lantisid koos Tartu vahel mehi. Sirle selline kena, sale, brünett, pikajuukseline, tõmmu ja pruunide silmadega Tartu tüdruk. Ning Ingrid, selline veidi tüse, vesinikblondide juuste ja taevasiniste silmadega Tõrva tüdruk. Aga nad sobisid hästi. Käisid pidudel, istusid pargipingil, tegid suitsu ja rääkisid meestest. Võtsid viina, kui vaja.
Ingrid rääkis, et Sirle ei leidnud omale kuidagi meest. Sirle, kelle neiupõlvenimi oli Niklus, elas Tähtveres ja jageles oma onu Mart Niklusega majaosa pärast, mille Sirle vanaema oli Mardi vanglas oleku ajal Sirlele kinkinud. Nüüd tahtis Mart oma kodu tagasi, aga Sirle ei andnud. Kohtuasi kestis aastaid ja lõpuks sai Sirle võidu ja pärast majaosa müüki sai ta ka kopsaka rahasumma. Ikka paarsada tuhat krooni. Ja nagu Ingrid rääkis, kulutas Sirle selle kohe ära. Igasugu riiete ja muu säärase peale.
Sirle käis algul ühe juuraprofessoriga. Aga mees läks ära välismaale ja Sirlet kaasa ei võtnud. Siis jahtis Sirle mitu aastat noori juuratudengeid, tal oli millegipärast nõrkus juristide peale. Ta läks isegi juurat õppima. Ja nagu Ingrid rääkis, leidis endale lõpuks ühe sobiva noormehe, kes oli küll kiilaneva pealaega, aga ajas asja ära. Vähemalt polnud mingi ilueedi. Nagu Ingrid rääkis, siis ilueedid ei talle ega Sirlele ei meeldinud. Ikka sellised korralikud mehed, kellest pole karta, et nad mõne teise naisega lähevad.
Üldse, nagu tundus, rääkis Ingrid koos Sirlega põhiliselt meestest. Kes kellega käib, millised mehed on head, millised halvad. Kes kui palju teenib. Ja muud säärast. Sirle oli oma meest kõvasti kiitnud. Ja pole ime ka, sest Sirle oli väga hea elu peal.
Ingrid rääkis, et Sirle lõpetas küll ülikooli ära ja läks isegi magistriõppesse edasi, aga ei viitsinud eriti büroos töötada. Ta sünnitas kohe kaks tütart üksteise järel ja jäi koduseks. Kuigi oli mehe juures büroos hingekirjas arvel. Sirle asus elama mehe vanemate juurde Nõmme majja, kus siis Sirle sai mõnusalt pikutada, kui mees tööl oli. Ja sõbrannadega juttu puhuda. Ingrid rääkis, et Sirle läks kodus päris paksuks, nii et ta pidi hakkama uisutrennis käima, et rasva natuke maha saada. Aga sellest eriti palju abi polnud, Sirle jäi ikka tümikaks. Ja kui Ingrid suutis suitsu tegemisest loobuda, siis Sirle tõmbas ikka edasi. Ka lapse kõrvalt. Ja pani kõvasti tina ka. Üldse, nagu Ingridi jutust välja tuli, jõid Sirle ja tema mees kõvasti. Eriti advokatuuri pidudel, mis pidid endast kujutama suuremat sorti joominguid, kus siis tõmmatakse põhiliselt sigareid ja kus peened napsid voolavad ojadena.
Üks asi, mis meid mõlemaid Ingridiga imestama pani, oli asjaolu, et Sirle ei lasknud oma emast puhtatõulist saksa lambakoera ära steriliseerida. Ja siis ta muudkui kurtis Ingridile, et Nõmme pealt käivad koerad nende emasel kosjas. Selleks ajaks panevad nad koera kuuri kinni. Aga ikka pääseb mõni nähvits kuskilt läbi ja siis sünnivad koeral pojad. Ja pärast sündi tavaliselt viikase need pojad kohe merekooli, koti sees, nagu oli Sirle seletanud Ingridile. Nii pidavat kõik tegema. Et kes see ikka viitsib nendele krantsidele uut peremeest otsida. Kõige kergem on neist kohe lahti saada.
Ja veel üks tagasiside
18. aprill 2007 23:43
Nonii,
tagasiside hakkab saabuma, siin veel üks:
Tere Inno!
Olen Sinu blogi lugeja ja mulle läheb see küll korda ... Mind ei huvitagi niiväga selle isiklikud aspektid vaid see ärgitab järele mõtlema endagi elu üle ja kogu selle pasa, mis ümberringi toimub. Olen Sinuga mõned aastad tagasi kokku ka puutunud, igatahes tahtsin avaldada toetust ja arvan, et paljud mehed-naised on mõtetes Sinuga sama meelt. Loodan , et võibolla areneb sellest veel välja ka midagi suuremat...
Tervitades, K
Tere Inno!
Olen Sinu blogi lugeja ja mulle läheb see küll korda ... Mind ei huvitagi niiväga selle isiklikud aspektid vaid see ärgitab järele mõtlema endagi elu üle ja kogu selle pasa, mis ümberringi toimub. Olen Sinuga mõned aastad tagasi kokku ka puutunud, igatahes tahtsin avaldada toetust ja arvan, et paljud mehed-naised on mõtetes Sinuga sama meelt. Loodan , et võibolla areneb sellest veel välja ka midagi suuremat...
Tervitades, K
Kuri tagasiside
18. aprill 2007 22:01
Inno:
Nii, nüüd on olemas kuri tagasiside selle kohta, mis Ingrid mulle kõik rääkis. Kirja autor varjub varjunime bethy bethy taha (bethyike@msn.com), aga stiili järgi otsustades on see Ingridi enda kirjutatud. Siin see kiri on:
olete ikka väga haiged ja labased inimesed! kas teil on mingi
tähelepanuvajadus või? muud ei ole teha kui teisi ( eriti Ingridit) mustata.
päevad läbi nämmutada oma mõtetust armastusest- so what? inimesi ei huvita!
hoidke oma mokk ükskord juba kinni. sitaauguni teist! ja kust sa võtad
õiguse rääkida mida ingrid rääkis!? kui sa ingridiga abielus olid, miks sa
teda siis ei mustanud? siis ta küll sulle kõlbas? kui sa irjast lahku
peaksid minema, kas sa teda hakkad samamoodi niimoodi klatsima? JA VEELKORD
TE EI LÄHE KELLELEGI KORDA, OLETE TÜHI KOHT!
vastust ma teilt ei taha. tahtsin lihtsalt et teaksite mis teist ka
arvatakse.
Nii, nüüd on olemas kuri tagasiside selle kohta, mis Ingrid mulle kõik rääkis. Kirja autor varjub varjunime bethy bethy taha (bethyike@msn.com), aga stiili järgi otsustades on see Ingridi enda kirjutatud. Siin see kiri on:
olete ikka väga haiged ja labased inimesed! kas teil on mingi
tähelepanuvajadus või? muud ei ole teha kui teisi ( eriti Ingridit) mustata.
päevad läbi nämmutada oma mõtetust armastusest- so what? inimesi ei huvita!
hoidke oma mokk ükskord juba kinni. sitaauguni teist! ja kust sa võtad
õiguse rääkida mida ingrid rääkis!? kui sa ingridiga abielus olid, miks sa
teda siis ei mustanud? siis ta küll sulle kõlbas? kui sa irjast lahku
peaksid minema, kas sa teda hakkad samamoodi niimoodi klatsima? JA VEELKORD
TE EI LÄHE KELLELEGI KORDA, OLETE TÜHI KOHT!
vastust ma teilt ei taha. tahtsin lihtsalt et teaksite mis teist ka
arvatakse.
Mis Ingrid rääkis Hullude Päevade kohta
18. aprill 2007 21:59
Inno:
Ingridi töökoha, ASi Eesti Meedia maja lähedal asub Tallinnas Stockmanni kaubamaja. Ja see kaubamaja korraldab omakorda paar korda aastas nn hullusid päevi, kus siis müüakse mingit odavat saasta suure kära saatel inimestele. Ja seda kohati kallima hinnaga, kui saaks sama saasta näiteks Novaluxist. Või muust poest, kus samuti odavat Hiinas toodetud nänni müüakse.
Aga nagu Ingrid rääkis, on Ajakirjade Kirjastuse tüdrukud, eriti Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja ja Merle Viirmaa välja tšekanud, et hommikuti pannakse välja tuntud kaubamärke, nagu Gucci, Armani jne. Ja seda suht soodsate hindadega. Ja siis Ingrid rääkis, kuidas Kristi ja Merle käivad seal varahommikul kell kaheksa vahetult pärast kaubamaja avamist neid riideid seal jahtimas. Ja talitavad nii, et krabavad kohe terve riiuli tühjaks. Siis tarivad kõik proovikabiini. Ja valivad siis, mis paras on. Kõik parajad asjad lähevad kaubaks. Ja nagu Ingrid rääkis, pole üldse oluline, kas üks või teine riidehilp sobib ka selga. Peaasi, et oleks tuntud kaubamärk. Ja läheks selga.
Ja vahel, nagu Ingrid rääkis, pakkus Kristi ka temale mõnd riiet, mis üle jäi, mis selga ei läinud. Ja siis Ingrid kutsus ka mind kaubamajja neid proovima. Ja tõesti, need riided olid naljakad. Nagu oleks mõnest mitme aasta vanusest kollektsioonist. Ma kuskilt kuulsin, et need olevat mingitel reklaamivõtetel modellidel seljas olnud riided, mis nõnda odavamalt hullude päevade ajal maha müüakse. Kui välismaalt saab selliseid riideid vastavatest poodidest poolmuidu, siis Stockmann kasseerib päris korraliku hinna.
Ja mul õnnestus korra ise ka hommikul vara platsis olla. Ingrid palus mind appi krabama, sest seal pidavat päris hull madin olema. Ja oligi. Me tormasime kohe pärast avamist kohale ja tegelikult olid riiulid juba tühjad. Saime siis krabada mõned hilbud, mille keegi oli juba teel proovikabiini maha visanud. Seal käis päris kõva madin. Naised läksid mõne hilbu pärast suisa kisklema. Ja need, mis Ingrid sai lõpuks, olid päris naljakas asjad. Hästi ei istunud selga ka. Polnud üldse Ingridi tüüpi riided. Aga Ingrid ostis nad ikka ära, kuna nii palju oli juba vaeva nähtud.
Pärast käisin Londonis ja sealsetes kaubamajades oleks samu riideid saanud ilma kismata ja palju odavamalt. Tõsi, ma ei vaadanud, kas kaubamärk oli ikka sama. Aga minu jaoks pole vahet ka. Peaasi, et sobib.
Ingrid rääkis, et Pärn, Viirmaa ja veel mõned kirjastuse naised pidid lausa tunde veetma hullude päevade ajal Stockmannis. Ma siis küsisin, millal nad tööd teevad, mille peale Ingrid vastas, et eriti ei teegi. Ega Ingrid ise kah just suur tööloom pold. Kui hommikul sisse magas, siis helistas ja teatas, et on haige ja koosolek jääb ära. Ta ärkas tavaliselt kella 10 ajal ja tööle jõudis kuskil poole 12 paiku. Ja siis oli seal kella viie-kuueni. Töö seisnes põhiliselt koosoleku pidamises, mille tarbeks ta eelmisel õhtul minu käest nõu küsis, et oleks ideid, mida ajakirjanikele ette sööta. Ja siis tavaliselt ta kohtus kuskil sõbrannadega, kohvitas ning maksis kirjastuse krediitkaardiga. Ise ta kunagi ei raatsinud maksta. Isegi siis, kui Ingrid minu ja lastega väljas söömas käis, maksis ta kirjastuse krediitkaardiga. Ja siis raamatupidamise jaoks küsis mult minu Soome sõprade nimesid ja andmeid, et asi paistaks välja nagu ärikohtumine või nii. Ja see kohtumine pidi millegipärast olema välimaalstega. Sihuke sahker-mahker käis kogu aeg. Ingrid ütles, et ta on ise ka nimesid välja mõelnud, kellega nö kohtumas käis, aga minu sõpradega olla ta sadu kordi juba lõunatanud.
Tavaliselt ei viitsinud Ingrid töölt varakult koju tulla, sest ta teadis, et siis peab ta ise lapse lasteaiast ära tooma, süüa tegema ja ahju kütma. Seda ta teha ei viitsinud. Nii ta viivitas tööl viie-kuueni ja siis saabus tähtsalt koju ja tahtis, et ma aiavärava lahti teeks, kui ta autoga väravast sisse sõitis. Ja siis oli ta alati hirmus näljane ja tahtis kohe süüa. Ma siis alati küsisin, et miks sa väljas ei söönud, kui sõnrannadega kohtus. Ta siis ütles, et tal läheb kõht alati väga kiiresti tühjaks.
Irjal oli nüüd, muideks sama lugu, et kogu aeg oli nälg ja kõht läks maru kiiresti tühjaks. Ja kui Irja nüüd lõpetas saiatoodete söömise, püsib kõht palju kauem täis. Pole vaja kogu aeg süüa.
Vahetevahel tuli Ingrid koju päris hilja õhtul. Siis, kui oli mingi üritus. Või kui ta käis saate Varivalitsus salvestusel. Ka selle saate jaoks pidin ma Ingridile kõik ideed ette rääkima, sest ta iga kord ahastas kodus enne saadet, et ta ei oska mitte milleski rääkida. Ma siis käisin välja talle igasugu teemasid ja mõned neist läksid käiku ka. Või siis pidi Ingrid kommenteerima mõnd sündmust ja tal puudus asja kohta enda arvamus. Ma kohe imestasin, et kuidas saab olla, et tal mingit oma arvamust ei ole.
Ja muidugi eriline pähkel oli Ingridi jaoks Kroonika autoriveerg, kuhu ta pidi ise ka justkui kirjutama, aga ta ei osanud millestki kirjutada. Siis ma ikka aeg-ajalt aitasin teda. Vahel kirjutasin ise teksti valmis ja Ingrid siis vimistles ja saatis ära. Nüüd ma vaatangi, et Ingrid on väga vähe kirjutanud. Ja kui kirjutab, siis selliseid naiivseid tekste. Aga parem ikka kui mitte midagi. Vähemalt saab pildi sisse. Muidu teda nagu polekski olemas.
Ingridi töökoha, ASi Eesti Meedia maja lähedal asub Tallinnas Stockmanni kaubamaja. Ja see kaubamaja korraldab omakorda paar korda aastas nn hullusid päevi, kus siis müüakse mingit odavat saasta suure kära saatel inimestele. Ja seda kohati kallima hinnaga, kui saaks sama saasta näiteks Novaluxist. Või muust poest, kus samuti odavat Hiinas toodetud nänni müüakse.
Aga nagu Ingrid rääkis, on Ajakirjade Kirjastuse tüdrukud, eriti Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja ja Merle Viirmaa välja tšekanud, et hommikuti pannakse välja tuntud kaubamärke, nagu Gucci, Armani jne. Ja seda suht soodsate hindadega. Ja siis Ingrid rääkis, kuidas Kristi ja Merle käivad seal varahommikul kell kaheksa vahetult pärast kaubamaja avamist neid riideid seal jahtimas. Ja talitavad nii, et krabavad kohe terve riiuli tühjaks. Siis tarivad kõik proovikabiini. Ja valivad siis, mis paras on. Kõik parajad asjad lähevad kaubaks. Ja nagu Ingrid rääkis, pole üldse oluline, kas üks või teine riidehilp sobib ka selga. Peaasi, et oleks tuntud kaubamärk. Ja läheks selga.
Ja vahel, nagu Ingrid rääkis, pakkus Kristi ka temale mõnd riiet, mis üle jäi, mis selga ei läinud. Ja siis Ingrid kutsus ka mind kaubamajja neid proovima. Ja tõesti, need riided olid naljakad. Nagu oleks mõnest mitme aasta vanusest kollektsioonist. Ma kuskilt kuulsin, et need olevat mingitel reklaamivõtetel modellidel seljas olnud riided, mis nõnda odavamalt hullude päevade ajal maha müüakse. Kui välismaalt saab selliseid riideid vastavatest poodidest poolmuidu, siis Stockmann kasseerib päris korraliku hinna.
Ja mul õnnestus korra ise ka hommikul vara platsis olla. Ingrid palus mind appi krabama, sest seal pidavat päris hull madin olema. Ja oligi. Me tormasime kohe pärast avamist kohale ja tegelikult olid riiulid juba tühjad. Saime siis krabada mõned hilbud, mille keegi oli juba teel proovikabiini maha visanud. Seal käis päris kõva madin. Naised läksid mõne hilbu pärast suisa kisklema. Ja need, mis Ingrid sai lõpuks, olid päris naljakas asjad. Hästi ei istunud selga ka. Polnud üldse Ingridi tüüpi riided. Aga Ingrid ostis nad ikka ära, kuna nii palju oli juba vaeva nähtud.
Pärast käisin Londonis ja sealsetes kaubamajades oleks samu riideid saanud ilma kismata ja palju odavamalt. Tõsi, ma ei vaadanud, kas kaubamärk oli ikka sama. Aga minu jaoks pole vahet ka. Peaasi, et sobib.
Ingrid rääkis, et Pärn, Viirmaa ja veel mõned kirjastuse naised pidid lausa tunde veetma hullude päevade ajal Stockmannis. Ma siis küsisin, millal nad tööd teevad, mille peale Ingrid vastas, et eriti ei teegi. Ega Ingrid ise kah just suur tööloom pold. Kui hommikul sisse magas, siis helistas ja teatas, et on haige ja koosolek jääb ära. Ta ärkas tavaliselt kella 10 ajal ja tööle jõudis kuskil poole 12 paiku. Ja siis oli seal kella viie-kuueni. Töö seisnes põhiliselt koosoleku pidamises, mille tarbeks ta eelmisel õhtul minu käest nõu küsis, et oleks ideid, mida ajakirjanikele ette sööta. Ja siis tavaliselt ta kohtus kuskil sõbrannadega, kohvitas ning maksis kirjastuse krediitkaardiga. Ise ta kunagi ei raatsinud maksta. Isegi siis, kui Ingrid minu ja lastega väljas söömas käis, maksis ta kirjastuse krediitkaardiga. Ja siis raamatupidamise jaoks küsis mult minu Soome sõprade nimesid ja andmeid, et asi paistaks välja nagu ärikohtumine või nii. Ja see kohtumine pidi millegipärast olema välimaalstega. Sihuke sahker-mahker käis kogu aeg. Ingrid ütles, et ta on ise ka nimesid välja mõelnud, kellega nö kohtumas käis, aga minu sõpradega olla ta sadu kordi juba lõunatanud.
Tavaliselt ei viitsinud Ingrid töölt varakult koju tulla, sest ta teadis, et siis peab ta ise lapse lasteaiast ära tooma, süüa tegema ja ahju kütma. Seda ta teha ei viitsinud. Nii ta viivitas tööl viie-kuueni ja siis saabus tähtsalt koju ja tahtis, et ma aiavärava lahti teeks, kui ta autoga väravast sisse sõitis. Ja siis oli ta alati hirmus näljane ja tahtis kohe süüa. Ma siis alati küsisin, et miks sa väljas ei söönud, kui sõnrannadega kohtus. Ta siis ütles, et tal läheb kõht alati väga kiiresti tühjaks.
Irjal oli nüüd, muideks sama lugu, et kogu aeg oli nälg ja kõht läks maru kiiresti tühjaks. Ja kui Irja nüüd lõpetas saiatoodete söömise, püsib kõht palju kauem täis. Pole vaja kogu aeg süüa.
Vahetevahel tuli Ingrid koju päris hilja õhtul. Siis, kui oli mingi üritus. Või kui ta käis saate Varivalitsus salvestusel. Ka selle saate jaoks pidin ma Ingridile kõik ideed ette rääkima, sest ta iga kord ahastas kodus enne saadet, et ta ei oska mitte milleski rääkida. Ma siis käisin välja talle igasugu teemasid ja mõned neist läksid käiku ka. Või siis pidi Ingrid kommenteerima mõnd sündmust ja tal puudus asja kohta enda arvamus. Ma kohe imestasin, et kuidas saab olla, et tal mingit oma arvamust ei ole.
Ja muidugi eriline pähkel oli Ingridi jaoks Kroonika autoriveerg, kuhu ta pidi ise ka justkui kirjutama, aga ta ei osanud millestki kirjutada. Siis ma ikka aeg-ajalt aitasin teda. Vahel kirjutasin ise teksti valmis ja Ingrid siis vimistles ja saatis ära. Nüüd ma vaatangi, et Ingrid on väga vähe kirjutanud. Ja kui kirjutab, siis selliseid naiivseid tekste. Aga parem ikka kui mitte midagi. Vähemalt saab pildi sisse. Muidu teda nagu polekski olemas.
Tänavakohvikute aeg
18. aprill 2007 21:07
Inno:
Mõnus. Tartus on juba avatud tänavakohvikud. Eile oli sedavõrd ilus ilm, et kohvikud olid rahvast täis. Ses osas tuleb kiita Suudlevaid Tudengeid ja Truffet, mis olid kohe mitmed lauad välja tõstnud. Täna, tõsi, olid väljas lauad kokku tõstetud.
Seevastu Place, endine Zum-Zum, veel varasem Säde sai alles eile õhtuks lauad välja, ja tänagi olid lauad väljas, aga täiesti tühjad. Rein Kilgi kohtadega kipub olema sedasi, et rahvas neid ei armasta (peale Püssirohukeldri muidugi). Sest töötajad vahelduvad kiiresti ja on väsitav, kui ettekandjad ütlevad vastuseks mõnd toitu puudutavale küsimusele: „Oodake, ma eile alles tulin, ma lähen küsin köögist järgi.“
Ja teine, mis mulle Rein Kilgi kohtade juures ei meeldi (siis Tartus Ülikooli kohvik, Place ja Püssirohukelder), et seal on põhirõhk jookidel. Nimelt siis alkohoolsetel jookidel. Kilk on suur kultuuri toetaja, võiks raha teenida kultuursemal moel kui inimesi täis jootes. Ok, võib öelda, et pole tema süü, et rahvas juua tahab. Aga saab ka nii, et propageerida alkoholivabu jooke, nagu värskelt pressitud mahlad, jäätise- ja mahlakokteilid, kohvijoogid. Ses osas on väga tublid Wilde ja Truffe.
Ja täielik ämber on Tartus muidugi Werner. See on hea näide, kuidas üks vana hea asi täiesti ära rikuti. Teha vanasse mõnusasse kohvikusse mingi luundž, kus mängib sama muusika, mis Tallinnas Pegasuse baaris või siis Stereos. Ehk siis selline, mille taustal on võimatu rahulikult istuda või midagi kirjutada. Vanemad daamid ongi Wernerist Wildesse üle kolinud.
Inno eile Tartus lokaali Suudlevad Tudengid välikohvikus.
Mõnus. Tartus on juba avatud tänavakohvikud. Eile oli sedavõrd ilus ilm, et kohvikud olid rahvast täis. Ses osas tuleb kiita Suudlevaid Tudengeid ja Truffet, mis olid kohe mitmed lauad välja tõstnud. Täna, tõsi, olid väljas lauad kokku tõstetud.
Seevastu Place, endine Zum-Zum, veel varasem Säde sai alles eile õhtuks lauad välja, ja tänagi olid lauad väljas, aga täiesti tühjad. Rein Kilgi kohtadega kipub olema sedasi, et rahvas neid ei armasta (peale Püssirohukeldri muidugi). Sest töötajad vahelduvad kiiresti ja on väsitav, kui ettekandjad ütlevad vastuseks mõnd toitu puudutavale küsimusele: „Oodake, ma eile alles tulin, ma lähen küsin köögist järgi.“
Ja teine, mis mulle Rein Kilgi kohtade juures ei meeldi (siis Tartus Ülikooli kohvik, Place ja Püssirohukelder), et seal on põhirõhk jookidel. Nimelt siis alkohoolsetel jookidel. Kilk on suur kultuuri toetaja, võiks raha teenida kultuursemal moel kui inimesi täis jootes. Ok, võib öelda, et pole tema süü, et rahvas juua tahab. Aga saab ka nii, et propageerida alkoholivabu jooke, nagu värskelt pressitud mahlad, jäätise- ja mahlakokteilid, kohvijoogid. Ses osas on väga tublid Wilde ja Truffe.
Ja täielik ämber on Tartus muidugi Werner. See on hea näide, kuidas üks vana hea asi täiesti ära rikuti. Teha vanasse mõnusasse kohvikusse mingi luundž, kus mängib sama muusika, mis Tallinnas Pegasuse baaris või siis Stereos. Ehk siis selline, mille taustal on võimatu rahulikult istuda või midagi kirjutada. Vanemad daamid ongi Wernerist Wildesse üle kolinud.
Inno eile Tartus lokaali Suudlevad Tudengid välikohvikus.
Mis Ingrid rääkis Tiina Kuuleri kohta
18. aprill 2007 12:13
Inno:
Delfi ajakirjanik Tiina Kuuler-Alaküla on Ingridi üks pikaaegsematest sõbrannadest. Vahetevahel on nad olnud tülis, aga enamiku ajast ikka omavahel suhelnud. Mul oli päris huvitav kõrvalt jälgida, kuidas Ingrid suhtleb kui sõber inimesega, keda ta armastas seljataga kõige rohkem taga rääkida. Aga nii see kipub olema, et taga räägitakse kõige suuremaid sõpru. Või neid, kes paistavad kõige suuremate sõpradena.
Juba ülikooliajal, kui ise Tartus Tiina Kuulerile silma heitsin, sain Ingridilt teada, et Tiina on üks igavene lits. Nõus igaühega voodisse ronima. Mulle see jutt suurt muljet ei avaldanud, kuna mulle sellised naised just meeldivad. Aga siis rääkis Ingrid, kuidas ta ronis voodisse isegi mehega, kes tahtis teda ühikatoas vägistada. Ja üldse olevat Tiina üks väiklane ja tige inimene. Vanemad on mingid kaevurid kuskilt Kirde-Eestist.
Mnjah, Tiinast mulle naist ei saanud. Küll aga, nagu Ingrid rääkis, jätkas Tiina oma lodevat elustiili, muudkui hääletas maantee ääres ja leidis omale lõpuks mehegi hääletades. Hääletas koos ühe noormehega, kellega siis hiljem abiellus. Ja kellega Tiina nägi Ingridi jutu järgi hirmsat vatti ja vilet.
Nagu Ingrid rääkis, pidi Tiina mees Allan olema üks hirmus siidinäpp. Isegi naela ei suuda seina lüüa. Iga asja peale peab meistrimehe kutsuma. Ja kuna mehel ka raha pole, et meistrimeest kutsuda, siis jäävad kõik asjad tegemata. Ja küll Ingrid tänitas, kui olime Tiina poolt külast tulnud, et kõik on kodus tegemata. Ja Allan muudkui istub teleka ees ja vahib saateid. Tiina olevat öelnud Ingridile, et Allan peab kohe kõik poliitikasaated ära kuulama, seda nii raadiost kui telest. Ja seetõttu ei jää kodusteks toimetusteks üldse aega. Tiina olevat kohe nutnud, kui Ingridiga kuskil kohvikus kokku sai. Ta olevat plaaninud lahutust oma mehest, kes temast välja ei tee. Ja nad ei olevat ka üldse seksinud enam. Mitu kuud jutti. Ja asi läks hulluks just enne valimisi, sest Tiina mees on Edgar Savisaare suur soosik ja seetõttu on valimiste ajal tööd rohkem.
Tiina olevat Ingridile kurtnud, et isa ei viitsi ka lastega tegeleda. Poeg on päris ülekäte läinud, ropendab ja vannub. Räägib vanematele vastu. Aga sellele vaatamata Tiina rasestus ja nad said teise lapse, samuti poja. Ingrid tavatses poegade kohta öelda ikka poisiraisk, kuna tema unistas ainult tütrest. Et oleks, kellele oma uhke garderoob pärandada. Ja kõik need ehted. Poiste ja meesteasjadest ei jaganud Ingrid suurt midagi. Ja ei tahtnudki teada ega jagada.
Tiinal ja tema mehel oli periood, kus neil oli lahutus peaaegu ukse ees, aga siis käisid nad kuskilt abi saamas, vist perenõustaja juures, nagu Ingrid rääkis, ja asjad läksid justkui vähe paremaks. Aitas ka see, et nii Tiina kui tema mees käisid kodust ära, kohe pikemaks perioodiks. Ja tagasi tulles oli siis jällenägemise rõõm suur. Ning vanad tülid läksid meelest ära. Kuni mees jälle unustas oma naisega rääkida. Ja siis kurtis Tiina taas Ingridile oma kurba saatust.
Ingrid küsis minu käest ka, et mida Tiina peaks tegema. Ma siis ikka pakkusin, et lahutagu ära. Aga see variant ei sobinud kohe mitte. Ja nii nad jätkasid, Tiina asus ise remondi- ja ehitustöid koraldama. Ja üht-teist sai ikka tehtud nende Nõmme majas.
Tegelikult, nagu rääkis Ingrid, maksis maja, või õigemini majaosa ostmise eest Tiina mees. Kuna Tiina palk Delfis oli suht pisike. Ja Tiina mees maksis ka remondi eest. Aga rohkemaks enam raha ei jätkunud.
Ma küsisin Ingridi käest vahel ka, kas ta minu kohta midagi sõbrannadele on kurtnud. Ingrid ütles, et ei ole. Et ta on minuga väga rahul. Et ma olen kõige parem mees maailmas, nii et teist sellist annab otsida.
Ja siis päev hiljem, töölt naastes, kui olin süüa teinud ja lapse lasteaiast ära toonud, võis Ingrid karjuda ja röökida, laste kuuldes, et ma olen kõige õudsam inimene maamuna peal. Näiteks pärast seda, kui tuli välja, et tema uus kleit oli pesumasinas pisut värvi muutnud. Sest pesu pesin enamasti mina. Ingridil polnud selleks aega ja ta ei jaksanud eriti ka.
Delfi ajakirjanik Tiina Kuuler-Alaküla on Ingridi üks pikaaegsematest sõbrannadest. Vahetevahel on nad olnud tülis, aga enamiku ajast ikka omavahel suhelnud. Mul oli päris huvitav kõrvalt jälgida, kuidas Ingrid suhtleb kui sõber inimesega, keda ta armastas seljataga kõige rohkem taga rääkida. Aga nii see kipub olema, et taga räägitakse kõige suuremaid sõpru. Või neid, kes paistavad kõige suuremate sõpradena.
Juba ülikooliajal, kui ise Tartus Tiina Kuulerile silma heitsin, sain Ingridilt teada, et Tiina on üks igavene lits. Nõus igaühega voodisse ronima. Mulle see jutt suurt muljet ei avaldanud, kuna mulle sellised naised just meeldivad. Aga siis rääkis Ingrid, kuidas ta ronis voodisse isegi mehega, kes tahtis teda ühikatoas vägistada. Ja üldse olevat Tiina üks väiklane ja tige inimene. Vanemad on mingid kaevurid kuskilt Kirde-Eestist.
Mnjah, Tiinast mulle naist ei saanud. Küll aga, nagu Ingrid rääkis, jätkas Tiina oma lodevat elustiili, muudkui hääletas maantee ääres ja leidis omale lõpuks mehegi hääletades. Hääletas koos ühe noormehega, kellega siis hiljem abiellus. Ja kellega Tiina nägi Ingridi jutu järgi hirmsat vatti ja vilet.
Nagu Ingrid rääkis, pidi Tiina mees Allan olema üks hirmus siidinäpp. Isegi naela ei suuda seina lüüa. Iga asja peale peab meistrimehe kutsuma. Ja kuna mehel ka raha pole, et meistrimeest kutsuda, siis jäävad kõik asjad tegemata. Ja küll Ingrid tänitas, kui olime Tiina poolt külast tulnud, et kõik on kodus tegemata. Ja Allan muudkui istub teleka ees ja vahib saateid. Tiina olevat öelnud Ingridile, et Allan peab kohe kõik poliitikasaated ära kuulama, seda nii raadiost kui telest. Ja seetõttu ei jää kodusteks toimetusteks üldse aega. Tiina olevat kohe nutnud, kui Ingridiga kuskil kohvikus kokku sai. Ta olevat plaaninud lahutust oma mehest, kes temast välja ei tee. Ja nad ei olevat ka üldse seksinud enam. Mitu kuud jutti. Ja asi läks hulluks just enne valimisi, sest Tiina mees on Edgar Savisaare suur soosik ja seetõttu on valimiste ajal tööd rohkem.
Tiina olevat Ingridile kurtnud, et isa ei viitsi ka lastega tegeleda. Poeg on päris ülekäte läinud, ropendab ja vannub. Räägib vanematele vastu. Aga sellele vaatamata Tiina rasestus ja nad said teise lapse, samuti poja. Ingrid tavatses poegade kohta öelda ikka poisiraisk, kuna tema unistas ainult tütrest. Et oleks, kellele oma uhke garderoob pärandada. Ja kõik need ehted. Poiste ja meesteasjadest ei jaganud Ingrid suurt midagi. Ja ei tahtnudki teada ega jagada.
Tiinal ja tema mehel oli periood, kus neil oli lahutus peaaegu ukse ees, aga siis käisid nad kuskilt abi saamas, vist perenõustaja juures, nagu Ingrid rääkis, ja asjad läksid justkui vähe paremaks. Aitas ka see, et nii Tiina kui tema mees käisid kodust ära, kohe pikemaks perioodiks. Ja tagasi tulles oli siis jällenägemise rõõm suur. Ning vanad tülid läksid meelest ära. Kuni mees jälle unustas oma naisega rääkida. Ja siis kurtis Tiina taas Ingridile oma kurba saatust.
Ingrid küsis minu käest ka, et mida Tiina peaks tegema. Ma siis ikka pakkusin, et lahutagu ära. Aga see variant ei sobinud kohe mitte. Ja nii nad jätkasid, Tiina asus ise remondi- ja ehitustöid koraldama. Ja üht-teist sai ikka tehtud nende Nõmme majas.
Tegelikult, nagu rääkis Ingrid, maksis maja, või õigemini majaosa ostmise eest Tiina mees. Kuna Tiina palk Delfis oli suht pisike. Ja Tiina mees maksis ka remondi eest. Aga rohkemaks enam raha ei jätkunud.
Ma küsisin Ingridi käest vahel ka, kas ta minu kohta midagi sõbrannadele on kurtnud. Ingrid ütles, et ei ole. Et ta on minuga väga rahul. Et ma olen kõige parem mees maailmas, nii et teist sellist annab otsida.
Ja siis päev hiljem, töölt naastes, kui olin süüa teinud ja lapse lasteaiast ära toonud, võis Ingrid karjuda ja röökida, laste kuuldes, et ma olen kõige õudsam inimene maamuna peal. Näiteks pärast seda, kui tuli välja, et tema uus kleit oli pesumasinas pisut värvi muutnud. Sest pesu pesin enamasti mina. Ingridil polnud selleks aega ja ta ei jaksanud eriti ka.
Kuidas Ingrid homode kohta infot sai
18. aprill 2007 11:42
Inno:
Ingridit aitas homode maailmaga kurssi viia Meelis Kapstas, kes töötab Kroonika toimetuses ajakirjanikuna.
Nagu Ingrid rääkis, tiirutas Kapstas ikka homode seltskonnas ja rääkis ka Ingridile ühte koma teist. Ingrid kurtis kodus, et Kapstas on kohe ikka päris paduhomo. Ei lasknud kedagi teist Eurovisioonile, tahtis alati ise minna. Ja kui Ingrid ta ühel aastal saatmata jättis, siis pidi Kapstas peaaegu nutma puhkema.
Ingrid rääkis, et Eurovisioon on homode jaoks nagu mingi kokkusaamise koht. Kus siis vahetatakse tutvusi ja tehakse veel ei tea mida. Kui Ingrid homodest rääkis, siis ta alati raputas õlgu kõhedusevärinatega. Näiteks kui rääkis homodest oma sõbrannadele. Aga samas kui oli võimalik, läks alati homomeestega tantsima. Ta ütles, et homomeestelt saab huvitavat infot. Kroonikas ta seda infot ei kasutanud. Aga oma sõbrannade ees sai ta hiilata. Ja sõbrannad kuulasid nii, et ila tilkus suunurkadest.
Ingridit aitas homode maailmaga kurssi viia Meelis Kapstas, kes töötab Kroonika toimetuses ajakirjanikuna.
Nagu Ingrid rääkis, tiirutas Kapstas ikka homode seltskonnas ja rääkis ka Ingridile ühte koma teist. Ingrid kurtis kodus, et Kapstas on kohe ikka päris paduhomo. Ei lasknud kedagi teist Eurovisioonile, tahtis alati ise minna. Ja kui Ingrid ta ühel aastal saatmata jättis, siis pidi Kapstas peaaegu nutma puhkema.
Ingrid rääkis, et Eurovisioon on homode jaoks nagu mingi kokkusaamise koht. Kus siis vahetatakse tutvusi ja tehakse veel ei tea mida. Kui Ingrid homodest rääkis, siis ta alati raputas õlgu kõhedusevärinatega. Näiteks kui rääkis homodest oma sõbrannadele. Aga samas kui oli võimalik, läks alati homomeestega tantsima. Ta ütles, et homomeestelt saab huvitavat infot. Kroonikas ta seda infot ei kasutanud. Aga oma sõbrannade ees sai ta hiilata. Ja sõbrannad kuulasid nii, et ila tilkus suunurkadest.
Millest Ingrid veel rääkis, vol 4
18. aprill 2007 09:19
Inno:
Vastu tulles lugejate soovile, jätkan nn tüdrukute klubi teemaga. Eelnevalt siis kirjutasin, kuidas Ingrid rääkis, kuidas oma mehi kirusid taga Urve Palo, Veronika Elmet ja Triinu-Caroline Entsik.
Nüüd siis Ester Eomois, keda värske rahvastikuminister nimetas turundusjuhiks. Ingrid rääkis, kuidas Estril on ikka tõeliselt raske elu. Sest tema mees pidi Estrisse ikka päris halvasti suhtuma. Pidi kogu aeg oma arvamust peale suruma, teist üldse ei kuula.
Näiteks rääkis Ingrid, kuidas mees ei luba Estril väljas käia. Ja kogu aeg muudkui sõimab Estrit kodus. Nii et mul oli kohe raske suhelda Estri mehega mõnel seltskonnaüritusel. Kartsin, et äkki äsab mees mulle ka. Hakkab sõimama. Et kui on selline agressiivne. Püüdsin temast võimalikult kaugele hoida.
Ingrid rääkis, et Ester on väga tubli. Hoolitseb oma laste eest. Käib nendega igal pool trennides. Käivad koos suusatamas. Ja mees ei tee muud, kui noomib ja siis vahib telekat. Ja käib vahepeal teiste meestega korvpalli mängimas. Mulle kangastus neid pilte kuuldes kohe mu oma isa. Kes oma naist lausa peksis. Ja käis vahepael meestega samuti palli mängimas, tõsi, võrkpalli. Seda, kas Estri mees oma naist peksab, Ingrid ei teadnud. Aga igal juhul tundsime mõlemad Estrile kaasa. Et tal selline kole mees on. Kes, pealegi, ei pidavat midagi teenima ka. Nii et kogu kodune majapidamine on Estri õlul.
Ester elab Nõmmel ridamajas, läbi kolme korruse. Kõik kodused majapidamistööd on Estri õlul, sest mees ei viitsivat midagi teha. Nii teeb kõik tööd Ester oma tütardega. Mees suhtub ka lastesse üleolevalt, ei luba midagi teha.
Lisaks pidi Estri mees kõvasti jooma. Kui ükskord neil külas käisime, siis valaski Estri mees muudkui viskit. Muudkui pakkus ja pakkus juurde. Mulle hakkas asi väga kahtlane tunduma. Ja ma igaks juhuks ei lasknud endale palju valada. Et mine tea, äkki joob end veel täis ja hakkab lällama. Nii nagu oli juhtunud ühel varasemal üritusel, kus Triinu-Caroline Enstiku mees end hirmsalt täis kaanis ja valas muudkui teistele ka viina. Muudkui toppis teistele, va kurjam. Kuni ma ise ka päris purju jäin.
Jah, hirmsad mehed on nendel tüdrukute klubi naistel. Homme kirjutan sellest, mis hirmus mees on advokaat Terje Eiprel, Ingridi jutu järgi.
Vastu tulles lugejate soovile, jätkan nn tüdrukute klubi teemaga. Eelnevalt siis kirjutasin, kuidas Ingrid rääkis, kuidas oma mehi kirusid taga Urve Palo, Veronika Elmet ja Triinu-Caroline Entsik.
Nüüd siis Ester Eomois, keda värske rahvastikuminister nimetas turundusjuhiks. Ingrid rääkis, kuidas Estril on ikka tõeliselt raske elu. Sest tema mees pidi Estrisse ikka päris halvasti suhtuma. Pidi kogu aeg oma arvamust peale suruma, teist üldse ei kuula.
Näiteks rääkis Ingrid, kuidas mees ei luba Estril väljas käia. Ja kogu aeg muudkui sõimab Estrit kodus. Nii et mul oli kohe raske suhelda Estri mehega mõnel seltskonnaüritusel. Kartsin, et äkki äsab mees mulle ka. Hakkab sõimama. Et kui on selline agressiivne. Püüdsin temast võimalikult kaugele hoida.
Ingrid rääkis, et Ester on väga tubli. Hoolitseb oma laste eest. Käib nendega igal pool trennides. Käivad koos suusatamas. Ja mees ei tee muud, kui noomib ja siis vahib telekat. Ja käib vahepeal teiste meestega korvpalli mängimas. Mulle kangastus neid pilte kuuldes kohe mu oma isa. Kes oma naist lausa peksis. Ja käis vahepael meestega samuti palli mängimas, tõsi, võrkpalli. Seda, kas Estri mees oma naist peksab, Ingrid ei teadnud. Aga igal juhul tundsime mõlemad Estrile kaasa. Et tal selline kole mees on. Kes, pealegi, ei pidavat midagi teenima ka. Nii et kogu kodune majapidamine on Estri õlul.
Ester elab Nõmmel ridamajas, läbi kolme korruse. Kõik kodused majapidamistööd on Estri õlul, sest mees ei viitsivat midagi teha. Nii teeb kõik tööd Ester oma tütardega. Mees suhtub ka lastesse üleolevalt, ei luba midagi teha.
Lisaks pidi Estri mees kõvasti jooma. Kui ükskord neil külas käisime, siis valaski Estri mees muudkui viskit. Muudkui pakkus ja pakkus juurde. Mulle hakkas asi väga kahtlane tunduma. Ja ma igaks juhuks ei lasknud endale palju valada. Et mine tea, äkki joob end veel täis ja hakkab lällama. Nii nagu oli juhtunud ühel varasemal üritusel, kus Triinu-Caroline Enstiku mees end hirmsalt täis kaanis ja valas muudkui teistele ka viina. Muudkui toppis teistele, va kurjam. Kuni ma ise ka päris purju jäin.
Jah, hirmsad mehed on nendel tüdrukute klubi naistel. Homme kirjutan sellest, mis hirmus mees on advokaat Terje Eiprel, Ingridi jutu järgi.
Eesti homode TOP 10 Ingridi jutu järgi
18. aprill 2007 08:43
Inno:
Ingridile meeldis õhtuti kodus köögilaua taga arutada, kes võiks olla homo. Ta küsis minu käest ka, aga mina ei osanud teda eriti aidata. Ta Kroonikasse ei julgenud kunagi sellest kirjutada, aga rääkida küll. Seda, mida ta siit-sealt kuulnud oli. See oli üks meie peamisi jututeemasid, kui me veel koos elasime. Ingrid eriti ei sallinud homosid, nad olid tema sõnul sellised ebardid, haige tiivaga linnud. Seetõttu oli tal valus kuulda, et olin ise mõnel korral homobaaris käinud, niisama siis vaatamas. Ütleme ausalt, Ingrid jälestas homosid. Minul samas polnud homode vastu midagi (arvasin ju vahepeal isegi, et olen homo, kui mul naisega miski ei õnnestunud).
Küll aga meeldis Ingridile homomeestega flirtida, kuna see oli tema sõnul süütu. Ja homod olid tema sõnul täiesti ohutud. Ja ta nautis homomeeste poolt tulevat tähelepanu. Ingridile meeldis tunne, et saab mehe ümber sõrme keerata. Meest peksta ja piitsutada. Mul oli tunne, et tal olid teatud sado-maso kalduvused, aga Ingrid kunagi oma seksifantaasiatest ei rääkinud. Miski nagu takistas teda. Ta armastas mõelda, et seks on räpane. Ta isegi ei julgenud ise oma suguelundeid puutuda. Ja ma olen mõtlema hakanud, et ehk on põhjus mingites lapsepõlves saadud traumades.
Ingrid armastas homomeestest rääkida ka oma tüdrukute seltskonnas. Vahel, kui mul õnnestus kuulata, mida tüdrukute klubi liikmed omavahel räägivad, tundus, et nad ainult homoteemat arutavadki. Ja siis käisid sinna juurde kiljatused, et uih!, aih!, kui jube!, õudne!. Ingrid oli siis see, kes rääkis ja teised muudkui kuulasid, nii et kõrvad liikusid.
Aga nüüd siis Eesti suurimad homod Ingridi kvalifikatsiooni järgi:
1. Lauri Leesi –Eesti peahomo (seetõttu ei julgenud me panna oma poega Prantsuse Lütseumi, kuigi seda peetakse parimaks kooliks ja poeg sai sisse nii Inglise Kolledžisse kui lütseumi).
2. Linnar Priimägi- teine suur homo-guru
3. Arne Niit- kolmas homode eestvedaja
4. Andri Maimets
5. Imre Sooäär
6. Joel Steinfeldt
7. Enn Pant
8. Lauri Liiv
9. Marko Reikop
10. Harry Liivrand
Ingridile meeldis õhtuti kodus köögilaua taga arutada, kes võiks olla homo. Ta küsis minu käest ka, aga mina ei osanud teda eriti aidata. Ta Kroonikasse ei julgenud kunagi sellest kirjutada, aga rääkida küll. Seda, mida ta siit-sealt kuulnud oli. See oli üks meie peamisi jututeemasid, kui me veel koos elasime. Ingrid eriti ei sallinud homosid, nad olid tema sõnul sellised ebardid, haige tiivaga linnud. Seetõttu oli tal valus kuulda, et olin ise mõnel korral homobaaris käinud, niisama siis vaatamas. Ütleme ausalt, Ingrid jälestas homosid. Minul samas polnud homode vastu midagi (arvasin ju vahepeal isegi, et olen homo, kui mul naisega miski ei õnnestunud).
Küll aga meeldis Ingridile homomeestega flirtida, kuna see oli tema sõnul süütu. Ja homod olid tema sõnul täiesti ohutud. Ja ta nautis homomeeste poolt tulevat tähelepanu. Ingridile meeldis tunne, et saab mehe ümber sõrme keerata. Meest peksta ja piitsutada. Mul oli tunne, et tal olid teatud sado-maso kalduvused, aga Ingrid kunagi oma seksifantaasiatest ei rääkinud. Miski nagu takistas teda. Ta armastas mõelda, et seks on räpane. Ta isegi ei julgenud ise oma suguelundeid puutuda. Ja ma olen mõtlema hakanud, et ehk on põhjus mingites lapsepõlves saadud traumades.
Ingrid armastas homomeestest rääkida ka oma tüdrukute seltskonnas. Vahel, kui mul õnnestus kuulata, mida tüdrukute klubi liikmed omavahel räägivad, tundus, et nad ainult homoteemat arutavadki. Ja siis käisid sinna juurde kiljatused, et uih!, aih!, kui jube!, õudne!. Ingrid oli siis see, kes rääkis ja teised muudkui kuulasid, nii et kõrvad liikusid.
Aga nüüd siis Eesti suurimad homod Ingridi kvalifikatsiooni järgi:
1. Lauri Leesi –Eesti peahomo (seetõttu ei julgenud me panna oma poega Prantsuse Lütseumi, kuigi seda peetakse parimaks kooliks ja poeg sai sisse nii Inglise Kolledžisse kui lütseumi).
2. Linnar Priimägi- teine suur homo-guru
3. Arne Niit- kolmas homode eestvedaja
4. Andri Maimets
5. Imre Sooäär
6. Joel Steinfeldt
7. Enn Pant
8. Lauri Liiv
9. Marko Reikop
10. Harry Liivrand
Mis Ingrid veel rääkis
18. aprill 2007 08:13
Inno:
Kirjutan veidi sellest, mis Ingrid veel rääkis oma kolleegide kohta. See on siis nende inimeste kohta, kes töötavad tema ümber.
Kõigepealt ütles ta, et Mart Kadastik on väga tore inimene. Väga tark ja nõudlik. Ta üldse kiitis Kadastikku ja ei lubanud tema kohta miskit halba öelda. Ingridile meeldis, et Kadastik käis truult Tallinnast koju Tartusse oma naise juurde, kes töötab koos Andrus Ansipi naisega. Üldse olevat Kadastik suur Ansipi sõber ja nõuandja. Käivad tihti teineteisel külas. Nii et Kadastiku teadmata ei ilmu Postimehes ükski Anspit puudutav artikkel. Ja Kadastikul olevat Otepää kandis suvemaja, oma isikliku järvega, kust ta siis suveajal autoga Tallinna tööle käib.
Samuti meeldis Ingridile tema teine tööandja, Hans H. Luik. Ainult üks juhtum Ingridile ei meeldinud, kui Hans vajus koos oma sõbra Rein Kilgiga kohale mingile Kroonika peole, ise üleni purjus.
Aga Kroonika oma töötajad olid Ingridi sõnul ühed loodrid ja laiskvorstid. Näiteks Stella K. Wadowski, kes ei viitsinud midagi teha. Ja eriline frukt oli Inga Raitar. Kes oli prominentidele ette laulnud kõik selle, mis Kroonika tahtis ühe või teise inimese kohta kirjutada. Ja eks Raitar sai siis raha ka selle eest, oma PR firma kaudu. Lisaks Kroonikast saadud palgale. Ja selletõttu sai Raitar Kroonikast kinga. Sest kaua sa ikka jaksad sellist tüütust enda rinna najal soojendada.
Siis oli pidevalt jutuaineks endine Stiina peatoimetaja Kristi Pärn, kellest nüüd on saanud Stiili peatoimetaja. Ingrid rääkis, kuidas Pärn on ahelsuitsetaja, kes tõmbab ühe suitsu teise järel. Hääl on kähe nagu vanamutil ja nägu kortsus nagu kartulijunn. Samuti pidi Pärn kõvasti jooma. Istuvad mehega õhtuti kodus, vaatavad telekat, suitsetavad ja joovad. Ja lapsed siis näevad seda kõike pealt. Ja reisima pidi Pärn nii, et sõidab laevaga lukskajutis Saksamaale (sebis Silja Line kaudu kuidagi odavamad piletid) ning siis sealt edasi Euroopasse, kus ööbib vaid kõige nooblimates hotellides.
Ja praegune Stiina peatoimetaja Vesta Reest pidi olema selline, et pidevalt on lakku täis. Igal üritusel joob end pildituks ja ajab lolli juttu suust välja. Et on selline väike tüdruk ka, kimub muudkui suitsu ja jääb kiiresti täis. Vahepeal töötas Vesta Kroonikas ka, siis oli ainult suitsetanud ja joonud. Ja meelitanud teisi ka suitsetama ja jooma.
Ja siis rääkis Ingrid palju Paavo Kangurist, kes pidi olema üks suur laisk ja lohe. Kohe midagi ei viitsi teha. Ja kui teeb, siis kopib varem ilmunud lugudest midagi kokku. Ise ei viitsi suurt midagi teha. Aga lahti lasta ka ei saanud Kangurit, sest Kroonikas on mehi niigi vähe. Aga põhiliselt kirus Ingrid seda Kangurit. Nii et kõrvad jooksid juba vett.
Siis oli Ingridil pidevalt kõneaineks ajakirjade kirjastuse turundusjuht Merle Viirmaa, kes ei pidavat teadma üldse millestki midagi ning ainult uusi riideid ostma ja silmi välgutama. Siis ei teadvat kirjastuse juht Ain Lausmaa ajakirjandusest mitte tuhkagi.
SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi kohta ütles Ingrid, et ta on sündinud vanapoiss. Kes kohe ei julge naistega tegemist teha. Ja kel pole pruuti. Ja vihub siis tööd teha. Küsisin, et äkki on Koorberg homo. Ingrid ütles, et ei ole.
Aga muidu Koorberg Ingridile meeldis. Nad olid kunagi koos tööl ajalehes Liivimaa Kuller, kust mina siis Ingridi meelitasin Liivimaa kroonikasse, kus ma ise töötasin. Samuti meeldis Ingrile Jaan Väljaots, teine SLÕhtulehe raudvara.
Aga kes Ingridile üldse ei meeldinud, oli Katrin Lust. Ühel Kroonika seksikate peol hotell Tallinnas, kus ise kohal olin, ajasin Lustiga baarileti taga mõnusalt juttu, kui tuli Ingrid, näost tulipunane, ja ajas Lusti minu juurest minema. Lust pidi olema üks õudne bitch. Pärast kuulsin, et Lust oli rääkinud juttu rahvakirjanik Andrus Kivirähuga, kes oli tahtnud Lustiga hotellitoas seksida. Aga Lust ütles sellest pakkumisest ära.
Mis Ingridile kõige rohke meelehärmi valmistas, oli see, et naisteajakirjade nagu Stiil, Stiina, Anne, Eesti Naine ajakirjanikud, eriti aga peatoimetajad said kogu aeg meelehead. Igasugu nänni nagu lõhnad ja kosmeetika. Firmad saatsid kottide kaupa asju, et neist hästi kirjutataks. Näiteks oli Kristi Pärnal pidevalt mingi uus lõhn või kosmeetika. Ja Pärn oli Ingridile ka kogu aeg kinkinud igasugu asju, et hästi läbi saada. Ja Ingrid pidi siis talle vastukingitusi poest ostma. Sest Kroonika peatoimetajale ei kingitud mingit nänni kunagi. Aeg-ajalt muidugi mõned inimesed tõid ka Kroonikasse kingitusi, nagu kellad ja šampused. Või muud sellist. Ja Ingrid tõi alati kõik asjad koju, sest ta ütles, et muidu näljased ajakirjanikud söövad kõik ära.
Ingridil oli veel selline komme, et kui toimetusse tuli mõni kutse kuhugi paremale üritusele või välisreisile, siis rabas ta selle kohe endale. Ütlesin talle küll, et Äripäevas laseb Rõtov ikka teisel ka käia, aga Ingrid napsas kõik paremad palad omale. Stiilis, et üks kord elame, tuleb kõik võimalused ära kasutada. Nii siis oli ta saanud ühe soodusreisi Egiptusse, millega ei kaasnenud otse kohustust kirjutada, aga eks reisi korraldajad Marhaba Toursist ikka ootasid, et miskit kirjutataks. Ingrid pakkus mulle ka, et tuleksin kaasa, oleksime ühes toas, mina peaksin ainult lennupileti eest maksma. Aga ma ütlesin, et pean tööd tegema, ma ei saaks ära. Oli selline sügisene aeg ka. Ja ausalt öeldes, pärast vahejuhtumit Peep Vainuga ei tahtnud ma Ingridiga eriti kuhugi reisida koos. Haav oli veel nõnda värske. Ingrid läks siis koos lastega ja võttis minu asemel oma õe kaasa. Kes siis lapsi hoiaks, kui Ingrid tahab veidi lõõgastuda. Või nii. Ingrid tahtis kõik võimalused kindlasti ära kasutada. Nii me siis läksimegi koos lennujaama. Ja seal ees ootasid meid Äripäeva ajakirjanik ja fotograaf. Fotograaf kukkus kohe klõpsima. Ja uurisin, mis värk on. Selgus, et Äripäev teeb lugu, kuidas kinni makstud ajakirjanikud lähevad Egiptusse. Ingridist tehti eriti pilte, temast koos lapsega. Püüdsin siis Ingridit kaitsta, aga sellest ei tulnud midagi välja. Äripäevas juhtis loo valmimist Igor Rõtov isiklikult. Pärast muidugi kõik süüdistasid mind, et olin reisi asjus Äripäevas kõik välja lobisenud. Mida ma muidugi ei teinud. Aga pärast seda juhtumit oli Ingrid veel pikka aega minu peale vihane. Ja teised ajakirjanikud muidugi ka. Ja ka Äripäeva ajakirjanikud olid vihased, kui olin neid sõimanud, et nad Ingridi vahele võtsid.
Aga vähemasti ei seksinud Ingrid kellegagi sellel Egiptuse reisil. Ta oli põhiliselt koos Andri Maimetsaga, kelle kohta Ingrid ütles, et ta on homo. Maimetsa isa, endine minister Toivo Maimets ei pidavat homo olema. Aga Ingrid ka täpselt ei teadnud.
Kirjutan veidi sellest, mis Ingrid veel rääkis oma kolleegide kohta. See on siis nende inimeste kohta, kes töötavad tema ümber.
Kõigepealt ütles ta, et Mart Kadastik on väga tore inimene. Väga tark ja nõudlik. Ta üldse kiitis Kadastikku ja ei lubanud tema kohta miskit halba öelda. Ingridile meeldis, et Kadastik käis truult Tallinnast koju Tartusse oma naise juurde, kes töötab koos Andrus Ansipi naisega. Üldse olevat Kadastik suur Ansipi sõber ja nõuandja. Käivad tihti teineteisel külas. Nii et Kadastiku teadmata ei ilmu Postimehes ükski Anspit puudutav artikkel. Ja Kadastikul olevat Otepää kandis suvemaja, oma isikliku järvega, kust ta siis suveajal autoga Tallinna tööle käib.
Samuti meeldis Ingridile tema teine tööandja, Hans H. Luik. Ainult üks juhtum Ingridile ei meeldinud, kui Hans vajus koos oma sõbra Rein Kilgiga kohale mingile Kroonika peole, ise üleni purjus.
Aga Kroonika oma töötajad olid Ingridi sõnul ühed loodrid ja laiskvorstid. Näiteks Stella K. Wadowski, kes ei viitsinud midagi teha. Ja eriline frukt oli Inga Raitar. Kes oli prominentidele ette laulnud kõik selle, mis Kroonika tahtis ühe või teise inimese kohta kirjutada. Ja eks Raitar sai siis raha ka selle eest, oma PR firma kaudu. Lisaks Kroonikast saadud palgale. Ja selletõttu sai Raitar Kroonikast kinga. Sest kaua sa ikka jaksad sellist tüütust enda rinna najal soojendada.
Siis oli pidevalt jutuaineks endine Stiina peatoimetaja Kristi Pärn, kellest nüüd on saanud Stiili peatoimetaja. Ingrid rääkis, kuidas Pärn on ahelsuitsetaja, kes tõmbab ühe suitsu teise järel. Hääl on kähe nagu vanamutil ja nägu kortsus nagu kartulijunn. Samuti pidi Pärn kõvasti jooma. Istuvad mehega õhtuti kodus, vaatavad telekat, suitsetavad ja joovad. Ja lapsed siis näevad seda kõike pealt. Ja reisima pidi Pärn nii, et sõidab laevaga lukskajutis Saksamaale (sebis Silja Line kaudu kuidagi odavamad piletid) ning siis sealt edasi Euroopasse, kus ööbib vaid kõige nooblimates hotellides.
Ja praegune Stiina peatoimetaja Vesta Reest pidi olema selline, et pidevalt on lakku täis. Igal üritusel joob end pildituks ja ajab lolli juttu suust välja. Et on selline väike tüdruk ka, kimub muudkui suitsu ja jääb kiiresti täis. Vahepeal töötas Vesta Kroonikas ka, siis oli ainult suitsetanud ja joonud. Ja meelitanud teisi ka suitsetama ja jooma.
Ja siis rääkis Ingrid palju Paavo Kangurist, kes pidi olema üks suur laisk ja lohe. Kohe midagi ei viitsi teha. Ja kui teeb, siis kopib varem ilmunud lugudest midagi kokku. Ise ei viitsi suurt midagi teha. Aga lahti lasta ka ei saanud Kangurit, sest Kroonikas on mehi niigi vähe. Aga põhiliselt kirus Ingrid seda Kangurit. Nii et kõrvad jooksid juba vett.
Siis oli Ingridil pidevalt kõneaineks ajakirjade kirjastuse turundusjuht Merle Viirmaa, kes ei pidavat teadma üldse millestki midagi ning ainult uusi riideid ostma ja silmi välgutama. Siis ei teadvat kirjastuse juht Ain Lausmaa ajakirjandusest mitte tuhkagi.
SLÕhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi kohta ütles Ingrid, et ta on sündinud vanapoiss. Kes kohe ei julge naistega tegemist teha. Ja kel pole pruuti. Ja vihub siis tööd teha. Küsisin, et äkki on Koorberg homo. Ingrid ütles, et ei ole.
Aga muidu Koorberg Ingridile meeldis. Nad olid kunagi koos tööl ajalehes Liivimaa Kuller, kust mina siis Ingridi meelitasin Liivimaa kroonikasse, kus ma ise töötasin. Samuti meeldis Ingrile Jaan Väljaots, teine SLÕhtulehe raudvara.
Aga kes Ingridile üldse ei meeldinud, oli Katrin Lust. Ühel Kroonika seksikate peol hotell Tallinnas, kus ise kohal olin, ajasin Lustiga baarileti taga mõnusalt juttu, kui tuli Ingrid, näost tulipunane, ja ajas Lusti minu juurest minema. Lust pidi olema üks õudne bitch. Pärast kuulsin, et Lust oli rääkinud juttu rahvakirjanik Andrus Kivirähuga, kes oli tahtnud Lustiga hotellitoas seksida. Aga Lust ütles sellest pakkumisest ära.
Mis Ingridile kõige rohke meelehärmi valmistas, oli see, et naisteajakirjade nagu Stiil, Stiina, Anne, Eesti Naine ajakirjanikud, eriti aga peatoimetajad said kogu aeg meelehead. Igasugu nänni nagu lõhnad ja kosmeetika. Firmad saatsid kottide kaupa asju, et neist hästi kirjutataks. Näiteks oli Kristi Pärnal pidevalt mingi uus lõhn või kosmeetika. Ja Pärn oli Ingridile ka kogu aeg kinkinud igasugu asju, et hästi läbi saada. Ja Ingrid pidi siis talle vastukingitusi poest ostma. Sest Kroonika peatoimetajale ei kingitud mingit nänni kunagi. Aeg-ajalt muidugi mõned inimesed tõid ka Kroonikasse kingitusi, nagu kellad ja šampused. Või muud sellist. Ja Ingrid tõi alati kõik asjad koju, sest ta ütles, et muidu näljased ajakirjanikud söövad kõik ära.
Ingridil oli veel selline komme, et kui toimetusse tuli mõni kutse kuhugi paremale üritusele või välisreisile, siis rabas ta selle kohe endale. Ütlesin talle küll, et Äripäevas laseb Rõtov ikka teisel ka käia, aga Ingrid napsas kõik paremad palad omale. Stiilis, et üks kord elame, tuleb kõik võimalused ära kasutada. Nii siis oli ta saanud ühe soodusreisi Egiptusse, millega ei kaasnenud otse kohustust kirjutada, aga eks reisi korraldajad Marhaba Toursist ikka ootasid, et miskit kirjutataks. Ingrid pakkus mulle ka, et tuleksin kaasa, oleksime ühes toas, mina peaksin ainult lennupileti eest maksma. Aga ma ütlesin, et pean tööd tegema, ma ei saaks ära. Oli selline sügisene aeg ka. Ja ausalt öeldes, pärast vahejuhtumit Peep Vainuga ei tahtnud ma Ingridiga eriti kuhugi reisida koos. Haav oli veel nõnda värske. Ingrid läks siis koos lastega ja võttis minu asemel oma õe kaasa. Kes siis lapsi hoiaks, kui Ingrid tahab veidi lõõgastuda. Või nii. Ingrid tahtis kõik võimalused kindlasti ära kasutada. Nii me siis läksimegi koos lennujaama. Ja seal ees ootasid meid Äripäeva ajakirjanik ja fotograaf. Fotograaf kukkus kohe klõpsima. Ja uurisin, mis värk on. Selgus, et Äripäev teeb lugu, kuidas kinni makstud ajakirjanikud lähevad Egiptusse. Ingridist tehti eriti pilte, temast koos lapsega. Püüdsin siis Ingridit kaitsta, aga sellest ei tulnud midagi välja. Äripäevas juhtis loo valmimist Igor Rõtov isiklikult. Pärast muidugi kõik süüdistasid mind, et olin reisi asjus Äripäevas kõik välja lobisenud. Mida ma muidugi ei teinud. Aga pärast seda juhtumit oli Ingrid veel pikka aega minu peale vihane. Ja teised ajakirjanikud muidugi ka. Ja ka Äripäeva ajakirjanikud olid vihased, kui olin neid sõimanud, et nad Ingridi vahele võtsid.
Aga vähemasti ei seksinud Ingrid kellegagi sellel Egiptuse reisil. Ta oli põhiliselt koos Andri Maimetsaga, kelle kohta Ingrid ütles, et ta on homo. Maimetsa isa, endine minister Toivo Maimets ei pidavat homo olema. Aga Ingrid ka täpselt ei teadnud.
Mis ilus suveilm
17. aprill 2007 13:20
Inno:
Nii eile kui täna on Tartus olnud tõeliselt suvine ilm. Eile oli päikse käes vähemalt 30 kraadi, varjus kuskil pealt 20. Jalutasime Irjaga linnas ja nautisime imetoredat suve keset kevadet. Meeldiv, et Raekoja platsil on kohvikute lauad välja pandud, nii saab sooja täiega nautida.
Istusime maha kohviku Truffe ette ja võtsime kohvid ning mina jäätise ja Irja salati ning jäätisekokteili. Kui järsku astus ligi Katrin Lust, tuntud ajakirjanik, kes kirjutas Kroonikasse intervjuusid tuntud maailmanimedega. Pakkusime Katrinile istet ning rääkisime elust-olust. Katrin, kes oli pea sama kõhnaks jäänud kui Victoria Beckham, rääkis, et on nüüd Ameerikast tagasi ja kodus käimas, läheb neljapäeval Kahvli saatesse. Rääkima sellest, kuidas asjad tegelikult on. Hoiame talle pöialt.
Pärast jalutasime Emajõe äärde, kus elasime kaasa politseioperatsioonile. Välja oli saadetud kaks ekipaaži nelja mehega. Kaks meest passisid kaarsilla ühes otsas ja kaks meest teises otsas, olles pidevalt raadiosaatjatega teineteisega ühenduses. Kahtlustasin, et kusagilt vanglast on minema pääsenud kõvemat sorti kurjategija. Või siis on Tartut külastamas mõni tähtis riigitegelane, president, keda siis valmistutakse turvama. Ja kui üle silla, politseinike vahelt läbi jalutasime, selgus hästi ette valmistatud operatsiooni tegelik põhjus. Polnud see ei kurjategija tabamine ega kõrge külaline. Sillakaare peal istus kaks tütarlast, kõlgutasid üle ääre jalgu ja ajasid rõõmsalt juttu. Ilmselt olid pärast koolipäeva lõppu tulnud ilusat ilma nautima. Kes siis poleks tartlastest jätnud võimalust kasutamata ja silla peal käimata?! Mina igatahes olen seal käinud korduvalt. Korra isegi intervjueerinud sillakaare peal üht soomlast ajaleheintervjuu jaoks. Irja ütles, et tema pole käinud, kuna kardab kõrgust.
Politseinikud passisid kaare all oma kakskümmend minutit, ise samal ajal raadiosaatjate ja mobiiltelefonidega aktiivselt ühendust pidades. Siis jalutasid tüdrukud rahulikult alla. Ja alla jõudnud, võtsid politseinikud neil tugevalt käest kinni ja tirisid politseiautosse. Kus tüdrukuid peeti veel oma paarkümmend minutit kinni. Samal ajal olid politseinikud väljas ja suhtlesid taas aktiivselt nii raadiosaatjate kui mobiiltelefonidega. Ilmselt said kusagilt mingeid korraldusi. Lõpuks lasti tüdrukutel täita mingid paberid ja lasti nad tulema. Politseinikud passisid silla juures veel kümmekond minutit ja sõitsid siis kummide vilinal minema. Edukas politseioperatsioon oli lõppenud. Tuvastatud korrarikkumine, korrarikkujad tabatud ja isikud tuvastatud. Nüüd jääb korrarikkujatel üle vaid oodata karistust. Ja politseinikel eduka operatsiooni eest preemiat ning ametikõrgendust.
Irja eile kohviku Truffe ees.
Ootamatu külaline- Katrin Lust-Buchanan.
Nii eile kui täna on Tartus olnud tõeliselt suvine ilm. Eile oli päikse käes vähemalt 30 kraadi, varjus kuskil pealt 20. Jalutasime Irjaga linnas ja nautisime imetoredat suve keset kevadet. Meeldiv, et Raekoja platsil on kohvikute lauad välja pandud, nii saab sooja täiega nautida.
Istusime maha kohviku Truffe ette ja võtsime kohvid ning mina jäätise ja Irja salati ning jäätisekokteili. Kui järsku astus ligi Katrin Lust, tuntud ajakirjanik, kes kirjutas Kroonikasse intervjuusid tuntud maailmanimedega. Pakkusime Katrinile istet ning rääkisime elust-olust. Katrin, kes oli pea sama kõhnaks jäänud kui Victoria Beckham, rääkis, et on nüüd Ameerikast tagasi ja kodus käimas, läheb neljapäeval Kahvli saatesse. Rääkima sellest, kuidas asjad tegelikult on. Hoiame talle pöialt.
Pärast jalutasime Emajõe äärde, kus elasime kaasa politseioperatsioonile. Välja oli saadetud kaks ekipaaži nelja mehega. Kaks meest passisid kaarsilla ühes otsas ja kaks meest teises otsas, olles pidevalt raadiosaatjatega teineteisega ühenduses. Kahtlustasin, et kusagilt vanglast on minema pääsenud kõvemat sorti kurjategija. Või siis on Tartut külastamas mõni tähtis riigitegelane, president, keda siis valmistutakse turvama. Ja kui üle silla, politseinike vahelt läbi jalutasime, selgus hästi ette valmistatud operatsiooni tegelik põhjus. Polnud see ei kurjategija tabamine ega kõrge külaline. Sillakaare peal istus kaks tütarlast, kõlgutasid üle ääre jalgu ja ajasid rõõmsalt juttu. Ilmselt olid pärast koolipäeva lõppu tulnud ilusat ilma nautima. Kes siis poleks tartlastest jätnud võimalust kasutamata ja silla peal käimata?! Mina igatahes olen seal käinud korduvalt. Korra isegi intervjueerinud sillakaare peal üht soomlast ajaleheintervjuu jaoks. Irja ütles, et tema pole käinud, kuna kardab kõrgust.
Politseinikud passisid kaare all oma kakskümmend minutit, ise samal ajal raadiosaatjate ja mobiiltelefonidega aktiivselt ühendust pidades. Siis jalutasid tüdrukud rahulikult alla. Ja alla jõudnud, võtsid politseinikud neil tugevalt käest kinni ja tirisid politseiautosse. Kus tüdrukuid peeti veel oma paarkümmend minutit kinni. Samal ajal olid politseinikud väljas ja suhtlesid taas aktiivselt nii raadiosaatjate kui mobiiltelefonidega. Ilmselt said kusagilt mingeid korraldusi. Lõpuks lasti tüdrukutel täita mingid paberid ja lasti nad tulema. Politseinikud passisid silla juures veel kümmekond minutit ja sõitsid siis kummide vilinal minema. Edukas politseioperatsioon oli lõppenud. Tuvastatud korrarikkumine, korrarikkujad tabatud ja isikud tuvastatud. Nüüd jääb korrarikkujatel üle vaid oodata karistust. Ja politseinikel eduka operatsiooni eest preemiat ning ametikõrgendust.
Irja eile kohviku Truffe ees.
Ootamatu külaline- Katrin Lust-Buchanan.
Kuidas tekkis tüdrukute klubi
17. aprill 2007 08:38
Inno:
Veidi sellest, kuidas üldse tekkis see nn tüdrukute klubi, millest nõnda palju on juttu olnud, ja kuhu kuuluvad muu hulgas mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa ja värske rahvastikuminister Urve Palo.
Kõigepealt olid kõik klubi liikmed üliõpilaskorporatsiooni Amicitia liikmed. Aga, nagu rääkis Ingrid, jäi korporatsioon mõnedele vanematele liikmetele kitsaks. Et seal arutati mingeid tähtsusetuid asju. Koosolekud olid igavad. Ja üldse, ei peetud vanemaid liikmeid eriti väärikateks, ei kummardatud neid piisavalt ette ja taha. Ja siis hakkas üks seltskond omaette hoidma. Ja ise oma koosolekuid pidama. Niimoodi umbes kord kuus, iga kord siis erineva inimese juures kodus. Misajaks siis tavaliselt kupatati mees koos lastega kodust minema. Võis siis istusid mehed omaette ja naised said siis omaette omi asju ajada. Mis, nagu hiljem selgus, koosnes põhiliselt teiste tagarääkimisest ja muidu klatšist. Sellest, kus keegi oli vahepeal käinud, mida ostnud. Kellega seksinud. Vaadati üle kõik uued riided. Ja ehted. Ja nii on see kestnud vast oma 7-8 aastat.
Mina ikka ütlesin Ingridile, et miks siis sedasi eralduda. Et see annab noortele signaali, et nemadki võiks mingil ajal eralduda. Ja pealegi peaks vanemad noortega suhtlema. Aga see Ingridit eriti ei morjendanud. Tema ütles, et neil ongi juba nagu uus korporatsioon, lihtsalt vana, olemasoleva tiiva all. Ja miks uut teha, kui sedasi saab ka. Nagu ma aru sain, olid nooremad vanemaid kuidagi solvanud ja siis hakkasid vanemad, vähemalt osa neist omaette hoidma. Noorematega enam läbi ei käidud, neid isegi enam ei teretatud. Suhtumine oli seline: las need noored ajavad seal omi asju, meil on oma asjad. Ja tõsi, noortel polnud üldse raha. Ja klubi liikmed muudkui kurtsid, et noored tahavad ainult raha, aga vastu ei anna midagi. Ingrid kaalus mitmel korral üldse liikmemaksu maksmise lõpetamist, aga ma soovitasin tal ikka edasi maksta, kuni ta on veel korporatsiooni liige.
Klubi liikmed seevastu isekeskis kokku saades rahanumbreid ei lugenud. Ikka pidid olema kõige uhkemad road laual, kõige paremad joogid. Ja loomulikult seadis see teatud nõudmise ka kodule, mis pidi olema viimase peal. Eeskujuks oli siin Terje Eipre, kes ostis omale uhke häärberi Nõmmel, kus oli sees mullivann nii kümnekonnale inimesele. Eipre majast sai etalon, mille järgi pidid kõik teised joonduma. Vähemasti jäi Ingridi jutust selline mulje. Ta käis kogu aeg pinda, et millal meie ükskord endale sellise maja saame. Mul jooksis sellest jutust teinekord juhe täitsa kokku. Kust selline raha võtta? Lihtsast palgatöötaja palgast ei piisa, ole sa või suure riigifirma juht. Eipre oli Maapanga pankrotihaldur, ta sai sealt pesast miljoneid. Aga kust meil võtta selline raha?! Kohe ja kiiresti.
Amicitia nooremaid liikmeid muidugi nendele kokkusaamistele ei kutsutud.
Veidi sellest, kuidas üldse tekkis see nn tüdrukute klubi, millest nõnda palju on juttu olnud, ja kuhu kuuluvad muu hulgas mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa ja värske rahvastikuminister Urve Palo.
Kõigepealt olid kõik klubi liikmed üliõpilaskorporatsiooni Amicitia liikmed. Aga, nagu rääkis Ingrid, jäi korporatsioon mõnedele vanematele liikmetele kitsaks. Et seal arutati mingeid tähtsusetuid asju. Koosolekud olid igavad. Ja üldse, ei peetud vanemaid liikmeid eriti väärikateks, ei kummardatud neid piisavalt ette ja taha. Ja siis hakkas üks seltskond omaette hoidma. Ja ise oma koosolekuid pidama. Niimoodi umbes kord kuus, iga kord siis erineva inimese juures kodus. Misajaks siis tavaliselt kupatati mees koos lastega kodust minema. Võis siis istusid mehed omaette ja naised said siis omaette omi asju ajada. Mis, nagu hiljem selgus, koosnes põhiliselt teiste tagarääkimisest ja muidu klatšist. Sellest, kus keegi oli vahepeal käinud, mida ostnud. Kellega seksinud. Vaadati üle kõik uued riided. Ja ehted. Ja nii on see kestnud vast oma 7-8 aastat.
Mina ikka ütlesin Ingridile, et miks siis sedasi eralduda. Et see annab noortele signaali, et nemadki võiks mingil ajal eralduda. Ja pealegi peaks vanemad noortega suhtlema. Aga see Ingridit eriti ei morjendanud. Tema ütles, et neil ongi juba nagu uus korporatsioon, lihtsalt vana, olemasoleva tiiva all. Ja miks uut teha, kui sedasi saab ka. Nagu ma aru sain, olid nooremad vanemaid kuidagi solvanud ja siis hakkasid vanemad, vähemalt osa neist omaette hoidma. Noorematega enam läbi ei käidud, neid isegi enam ei teretatud. Suhtumine oli seline: las need noored ajavad seal omi asju, meil on oma asjad. Ja tõsi, noortel polnud üldse raha. Ja klubi liikmed muudkui kurtsid, et noored tahavad ainult raha, aga vastu ei anna midagi. Ingrid kaalus mitmel korral üldse liikmemaksu maksmise lõpetamist, aga ma soovitasin tal ikka edasi maksta, kuni ta on veel korporatsiooni liige.
Klubi liikmed seevastu isekeskis kokku saades rahanumbreid ei lugenud. Ikka pidid olema kõige uhkemad road laual, kõige paremad joogid. Ja loomulikult seadis see teatud nõudmise ka kodule, mis pidi olema viimase peal. Eeskujuks oli siin Terje Eipre, kes ostis omale uhke häärberi Nõmmel, kus oli sees mullivann nii kümnekonnale inimesele. Eipre majast sai etalon, mille järgi pidid kõik teised joonduma. Vähemasti jäi Ingridi jutust selline mulje. Ta käis kogu aeg pinda, et millal meie ükskord endale sellise maja saame. Mul jooksis sellest jutust teinekord juhe täitsa kokku. Kust selline raha võtta? Lihtsast palgatöötaja palgast ei piisa, ole sa või suure riigifirma juht. Eipre oli Maapanga pankrotihaldur, ta sai sealt pesast miljoneid. Aga kust meil võtta selline raha?! Kohe ja kiiresti.
Amicitia nooremaid liikmeid muidugi nendele kokkusaamistele ei kutsutud.
Millest Ingrid veel rääkis, vol 3
17. aprill 2007 07:53
Inno:
Nagu lubatud, siis edasi tüdrukute klubi liikmetest. Kuhu kuuluvad mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa ning peale tema veel viis karjäärinaist. Tüdrukute klubist on ajakirjanduses rääkinud Ingrid Tähismaa ja vastne rahvastikuminister Urve Palo. Ja kiikame siis edasi selle kuulsa klubi telgitagustesse.
Täna kirjutan Triinu-Caroline Entsikust, keda minister nimetab apteegiketi juhiks. Ingrid rääkis mulle Triinust palju ja huvitavaid asju.
Kui me 1996. aastal Ingridiga Tartust Tallinna kolisime, siis elas Triinu juba tähtsalt Pirital oma majas teletorni juures. Koos mehe ja lapsega. See oli selline vanem maja, kuna uusi siis veel polnud ehitatud. Triinu töötas siis Õismäel ühe apteegi juhatajana ja tema mees oli kinnisvaramaakler. Triinu ise nimetas oma maja „megamajaks“, kuigi Ingrid ütles, et polnud see ühti nii uhke maja. Pigem selline pisike kökats. Selline maamaja tüüpi. Madalate lagedega. Pealegi veel teiste hoovi peal, nii et maja juurde jõudmiseks pidi justkui teiste inimeste juurest läbi astuma. Ja naabri koer kogu aeg haukus õue peal.
Ingridile Triinu eriti ei meeldinud. Ta rääkis, et Triinu eriti ei sobi tüdrukute klubisse, kuna on selline uhke ja pirtsakas. Temaga ei tahtvat keegi suhelda. Ja Ingridi jutu järgi oligi Triinu mõnda aega klubist eemal. Aga siis hakkas Triinul rahaliselt hästi minema ja kuivõrd rahal ja rikkusel on klubi liikmete seas eriline soosing, siis hakati Triinuga jälle suhtlema.
Triinu jaoks tähendas rikkus seda, et tema mees, kes töötas kinnisvara alal, sai järsku väga rikkaks. Ikka mitmed miljonid. Mille eest noored ostsid Viimsi poolsaarele uhke krundi, otse Endel Siffi naabriks. Mitu hektarit mere kaldal. See avaldas tüdrukute klubile muljet. Ja lisaks see, et sinna plaaniti uhket maja. Ilmselt uhkeimat, mida on Eestis nähtud. Ja kõik tahtsid korraga olla Triinu sõbrad. Ingrid ka ahhetas ja ohkas kodus ning muudkui tänitas, et millal meie ükskord midagi sellist omale saame. Millal nii kaugele jõuame. Käisime siis Ingridiga tihti Viimsis autoga sõitmas, et krunte välja valida. Elasime ise siis juba Nõmmel. Ja ütlesin Ingridile, et ei ole see mere ääres elamine Tallinnas ühti nii mõnus. Enamiku ajast on külm ja niiske, mis tekitab pigem reumat. Aga Ingridile see jutt ei paistnud mõjuvat. Ta oli lummatud rahast ja hiilgusest.
Aga pidu ei kestnud Entsikute peres kaua. Suurte rahahunnikute vahel läks Triinu oma mehega tülli. Ja maja ei ehitatudki. Kruntki müüdi maha. Mees leidis omale uue silmarõõmu ja Triinugi hakkas käima uue mehega, endast palju nooremaga. Mille kohta oli Ingridil ja teistel tüdrukutel taas ilkumist. Et mida värki, nii noor mees. Kuigi selles ilkumises oli tunda kadedust. Triinu endine mees kukkus kuuldavasti kõvasti jooma. Ja ega temagi saanud enam lapsega suhelda, sest tüdrukute klubi reegel on, et lahutuse korral jääb laps ema juurde, maksku mis maksab. Ja mees tehakse naerualuseks. Nii on see olnud kõigi meestega, kellest tüdrukute klubi liikmed on lahutanud. See on õpetuseks olemasolevatele meestele. Et näete, mis saab, kui julgete meist lahutada. Näete, mis teist siis saab.
Ja Ingridi jutu järgi pole see Triinu nii tark ühti, kui paistab. Ta on seda tüüpi, et lollidel ka veab. Oli lihtsalt ühes apteegis juhataja, muud midagi. Kuni sai odavalt apteegi oma taskusse pista. Ja siis veel teised apteegid ka otsa. Tegelikult on ta üks paras eputis, rääkis Ingrid. Ära hellitatud. No mine sa tea.
Ja tõesti, nüüd tagantjärele hindan, et Ingridist lahutamine oli üks paras julgustükk. Sest ma kujutan ette, mis sitta ja saasta Ingrid minu kohta on rääkinud.
Aga homme juba uus teema.
Nagu lubatud, siis edasi tüdrukute klubi liikmetest. Kuhu kuuluvad mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa ning peale tema veel viis karjäärinaist. Tüdrukute klubist on ajakirjanduses rääkinud Ingrid Tähismaa ja vastne rahvastikuminister Urve Palo. Ja kiikame siis edasi selle kuulsa klubi telgitagustesse.
Täna kirjutan Triinu-Caroline Entsikust, keda minister nimetab apteegiketi juhiks. Ingrid rääkis mulle Triinust palju ja huvitavaid asju.
Kui me 1996. aastal Ingridiga Tartust Tallinna kolisime, siis elas Triinu juba tähtsalt Pirital oma majas teletorni juures. Koos mehe ja lapsega. See oli selline vanem maja, kuna uusi siis veel polnud ehitatud. Triinu töötas siis Õismäel ühe apteegi juhatajana ja tema mees oli kinnisvaramaakler. Triinu ise nimetas oma maja „megamajaks“, kuigi Ingrid ütles, et polnud see ühti nii uhke maja. Pigem selline pisike kökats. Selline maamaja tüüpi. Madalate lagedega. Pealegi veel teiste hoovi peal, nii et maja juurde jõudmiseks pidi justkui teiste inimeste juurest läbi astuma. Ja naabri koer kogu aeg haukus õue peal.
Ingridile Triinu eriti ei meeldinud. Ta rääkis, et Triinu eriti ei sobi tüdrukute klubisse, kuna on selline uhke ja pirtsakas. Temaga ei tahtvat keegi suhelda. Ja Ingridi jutu järgi oligi Triinu mõnda aega klubist eemal. Aga siis hakkas Triinul rahaliselt hästi minema ja kuivõrd rahal ja rikkusel on klubi liikmete seas eriline soosing, siis hakati Triinuga jälle suhtlema.
Triinu jaoks tähendas rikkus seda, et tema mees, kes töötas kinnisvara alal, sai järsku väga rikkaks. Ikka mitmed miljonid. Mille eest noored ostsid Viimsi poolsaarele uhke krundi, otse Endel Siffi naabriks. Mitu hektarit mere kaldal. See avaldas tüdrukute klubile muljet. Ja lisaks see, et sinna plaaniti uhket maja. Ilmselt uhkeimat, mida on Eestis nähtud. Ja kõik tahtsid korraga olla Triinu sõbrad. Ingrid ka ahhetas ja ohkas kodus ning muudkui tänitas, et millal meie ükskord midagi sellist omale saame. Millal nii kaugele jõuame. Käisime siis Ingridiga tihti Viimsis autoga sõitmas, et krunte välja valida. Elasime ise siis juba Nõmmel. Ja ütlesin Ingridile, et ei ole see mere ääres elamine Tallinnas ühti nii mõnus. Enamiku ajast on külm ja niiske, mis tekitab pigem reumat. Aga Ingridile see jutt ei paistnud mõjuvat. Ta oli lummatud rahast ja hiilgusest.
Aga pidu ei kestnud Entsikute peres kaua. Suurte rahahunnikute vahel läks Triinu oma mehega tülli. Ja maja ei ehitatudki. Kruntki müüdi maha. Mees leidis omale uue silmarõõmu ja Triinugi hakkas käima uue mehega, endast palju nooremaga. Mille kohta oli Ingridil ja teistel tüdrukutel taas ilkumist. Et mida värki, nii noor mees. Kuigi selles ilkumises oli tunda kadedust. Triinu endine mees kukkus kuuldavasti kõvasti jooma. Ja ega temagi saanud enam lapsega suhelda, sest tüdrukute klubi reegel on, et lahutuse korral jääb laps ema juurde, maksku mis maksab. Ja mees tehakse naerualuseks. Nii on see olnud kõigi meestega, kellest tüdrukute klubi liikmed on lahutanud. See on õpetuseks olemasolevatele meestele. Et näete, mis saab, kui julgete meist lahutada. Näete, mis teist siis saab.
Ja Ingridi jutu järgi pole see Triinu nii tark ühti, kui paistab. Ta on seda tüüpi, et lollidel ka veab. Oli lihtsalt ühes apteegis juhataja, muud midagi. Kuni sai odavalt apteegi oma taskusse pista. Ja siis veel teised apteegid ka otsa. Tegelikult on ta üks paras eputis, rääkis Ingrid. Ära hellitatud. No mine sa tea.
Ja tõesti, nüüd tagantjärele hindan, et Ingridist lahutamine oli üks paras julgustükk. Sest ma kujutan ette, mis sitta ja saasta Ingrid minu kohta on rääkinud.
Aga homme juba uus teema.
Millest veel Ingrid rääkis, vol 2
16. aprill 2007 11:07
Inno:
Nii nagu lubasin, siis kirjutan sellest, mida Ingrid veel oma tüdrukute klubi liikmete kohta rääkis.
Võtame täna ette Veronika Elmeti, keda värske rahvastikuminister Urve Palo nimetas intervjuus Naistelehele psühholoogiks. Niisiis psühholoog Veronika Elmet.
Tundsime Ingridiga Veronikat ajast, kui ta elas oma mehega Tartus, Uus tn 13c asuvas nn hruštšovkas. Olime mõlemad noored pered. Ja meil mõlemil oli üks laps. Kuigi Veronika laps oli meie omast jupi maad vanem. Ja me saime hästi läbi, käisime teineteisel külas. Veronika kinkis meile veel ühe vana kolmnurkse lauakese, mille ma ära remontisin. Mulle tundus algul küll, et Veronika suhtub oma mehesse veidi üleolevalt, kogu aeg käsutab ja kamandab, aga juhtub ikka, ka paremates peredes, mõtlesin ma. Ma ise ka lasin end Ingridil käsutada ja kamandada, kuna tahtsin olla igapidi viks ja korralik mees. Mitte nagu mu oma isa, kes oma naist ainult peksis.
Kui me Ingridiga 1996. aasta sügisel Tartust Tallinna kolisime, jäi Veronika oma mehega ilusti maha sinna Uus tn 13c majja viiendale korrusele elama. Nad ehitasid Tartusse juba oma maja, uhket häärberit Riia maantee äärde, kus Veronika mees vabal ajal pidevalt, varavalgest hilisõhtuni tööd müttas teha. Maja oli juba peaaegu valmis.
Tallinnas polnud Veronikast esiti kippu ega kõppu kuulda. Kuni ühel hetkel oli Veronika oma otsaga ise Tallinnas, vanemate juures tagasi. Koos pojaga. Otsis pojale uut kooli. Ja endale elamist. Ning meest.
Nagu Ingrid rääkis, oli Veronikal läinud mehega asi Tartus päris nugade peale. Veronikale ei meeldinud, et mehel polnud üldse raha. Veronika oli ise heast perest, kus vanemad teenisid hästi ja tema ainsa tütrena oli harjunud hea eluga. Nüüd aga olid sissetulekud kasinad, kuna nii tema ise kui tema mees pidid elama närustest noorte arstide palkadest. Mida arstidele internatuuris makstakse. Ja see Veronikale ei meeldinud. Mees küll ehitas maja, kus oli abis ka mehe isa, aga rahad tulid Veronika isalt. Ja nii see raha kallal näägutamine kestis, kuni tema mehele tekkis Tartus uus silmarõõm. Pigem küll sõber, kellega hilistel õhtutundidel koos haiglavalves juttu puhuda. Ja kui Veronika sellest teada sai, tõstis ta oma mehe asjad ukse taha ja keelas tal koju tulla. Üldse keeras Veronika kõik kraanid mehel kinni. Piiras pojaga suhtlemist. Ja vara jagamine läks nii, et põhilise raha sai Veronika, kuna tema isa oli maksnud. Ja mees, kes küll tööd tegi, ei saanud suurt midagi.
Hoidsime Ingridiga mõlemad kahe käega peast kinni. Kuidas on see küll võimalik?! Kuidas läks lahku paar, kes pealtnäha nii hästi sobis?! Kuidas sai Veronika midagi sellist ometi teha?! Ingrid arvas, et mees, kes tegi palju tööd ära, oleks pidanud ikka rohkem raha saama vara jagamisest. Ingridi jutust tuli välja, et maja müügist, kuhu noored polnud veel sissegi kolinud, ei saanud mees mitte midagi.
Ja nii oligi Veronika Tallinnas. Esiti oli kõik hästi. Uus korter Nõmmel. Uued sõbrad. Uus töökoht. Aga siis tuli probleem. Ja ta kurtis sõbrannadele oma rasket saatust. Kahetses, et oli mehe maha jätnud, sest uut meest ta omale ei leidnud. Ingrid ja sõbrannad korraldasid talle pidevalt kohtumisi eri meestega, aga ikka ei miskit. Kas siis ei meeldinud Veronika mehele või oli mees Veronika jaoks liiga lahja. Veronika pole küll modellivälimusega, ta on pikka kasvu, suure suu, suure nina ja suurte hammastega. Selline hobusenäoga (heas mõttes). Natuke Anne Paluveri moodi. Aga muidu tore ja hakkaja tüdruk. Aga näe, meest enam ei leidnud. Ja siis hakkas Veronika kahetsema, et oli üldse oma mehe sedasi minema ajanud. Kes, nagu hiljem selgus, polnud üldse midagi tõsist plaaninud selle tüdrukuga seal Tartus. Aga kui Veronika ta nõnda minema kupatas, siis ei jäänud mehel muud üle, kui uus naine ära võtta.
Mina muidugi mõtlesin Ingridi jutu peale sedasi, et kuidas selline fuuria (heas mõttes) nagu Veronika saab üldse perepsühholoogina töötada ja teistele nõu anda. Pigem peaks ta ise ravile minema. Aga nii see elu kipub olema, et need, kes ise kõige rohkem abi vajavad, kipuvad teisi „abistama“.
Jätkub.
Nii nagu lubasin, siis kirjutan sellest, mida Ingrid veel oma tüdrukute klubi liikmete kohta rääkis.
Võtame täna ette Veronika Elmeti, keda värske rahvastikuminister Urve Palo nimetas intervjuus Naistelehele psühholoogiks. Niisiis psühholoog Veronika Elmet.
Tundsime Ingridiga Veronikat ajast, kui ta elas oma mehega Tartus, Uus tn 13c asuvas nn hruštšovkas. Olime mõlemad noored pered. Ja meil mõlemil oli üks laps. Kuigi Veronika laps oli meie omast jupi maad vanem. Ja me saime hästi läbi, käisime teineteisel külas. Veronika kinkis meile veel ühe vana kolmnurkse lauakese, mille ma ära remontisin. Mulle tundus algul küll, et Veronika suhtub oma mehesse veidi üleolevalt, kogu aeg käsutab ja kamandab, aga juhtub ikka, ka paremates peredes, mõtlesin ma. Ma ise ka lasin end Ingridil käsutada ja kamandada, kuna tahtsin olla igapidi viks ja korralik mees. Mitte nagu mu oma isa, kes oma naist ainult peksis.
Kui me Ingridiga 1996. aasta sügisel Tartust Tallinna kolisime, jäi Veronika oma mehega ilusti maha sinna Uus tn 13c majja viiendale korrusele elama. Nad ehitasid Tartusse juba oma maja, uhket häärberit Riia maantee äärde, kus Veronika mees vabal ajal pidevalt, varavalgest hilisõhtuni tööd müttas teha. Maja oli juba peaaegu valmis.
Tallinnas polnud Veronikast esiti kippu ega kõppu kuulda. Kuni ühel hetkel oli Veronika oma otsaga ise Tallinnas, vanemate juures tagasi. Koos pojaga. Otsis pojale uut kooli. Ja endale elamist. Ning meest.
Nagu Ingrid rääkis, oli Veronikal läinud mehega asi Tartus päris nugade peale. Veronikale ei meeldinud, et mehel polnud üldse raha. Veronika oli ise heast perest, kus vanemad teenisid hästi ja tema ainsa tütrena oli harjunud hea eluga. Nüüd aga olid sissetulekud kasinad, kuna nii tema ise kui tema mees pidid elama närustest noorte arstide palkadest. Mida arstidele internatuuris makstakse. Ja see Veronikale ei meeldinud. Mees küll ehitas maja, kus oli abis ka mehe isa, aga rahad tulid Veronika isalt. Ja nii see raha kallal näägutamine kestis, kuni tema mehele tekkis Tartus uus silmarõõm. Pigem küll sõber, kellega hilistel õhtutundidel koos haiglavalves juttu puhuda. Ja kui Veronika sellest teada sai, tõstis ta oma mehe asjad ukse taha ja keelas tal koju tulla. Üldse keeras Veronika kõik kraanid mehel kinni. Piiras pojaga suhtlemist. Ja vara jagamine läks nii, et põhilise raha sai Veronika, kuna tema isa oli maksnud. Ja mees, kes küll tööd tegi, ei saanud suurt midagi.
Hoidsime Ingridiga mõlemad kahe käega peast kinni. Kuidas on see küll võimalik?! Kuidas läks lahku paar, kes pealtnäha nii hästi sobis?! Kuidas sai Veronika midagi sellist ometi teha?! Ingrid arvas, et mees, kes tegi palju tööd ära, oleks pidanud ikka rohkem raha saama vara jagamisest. Ingridi jutust tuli välja, et maja müügist, kuhu noored polnud veel sissegi kolinud, ei saanud mees mitte midagi.
Ja nii oligi Veronika Tallinnas. Esiti oli kõik hästi. Uus korter Nõmmel. Uued sõbrad. Uus töökoht. Aga siis tuli probleem. Ja ta kurtis sõbrannadele oma rasket saatust. Kahetses, et oli mehe maha jätnud, sest uut meest ta omale ei leidnud. Ingrid ja sõbrannad korraldasid talle pidevalt kohtumisi eri meestega, aga ikka ei miskit. Kas siis ei meeldinud Veronika mehele või oli mees Veronika jaoks liiga lahja. Veronika pole küll modellivälimusega, ta on pikka kasvu, suure suu, suure nina ja suurte hammastega. Selline hobusenäoga (heas mõttes). Natuke Anne Paluveri moodi. Aga muidu tore ja hakkaja tüdruk. Aga näe, meest enam ei leidnud. Ja siis hakkas Veronika kahetsema, et oli üldse oma mehe sedasi minema ajanud. Kes, nagu hiljem selgus, polnud üldse midagi tõsist plaaninud selle tüdrukuga seal Tartus. Aga kui Veronika ta nõnda minema kupatas, siis ei jäänud mehel muud üle, kui uus naine ära võtta.
Mina muidugi mõtlesin Ingridi jutu peale sedasi, et kuidas selline fuuria (heas mõttes) nagu Veronika saab üldse perepsühholoogina töötada ja teistele nõu anda. Pigem peaks ta ise ravile minema. Aga nii see elu kipub olema, et need, kes ise kõige rohkem abi vajavad, kipuvad teisi „abistama“.
Jätkub.