14 jaanuar 2007
Murutarist saanud lammas
19. jaanuar 2007 12:51
Inno:
Lugedes täna Delfist Kati Murutari loodusvaatlustel põhinevat kirjatükki mees- ja naisinimeste iseärasuste kohta, võib järeldada, et Murutarist on saanud lammas. Kes kuulekalt järgib oma looduslikku ürginstinkti ning muudkui tulistab järglasi. Ikka ja jälle. Ja armastab meest tulenevalt suurest hormoonide ja emotsioonide tulvast. Või õigemini, armastas, sest nüüd on ta avastanud, et tegelik mees polegi selline nagu ta varem ette kujutas.
Murutar õigustab naist, kes küll, tõesti, siis, ilmselt, satub alati vale mehe otsa. Ja sellega võtab Murutar naisinimestelt vastutuse perede purunemise ja laste masstootmise eest. Naised lihtsalt on sellised, kes ei suuda oma instinkte kontrollida. Ja muudkui kargavad mehi, siis rasestuvad ja sünnitavad. Nad nagu ei oskagi muud moodi elada.
Aga muidu on Murutari jaoks naised tublid. Nagu emased loomad, on ka naisinimesed karja juhid, teevad ära kõik tööd. Isased on lihtsalt ilusad ja edevad, ning laisad, kes sööks näljaga ära ka omaenda pojad, kui emasid vahel poleks.
Mulle selline filosoofia ei meeldi. Et naine, kes on kõige tublim, millegi eest ei vastuta, ja seda vastutamatust põhjendatakse instinktiga. Sest inimmaailmas vastutab praegu enamike perega seotud asjade eest mees: teenib raha, ehitab maja, remondib, transpordib, maksab alimente, teenib riiki sõjaväes, maksab makse ja mida kõike veel. Murutari kirjeldatud supernaine istub lihtsalt kodus ja tegeleb laste kasvatamisega, tegelikult siiski viskab lapse lasteaeda või sõime, siis jookseb mööda poode nipsasjakeste järel ja kohtub siis sõbrannadega, et mehi taga rääkida ja oma uusi oste tutvustada.
Miks siis ei võiks meeski oma vastutuse perse saata ja instinkte järgida. Lasta end hormoonidel kanda. Nagu Murutar kirjeldab meesloomi. Ennast ehtida, mõnusalt ringi šeikida, teiste meestega kakelda. Õlli libistada. Teha sugu kogu maailma naistega. Enamiku ajast mõnusalt pikutada, ma usun, et pikutamine on meestel geenides. Mehe hormoonid lausa nõuavad pikutamist. Ja siis tahab meesinimene istuda ja oodata kuni naisinimene talle söögi ette toob.
Lõpetuseks veel niipalju, et mul pole olnud õnne Murutari kirjeldatud naisega kohtuda. Minu tagasihoidliku vaatluse järgi on pigem naised need, kes tahavad kauem magada ja rohkem puhata. Kes sünnitusest ei taha kuuldagi. Ja kes kodutööd pigem enda kaelast ära sokutavad.
Lugedes täna Delfist Kati Murutari loodusvaatlustel põhinevat kirjatükki mees- ja naisinimeste iseärasuste kohta, võib järeldada, et Murutarist on saanud lammas. Kes kuulekalt järgib oma looduslikku ürginstinkti ning muudkui tulistab järglasi. Ikka ja jälle. Ja armastab meest tulenevalt suurest hormoonide ja emotsioonide tulvast. Või õigemini, armastas, sest nüüd on ta avastanud, et tegelik mees polegi selline nagu ta varem ette kujutas.
Murutar õigustab naist, kes küll, tõesti, siis, ilmselt, satub alati vale mehe otsa. Ja sellega võtab Murutar naisinimestelt vastutuse perede purunemise ja laste masstootmise eest. Naised lihtsalt on sellised, kes ei suuda oma instinkte kontrollida. Ja muudkui kargavad mehi, siis rasestuvad ja sünnitavad. Nad nagu ei oskagi muud moodi elada.
Aga muidu on Murutari jaoks naised tublid. Nagu emased loomad, on ka naisinimesed karja juhid, teevad ära kõik tööd. Isased on lihtsalt ilusad ja edevad, ning laisad, kes sööks näljaga ära ka omaenda pojad, kui emasid vahel poleks.
Mulle selline filosoofia ei meeldi. Et naine, kes on kõige tublim, millegi eest ei vastuta, ja seda vastutamatust põhjendatakse instinktiga. Sest inimmaailmas vastutab praegu enamike perega seotud asjade eest mees: teenib raha, ehitab maja, remondib, transpordib, maksab alimente, teenib riiki sõjaväes, maksab makse ja mida kõike veel. Murutari kirjeldatud supernaine istub lihtsalt kodus ja tegeleb laste kasvatamisega, tegelikult siiski viskab lapse lasteaeda või sõime, siis jookseb mööda poode nipsasjakeste järel ja kohtub siis sõbrannadega, et mehi taga rääkida ja oma uusi oste tutvustada.
Miks siis ei võiks meeski oma vastutuse perse saata ja instinkte järgida. Lasta end hormoonidel kanda. Nagu Murutar kirjeldab meesloomi. Ennast ehtida, mõnusalt ringi šeikida, teiste meestega kakelda. Õlli libistada. Teha sugu kogu maailma naistega. Enamiku ajast mõnusalt pikutada, ma usun, et pikutamine on meestel geenides. Mehe hormoonid lausa nõuavad pikutamist. Ja siis tahab meesinimene istuda ja oodata kuni naisinimene talle söögi ette toob.
Lõpetuseks veel niipalju, et mul pole olnud õnne Murutari kirjeldatud naisega kohtuda. Minu tagasihoidliku vaatluse järgi on pigem naised need, kes tahavad kauem magada ja rohkem puhata. Kes sünnitusest ei taha kuuldagi. Ja kes kodutööd pigem enda kaelast ära sokutavad.
Riik ja naised mehe seljas
18. jaanuar 2007 19:38
Inno:
Ühes asjas on riik ja naised mehel seljas – see on laste asi.
Või kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus mehel puudub ühelt poolt võimalus kontrollida lapse sündi, teisalt nõutakse mehelt sündivate laste ülalpidamist. Ehk siis naisel on võimalik mehele nö laps teha ilma meest teavitamata, vaatamata mehe vastuseisule. Ja siis, kui laps käes, mehele riigi abil alimendid kraesse susata. Ja mehel pole mingit õigust maksmisest keelduda. Vastupidi, uus seadus võimaldab naisel otse riigi käest toetust saada, misjärel nõuab riik raha välja mehelt. Mis tähendab, et isegi siis, kui naisel poleks justkui mingit õigust toetust pärida, näiteks on naine teinud lapse mehe teadmata ja seetõttu oleks naisel endal piinlik elatusraha taotleda, paneb riik mehele rangid selga.
Ükskikindiviidi tasemel poleks keegi nõus sellega, et tema teadmata talle laps tehakse ja siis lapse toetuseks elatis välja mõistetakse. See oleks ahistamine. Väljapressimine. Riik peaks siin kodanikku kaitsma. Ent ilma sellise väljapressimise võimaluseta ei sünniks lapsi. Ja riigi jaoks on lapsed nagu nektar, millest ta toitub. Riik on huvitatud järelkasvust, massilisest järelkasvust. Riik on huvitatud uute töörügajate ja kaaskannatajate sündimisest. Kuna vastasel korral kukub riik kokku. Sellises huvide konflikti olukorras on riik valinud poole, teinud naistega diili ja jätnud mehed kaitseta. Naine annab riigile kasutada oma üsa ja vastutasuks lubab riik naisele raha, kas siis mehelt või muul viisil. Ja tunnustust ka, kui naine on sünnitanud näiteks 20 last. Aga lubadusi riik enamasti ei täida, ja nii on ilm täis naisi, kes kurdavad, et ei jaksa lastekarjaga toime tulla. Ja selles olukorras näitavad kõik näpuga mehe peale.
Ma ise olen üks selline mees. Ja praegu eriti täbaras seisus. Naine teeskles malbekest ja pani kavalusega mind uskuma, et on hea naine ja lastele hea ema. Jäin teda uskuma, seksisin ilma kondoomita. Saime lapse. Panin kõik oma säästud kodu rajamisse. Aitasin naist beebiga toime tulla. Naine nõustus ise maksma pangalaenu. Ent kui laps sai vanemaks, asi muutus. Leebest naisest sai tõsine fuuria, kes kasutas füüsilist vägivalda nii mehe kui laste peal. Unustas kõik kokkulepped, nõudis minult lisaks pangalaenu tasumist, kuigi ma olin renoveerimisse panustanud ja panustasin kordades rohkem raha. Keppis ajusid sõna otseses mõttes. Kui siis kodust jalga lasin, põrgust põgenesin, jäin süüdi loomulikult mina. Esiteks sellepärast, et julgesin naise maha jätta. Teiseks seepärast, et lapsed maha jätsin. Kui siis palusin lapsi endale, teatas naine, et mitte mingil juhul. Riik, see on siis kohtusüsteem ja sotsiaalhoolekanne on naise poolt. Samuti avalik arvamus. Enamasti seetõttu, et kohtunik ja hoolekandjad on naised. Mehele sõnaõigust ei anta. Mis näitab, et tegelikult laste olukord riiki ei koti. Lapsi on vaja selleks, et nad kiirelt üles kasvaks, jälle sugu teeks ja oleks, keda kottida. Mehi on vaja selleks, et neilt raha välja pressida. Kordades rohkem, kui oleks suutnud panustada, nii enne kui pärast lahkuminekut. See on siis 6000 krooni lapse pealt kuus, kokku kahe lapse pealt 12 000 krooni. Ma ei saa aru, kas naine toidab neid kuldmunadega? Ja kui ma siis tegin ettepaneku, et võtan lapsed enda juurde ja küsin ise naiselt vaid 2500 krooni lapse pealt kuus, kokku 5000 krooni, siis saadeti mind pikalt. Kohtunik isegi ei menetlenud minu vastuhagi. Ilma mingi põhjenduseta. Selle asemel helistas kohtunik ja keelitas, et ma oma hagi tagasi võtaksin. Ja kui kohtuniku taandamist nõudsin, kohtuniku sellise käitumise peale kaebasin, anti mõista, et olgu ma parem vait.
Ma tunnen omal nahal, kuidas riik mind ahistab. Pressib raha välja. Ja ma olen täiesti kaitsetu. Seadus kaitseb naist ja last, mind mitte. Sellises olukorras ei jää mehel muud üle kui kuhugi põgeneda. Ja enam mitte kunagi lapsetegemise peale mõelda.
Tegelikult ahistab riik oma lapsetegemisega ka naisi. Mis nähtub sellest, et järjest suureneb nende naiste armee, kes on üksikud, ja ei saa laste kasvatamiseks mingit toetust. Või saavad, ütleme, mingi pisku. Laps tissi või käe otsas, ei jaksa naine tööd teha ja raha teenida. Mistõttu on naiste sissetulek meeste omast väiksem. Ja see jääbki nii, niikaua kui naine on lapsetegemise masin.
Kui riik ja ideoloogiad naise vabaks lasevad, siis naine enam huupi lapsi ei tulistaks. Aga kas naine siis üldse enam sünnitaks? Ilmselt mitte. Ja see oleks õudne! Riik kukuks siis ju kokku! Riik, kelle tööriist on ideoloogia, käsib lasta edasi vanas vaimus, seda grupiviisilist sadomaso-üritust. Mille nimi on elu.
Ühes asjas on riik ja naised mehel seljas – see on laste asi.
Või kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus mehel puudub ühelt poolt võimalus kontrollida lapse sündi, teisalt nõutakse mehelt sündivate laste ülalpidamist. Ehk siis naisel on võimalik mehele nö laps teha ilma meest teavitamata, vaatamata mehe vastuseisule. Ja siis, kui laps käes, mehele riigi abil alimendid kraesse susata. Ja mehel pole mingit õigust maksmisest keelduda. Vastupidi, uus seadus võimaldab naisel otse riigi käest toetust saada, misjärel nõuab riik raha välja mehelt. Mis tähendab, et isegi siis, kui naisel poleks justkui mingit õigust toetust pärida, näiteks on naine teinud lapse mehe teadmata ja seetõttu oleks naisel endal piinlik elatusraha taotleda, paneb riik mehele rangid selga.
Ükskikindiviidi tasemel poleks keegi nõus sellega, et tema teadmata talle laps tehakse ja siis lapse toetuseks elatis välja mõistetakse. See oleks ahistamine. Väljapressimine. Riik peaks siin kodanikku kaitsma. Ent ilma sellise väljapressimise võimaluseta ei sünniks lapsi. Ja riigi jaoks on lapsed nagu nektar, millest ta toitub. Riik on huvitatud järelkasvust, massilisest järelkasvust. Riik on huvitatud uute töörügajate ja kaaskannatajate sündimisest. Kuna vastasel korral kukub riik kokku. Sellises huvide konflikti olukorras on riik valinud poole, teinud naistega diili ja jätnud mehed kaitseta. Naine annab riigile kasutada oma üsa ja vastutasuks lubab riik naisele raha, kas siis mehelt või muul viisil. Ja tunnustust ka, kui naine on sünnitanud näiteks 20 last. Aga lubadusi riik enamasti ei täida, ja nii on ilm täis naisi, kes kurdavad, et ei jaksa lastekarjaga toime tulla. Ja selles olukorras näitavad kõik näpuga mehe peale.
Ma ise olen üks selline mees. Ja praegu eriti täbaras seisus. Naine teeskles malbekest ja pani kavalusega mind uskuma, et on hea naine ja lastele hea ema. Jäin teda uskuma, seksisin ilma kondoomita. Saime lapse. Panin kõik oma säästud kodu rajamisse. Aitasin naist beebiga toime tulla. Naine nõustus ise maksma pangalaenu. Ent kui laps sai vanemaks, asi muutus. Leebest naisest sai tõsine fuuria, kes kasutas füüsilist vägivalda nii mehe kui laste peal. Unustas kõik kokkulepped, nõudis minult lisaks pangalaenu tasumist, kuigi ma olin renoveerimisse panustanud ja panustasin kordades rohkem raha. Keppis ajusid sõna otseses mõttes. Kui siis kodust jalga lasin, põrgust põgenesin, jäin süüdi loomulikult mina. Esiteks sellepärast, et julgesin naise maha jätta. Teiseks seepärast, et lapsed maha jätsin. Kui siis palusin lapsi endale, teatas naine, et mitte mingil juhul. Riik, see on siis kohtusüsteem ja sotsiaalhoolekanne on naise poolt. Samuti avalik arvamus. Enamasti seetõttu, et kohtunik ja hoolekandjad on naised. Mehele sõnaõigust ei anta. Mis näitab, et tegelikult laste olukord riiki ei koti. Lapsi on vaja selleks, et nad kiirelt üles kasvaks, jälle sugu teeks ja oleks, keda kottida. Mehi on vaja selleks, et neilt raha välja pressida. Kordades rohkem, kui oleks suutnud panustada, nii enne kui pärast lahkuminekut. See on siis 6000 krooni lapse pealt kuus, kokku kahe lapse pealt 12 000 krooni. Ma ei saa aru, kas naine toidab neid kuldmunadega? Ja kui ma siis tegin ettepaneku, et võtan lapsed enda juurde ja küsin ise naiselt vaid 2500 krooni lapse pealt kuus, kokku 5000 krooni, siis saadeti mind pikalt. Kohtunik isegi ei menetlenud minu vastuhagi. Ilma mingi põhjenduseta. Selle asemel helistas kohtunik ja keelitas, et ma oma hagi tagasi võtaksin. Ja kui kohtuniku taandamist nõudsin, kohtuniku sellise käitumise peale kaebasin, anti mõista, et olgu ma parem vait.
Ma tunnen omal nahal, kuidas riik mind ahistab. Pressib raha välja. Ja ma olen täiesti kaitsetu. Seadus kaitseb naist ja last, mind mitte. Sellises olukorras ei jää mehel muud üle kui kuhugi põgeneda. Ja enam mitte kunagi lapsetegemise peale mõelda.
Tegelikult ahistab riik oma lapsetegemisega ka naisi. Mis nähtub sellest, et järjest suureneb nende naiste armee, kes on üksikud, ja ei saa laste kasvatamiseks mingit toetust. Või saavad, ütleme, mingi pisku. Laps tissi või käe otsas, ei jaksa naine tööd teha ja raha teenida. Mistõttu on naiste sissetulek meeste omast väiksem. Ja see jääbki nii, niikaua kui naine on lapsetegemise masin.
Kui riik ja ideoloogiad naise vabaks lasevad, siis naine enam huupi lapsi ei tulistaks. Aga kas naine siis üldse enam sünnitaks? Ilmselt mitte. Ja see oleks õudne! Riik kukuks siis ju kokku! Riik, kelle tööriist on ideoloogia, käsib lasta edasi vanas vaimus, seda grupiviisilist sadomaso-üritust. Mille nimi on elu.
Kasiino- kas põhjus või tagajärg?
18. jaanuar 2007 09:45
Inno:
Ma ise pole suurem kasiinodes käija, ma ise ka ei tea millepärast, sest lapsepõlves enne kooliminekut mängisin pea iga päev suuremate poistega pokkerit. Raha peale. See oli minu jaoks mäng, lihtsalt lahe ettevõtmine, tegevus, nagu jalgpall või markide kogumine.
Ja mul pole põhimõtteliselt midagi kasiinode vastu, sest tegemist on intelligentse ajaviitmise ja meelelahutusega. Nagu iga tavaline kaardimäng. Või näiteks male. Kabest rääkimata. Tõsi, ma suhtun teatava ettevaatlikkusega nende automaatide suhtes, kuhu ma olen näinud soomlastest pensionäre oma säästusid uputamas.
Ja mul pole põhimõtteliselt midagi selle vastu, et Eesti rikkaim (vähemalt teadaolevalt) mees on kasiinode omanik.
Küll tahaksin vaielda tänase Eesti Ekspressi artikliga, kus väidetakse, tõsi, väga ebamäärastele faktidele tuginedes, et Janek Lauri ja tema pere surma põhjus on mängukirg. Sest minu arvates on mängukirg, mis kisub tapma, pigem millegi tagajärg kui põhjus. Nii nagu on millegi tagajärg enda täisjoomine, suitsetamine ja narkootikumide tarbimine. Sest inimene ei sünni joodiku ega mängupõrgulisena.
Oma loomult on kõik need mingil moel keelatud asjad valuvaigistid. Hingevalu vaigistid. Kus inimene saab põgeneda reaalsuse eest. Ja kus teda aeg-ajalt ka tunnustatakse. Ja mida ühiskond püüab püha Augustinuse (see on see mees, kes tahtis seksida, aga ei leidnud kohe sobivat partnerit, ja keelas siis seksi kõigil ära) kombel keelustada, selle asemel, et tegeleda hingevalu tegelike põhjustega.
Ma ei saa aru, miks lepib ajakirjandus väitega, et ahah, käis kasiinos, selge! Samamoodi nagu kasiinos võib oma raha hakkama panna poes. Kalleid asju ostes. Või raha maha juues. Ja kui nõnda raha kaotanud mees oma naise ja lapsed tapab, kas siis on süüdi poed või alkohol?! Aga miks ei otsita põhjuseid, miks mees läheb kasiinosse? Miks hakkab jooma? Miks tekib selline sõltuvus?
Mina ise lahkusin tavaliselt kodust, hakkasin jooma, käisin isegi kasiinos (kuigi, tõsi, veel ei mänginud), sest naine näägutas. See ei olnud enam mäng, vaid karm elu, millesse mind tõmbas see elu ise. Kõik ümbritsev. Ja kui mind oleks töölt lahti lastud, siis samuti joomise pärast. Sest see on hea lihtne põhjus vabaneda orjast, kes ei suuda end liigutada. Ja üldse on joomisega hea lihtne kõike põhjendada. Kuigi naine näägutas kogu aeg. Siis kui oli põhjust ja kui ei olnud. Siis kui olin purjus ja siis kui olin kaine. Võib öelda, et ta ei sallinud mind silmaotsaski. Ja kui ütlesin, palusin, et lahutame ära, ütles ta, et ainult üle tema laiba. Ja siis mõtlesin, et tapaks end ära. Jooks end surnuks, näiteks. Sõidaks autoga vastu puud. Sest abielu lahutab ainult surm, mees lubadust ei murra jms.
Kasiinosid ei saa süüdistada selles, et nad müüvad õnnetutele hingerahu. Sest nad aitavad inimestel toime tulla neis oludes, kuhu neid inimesi on kistud. Nii nagu aitavad toime tulla alkohol, tubakas ja teised meelemürgid. Vaatamata aastatuhandeid kestnud võitlusele meelemürkide kasutamise vastu. Inimene küll võitleb, aga tarbib üha rohkem. Ja see võitlus kestab veel aastatuhandeid enne kui inimene õpib uuesti õnnelik olema. Sellisena nagu ta on.
Ma ise pole suurem kasiinodes käija, ma ise ka ei tea millepärast, sest lapsepõlves enne kooliminekut mängisin pea iga päev suuremate poistega pokkerit. Raha peale. See oli minu jaoks mäng, lihtsalt lahe ettevõtmine, tegevus, nagu jalgpall või markide kogumine.
Ja mul pole põhimõtteliselt midagi kasiinode vastu, sest tegemist on intelligentse ajaviitmise ja meelelahutusega. Nagu iga tavaline kaardimäng. Või näiteks male. Kabest rääkimata. Tõsi, ma suhtun teatava ettevaatlikkusega nende automaatide suhtes, kuhu ma olen näinud soomlastest pensionäre oma säästusid uputamas.
Ja mul pole põhimõtteliselt midagi selle vastu, et Eesti rikkaim (vähemalt teadaolevalt) mees on kasiinode omanik.
Küll tahaksin vaielda tänase Eesti Ekspressi artikliga, kus väidetakse, tõsi, väga ebamäärastele faktidele tuginedes, et Janek Lauri ja tema pere surma põhjus on mängukirg. Sest minu arvates on mängukirg, mis kisub tapma, pigem millegi tagajärg kui põhjus. Nii nagu on millegi tagajärg enda täisjoomine, suitsetamine ja narkootikumide tarbimine. Sest inimene ei sünni joodiku ega mängupõrgulisena.
Oma loomult on kõik need mingil moel keelatud asjad valuvaigistid. Hingevalu vaigistid. Kus inimene saab põgeneda reaalsuse eest. Ja kus teda aeg-ajalt ka tunnustatakse. Ja mida ühiskond püüab püha Augustinuse (see on see mees, kes tahtis seksida, aga ei leidnud kohe sobivat partnerit, ja keelas siis seksi kõigil ära) kombel keelustada, selle asemel, et tegeleda hingevalu tegelike põhjustega.
Ma ei saa aru, miks lepib ajakirjandus väitega, et ahah, käis kasiinos, selge! Samamoodi nagu kasiinos võib oma raha hakkama panna poes. Kalleid asju ostes. Või raha maha juues. Ja kui nõnda raha kaotanud mees oma naise ja lapsed tapab, kas siis on süüdi poed või alkohol?! Aga miks ei otsita põhjuseid, miks mees läheb kasiinosse? Miks hakkab jooma? Miks tekib selline sõltuvus?
Mina ise lahkusin tavaliselt kodust, hakkasin jooma, käisin isegi kasiinos (kuigi, tõsi, veel ei mänginud), sest naine näägutas. See ei olnud enam mäng, vaid karm elu, millesse mind tõmbas see elu ise. Kõik ümbritsev. Ja kui mind oleks töölt lahti lastud, siis samuti joomise pärast. Sest see on hea lihtne põhjus vabaneda orjast, kes ei suuda end liigutada. Ja üldse on joomisega hea lihtne kõike põhjendada. Kuigi naine näägutas kogu aeg. Siis kui oli põhjust ja kui ei olnud. Siis kui olin purjus ja siis kui olin kaine. Võib öelda, et ta ei sallinud mind silmaotsaski. Ja kui ütlesin, palusin, et lahutame ära, ütles ta, et ainult üle tema laiba. Ja siis mõtlesin, et tapaks end ära. Jooks end surnuks, näiteks. Sõidaks autoga vastu puud. Sest abielu lahutab ainult surm, mees lubadust ei murra jms.
Kasiinosid ei saa süüdistada selles, et nad müüvad õnnetutele hingerahu. Sest nad aitavad inimestel toime tulla neis oludes, kuhu neid inimesi on kistud. Nii nagu aitavad toime tulla alkohol, tubakas ja teised meelemürgid. Vaatamata aastatuhandeid kestnud võitlusele meelemürkide kasutamise vastu. Inimene küll võitleb, aga tarbib üha rohkem. Ja see võitlus kestab veel aastatuhandeid enne kui inimene õpib uuesti õnnelik olema. Sellisena nagu ta on.
Ma olen paks
18. jaanuar 2007 08:16
Inno:
Vimasel paaril nädalal tundub mulle, et olen hirmus paks. Jälle.
Õigupoolest olin endaga rahul Ameerikas. Kus me küll Irjaga käisime pea iga päev McDonaldsis, aga minu meelest on McDonalds üks normaalsemaid söögikohti, vähemalt Ameerikas, kus näiteks toidupoest pole võimalik osta pulgajäätist vähem kui 10se paki. See 10ne pakk maksab paar-kolm dollarit, selgelt vähem kui üks Big Mac eine ja sisaldab märksa enam kaloreid. Samuti saab soodsalt endale koju tellida pizza, mis Ameerikas on sama lai kui kirjutuslaud. Ja sellest jätkub eestlase jaoks terveks nädalaks. Seevastu hamburgerid on samasuured kui Eestis. Ja kui päevas üks burger süüa, ei juhtu midagi hullu. Sest kui ma 10 aastat tagasi suvel USAs õppisin, siis võtsin ainult McDonaldseid süües kaalus tublisti alla.
Aga nüüd, kui pärast Ameerikas käiku Irja isa poole Rakverre sõitsime, siis tegin endale tõenäoliselt söögiga liiga. Tahtsin olla hea väimees ja kõik Irja isa tehtud jõuluroad ilusti ära süüa. See on siis sült, liha, hapukapsad ja verivorstid. Kartulisalat. Ja kartul ise loomulikult. Ma eriti ei liikunud ka. Ja nii kasvas mul päris kõht ette kohe. Selle nädalaga, mis me Irjaga Rakveres olime. Ja hakkasid pihta need ülesöömisega seotud jamad nagu iiveldustunne, üldine jõuetus, valud rinnus ja kõhus. Hirmus paha oli olla. Ja on ausalt öeldes praeguseni. Ja nüüd väldin hommikuti peeglisse vaatamist. Isegi hambaid ei taha pesema minna. Istun voodis, poolistuli, ja imetlen oma kõhtu. See on saanud mu viimaste päevade lemmiktegevuseks. Loen raamatut või ajalehte, siis pean pausi, vaatan oma kõhtu, ja siis kaob isu lugeda, heidan pikali ja üritan magama jääda.
Siis vannis on samuti lahe kõhtu vaadata. Või mis lahe, seal paistab kõht veelgi suuremana, kui ülevalt alla vaadata. Päris hirmus.
Mu vererõhk on samuti tõusnud, tunnen. Näiteks hakkas mul paar päeva tagasi pangas uut kaarti välja võttes ninast verd jooksma. Piinlik oli. Pangatöötaja pakkus lahkelt salvrätti, aga ma ütlesin, et mul on endal.
Ning ma ärritun kergesti. Olen kuidagi närviline selline. Endalegi vastik.
Ma olen Irja jaoks olnud viimastel päevadel tõeline nuhtlus. Muudkui virisen ja vingun. Ei, mitte tema. Vaid iseenda üle. Tunne oli ajuti nii sitt, et mõtlesin, et lasen end ise hullarisse sisse kirjutada. Aga Irja ütles, et pole vaja.
Aga nüüd paaril viimasel päeval olen hakanud rohkem vett jooma. Ja see aitab, nii imelik kui see ka pole. Kui ikka magu vett täis kaanida, siis sööki enam eriti ei mahu. Ja nii näen iga päevaga, kuidas kõhuke väiksemaks jääb. Kuni, ma loodan, päris ära kaob. Irja rääkis, et möödunud aastal oli mul samasugune kõht. Siis tuli see sellest hirmsast bussisõitmisest Tartu ja Talinna vahel, ja sellega seotud vähesest liikumisest. Ja liikumine tõesti aitab, jalutamine. See võtab kiiresti kilosid maha. Ja parandab enesetunnet. Jooksmine seevastu pole kahel jalal minu meelest eriti nutikas tegevus, kuigi, tõsi, kiiresti jõuab edasi. Aga mul pole tavaliselt vaja kedagi taga ajada või kellegi eest põgeneda.
Mina ja mu kõht.
Vimasel paaril nädalal tundub mulle, et olen hirmus paks. Jälle.
Õigupoolest olin endaga rahul Ameerikas. Kus me küll Irjaga käisime pea iga päev McDonaldsis, aga minu meelest on McDonalds üks normaalsemaid söögikohti, vähemalt Ameerikas, kus näiteks toidupoest pole võimalik osta pulgajäätist vähem kui 10se paki. See 10ne pakk maksab paar-kolm dollarit, selgelt vähem kui üks Big Mac eine ja sisaldab märksa enam kaloreid. Samuti saab soodsalt endale koju tellida pizza, mis Ameerikas on sama lai kui kirjutuslaud. Ja sellest jätkub eestlase jaoks terveks nädalaks. Seevastu hamburgerid on samasuured kui Eestis. Ja kui päevas üks burger süüa, ei juhtu midagi hullu. Sest kui ma 10 aastat tagasi suvel USAs õppisin, siis võtsin ainult McDonaldseid süües kaalus tublisti alla.
Aga nüüd, kui pärast Ameerikas käiku Irja isa poole Rakverre sõitsime, siis tegin endale tõenäoliselt söögiga liiga. Tahtsin olla hea väimees ja kõik Irja isa tehtud jõuluroad ilusti ära süüa. See on siis sült, liha, hapukapsad ja verivorstid. Kartulisalat. Ja kartul ise loomulikult. Ma eriti ei liikunud ka. Ja nii kasvas mul päris kõht ette kohe. Selle nädalaga, mis me Irjaga Rakveres olime. Ja hakkasid pihta need ülesöömisega seotud jamad nagu iiveldustunne, üldine jõuetus, valud rinnus ja kõhus. Hirmus paha oli olla. Ja on ausalt öeldes praeguseni. Ja nüüd väldin hommikuti peeglisse vaatamist. Isegi hambaid ei taha pesema minna. Istun voodis, poolistuli, ja imetlen oma kõhtu. See on saanud mu viimaste päevade lemmiktegevuseks. Loen raamatut või ajalehte, siis pean pausi, vaatan oma kõhtu, ja siis kaob isu lugeda, heidan pikali ja üritan magama jääda.
Siis vannis on samuti lahe kõhtu vaadata. Või mis lahe, seal paistab kõht veelgi suuremana, kui ülevalt alla vaadata. Päris hirmus.
Mu vererõhk on samuti tõusnud, tunnen. Näiteks hakkas mul paar päeva tagasi pangas uut kaarti välja võttes ninast verd jooksma. Piinlik oli. Pangatöötaja pakkus lahkelt salvrätti, aga ma ütlesin, et mul on endal.
Ning ma ärritun kergesti. Olen kuidagi närviline selline. Endalegi vastik.
Ma olen Irja jaoks olnud viimastel päevadel tõeline nuhtlus. Muudkui virisen ja vingun. Ei, mitte tema. Vaid iseenda üle. Tunne oli ajuti nii sitt, et mõtlesin, et lasen end ise hullarisse sisse kirjutada. Aga Irja ütles, et pole vaja.
Aga nüüd paaril viimasel päeval olen hakanud rohkem vett jooma. Ja see aitab, nii imelik kui see ka pole. Kui ikka magu vett täis kaanida, siis sööki enam eriti ei mahu. Ja nii näen iga päevaga, kuidas kõhuke väiksemaks jääb. Kuni, ma loodan, päris ära kaob. Irja rääkis, et möödunud aastal oli mul samasugune kõht. Siis tuli see sellest hirmsast bussisõitmisest Tartu ja Talinna vahel, ja sellega seotud vähesest liikumisest. Ja liikumine tõesti aitab, jalutamine. See võtab kiiresti kilosid maha. Ja parandab enesetunnet. Jooksmine seevastu pole kahel jalal minu meelest eriti nutikas tegevus, kuigi, tõsi, kiiresti jõuab edasi. Aga mul pole tavaliselt vaja kedagi taga ajada või kellegi eest põgeneda.
Mina ja mu kõht.
Rikas riik ja parem palk
17. jaanuar 2007 23:12
Inno:
Keskerakond väidab, et rikas riik, parem palk. Mida see täpselt tähendab või tähendama peaks, tont seda teab. Aga mida võib välja lugeda, on, et kui riigil raha on, maksud laekuvad hästi, eelarve on ülejäägis, tuleb see ülejääk, mida möödunud aastal näiteks oli 5,2 miljardit krooni, laiali jagada. Ja stabiliseerimisreservis on ju kah ligi 6 miljardit. Savisaarel on võim tõsta palka riigiametnikel. Ja edasi peavad palka tõstma ettevõtjad. Kõik oleks justkui suurepärane. Nagu igiliikur, muudkui tõsta üht, ja tõuseb teine, misjärel on võimalik jälle esimest tõsta. Aga kas on?
Paljud tulud on Eestis erakorralised ja loomult ühekordsed. Hüppeline laenukasv ja kinnisvarabuum, ELi fondide kingitud raha. Oletame, et mu sissetulek on 10 000 krooni kuus ja see kulub ilusti kõik alati ära. Ootamatult kerkib sissetulek 20 000 krooni peale. Näiteks saan kelleltki kingituse, lisaks võitsin loteriis. Müüsin oma auto maha. Savisaare loogika järgi ma säästma ei peaks, tuleks see raha kohe laiaks lüüa. Ja kui sissetulek tõuseb 30 000 peale kuus, siis samuti. Kõik ära kulutada. Aga kui sissetulek jälle 10 000, või ütleme 15 000 peale kukub, mis siis? Kui olen harjunud kulutama 30 000 ja sääste pole? See on valus.
Kui valitsus on erakorraliste tulude arvel tõstnud püsivalt riigiametnike palka, kas siis on võimalik pärast suurt tõstmist uuesti langetada? Ilmselt mitte. Savisaar lähtub eeldusest, et pidu jätkub igavesti. Umbes nii nagu kunagi ennustati börsi puhul. Aga see pole võimalik. Esiteks on intressid märgatavalt tõusnud, mis peaks jahutama huvi kinnisvara soetamise vastu. Ja kui Eesti palgatase kerib Soome omale järgi, pole eriti kuhugi enam tõusta. Kui just Savisaar ei kavatse raha hakata juurde trükkima.
Olukorras, kus palka pole võimalik langetada, on ainus võimalus anda osale töötajatest kinga. Nii nagu see juhtus kümmekond aastat tagasi Eestis peale Vene kriisi, Kagu-Aasia finantskriisi ja börsikrahhi. Tööpuudus suureneb ja töötute üalpidamiseks on vaja raha. Suurenev tööpuudus omakorda vähendab maksutulusid, tekkiva eelarveaugu lappimiseks on taas vaja raha. Kui Savisaar on kõik laiaks löönud, nagu ta seda koos Reiljaniga armastab teha, siis pole seda raha enam kusagilt võtta.
Keskerakond väidab, et rikas riik, parem palk. Mida see täpselt tähendab või tähendama peaks, tont seda teab. Aga mida võib välja lugeda, on, et kui riigil raha on, maksud laekuvad hästi, eelarve on ülejäägis, tuleb see ülejääk, mida möödunud aastal näiteks oli 5,2 miljardit krooni, laiali jagada. Ja stabiliseerimisreservis on ju kah ligi 6 miljardit. Savisaarel on võim tõsta palka riigiametnikel. Ja edasi peavad palka tõstma ettevõtjad. Kõik oleks justkui suurepärane. Nagu igiliikur, muudkui tõsta üht, ja tõuseb teine, misjärel on võimalik jälle esimest tõsta. Aga kas on?
Paljud tulud on Eestis erakorralised ja loomult ühekordsed. Hüppeline laenukasv ja kinnisvarabuum, ELi fondide kingitud raha. Oletame, et mu sissetulek on 10 000 krooni kuus ja see kulub ilusti kõik alati ära. Ootamatult kerkib sissetulek 20 000 krooni peale. Näiteks saan kelleltki kingituse, lisaks võitsin loteriis. Müüsin oma auto maha. Savisaare loogika järgi ma säästma ei peaks, tuleks see raha kohe laiaks lüüa. Ja kui sissetulek tõuseb 30 000 peale kuus, siis samuti. Kõik ära kulutada. Aga kui sissetulek jälle 10 000, või ütleme 15 000 peale kukub, mis siis? Kui olen harjunud kulutama 30 000 ja sääste pole? See on valus.
Kui valitsus on erakorraliste tulude arvel tõstnud püsivalt riigiametnike palka, kas siis on võimalik pärast suurt tõstmist uuesti langetada? Ilmselt mitte. Savisaar lähtub eeldusest, et pidu jätkub igavesti. Umbes nii nagu kunagi ennustati börsi puhul. Aga see pole võimalik. Esiteks on intressid märgatavalt tõusnud, mis peaks jahutama huvi kinnisvara soetamise vastu. Ja kui Eesti palgatase kerib Soome omale järgi, pole eriti kuhugi enam tõusta. Kui just Savisaar ei kavatse raha hakata juurde trükkima.
Olukorras, kus palka pole võimalik langetada, on ainus võimalus anda osale töötajatest kinga. Nii nagu see juhtus kümmekond aastat tagasi Eestis peale Vene kriisi, Kagu-Aasia finantskriisi ja börsikrahhi. Tööpuudus suureneb ja töötute üalpidamiseks on vaja raha. Suurenev tööpuudus omakorda vähendab maksutulusid, tekkiva eelarveaugu lappimiseks on taas vaja raha. Kui Savisaar on kõik laiaks löönud, nagu ta seda koos Reiljaniga armastab teha, siis pole seda raha enam kusagilt võtta.
Streigist
17. jaanuar 2007 23:10
Inno:
Ma olen olnud alati seisukohal, et streik on legaliseeritud kollektiivne räkit.
Ja ma ei saa aru, mis õigusega streigivad perearstid. Nad on eraettevõtjad. Nagu kohvikupidajad või juuksurid. Või taksojuhid. Või siis mobiilsidefirmad. Ok, perearstid nõuavad 25-kroonise visiiditasu kehtestamist. Aga juuksurid, nemad võiks siis nõuda näiteks 25-kroonise tooli istumise tasu kehtestamist. Ja taksojuhid 25-kroonise sõidualustustasu kehtestamist. Ja kohvikupidajad nõuda lauda istumise tasu. Ja mobiilsidefirmad kõne alustuse tasu. Samuti 25 krooni.
Mul on selline tunne, et streigivad need, kes tegelevad sellega, millega nad tegelikult tegeleda ei taha. Ja siis on streik hea puhkus. Ning võimalus nõuda raha, et siis osta omale vabadust teha seda, mida tegelikult tahaks teha.
Tegelikult võiks kõik streikida. Ja kogu aeg. Maru lahe oleks.
Ma olen olnud alati seisukohal, et streik on legaliseeritud kollektiivne räkit.
Ja ma ei saa aru, mis õigusega streigivad perearstid. Nad on eraettevõtjad. Nagu kohvikupidajad või juuksurid. Või taksojuhid. Või siis mobiilsidefirmad. Ok, perearstid nõuavad 25-kroonise visiiditasu kehtestamist. Aga juuksurid, nemad võiks siis nõuda näiteks 25-kroonise tooli istumise tasu kehtestamist. Ja taksojuhid 25-kroonise sõidualustustasu kehtestamist. Ja kohvikupidajad nõuda lauda istumise tasu. Ja mobiilsidefirmad kõne alustuse tasu. Samuti 25 krooni.
Mul on selline tunne, et streigivad need, kes tegelevad sellega, millega nad tegelikult tegeleda ei taha. Ja siis on streik hea puhkus. Ning võimalus nõuda raha, et siis osta omale vabadust teha seda, mida tegelikult tahaks teha.
Tegelikult võiks kõik streikida. Ja kogu aeg. Maru lahe oleks.
Pildikesi Massiarust
17. jaanuar 2007 22:08
Mõned pildikesed jaanuarikuisest Massiarust. Suvel tilgatumaks kuivanud Lemmejõgi on taas vett triiki täis, see on oma poolteist meetrit sügavust. Ja koprad on taas ametis olnud.
Irja Lemmejõe kaldal.
Kobraste puretud lepad.
Koerad jõevett maitsmas.
Miks ma hääletan Reformierakonna poolt
17. jaanuar 2007 22:02
Inno:
Mina hääletan seekord valimistel Reformierakonna poolt. Ma olen kõigil varasematel valimistel hääletanud Isamaaliidu poolt, nii kohalikel kui Riigikogu valimistel, alates 1992. aastast. Andnud oma hääle Tõnis Lukasele ja Lauri Vahtrele. Aga nüüd, vabandage mind, Tõnis ja Lauri, ma ei saa seda enam teha. Selle pärast, et te Lihula ja Paltsu seltskonnaga end sidusite. Ja sellega minu meelest suure sita sisse astusite.
Ma ei saa oma häält ka anda rohelistele, kuigi liitusin erakonna algatusgrupiga ja olen erakonna liikmete hulgas. Ma tahtsin anda oma osa selle erakonna loomiseks, aga minu vaated on selle erakonna eest hääle andmiseks liiga vabadust ihkavad, liiga rahumeelsed. Eestimaa rohelised nõuavad minu jaoks liiga paljude asjade keelustamist, võitlust ja verd.
Tõsi, reformikatel on mitu puudust, näiteks pole rahale üles ehitatud valimisloosung minu arvates õnnestunud. Nagu oleks mõni rullnokkade erakond. Kus tegutsevad jõrmid suvemehed, mingid jõmmid, kes kuulavad Meie Meest ja sõidavad bemmiga. Noored tšikid käevangus. Sest tõesti, ma usun ja tean, et õnn ei peitu rahas. Ja raha ega varaline jõukus iseenesest ei saa olla ülim eesmärk elus. Kes vastupidist väidab, tõestagu ära!
Ent Reformierakond peab pea ainsana Eesti poliitilisel maastikul oluliseks vabadust. See tähendab siis vabadust kõige laiemas tähenduses. Millele juhtis äsja tähelepanu Eesti esindaja ELi valitsuses Siim Kallas.
Minu jaoks on vabadus elus kõige olulisem. Kõlab ehk veidi pateetiliselt, aga ma tean, et vabadus oli ja on kõige olulisem minu isa jaoks. Ja minu vanaisade jaoks. Ja minu vanavanaisade jaoks. Ma usun, et kõigi minu esiisade jaoks, seda juba tuhandeid aastaid tagasi.
Vabadus on see, mille eest ja nimel on surnud paljud mu esivanemad. Ja ma austan neid selle eest. Ja selles austuses pean lugu vabadusest. See on siis minu jaoks eelkõige vabadus olla see, kes ma olen. Ja vabadus teha seda, mida tahan teha. Vabadus olla koos nendega, kellega tahan olla.
Vabadust kritiseeritakse sageli väitega, et kui lasta inimesel täiesti vabalt tegutseda ja otsustada, siis ta hakkab jooma, prassima ja tapma. Ja siis on vaja leida vahendeid selle vabaduse piiramiseks. Nagu religioon, nagu väidab Emile Durkheim. Millest siis on välja arenenud eri sotsialistlikud ja kommunistlikud vaated, kus jumal on asendatud suure ja ülla ideega. Kellegi välja mõeldud ideega. Mis religioon iseenesest ka ju on. Põhipostulaat on nii ideel kui religioonil sama: inimene pole iseseisvalt võimeline midagi tegema ega otsustama, teda tuleb suunata ja juhendada. Ja nendeks suunajateks ja juhendajateks on siis tähtsad ametnikud, kes on kõige targemad ja teavad täpselt, kuidas asjad käivad. Ja et neid kõige targemaid üleval hoida, tuleb inimeselt raha ära võtta.
Aga mis siis, kui selline joomine ja prassimine on vabaduse väärkasutamise erijuhud, mitte reegel? Ja need erijuhud tulenevad reaktsioonina sellele, et inimese vabadust juba piiratakse. Et kui väita, et vaba inimene ei tapa, siis vabaduseta jäetud inimene on võimeline tapma, nii enda, kui oma lähedased. Võõrastest rääkimata. Sest miks õigupoolest peaks üks õnnelik ja vaba inimene teist tapma. Ja väide, et vaba inimene hakkab tapma, tuleneb pelgalt sellest, et pole piisavalt uuritud, miks inimene üldse tapab. Ja kui pole uuritud, kas siis on õigustatud pelgalt erijuhtude tõttu inimesi karistada näiteks sellega, et neilt võtta vabadus otsustada ise, mida nad oma rahaga peale hakkavad.
Raha on kaasaja inimese jaoks oluline, kuna enamik tööl käivaid, kellegi teise heaks tööd rügavaid inimesi on harjunud müüma oma vabadust raha eest. Inimene usub, et kord saab ta selle raha vahetada jälle vabaduse vastu. Ehk isegi suurema hulga vabaduse vastu!! Kui näiteks raha investeerida. Näiteks pensionifondi. Kõlab justkui püramiidskeem, kettkiri, aga nii see on. Kõik, kes vahetavad oma vabaduse raha vastu, eeldavad, et raha vabaduse vastu tagasi vahetades, saavad nad ka tükikese nende vabadusest, kes parasjagu tööd rügavad. Et siis teha näiteks seda, mida hing ihkab. Käia ära seal, kuhu hing ihkab. Ja olla koos inimesega, kelle poole hing ihkab. Sest millegipärast inimene ei usu, et ta võiks kohe teha seda, mida hing ihkab, käia seal, kuhu hing ihkab ja olla koos, kellega hing ihkab. Inimene ei usu, et ta võib olla õnnelik, sellisena nagu ta on. Inimest piirab idee, religioon, mis õpetab, et elu on kannatus ja paradiisiaias peesitamine tuleb piltlikult öeldes välja teenida, selleks tööd teha.
Ma ei leia vabaduse piiramisele mingit õigustust. Ja kui inimene oma vabaduse vahetabki raha vastu, siis ei tohiks seal vahel olla mativõtjaid. Kes siis inimese õnnetuse pealt teenivad. Nagu seda tahavad Keskerakond ja sotsid, kui räägivad suuremast tulu- ja sotsiaalmaksust. Olukorras, kus makse laekub niigi hästi. Tulumaksu tõstmine on libe tee. Savisaar ostab omale küll Tallinnas 500 krooni eest valijaid, ja need valijad on lollid, kui tema poolt hääletavad, sest Savisaar napsab võimule tulles selle raha kuhjaga tagasi, nagu ta on lubanud. Sest ta usub, et tema oskab seda raha paremini jagada kui keegi teine. Ok, need, keda Savisaar moosib, on pensionärid, ei tee tööd, on püramiidskeemi tippu jõudnud. Aga Savisaare abil söövad need pensionärid oma lapsi, kui piltlikult väljenduda. Söövad siis sisuliselt iseennast, oma geene. Sest raha ei kasva puu otsas. Kui kellelegi juurde antakse, võetakse raha kelleltki teiselt ära. Ja need, kellelt ära võetakse, ei ole enamasti Jüri Käod ja Guido Sammelseljad, kel on selleks piisavalt vara, et maksude maksmisest kõrvale hoida. See, kes ära süüakse, on tavaline lihtne tööinimene.
Ja enne ärasöömist on sellelt lihtsalt tööinimeselt võetud kõik vabadused peale vabaduse elada. See üks on jäetud, justkui mõnituseks, nagu orjal. Just nagu korvaks see kõigi ülejäänud vabaduste röövimise.
Mina hääletan seekord valimistel Reformierakonna poolt. Ma olen kõigil varasematel valimistel hääletanud Isamaaliidu poolt, nii kohalikel kui Riigikogu valimistel, alates 1992. aastast. Andnud oma hääle Tõnis Lukasele ja Lauri Vahtrele. Aga nüüd, vabandage mind, Tõnis ja Lauri, ma ei saa seda enam teha. Selle pärast, et te Lihula ja Paltsu seltskonnaga end sidusite. Ja sellega minu meelest suure sita sisse astusite.
Ma ei saa oma häält ka anda rohelistele, kuigi liitusin erakonna algatusgrupiga ja olen erakonna liikmete hulgas. Ma tahtsin anda oma osa selle erakonna loomiseks, aga minu vaated on selle erakonna eest hääle andmiseks liiga vabadust ihkavad, liiga rahumeelsed. Eestimaa rohelised nõuavad minu jaoks liiga paljude asjade keelustamist, võitlust ja verd.
Tõsi, reformikatel on mitu puudust, näiteks pole rahale üles ehitatud valimisloosung minu arvates õnnestunud. Nagu oleks mõni rullnokkade erakond. Kus tegutsevad jõrmid suvemehed, mingid jõmmid, kes kuulavad Meie Meest ja sõidavad bemmiga. Noored tšikid käevangus. Sest tõesti, ma usun ja tean, et õnn ei peitu rahas. Ja raha ega varaline jõukus iseenesest ei saa olla ülim eesmärk elus. Kes vastupidist väidab, tõestagu ära!
Ent Reformierakond peab pea ainsana Eesti poliitilisel maastikul oluliseks vabadust. See tähendab siis vabadust kõige laiemas tähenduses. Millele juhtis äsja tähelepanu Eesti esindaja ELi valitsuses Siim Kallas.
Minu jaoks on vabadus elus kõige olulisem. Kõlab ehk veidi pateetiliselt, aga ma tean, et vabadus oli ja on kõige olulisem minu isa jaoks. Ja minu vanaisade jaoks. Ja minu vanavanaisade jaoks. Ma usun, et kõigi minu esiisade jaoks, seda juba tuhandeid aastaid tagasi.
Vabadus on see, mille eest ja nimel on surnud paljud mu esivanemad. Ja ma austan neid selle eest. Ja selles austuses pean lugu vabadusest. See on siis minu jaoks eelkõige vabadus olla see, kes ma olen. Ja vabadus teha seda, mida tahan teha. Vabadus olla koos nendega, kellega tahan olla.
Vabadust kritiseeritakse sageli väitega, et kui lasta inimesel täiesti vabalt tegutseda ja otsustada, siis ta hakkab jooma, prassima ja tapma. Ja siis on vaja leida vahendeid selle vabaduse piiramiseks. Nagu religioon, nagu väidab Emile Durkheim. Millest siis on välja arenenud eri sotsialistlikud ja kommunistlikud vaated, kus jumal on asendatud suure ja ülla ideega. Kellegi välja mõeldud ideega. Mis religioon iseenesest ka ju on. Põhipostulaat on nii ideel kui religioonil sama: inimene pole iseseisvalt võimeline midagi tegema ega otsustama, teda tuleb suunata ja juhendada. Ja nendeks suunajateks ja juhendajateks on siis tähtsad ametnikud, kes on kõige targemad ja teavad täpselt, kuidas asjad käivad. Ja et neid kõige targemaid üleval hoida, tuleb inimeselt raha ära võtta.
Aga mis siis, kui selline joomine ja prassimine on vabaduse väärkasutamise erijuhud, mitte reegel? Ja need erijuhud tulenevad reaktsioonina sellele, et inimese vabadust juba piiratakse. Et kui väita, et vaba inimene ei tapa, siis vabaduseta jäetud inimene on võimeline tapma, nii enda, kui oma lähedased. Võõrastest rääkimata. Sest miks õigupoolest peaks üks õnnelik ja vaba inimene teist tapma. Ja väide, et vaba inimene hakkab tapma, tuleneb pelgalt sellest, et pole piisavalt uuritud, miks inimene üldse tapab. Ja kui pole uuritud, kas siis on õigustatud pelgalt erijuhtude tõttu inimesi karistada näiteks sellega, et neilt võtta vabadus otsustada ise, mida nad oma rahaga peale hakkavad.
Raha on kaasaja inimese jaoks oluline, kuna enamik tööl käivaid, kellegi teise heaks tööd rügavaid inimesi on harjunud müüma oma vabadust raha eest. Inimene usub, et kord saab ta selle raha vahetada jälle vabaduse vastu. Ehk isegi suurema hulga vabaduse vastu!! Kui näiteks raha investeerida. Näiteks pensionifondi. Kõlab justkui püramiidskeem, kettkiri, aga nii see on. Kõik, kes vahetavad oma vabaduse raha vastu, eeldavad, et raha vabaduse vastu tagasi vahetades, saavad nad ka tükikese nende vabadusest, kes parasjagu tööd rügavad. Et siis teha näiteks seda, mida hing ihkab. Käia ära seal, kuhu hing ihkab. Ja olla koos inimesega, kelle poole hing ihkab. Sest millegipärast inimene ei usu, et ta võiks kohe teha seda, mida hing ihkab, käia seal, kuhu hing ihkab ja olla koos, kellega hing ihkab. Inimene ei usu, et ta võib olla õnnelik, sellisena nagu ta on. Inimest piirab idee, religioon, mis õpetab, et elu on kannatus ja paradiisiaias peesitamine tuleb piltlikult öeldes välja teenida, selleks tööd teha.
Ma ei leia vabaduse piiramisele mingit õigustust. Ja kui inimene oma vabaduse vahetabki raha vastu, siis ei tohiks seal vahel olla mativõtjaid. Kes siis inimese õnnetuse pealt teenivad. Nagu seda tahavad Keskerakond ja sotsid, kui räägivad suuremast tulu- ja sotsiaalmaksust. Olukorras, kus makse laekub niigi hästi. Tulumaksu tõstmine on libe tee. Savisaar ostab omale küll Tallinnas 500 krooni eest valijaid, ja need valijad on lollid, kui tema poolt hääletavad, sest Savisaar napsab võimule tulles selle raha kuhjaga tagasi, nagu ta on lubanud. Sest ta usub, et tema oskab seda raha paremini jagada kui keegi teine. Ok, need, keda Savisaar moosib, on pensionärid, ei tee tööd, on püramiidskeemi tippu jõudnud. Aga Savisaare abil söövad need pensionärid oma lapsi, kui piltlikult väljenduda. Söövad siis sisuliselt iseennast, oma geene. Sest raha ei kasva puu otsas. Kui kellelegi juurde antakse, võetakse raha kelleltki teiselt ära. Ja need, kellelt ära võetakse, ei ole enamasti Jüri Käod ja Guido Sammelseljad, kel on selleks piisavalt vara, et maksude maksmisest kõrvale hoida. See, kes ära süüakse, on tavaline lihtne tööinimene.
Ja enne ärasöömist on sellelt lihtsalt tööinimeselt võetud kõik vabadused peale vabaduse elada. See üks on jäetud, justkui mõnituseks, nagu orjal. Just nagu korvaks see kõigi ülejäänud vabaduste röövimise.
Kolmikmõrva tõde liiga karm?
15. jaanuar 2007 23:50
Inno:
Noh, mis siis nüüd lahti, Eve Heinla ja teised SLÕhtulehest, kes te kirjutate kohe esiküljel, et „Kas me saamegi teada lõpliku tõe jõhkrast kolmikmõrvast.“
Mis asi see siis nüüd on? Miks siis nüüd enam ei sobi asja edasi uurida? Kas on liiga jahmatav? Müüte lõhkuv? Kui mõrv oli alles lahendamata, siis olid küll kõik versioonid head, alates sellest, et tapja oli mõni terrorist või venelane. Või siis et süüdi on rahuvalveväeosad, sõda ja vabamüürlased. Aga kui tuli välja, et pealtnäha tore mees lihtsalt kägistas oma naise ja lapsed, ilmselt pere-elust meeleheitele aetuna, siis- stopp!!
Aga miks, proua Heinla? Kas umbes samamoodi, nagu kajastasid minu ja Ingridi kohtuprotsessi, kus sa kohale ei ilmunud ja pärast kellegi (Ingridi??) juhtnööride järgi mingi sopa kokku viksisid. Või nagu Kristi Vainküla küsis oma SLÕhtulehe artiklis, et kaua võib? Tõesti, kaua võib asjadest kirjutada nii nagu nad olid ja on. Aitab!
Ja loomulikult ei saa kirjutada edasi Janek Lauri asjast, sest mis selguks, kui tuleb välja, et mees tappis naise ja lapsed, kuna ei suutnud enam taluda lõputut näägutamist. Et naine ajas juhtme lõplikult kokku. Või oli naine hoopis vägivaldne?! Kui naine tapab vägivaldse mehe, on see ok. Aga kui mees kaitseb end vägivaldse naise eest? No ei, loomulikult. Sellist lugu ei saa ju lubada, sest halvad on alati mehed. Onju?!
Aga mis siis, kui mehele polnuks küllalt hea variant, kus naine jääb ellu ja räägib kogu maailmale, kuidas mees oli kõige hullem mees ja isa kogu maailmas. Ja polnud hea ka variant, kus lastele jääb mulje, et issi oli läbinisti paha. Mis, proua Heinla?
Noh, mis siis nüüd lahti, Eve Heinla ja teised SLÕhtulehest, kes te kirjutate kohe esiküljel, et „Kas me saamegi teada lõpliku tõe jõhkrast kolmikmõrvast.“
Mis asi see siis nüüd on? Miks siis nüüd enam ei sobi asja edasi uurida? Kas on liiga jahmatav? Müüte lõhkuv? Kui mõrv oli alles lahendamata, siis olid küll kõik versioonid head, alates sellest, et tapja oli mõni terrorist või venelane. Või siis et süüdi on rahuvalveväeosad, sõda ja vabamüürlased. Aga kui tuli välja, et pealtnäha tore mees lihtsalt kägistas oma naise ja lapsed, ilmselt pere-elust meeleheitele aetuna, siis- stopp!!
Aga miks, proua Heinla? Kas umbes samamoodi, nagu kajastasid minu ja Ingridi kohtuprotsessi, kus sa kohale ei ilmunud ja pärast kellegi (Ingridi??) juhtnööride järgi mingi sopa kokku viksisid. Või nagu Kristi Vainküla küsis oma SLÕhtulehe artiklis, et kaua võib? Tõesti, kaua võib asjadest kirjutada nii nagu nad olid ja on. Aitab!
Ja loomulikult ei saa kirjutada edasi Janek Lauri asjast, sest mis selguks, kui tuleb välja, et mees tappis naise ja lapsed, kuna ei suutnud enam taluda lõputut näägutamist. Et naine ajas juhtme lõplikult kokku. Või oli naine hoopis vägivaldne?! Kui naine tapab vägivaldse mehe, on see ok. Aga kui mees kaitseb end vägivaldse naise eest? No ei, loomulikult. Sellist lugu ei saa ju lubada, sest halvad on alati mehed. Onju?!
Aga mis siis, kui mehele polnuks küllalt hea variant, kus naine jääb ellu ja räägib kogu maailmale, kuidas mees oli kõige hullem mees ja isa kogu maailmas. Ja polnud hea ka variant, kus lastele jääb mulje, et issi oli läbinisti paha. Mis, proua Heinla?
Eesti iseseisvus ja kliima
15. jaanuar 2007 23:20
Inno:
Sain ühelt blogilugejalt huvitava lingi Wikipediast selle kohta, kuidas aastail 800-1300 toimus Põhja-Atlandil, muu hulgas Euroopas ja siis tõenäoliselt ka Eestis kliima soojenemine. Ilm oli nii soe, et viinamarjad kasvasid Inglismaal. Ja Viikingid kasutasid jäävaba merd oma vallutusteks, muu hulgas asustasid Gröönimaa. Ja samal ajal kaotasid eestlased oma iseseisvuse lõunast saabunud röövvallutajatele, keda siis ilmselt toetas ja kannustas siinne soe kliima. Võimalik, et ka lõunapoolne liigne kuumus.
Ja huvitav on ka see, et eestlased said oma iseseisvuse jälle tagasi pärast 15-19. sajandini kestnud kliima jahenemist ehk nn väikest jääaega.
Huh, oleks päris hea uurimisteema, kui juba pole tegelema hakatud.
Sain ühelt blogilugejalt huvitava lingi Wikipediast selle kohta, kuidas aastail 800-1300 toimus Põhja-Atlandil, muu hulgas Euroopas ja siis tõenäoliselt ka Eestis kliima soojenemine. Ilm oli nii soe, et viinamarjad kasvasid Inglismaal. Ja Viikingid kasutasid jäävaba merd oma vallutusteks, muu hulgas asustasid Gröönimaa. Ja samal ajal kaotasid eestlased oma iseseisvuse lõunast saabunud röövvallutajatele, keda siis ilmselt toetas ja kannustas siinne soe kliima. Võimalik, et ka lõunapoolne liigne kuumus.
Ja huvitav on ka see, et eestlased said oma iseseisvuse jälle tagasi pärast 15-19. sajandini kestnud kliima jahenemist ehk nn väikest jääaega.
Huh, oleks päris hea uurimisteema, kui juba pole tegelema hakatud.
Türgi-porno ETVs
15. jaanuar 2007 23:13
Inno:
Äsja tuli ETVst üks naljakas saade rubriigis Välisilm, millest võis välja lugeda, et Türgi on Aarne Rannamäele, või siis Eesti riigitelevisioonile teinud välja ühe mõnusa puhkusereisi.
Rannamäest on huvitav, et ta tegi täiesti kallutatud saate, ilma kuulamata teise poole argumente. Aga sisuliselt, ta läks ja rääkis okupantide esindajatega, sealsete Dmitri Klenskite ja Jevgeni Koganitega, kui vene kogukond oleks näiteks Kirde-Eestis Vene armee toel oma riigi loonud ja Klenski ning Kogan oleks selle riigi juhid. Ja nüüd siis oleks ELiga liitunud vaid Eesti, mitte too nukuvabariik. Ning Rannamäe siis tunneks huvi, miks too nukuriik ei saa ELiga liituda, miks seda ei tunnustata.
Mõni aeg tagasi kirjutas Türgit ülistava ja selgelt kallutatud artikli EPLi peatoimetaja Priit Hõbemägi. Pärast seda, kui Türgi oli ajakirjanikele mingi propagandareisi korraldanud. Kindlasti on Türgil palju raha, näiteks ostsid nad ajakirja Time vahel pinda ja sokutasid sinna DVD-plaadi, mis ignoreeris miljoni armeenlase tapmist möödunud sajandi algul ehk nn Armeenia genotsiidi.
Aga lugupeetud ajakirjanikud, laske endale välja teha nii palju reise kui tahes, aga ärge petke oma rahvast.
Äsja tuli ETVst üks naljakas saade rubriigis Välisilm, millest võis välja lugeda, et Türgi on Aarne Rannamäele, või siis Eesti riigitelevisioonile teinud välja ühe mõnusa puhkusereisi.
Rannamäest on huvitav, et ta tegi täiesti kallutatud saate, ilma kuulamata teise poole argumente. Aga sisuliselt, ta läks ja rääkis okupantide esindajatega, sealsete Dmitri Klenskite ja Jevgeni Koganitega, kui vene kogukond oleks näiteks Kirde-Eestis Vene armee toel oma riigi loonud ja Klenski ning Kogan oleks selle riigi juhid. Ja nüüd siis oleks ELiga liitunud vaid Eesti, mitte too nukuvabariik. Ning Rannamäe siis tunneks huvi, miks too nukuriik ei saa ELiga liituda, miks seda ei tunnustata.
Mõni aeg tagasi kirjutas Türgit ülistava ja selgelt kallutatud artikli EPLi peatoimetaja Priit Hõbemägi. Pärast seda, kui Türgi oli ajakirjanikele mingi propagandareisi korraldanud. Kindlasti on Türgil palju raha, näiteks ostsid nad ajakirja Time vahel pinda ja sokutasid sinna DVD-plaadi, mis ignoreeris miljoni armeenlase tapmist möödunud sajandi algul ehk nn Armeenia genotsiidi.
Aga lugupeetud ajakirjanikud, laske endale välja teha nii palju reise kui tahes, aga ärge petke oma rahvast.
Rasedusest mehe silme läbi
14. jaanuar 2007 16:18
Inno:
Irjake on tõsiselt hirmul raseduse pärast. Olen teda ikka lohutanud, et ega seal midagi hullu pole, loodus on kõik vajaliku nii sättinud, et kõik peaks kulgema probleemideta. Kui just inimene ise liigselt ei närveeri.
Aga Irjal on tekkinud hirm, ma kardan, seoses lapsepõlvega. Sest Irja ema jaoks oli rasedus suur pettumus, mingil seletamatul põhjusel, ja tal tekkis sünnitusjärgne depressioon. Nagu Irja mäletab, oli ema ta lapsepõlves selline kuri ja kibestunud, justkui vihane nii oma lapse kui kogu ülejäänud maailma peale. Irja mäletab selgelt, kuidas ema päevasel ajal teda kastis hoidis ja ise oma toimetusi tegi ja kuidas laps alles siis kastist pääses, kui isa pärast tööd koju tuli. Seevastu enne lapse sündi, nagu sugulased mäletavad, oli ema olnud noor ja elurõõmus naisterahvas, täpselt samasugune nagu Irja praegu.
Ja nüüd on tekkinud Irjal hirm raseduse ja üldse lapsesaamise ees. Eriti suur hirm on tal väikse lapse ees. Ma ei saa kahjuks lapse kandmist ega sünnitamist enda peale võtta, kuigi võtaks, kui see oleks võimaik. Aga lubasin, et võin tegeleda lastega alates sünnitusest, 100% siis, kui peaks saama tõeks Irja kartus, et ta ei taha pärast sünnitust enam last nähagi, nii nagu juhtus tema emaga. Praegu on olemas kõik vajalikud toidud ja vahendid, et pärast sünnitust last elus hoida ka ilma emata. Irja arvates ei taha ta väikest last näha kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Ehk siis umbes selle ajani, mil Irja isa hakkaks temaga juba rohkem tegelema ja võttis ükskõikselt emalt kasvatuse üle. Kuni selle ajani mäletab Irja vaid seda, kuidas ema teda ei sallinud ning tahtis korra isegi pead vee alla surudes ära uputada. Seda küll saunas, pesukausis.
Niisiis. Ja Irja ütles, et tahab sünnitada ainult keisrilõikega. Kuid ma ütlesin, et tänapäeval võib keisrit alati valida, kui vaja. Ning et tavasünnituse meeldivamaks muutmiseks lubatakse praegu kõikvõimalikke eri asendeid ja abivahendeid. Aga Irja jäi ikka keisrilõike juurde, sest seda soovitatakse naistele Lääne ajakirjades. Ja kõik tähtsad staarid sünnitavad kah ainult keisrilõikega. Tänapäeva naised ei ole võimelised enam ise sünnitama.
Mnjah, kui ma ise peaks sünnitama, siis ehk valiks ka keisrilõike. Sest kas ma oleks valmis selleks, et minu alosa sünnituse käigus lõhki rebeneb? Ilmselt mitte. Ma ikka kardaks vist jubedalt. Teine võimalus, ma vist jooks end enne sünnitust täis. Kuigi see pole ilmselt jälle lapsele hea.
Aga Irjal on seoses lapsepõlve traumadega tekkinud hirm sünnituse ees. Mis tähendab, et ta ei taha ega julge ka rasestuda. Ta on võtnud pikka aega hormoontablette. Nüüd oli umbes aastane paus, aga ta plaanib uuesti võtma hakata, kuna need aitavad menstruatsioonivalude puhul, mis Irjal on sellised, et ei saa mitu päeva voodist välja. Seoses valudega on Irja aastaid võtnud hormoontablette. Mis pidid naistele igati kasulikud olema, kui just lapsesaamine välja arvata. Ma olen ikka Irjale öelnud, et kui rasedaks jääb, siis kaovad ka valud, aga tema hirm on ikka päris suur. Kuigi veel aasta tagasi, siis kui ta veel pille võttis, rääkis Irja sellest, et ta kavatseb kodus sünnitada. Nüüd, kui asi on päris aktuaalne, nii et ta võib iga päev rasestuda, on temas tekkinud kabuhirm. Mida ma pean siis jõudumööda aitama kaotada. Täna siis ütles Irja, et ok, ta on nõus sünitama, aga ainult Soomes. Kus pidavat olema parem tase. Ja alles kahe aasta pärast.
Irjake on tõsiselt hirmul raseduse pärast. Olen teda ikka lohutanud, et ega seal midagi hullu pole, loodus on kõik vajaliku nii sättinud, et kõik peaks kulgema probleemideta. Kui just inimene ise liigselt ei närveeri.
Aga Irjal on tekkinud hirm, ma kardan, seoses lapsepõlvega. Sest Irja ema jaoks oli rasedus suur pettumus, mingil seletamatul põhjusel, ja tal tekkis sünnitusjärgne depressioon. Nagu Irja mäletab, oli ema ta lapsepõlves selline kuri ja kibestunud, justkui vihane nii oma lapse kui kogu ülejäänud maailma peale. Irja mäletab selgelt, kuidas ema päevasel ajal teda kastis hoidis ja ise oma toimetusi tegi ja kuidas laps alles siis kastist pääses, kui isa pärast tööd koju tuli. Seevastu enne lapse sündi, nagu sugulased mäletavad, oli ema olnud noor ja elurõõmus naisterahvas, täpselt samasugune nagu Irja praegu.
Ja nüüd on tekkinud Irjal hirm raseduse ja üldse lapsesaamise ees. Eriti suur hirm on tal väikse lapse ees. Ma ei saa kahjuks lapse kandmist ega sünnitamist enda peale võtta, kuigi võtaks, kui see oleks võimaik. Aga lubasin, et võin tegeleda lastega alates sünnitusest, 100% siis, kui peaks saama tõeks Irja kartus, et ta ei taha pärast sünnitust enam last nähagi, nii nagu juhtus tema emaga. Praegu on olemas kõik vajalikud toidud ja vahendid, et pärast sünnitust last elus hoida ka ilma emata. Irja arvates ei taha ta väikest last näha kuni lapse kolme aastaseks saamiseni. Ehk siis umbes selle ajani, mil Irja isa hakkaks temaga juba rohkem tegelema ja võttis ükskõikselt emalt kasvatuse üle. Kuni selle ajani mäletab Irja vaid seda, kuidas ema teda ei sallinud ning tahtis korra isegi pead vee alla surudes ära uputada. Seda küll saunas, pesukausis.
Niisiis. Ja Irja ütles, et tahab sünnitada ainult keisrilõikega. Kuid ma ütlesin, et tänapäeval võib keisrit alati valida, kui vaja. Ning et tavasünnituse meeldivamaks muutmiseks lubatakse praegu kõikvõimalikke eri asendeid ja abivahendeid. Aga Irja jäi ikka keisrilõike juurde, sest seda soovitatakse naistele Lääne ajakirjades. Ja kõik tähtsad staarid sünnitavad kah ainult keisrilõikega. Tänapäeva naised ei ole võimelised enam ise sünnitama.
Mnjah, kui ma ise peaks sünnitama, siis ehk valiks ka keisrilõike. Sest kas ma oleks valmis selleks, et minu alosa sünnituse käigus lõhki rebeneb? Ilmselt mitte. Ma ikka kardaks vist jubedalt. Teine võimalus, ma vist jooks end enne sünnitust täis. Kuigi see pole ilmselt jälle lapsele hea.
Aga Irjal on seoses lapsepõlve traumadega tekkinud hirm sünnituse ees. Mis tähendab, et ta ei taha ega julge ka rasestuda. Ta on võtnud pikka aega hormoontablette. Nüüd oli umbes aastane paus, aga ta plaanib uuesti võtma hakata, kuna need aitavad menstruatsioonivalude puhul, mis Irjal on sellised, et ei saa mitu päeva voodist välja. Seoses valudega on Irja aastaid võtnud hormoontablette. Mis pidid naistele igati kasulikud olema, kui just lapsesaamine välja arvata. Ma olen ikka Irjale öelnud, et kui rasedaks jääb, siis kaovad ka valud, aga tema hirm on ikka päris suur. Kuigi veel aasta tagasi, siis kui ta veel pille võttis, rääkis Irja sellest, et ta kavatseb kodus sünnitada. Nüüd, kui asi on päris aktuaalne, nii et ta võib iga päev rasestuda, on temas tekkinud kabuhirm. Mida ma pean siis jõudumööda aitama kaotada. Täna siis ütles Irja, et ok, ta on nõus sünitama, aga ainult Soomes. Kus pidavat olema parem tase. Ja alles kahe aasta pärast.
Tuli Microsoftist ära ja hakkas raamatuid lastele viima
14. jaanuar 2007 13:48
Inno:
Siin üks lugemissoovitus: raamat mehelt, John Woodilt, kes tuli ära Microsoftist tähtsa koha pealt ja hakkas tegelema kasutatud raamatutega. Tema reisid mitmel pool maailmas viisid teda Nepaali küladesse, kus lastel polnud võimalik üldse raamatuid käes hoida. Wood heldis sellest niivõrd, et saatis unistuste töö maailma edukaimas firmas pikalt ja hakkas maailma parandama, rajades koole ja raamatukogusid maailma eri piirkondades. Nepaali viis teda soov põgeneda kuhugi kaugele, et Steve Ballmer ei saaks teda enam sõimata. Ta oli, nagu ise tunnstab, olnud tõsine töönarkomaan, kelle elus peale töö suurt midagi polnudki. Ta tundis ka, et ta pole millegagi parem teistest seetõttu, et tema on sündinud Ameerikas, kus raamatud ja teadmised vabalt kättesaadavad. Et ka Vietnamis või Nepaalis on teraseid poisse ja türdrukuid, kes väikse abi toel võiksid saata korda suuri asju.
Woodi projekt on osutunud üheks edukaimaks abiprojektiks kogu maailmas, õla on alla pannud näiteks Netscape looja Marc Andreessen ja tuntud investeerimispankur William Draper.
Wood läks lahku ka oma naisest, kes ei saanud aru mehe püüdlustest ja sellest, et Microsoftist ära tuli, ja alustas täiesti uut elu. Mehe enda sõnul sellist, millest ta ise oli unistanud. Varem oli ta teinud nii nagu talle oli öeldud. Seejuures aitas teda tema jõupingutuste juures tema oma isa.
Soovitan kõigile neile, kel soov pöörata elus uus lehekülg. Wood kirjeldab üksikasjalikult kõiki kartusi ja raskusi, mis teda saatsid.
Siin üks lugemissoovitus: raamat mehelt, John Woodilt, kes tuli ära Microsoftist tähtsa koha pealt ja hakkas tegelema kasutatud raamatutega. Tema reisid mitmel pool maailmas viisid teda Nepaali küladesse, kus lastel polnud võimalik üldse raamatuid käes hoida. Wood heldis sellest niivõrd, et saatis unistuste töö maailma edukaimas firmas pikalt ja hakkas maailma parandama, rajades koole ja raamatukogusid maailma eri piirkondades. Nepaali viis teda soov põgeneda kuhugi kaugele, et Steve Ballmer ei saaks teda enam sõimata. Ta oli, nagu ise tunnstab, olnud tõsine töönarkomaan, kelle elus peale töö suurt midagi polnudki. Ta tundis ka, et ta pole millegagi parem teistest seetõttu, et tema on sündinud Ameerikas, kus raamatud ja teadmised vabalt kättesaadavad. Et ka Vietnamis või Nepaalis on teraseid poisse ja türdrukuid, kes väikse abi toel võiksid saata korda suuri asju.
Woodi projekt on osutunud üheks edukaimaks abiprojektiks kogu maailmas, õla on alla pannud näiteks Netscape looja Marc Andreessen ja tuntud investeerimispankur William Draper.
Wood läks lahku ka oma naisest, kes ei saanud aru mehe püüdlustest ja sellest, et Microsoftist ära tuli, ja alustas täiesti uut elu. Mehe enda sõnul sellist, millest ta ise oli unistanud. Varem oli ta teinud nii nagu talle oli öeldud. Seejuures aitas teda tema jõupingutuste juures tema oma isa.
Soovitan kõigile neile, kel soov pöörata elus uus lehekülg. Wood kirjeldab üksikasjalikult kõiki kartusi ja raskusi, mis teda saatsid.
Meie jõulud
14. jaanuar 2007 13:36
Siin valik meie
jõulupilte, mis tehtud Rakveres Irja isa juures.
Siin oleme meie, Irja isa Georg, Irja, Inno. FBI särk sai isale
toodud Ameerikast.
Siin pildil on isa koos meie kassi Villi-Tschibbbiga.
Kiismiis elab nüüdsest isa pool.
Siin teeb Irja kiisile sarvi.
Siin on Irja ja kiis, kes veel aasta tagasi vaakus elu ja surma
vahel.
Irja Rakveres.
Inno elu üheks suurimaks armastuseks on ehituspoed
14. jaanuar 2007 02:16
Irja:
Inno elu üheks suurimaks armastuseks on ehituspoed. Millise
hardusega võib ta seal küll vaadata kõiksugu erinevaid torusid,
mutrikesi ning seibe. K-Rauta, Ehitus Service, Ehitusabi, Espak! Ma
varem ei teadnud ehituspoodidest mitte tuhkagi, aga nüüd, kus Inno
mind neisse kogu aeg kaasa tirib, olen juba üksjagu
asjatundja.
Mitte et ma talle seda muidugi pahaks paneks. Jumal küll, see kõik
on ju vajalik meie ühise kodu ning kohviku jaoks. Aga kas
ehituspoodides peab tingimata passima tunde??? Inno väidab, et minu
kärsitus teeb teda närviliseks ning niimoodi närvitsedes ei leia ta
kunagi vajalikku toru üles. Aga suhtu asjasse loominguliselt,
soovitab Inno, pahtlilabidas peos. See on sinu jaoks nagu uus
maailm. Ma ei viiiitsiiii!!!! Parema meelega pikutaksin ja loeksin
raamatut. Samas ma muidugi tahan temaga koos olla, sest nii on mul
lihtsalt hea. Kasvõi juba seepärast, et tunda tema lähedust. Oleme
juba pea kaks aastat koos olnud ning seda pidevalt, kogu aeg, ja ma
olen aus, kui ütlen, et mul pole temaga mitte kunagi igav. Igav on
see ehituspood, aga mitte Inno. Pealegi, pärast ehituspoode läheme
tavaliselt kuhugile sööma. Tavaliselt siis kas Wilde’sse või La
Dolce Vita’sse, mis olevat parim itaalia restoran Eestis. Nii
räägivad igatahes paljurännanud sõbrad.
Praegu koostab mu armsake jälle üht hagi. Mingit miljoninõuet. Mina
lõpetasin ühe luuletuse kirjutamise. Mul on jälle tekkinud tahe
luuletusi kirjutada. Nagu Inno ütles, tuleb mul varsti uus kogu.
Suur osa sellest on Portugali kohta, need elamused sest maast ja
selle maa inimestest vahepeal settisid mus ja nüüd on neil siis aeg
välja tulla. Lahe.
Isa ütles, et uudistes öeldi, et paljud inimesed ei saanud tormiga
magada. Mina ka ei saanud, käisin muudkui mööda tuba edasi ja
tagasi ning oleksin ka voodi alla pugenud, kui oleksin mahtunud. Ja
meie imearmas kiisupoja Villi, kes hetkel me korteriremondi tõttu
isa juurde Rakverre küüditatud, olla samuti sel ööl köögis pliidi
all redutanud. Instinkt! Kui meenutada kasvõi seda, kuidas
elevandid inimesi tsunami eest hoiatasid, eks. Inno muidugi tahtis
magada, tema ei saanud üldse aru, et miski torm oli, aga kui ma oma
ringitatsamist ei lõpetanud, siis ta kobis üles ja võttis mind
kaissu. Olin talle selle eest nii tänulik, et lubasinh südames, et
ei nurise elus enam ühegi ehituspoe pärast.
Jajah
14. jaanuar 2007 02:13
Irja:
Jajah, need on tumedad mõtted, need kellegi ära tapmise omad, eks.
Ometigi ei ole vist inimest, kes poleks neid mõelnud. Tubli
kristlane aga ei tohi seda tunnistada. Juba mõte on patt, ütleb
piibel. Ja patused põlevad põrgus. Me ei ole enam kristlased, meie
eestlased, aga me juhindume kristlikest väärtushinnangutest. Mille
papid-mõisnikud on me esiisade paksu naha sisse peksnud. Aga see ei
tähenda seda, et ühel päeval ei võiks lahvatada vimm, mis kogunend
salaja. Kasvõi näiteks oma lähedaste vastu, keda peame oma
vangikongi valvureiks.
Joaol oli kodus palju nuge, siukseid pikki teravaid. Kui ta köögis
sushit hakkis, siis trügis mu pähe mõte, mis ei jätnud ega jätnud,
torkis ja kõditas: lööks ta maha ja põgeneks. Kui ta tegi lahti
auto pagasniku luugi ja otsis sealt midagi: lööks selle talle pähe
kinni ja… Oi, selliseid erinevaid mõrvamõtteid oli mul palju. Aga
on ju seadused, meenus mulle õnneks. Häbi, ma olen olnud prokurör.
Ja kaugele ei jaksaks ma niikuinii joosta, enne kui mind kinni
nabitaks. Kahju hakkas ka teisest, ikkagi inimene. Kuigi ma
vihkasin teda. Ja kes teab, saan veel endale halva karma, sünnin
järgmises elus näiteks eeslina. Ei! Joao-tapp jäi ära. Nagu jäävad
ära ilmselt paljud tapud. Paljuski ilmselt sellepärast, et meie,
inimesed, oleme arad. Loomad mitte.
Nii mõnedki tapud ning tapumõtted jääks olemata, kui inimestel
lastaks õigel ajal lahku minna ja lahutada.
Lahutamine peab saama riiklikult toetatavaks ning koguni
soovituslikuks, kui üks inimene tahab minna teise juurest ära. Ja
asjad ei lähe aja jooksul paremaks, inimene ei muutu ning ta ei
hakka teid saja aasta pärast mais armastama – pigem tahab ta teid
järjest enam tappa (aga ei julge, kuna kristlus, seadused jne).
Samuti pole see kirg, kui teine hüüab „ma tapan sind“
armukadedushoos – ta teeks seda, kui vaid julgeks.
Mees läheb missioonile, kuna naisega koosolemine on talle
väljakannatamatult õudne – isegi võimalik surm (Talibani-mees
lõikab kaamera ees kõri läbi vms) pole sellega võrreldes teab kui
hull.
Miks ma mõistan Janek Laurit
14. jaanuar 2007 00:39
Inno:
Tegelikult ma mõistan Janek Laurit ja kõiki neid mehi, kes on mõelnud enda ja oma pere tapmisele või siis selle asja nö ära korraldanud. Olles lugenud Lauri kohta ilmunud materjale ajakirjanduses ja tema naise pihtimust ajakirjas Cosmopolitan, aiman ma, mis oli selle taga. Ma mõistan, sest ma polnud ise ka sellest kaugel. Ja ma ise olin samuti nö korralik pereisa, kellest poleks keegi seda oodanud. Isegi seda ei oodatud, et mina võiks oma pere juurest jalga lasta.
Aga tõde on see, et ma kannatasin. Ma olin nagu vang. Vang omaenda kodus. Kes ei saanud teha seda, mida tahtis. Ja pidi tegema seda, mis talle ette kirjutati või öeldi. Tõsi, oli õnnelikke hetki, mil sain nuusutada vabadust. Aga need hetked olid üürikesed, umbes sellised nagu vanasti nn vabakäiguvangidel, kes, kodust eemal, pidid pärast päevast tööd uuesti kinnipidamiskohta ilmuma. Neid kutsuti ka keemikuteks.
Miks ma siis olin selline keemik. Esiteks tuleb alustada loomulikult lapsepõlvest ja sellest, et mu isa oli ema vastu väga halb. Kohe väga halb. Isa peksis ema tihti ja kui ema tahtis kodust põgeneda, sulges isa tal tee ja lubas ära tappa kui ema miilitsasse või hullumajja teatama läheb. Ema tööl ei käinud, oli lastega kodus. Ja telefoni meil kah ei olnud. Ema oli sisuliselt vangistuses. Ma ise ei julgenud midagi teha, sest oma isa vastu astuda ei ole ilus. Pealegi kartsin, et võin ta kogemata rüseluse käigus maha lüüa. Ja teisalt ei saanud ma siis aru, miks mu ema oma vägivaldse mehe juurest ise jalga ei lasknud. Aga nähes seda kõike kõrvalt, andsin endale lubaduse, et olen tulevikus oma naisele maailma parim mees ja oma lastele maailma parim isa.
Minu esimene eesmärk oli põgeneda kodust, eemale hullumajast. Kuivõrd ma esialgu ülikooli sisse ei saanud, siis töötasin mõnda aega telemajas puusepana, kust võeti sõjaväkke. Vene sõjavägi oli minu jaoks koht, kus sain nuusutada vabadust, paradoksaalsel kombel. Minu jaoks oli sõjavägi nagu sanatoorium. Võrreldes koduse eluga. Algus oli veidi raske, aga viimane poolteist aastat läks linnulennul. Mul on tänaseni hästi meeles oma sõjaväekaaslased, eesti poisid, olen nendega mitmel korral trehvanud. Ja mõnusalt juttu rääkinud ning vanu aegu meenutanud. Saime omavahel päris headeks sõpradeks.
Eestisse naastes põgenesin kohe kodust, astusin ülikooli ja võtsin naise. Õigemini võttis naine loomulikult mind, ja kuna ta mulle meeldis, siis ma kätt ette ei pannud. Kohtusime esimest korda stipijärjekorras. Lasin asjadel minna nagu nad läksid. Algus oli väga ilus. Käisin oma tulevast naist haiglas vaatamas, viisin talle lilli, limonaadi ja rullbiskviiti, milline tegevus, nagu hiljem selgus, murdis tema südame. Abiellusime. Olin tema kõrval kõigil hetkedel, nii kergetel kui rasketel. Üheskoos saime jagu haigusest, mille tagajärjel võib jääda invaliidiks. Tundus, et kõik on väga ilus.
Siis sündisid lapsed. Ilusad ja terved. Olin sünnitusel kaasas ja puha. Aitasin kussutada, kui laps öösel gaasivaludes vääksus, vahetasin mähkmeid, pesin peput, vannitasin. Tegin süüa ja koristasin põrandaid. Pesin pesu. Kõik selle nimel, et olla parim. Kõik oli väga-väga ilus. Kuigi tundsin, et hakkan väsima. Sellest pingutusest olla selline mees nagu mu naisele meeldiks. Olla see, kes ma tegelikult ei olnud. Ja mulle tundus, et ka naine väsis. Olemast see naine, kes ta tegelikult ei olnud. Me ei suutnud enam seksida, näiteks. Mis tähendas seda, et hakkasin otsima võimalusi, kuidas olla kodust ära. Nii pikemat kui lühemat aega. Ja ka naine tundis end justkui paremini kodust eemal. Kodu sai siis selleks kohaks, kus me aeg-ajalt kokku saime ja vahetasime muljeid. Ning tegelesime lastega.
Mingil ajal hakkas naine etteheiteid tegema. Et ma pole ikka päris see, keda tema tahaks, et ma oleks. Hakkas minu ettevõtmisi maha tegema. Ei lubanud mul teha seda, mida tahtsin. Naisele tekkisid uued austajad, lausa armukesed, kellega ta käis välisreisidel, lasi endale välja teha, ja mulle valetas, et läheb sõbrannaga. Küll polnud ma riides, nii nagu peab. Küll polnud mul piisavalt raha. Küll polnud minu välimus päris see. Naine pidas mind ühelt poolt enda omandiks, teiselt poolt pettis. Ja see tekitas trotsi. See rebis mu hingest tükke välja. Hakkasin rohkem jooma. Ja suitsetama. Ja kodust ära olema. Mis süvendas omakorda pingeid.
Vahetevahel aias kirvega puid lõhkudes leidsin end mõttelt, et mis oleks, kui lõpetaks selle piinlemise. Lajatan lastele kirvega pähe, ja oma naisele. Ning poon end siis üles. Sest tundsin, et ka laste jaoks oli piin vanemate nääklemist taluda. Ja nääklemine muutus iga päevaga üha hullemaks. Ma ei leidnud muud väljapääsu olukorrast kui surm. Näiteks autoga sõiteks, kui pere oli peal, leidsin end tihti mõttelt, et mis oleks, kui põrutaks vastu teist autot. Või vastu sillaposti. Nii et kõik kohapeal kindlasti surma saaks.
Ma sõitsin oma mõistusega nendest uitmõtetest kiiresti üle, hävitasin nad eos. Kirusin end, et olin üldse midagi sellist mõelnud. Aga sellised mõtted olid. Need tulid justkui kusagilt seest. Mulle endalegi suureks üllatuseks. Justkui mingi kaasa sündinud instinkt. Mis käsib kõik hävitada, kui olukord karmiks läheb. Ja ma ei leidnud ka muud lahendust oma olukorras. Muud väljapääsu. Lihtsalt see tundus kõige lihtsam ja valutum viis probleemi lahendamiseks. Sest ma tundsin end nagu vang. Ja ihkasin vabadusse, ükskõik mis hinnaga. Tahtsin teha piinadele lõpu. Sest oma vanemate najalt ma teadsin, kui kurb on tegelikult sellise kooselu lõpp. Mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Mitte ligilähedalegi.
Miks ma seda kirjutan, on soov kirjeldada sündmuste käiku, kus kahest teineteist nö armastavast inimesest võivad lühikese aja, loetud aastate või isegi kuude jooksul saada teineteist üle kõige vihkavad inimesed. Kuigi avalikkuse ees ei näidata seda välja. Võitlusväli on kodu, suletud uste taga. Seda näevad pealt ainult asjaosalised ise. Ja lapsed. Kes on väiksed ja ei saa päris hästi veel kõigest aru.
See on ka põhjus, miks pean Irjat oma elupäästjaks. Sest nüüd tean, et ainult sobiva inimesega saad ennast tunda sellena, kes sa tegelikult oled. Ei pea midagi teesklema ega ette kujutama. Ja nüüd tean ka, et selle sobivuse tunned kohe ära. Esimestest tundidest, kui selle inimesega koos oled. Sest lihtsalt nõnda hea on koos olla. Aga selleks on vaja see inimene leida. Ja see leidmine pole kerge. Minul võttis see aega 15 aastat, kui nii võib öelda. Ja ma arvan, et ma olen õnnega koos. Sest ühiskond ei soosi sobivate inimeste kohtumist. See on muudetud võimalikult keeruliseks. Sest ühiskonna jaoks on parem, kui koos elavad sobimatud. Sest sobimatusest tekkiv trots ja viha paneb inimese tööle, võitlema, pingutama. Ja see viha on progressi mootor.
Tegelikult ma mõistan Janek Laurit ja kõiki neid mehi, kes on mõelnud enda ja oma pere tapmisele või siis selle asja nö ära korraldanud. Olles lugenud Lauri kohta ilmunud materjale ajakirjanduses ja tema naise pihtimust ajakirjas Cosmopolitan, aiman ma, mis oli selle taga. Ma mõistan, sest ma polnud ise ka sellest kaugel. Ja ma ise olin samuti nö korralik pereisa, kellest poleks keegi seda oodanud. Isegi seda ei oodatud, et mina võiks oma pere juurest jalga lasta.
Aga tõde on see, et ma kannatasin. Ma olin nagu vang. Vang omaenda kodus. Kes ei saanud teha seda, mida tahtis. Ja pidi tegema seda, mis talle ette kirjutati või öeldi. Tõsi, oli õnnelikke hetki, mil sain nuusutada vabadust. Aga need hetked olid üürikesed, umbes sellised nagu vanasti nn vabakäiguvangidel, kes, kodust eemal, pidid pärast päevast tööd uuesti kinnipidamiskohta ilmuma. Neid kutsuti ka keemikuteks.
Miks ma siis olin selline keemik. Esiteks tuleb alustada loomulikult lapsepõlvest ja sellest, et mu isa oli ema vastu väga halb. Kohe väga halb. Isa peksis ema tihti ja kui ema tahtis kodust põgeneda, sulges isa tal tee ja lubas ära tappa kui ema miilitsasse või hullumajja teatama läheb. Ema tööl ei käinud, oli lastega kodus. Ja telefoni meil kah ei olnud. Ema oli sisuliselt vangistuses. Ma ise ei julgenud midagi teha, sest oma isa vastu astuda ei ole ilus. Pealegi kartsin, et võin ta kogemata rüseluse käigus maha lüüa. Ja teisalt ei saanud ma siis aru, miks mu ema oma vägivaldse mehe juurest ise jalga ei lasknud. Aga nähes seda kõike kõrvalt, andsin endale lubaduse, et olen tulevikus oma naisele maailma parim mees ja oma lastele maailma parim isa.
Minu esimene eesmärk oli põgeneda kodust, eemale hullumajast. Kuivõrd ma esialgu ülikooli sisse ei saanud, siis töötasin mõnda aega telemajas puusepana, kust võeti sõjaväkke. Vene sõjavägi oli minu jaoks koht, kus sain nuusutada vabadust, paradoksaalsel kombel. Minu jaoks oli sõjavägi nagu sanatoorium. Võrreldes koduse eluga. Algus oli veidi raske, aga viimane poolteist aastat läks linnulennul. Mul on tänaseni hästi meeles oma sõjaväekaaslased, eesti poisid, olen nendega mitmel korral trehvanud. Ja mõnusalt juttu rääkinud ning vanu aegu meenutanud. Saime omavahel päris headeks sõpradeks.
Eestisse naastes põgenesin kohe kodust, astusin ülikooli ja võtsin naise. Õigemini võttis naine loomulikult mind, ja kuna ta mulle meeldis, siis ma kätt ette ei pannud. Kohtusime esimest korda stipijärjekorras. Lasin asjadel minna nagu nad läksid. Algus oli väga ilus. Käisin oma tulevast naist haiglas vaatamas, viisin talle lilli, limonaadi ja rullbiskviiti, milline tegevus, nagu hiljem selgus, murdis tema südame. Abiellusime. Olin tema kõrval kõigil hetkedel, nii kergetel kui rasketel. Üheskoos saime jagu haigusest, mille tagajärjel võib jääda invaliidiks. Tundus, et kõik on väga ilus.
Siis sündisid lapsed. Ilusad ja terved. Olin sünnitusel kaasas ja puha. Aitasin kussutada, kui laps öösel gaasivaludes vääksus, vahetasin mähkmeid, pesin peput, vannitasin. Tegin süüa ja koristasin põrandaid. Pesin pesu. Kõik selle nimel, et olla parim. Kõik oli väga-väga ilus. Kuigi tundsin, et hakkan väsima. Sellest pingutusest olla selline mees nagu mu naisele meeldiks. Olla see, kes ma tegelikult ei olnud. Ja mulle tundus, et ka naine väsis. Olemast see naine, kes ta tegelikult ei olnud. Me ei suutnud enam seksida, näiteks. Mis tähendas seda, et hakkasin otsima võimalusi, kuidas olla kodust ära. Nii pikemat kui lühemat aega. Ja ka naine tundis end justkui paremini kodust eemal. Kodu sai siis selleks kohaks, kus me aeg-ajalt kokku saime ja vahetasime muljeid. Ning tegelesime lastega.
Mingil ajal hakkas naine etteheiteid tegema. Et ma pole ikka päris see, keda tema tahaks, et ma oleks. Hakkas minu ettevõtmisi maha tegema. Ei lubanud mul teha seda, mida tahtsin. Naisele tekkisid uued austajad, lausa armukesed, kellega ta käis välisreisidel, lasi endale välja teha, ja mulle valetas, et läheb sõbrannaga. Küll polnud ma riides, nii nagu peab. Küll polnud mul piisavalt raha. Küll polnud minu välimus päris see. Naine pidas mind ühelt poolt enda omandiks, teiselt poolt pettis. Ja see tekitas trotsi. See rebis mu hingest tükke välja. Hakkasin rohkem jooma. Ja suitsetama. Ja kodust ära olema. Mis süvendas omakorda pingeid.
Vahetevahel aias kirvega puid lõhkudes leidsin end mõttelt, et mis oleks, kui lõpetaks selle piinlemise. Lajatan lastele kirvega pähe, ja oma naisele. Ning poon end siis üles. Sest tundsin, et ka laste jaoks oli piin vanemate nääklemist taluda. Ja nääklemine muutus iga päevaga üha hullemaks. Ma ei leidnud muud väljapääsu olukorrast kui surm. Näiteks autoga sõiteks, kui pere oli peal, leidsin end tihti mõttelt, et mis oleks, kui põrutaks vastu teist autot. Või vastu sillaposti. Nii et kõik kohapeal kindlasti surma saaks.
Ma sõitsin oma mõistusega nendest uitmõtetest kiiresti üle, hävitasin nad eos. Kirusin end, et olin üldse midagi sellist mõelnud. Aga sellised mõtted olid. Need tulid justkui kusagilt seest. Mulle endalegi suureks üllatuseks. Justkui mingi kaasa sündinud instinkt. Mis käsib kõik hävitada, kui olukord karmiks läheb. Ja ma ei leidnud ka muud lahendust oma olukorras. Muud väljapääsu. Lihtsalt see tundus kõige lihtsam ja valutum viis probleemi lahendamiseks. Sest ma tundsin end nagu vang. Ja ihkasin vabadusse, ükskõik mis hinnaga. Tahtsin teha piinadele lõpu. Sest oma vanemate najalt ma teadsin, kui kurb on tegelikult sellise kooselu lõpp. Mitte keegi ei saanud õnnelikuks. Mitte ligilähedalegi.
Miks ma seda kirjutan, on soov kirjeldada sündmuste käiku, kus kahest teineteist nö armastavast inimesest võivad lühikese aja, loetud aastate või isegi kuude jooksul saada teineteist üle kõige vihkavad inimesed. Kuigi avalikkuse ees ei näidata seda välja. Võitlusväli on kodu, suletud uste taga. Seda näevad pealt ainult asjaosalised ise. Ja lapsed. Kes on väiksed ja ei saa päris hästi veel kõigest aru.
See on ka põhjus, miks pean Irjat oma elupäästjaks. Sest nüüd tean, et ainult sobiva inimesega saad ennast tunda sellena, kes sa tegelikult oled. Ei pea midagi teesklema ega ette kujutama. Ja nüüd tean ka, et selle sobivuse tunned kohe ära. Esimestest tundidest, kui selle inimesega koos oled. Sest lihtsalt nõnda hea on koos olla. Aga selleks on vaja see inimene leida. Ja see leidmine pole kerge. Minul võttis see aega 15 aastat, kui nii võib öelda. Ja ma arvan, et ma olen õnnega koos. Sest ühiskond ei soosi sobivate inimeste kohtumist. See on muudetud võimalikult keeruliseks. Sest ühiskonna jaoks on parem, kui koos elavad sobimatud. Sest sobimatusest tekkiv trots ja viha paneb inimese tööle, võitlema, pingutama. Ja see viha on progressi mootor.