11 märts 2007
Krediitkaardiäri viimsed päevad
17. märts 2007 08:03
Inno:
Kunagine mugavus krediitkaartide kasutamisel on ilmselt jäädavalt kadunud. Kohe selgitan, miks.
Millegipärast, ilmselt mõnede pettuse juhtumite pärast, on krediitkaartidega teenindavad kaubandus- ja teenindusettevõtted hakanud tegema klientide krediitkaartidega ohtralt broneeringuid. Näiteks mõne netipoe osti puhul või hotelli eest makstes, on summa broneeritud koguni kolmel korral. Ja ütleme, et viis ööd hotellis maksab 1000 eurot. Siis esimene 1000 eurot läheb kaardiarvelt siis, kui teha broneering. Hotelli sisse kirjutades läheb arvelt teine 1000 eurot. Ja lõpuks toa eest makstes kolmas 1000 eurot. Kuigi arve oli kokku ainult 1000. Ja see ülejäänud 1000 eurot on arvel broneeritud ja seda ei saa kasutada teinekord mitu kuud.
Teine kurioosum on muidugi see, et paljud ettevõtted, näiteks hotellid ja autorendifirmad arveldavad ainult kaartidega. Mistõttu peab kaart piltlikult öeldes puuga seljas olema. Limiit tuleks reisile minnes vähemalt kolmekordistada. Sest näiteks 30 000 kroonise limiidiga kaardi puhul ei saa maksta 1000 eurost arvet. Nagu ma juba eelnevalt kirjeldasin. Raha jääb puudu.
Loomulikult saab lasta pangal loomult tühised broneeringud maha võtta. Aga kui näiteks juhtub nii, et raha on arvestatud ühe öö eest rohkem, nagu juhtus meil Irjaga viimati hotellis Kämp Helsingis, siis tehakse broneeringud mitme eri summaga mitmel korral, nii et hiljem on raske aru saada, milline broneering on just see, mis loomult tühine.
Raha saab teha ka teisiti. Broneerisime laevapiletid Soome Tallinki laevale. Kuna tahtsime olla Eesti firma patrioodid. Ja aidata kaudselt maksta palka neile eestlastele, kes Tallinki laevadel töötavad. Aga Eesti firma puhul tuleb alati arvestada rehepaplusega. Nimelt edasi-tagasi piletit internetis broneerides võib juhtuda, et tagasisõidule ei tule piletiga kaasa autokohta. Ilmselt eeldab Tallink, et autoga Soome läinud reisijad naasevad ilma autota. Ja kui õnnestubki autokoht saada, siis selgub hiljem ikka, et see on määratud valele päevale. Nii täpselt meiega juhtus. Kui oma pileti Tallinki laevale minnes teenindajale ulatasin, tegi ta suured silmad ja ütles, et meil oli pilet eelmiseks päevaks. Ma ei saanud selle peale sõnagi suust.
„Puhutteko suomea!?“ käratas teenindaja teiselt poolt pisikest luuki pärast seda, kui oli umbes minuti vältel midagi padranud, mida mu aju ei registreerinud.
„Puhun kyllä.“ (sain lõpuks suu lahti)
„Meillä ei ole paikkoja sille laivalle.“
„Milläiselle laivalle on teillä sit paikkoja?“ küsisin.
„Meillä on paikkoja vasta lauantaina.“(vestlus toimus neljapäeva hommikul kell 7.30 Länstiterminaalis)
„Ma jään sit tänne odottamaan.“
„Te ette saa jäädä tänne.“
„Kyllä saan.“
Siis ilmus minu autoakna taha mingi meesterahvas ja juhatas tee autojärjekorrast kõrvale.
Pool tundi hiljem, kui kõik autod olid laeva sõitnud, tuli naisterahvas kassaluugi tagant meie auto juurde ja seletas, et on küll koht laeval, aga selle eest tuleb täiendavalt maksta 77 eurot. Maksin kiiresti raha ära ja mõne minuti pärast olin Tallinki Superfast laeva pardal. Ja minu imestus oli suur, kui nägin, et pool ülemist autotekki oli täiesti tühi. Sinna oleks mahtunud oma sada autot veel.
Ma ei saa aru, miks sõidab Tallink pooltühjade laevadega ja teatab, et kõik on täis. Ilmselt on kavas hakata hinda tõstma ja jäetakse mulje, et sõitjaid on hirmus palju. Või ma ei tea.
Igal juhul ei taha ma oma nina enam Tallinki laevadele toppida. Neid purjakil ja rääbakil soomlasi on küll, kes tahavad vabasse maailma pääseda. Mul pole vaja hakata nendega maid jagama.
Kunagine mugavus krediitkaartide kasutamisel on ilmselt jäädavalt kadunud. Kohe selgitan, miks.
Millegipärast, ilmselt mõnede pettuse juhtumite pärast, on krediitkaartidega teenindavad kaubandus- ja teenindusettevõtted hakanud tegema klientide krediitkaartidega ohtralt broneeringuid. Näiteks mõne netipoe osti puhul või hotelli eest makstes, on summa broneeritud koguni kolmel korral. Ja ütleme, et viis ööd hotellis maksab 1000 eurot. Siis esimene 1000 eurot läheb kaardiarvelt siis, kui teha broneering. Hotelli sisse kirjutades läheb arvelt teine 1000 eurot. Ja lõpuks toa eest makstes kolmas 1000 eurot. Kuigi arve oli kokku ainult 1000. Ja see ülejäänud 1000 eurot on arvel broneeritud ja seda ei saa kasutada teinekord mitu kuud.
Teine kurioosum on muidugi see, et paljud ettevõtted, näiteks hotellid ja autorendifirmad arveldavad ainult kaartidega. Mistõttu peab kaart piltlikult öeldes puuga seljas olema. Limiit tuleks reisile minnes vähemalt kolmekordistada. Sest näiteks 30 000 kroonise limiidiga kaardi puhul ei saa maksta 1000 eurost arvet. Nagu ma juba eelnevalt kirjeldasin. Raha jääb puudu.
Loomulikult saab lasta pangal loomult tühised broneeringud maha võtta. Aga kui näiteks juhtub nii, et raha on arvestatud ühe öö eest rohkem, nagu juhtus meil Irjaga viimati hotellis Kämp Helsingis, siis tehakse broneeringud mitme eri summaga mitmel korral, nii et hiljem on raske aru saada, milline broneering on just see, mis loomult tühine.
Raha saab teha ka teisiti. Broneerisime laevapiletid Soome Tallinki laevale. Kuna tahtsime olla Eesti firma patrioodid. Ja aidata kaudselt maksta palka neile eestlastele, kes Tallinki laevadel töötavad. Aga Eesti firma puhul tuleb alati arvestada rehepaplusega. Nimelt edasi-tagasi piletit internetis broneerides võib juhtuda, et tagasisõidule ei tule piletiga kaasa autokohta. Ilmselt eeldab Tallink, et autoga Soome läinud reisijad naasevad ilma autota. Ja kui õnnestubki autokoht saada, siis selgub hiljem ikka, et see on määratud valele päevale. Nii täpselt meiega juhtus. Kui oma pileti Tallinki laevale minnes teenindajale ulatasin, tegi ta suured silmad ja ütles, et meil oli pilet eelmiseks päevaks. Ma ei saanud selle peale sõnagi suust.
„Puhutteko suomea!?“ käratas teenindaja teiselt poolt pisikest luuki pärast seda, kui oli umbes minuti vältel midagi padranud, mida mu aju ei registreerinud.
„Puhun kyllä.“ (sain lõpuks suu lahti)
„Meillä ei ole paikkoja sille laivalle.“
„Milläiselle laivalle on teillä sit paikkoja?“ küsisin.
„Meillä on paikkoja vasta lauantaina.“(vestlus toimus neljapäeva hommikul kell 7.30 Länstiterminaalis)
„Ma jään sit tänne odottamaan.“
„Te ette saa jäädä tänne.“
„Kyllä saan.“
Siis ilmus minu autoakna taha mingi meesterahvas ja juhatas tee autojärjekorrast kõrvale.
Pool tundi hiljem, kui kõik autod olid laeva sõitnud, tuli naisterahvas kassaluugi tagant meie auto juurde ja seletas, et on küll koht laeval, aga selle eest tuleb täiendavalt maksta 77 eurot. Maksin kiiresti raha ära ja mõne minuti pärast olin Tallinki Superfast laeva pardal. Ja minu imestus oli suur, kui nägin, et pool ülemist autotekki oli täiesti tühi. Sinna oleks mahtunud oma sada autot veel.
Ma ei saa aru, miks sõidab Tallink pooltühjade laevadega ja teatab, et kõik on täis. Ilmselt on kavas hakata hinda tõstma ja jäetakse mulje, et sõitjaid on hirmus palju. Või ma ei tea.
Igal juhul ei taha ma oma nina enam Tallinki laevadele toppida. Neid purjakil ja rääbakil soomlasi on küll, kes tahavad vabasse maailma pääseda. Mul pole vaja hakata nendega maid jagama.
Kelle peost sööd
17. märts 2007 00:25
Inno:
Äsja tuli ETVst Pealtnägija kordus, kus Mihkel Kärmas, kes veel mõni aeg tagasi vaatas suu ammuli, nii et ila tilkus, kuidas Urmas Sõõrumaa omale mitme miljoni kroonise auto ostis, kirus nüüd pisikesi ettevõtjaid, kes presidendi vastuvõttudel ei käi ja riigifirmade nõukogus ei istu, aga kes oma arstibisnises on hakanud raha teenima. Seda narkootiliste ainete retseptide väljakirjutamisega soomlastele, keda president Ilves alailma kõigile eestlastele eeskujuks toob.
Loomulikult ei uuri Kärmas, kust tulevad Sõõrumaa miljonid. No kus sa ikka küsid sellise rikka mehe käest, äkki kaebab kohtusse. Aga saateruum tuleb millegagi täita ja kuna raha inimest huvitab ja suure raha teenimine teeb kadedaks, siis on hea mõni pisike ettevõtja rattale tõmmata. Kelle süü on vaid selles, et oma tööd teevad efektiivsemalt kui teised.
Nagu ma aru sain, oli ETV lugu initsieeritud soomlaste poolt, kes on keelamise alal meistrid. Ja otse loomulikult on raske kohaneda sellega, et eestlased kasutavad ära soomlaste endi lollust. Mille muu kui lollusega iseloomustada keelamise-maaniat, mis pole mingit nähtavat tulemust andnud. Soomlased on keelamist pikalt katsetanud, alates kuivadest seadustest, kus keelati igasugu kangema alkoholi müük, mis võimaldas tekkida eestlastest miljonäride klassil möödunud sajandi algul. Kuni kõikvõimalike muude keeldudeni, mis päädisid äsja seksiteenuse ostmise keelamisega. Või vähemalt püüdega sinnapoole.
Minu arvates võiks soomlased siis juba elamise ära keelata, sest elu on ainus vabadus, mis Soomes elavatele inimestele on veel jäänud. Aga mis elu see on, kui kõik on keelatud. Ja pole ime, et kõik vähegi edukamad soomlased oma kodumaa tolmu jalgelt pühivad ja mujale elama asuvad. Pole ime, et Eestit külastab aastas 3 miljonit Soome turisti. Ja paljud on Eestisse elama asunud. Sama käib muidugi ka rootslaste kohta, keda soomlased eeskujuliku koolipoisina igal alal kopeerivad.
Kahju on ainult sellest, et eestlaste elu mõtteks on saamas soomlaste kopeerimine. Eelkõige aga soomlaste, õigemini küll rootslaste vigade kopeerimine. On ju Soomeski suurim patt see, kui oled palju raha teeninud. See on lausa kuritegu. Nii nagu Pealtnägija saatest välja tuli. Saade, nagu võis aru saada, oli valmis treitud tublide Soome ametnike näpunäidete järgi.
Aga mis ma ikka neist soomlastest kirun ja tümitan. On nad ju eestlaste järeltulijad, need kes germaanlaste rünnakute ees kabuhirmus põgenesid. Soomlased on arem tõug eestlasi. Paraku. Kes ei usu, minge Soome ja kogege ise.
Äsja tuli ETVst Pealtnägija kordus, kus Mihkel Kärmas, kes veel mõni aeg tagasi vaatas suu ammuli, nii et ila tilkus, kuidas Urmas Sõõrumaa omale mitme miljoni kroonise auto ostis, kirus nüüd pisikesi ettevõtjaid, kes presidendi vastuvõttudel ei käi ja riigifirmade nõukogus ei istu, aga kes oma arstibisnises on hakanud raha teenima. Seda narkootiliste ainete retseptide väljakirjutamisega soomlastele, keda president Ilves alailma kõigile eestlastele eeskujuks toob.
Loomulikult ei uuri Kärmas, kust tulevad Sõõrumaa miljonid. No kus sa ikka küsid sellise rikka mehe käest, äkki kaebab kohtusse. Aga saateruum tuleb millegagi täita ja kuna raha inimest huvitab ja suure raha teenimine teeb kadedaks, siis on hea mõni pisike ettevõtja rattale tõmmata. Kelle süü on vaid selles, et oma tööd teevad efektiivsemalt kui teised.
Nagu ma aru sain, oli ETV lugu initsieeritud soomlaste poolt, kes on keelamise alal meistrid. Ja otse loomulikult on raske kohaneda sellega, et eestlased kasutavad ära soomlaste endi lollust. Mille muu kui lollusega iseloomustada keelamise-maaniat, mis pole mingit nähtavat tulemust andnud. Soomlased on keelamist pikalt katsetanud, alates kuivadest seadustest, kus keelati igasugu kangema alkoholi müük, mis võimaldas tekkida eestlastest miljonäride klassil möödunud sajandi algul. Kuni kõikvõimalike muude keeldudeni, mis päädisid äsja seksiteenuse ostmise keelamisega. Või vähemalt püüdega sinnapoole.
Minu arvates võiks soomlased siis juba elamise ära keelata, sest elu on ainus vabadus, mis Soomes elavatele inimestele on veel jäänud. Aga mis elu see on, kui kõik on keelatud. Ja pole ime, et kõik vähegi edukamad soomlased oma kodumaa tolmu jalgelt pühivad ja mujale elama asuvad. Pole ime, et Eestit külastab aastas 3 miljonit Soome turisti. Ja paljud on Eestisse elama asunud. Sama käib muidugi ka rootslaste kohta, keda soomlased eeskujuliku koolipoisina igal alal kopeerivad.
Kahju on ainult sellest, et eestlaste elu mõtteks on saamas soomlaste kopeerimine. Eelkõige aga soomlaste, õigemini küll rootslaste vigade kopeerimine. On ju Soomeski suurim patt see, kui oled palju raha teeninud. See on lausa kuritegu. Nii nagu Pealtnägija saatest välja tuli. Saade, nagu võis aru saada, oli valmis treitud tublide Soome ametnike näpunäidete järgi.
Aga mis ma ikka neist soomlastest kirun ja tümitan. On nad ju eestlaste järeltulijad, need kes germaanlaste rünnakute ees kabuhirmus põgenesid. Soomlased on arem tõug eestlasi. Paraku. Kes ei usu, minge Soome ja kogege ise.
Uus kiri
14. märts 2007 23:51
Irja:
saabus taas üks kiri.
Tere!!!
Mul kindlad andmed, et Urmo Soonvaldil ligi viiekümneaastane armuke. Igavene krõhva juba, aga lasknud endale tibilikud juuksepikendused panna. Kuulukse, et kohtub Urmo temaga korra nädalas Viru hotelli numbritoas. See mutt on soomlane.
Tahaks näha Kirsti nägu, kui ta sest teada saab…
Mari Tallinnast
saabus taas üks kiri.
Tere!!!
Mul kindlad andmed, et Urmo Soonvaldil ligi viiekümneaastane armuke. Igavene krõhva juba, aga lasknud endale tibilikud juuksepikendused panna. Kuulukse, et kohtub Urmo temaga korra nädalas Viru hotelli numbritoas. See mutt on soomlane.
Tahaks näha Kirsti nägu, kui ta sest teada saab…
Mari Tallinnast
Hea hotell Helsingis
14. märts 2007 23:46
Inno:
Eestist pole vaja kaugele sõita, et nautida head hotelli. See hotell on Helsingis. Hotell nimega Kämp. Kuulub Conde Nast Johansensi valitud hotellide nimistusse. Ja kannab seda au täiega.
Kõigepealt suurepärane teenindus, mis algab juba vastuvõtulauas, kus pakutakse lahkelt abi, kas siis pagasi toimetamisel tuppa või auto parkimisel.
Siis tuba, mille kallal on raske norida, pakub üllatusi. Näiteks on vaasis värske roos, ning õhtuks öökapil pudel veega.
Ja köök on hotellis oivaline. Õigemini köögid, sest hotelli ruumides on mitu restorani. Hommikusöök on suurepärane, tõsi, mitte nii hea kui Pädastes või Ammendes. Ja õhtusöök kohalikus jaapanipärases restoranis Yume on kindlasti kingitus meeltele. Tallinnas ega mujal Eestis korralikku sushi-restorani ei ole.
Tuppa saab toitu tellida lausa 24 tundi ööpäevas.
Kui millegi üle nuriseda, siis vaid seda, et vannisool ja šampoonid, mis esimeseks päevaks olid ilusti vannitoas olemas, polnud teisel päeval enam uuenenud.
Ja kui üldse nuriseda, siis on see Soome lähenevate presidendivalimiste kampaania, kus sulle igal tänavanurgal üritatakse mingit voldikut näppu susata ja kus kõik tänavad, isegi maanteede äärsed postid on plakateid täis. Näiteks tekst: Lasse Viren, ja siis mingi number. Eestlased oskavad igatahes paremaid kampaaniaid teha.
Hea hotelli tuneb ära detailidest. Kämp Helsingis.
Eestist pole vaja kaugele sõita, et nautida head hotelli. See hotell on Helsingis. Hotell nimega Kämp. Kuulub Conde Nast Johansensi valitud hotellide nimistusse. Ja kannab seda au täiega.
Kõigepealt suurepärane teenindus, mis algab juba vastuvõtulauas, kus pakutakse lahkelt abi, kas siis pagasi toimetamisel tuppa või auto parkimisel.
Siis tuba, mille kallal on raske norida, pakub üllatusi. Näiteks on vaasis värske roos, ning õhtuks öökapil pudel veega.
Ja köök on hotellis oivaline. Õigemini köögid, sest hotelli ruumides on mitu restorani. Hommikusöök on suurepärane, tõsi, mitte nii hea kui Pädastes või Ammendes. Ja õhtusöök kohalikus jaapanipärases restoranis Yume on kindlasti kingitus meeltele. Tallinnas ega mujal Eestis korralikku sushi-restorani ei ole.
Tuppa saab toitu tellida lausa 24 tundi ööpäevas.
Kui millegi üle nuriseda, siis vaid seda, et vannisool ja šampoonid, mis esimeseks päevaks olid ilusti vannitoas olemas, polnud teisel päeval enam uuenenud.
Ja kui üldse nuriseda, siis on see Soome lähenevate presidendivalimiste kampaania, kus sulle igal tänavanurgal üritatakse mingit voldikut näppu susata ja kus kõik tänavad, isegi maanteede äärsed postid on plakateid täis. Näiteks tekst: Lasse Viren, ja siis mingi number. Eestlased oskavad igatahes paremaid kampaaniaid teha.
Hea hotelli tuneb ära detailidest. Kämp Helsingis.
Suur vahe
14. märts 2007 11:07
Inno:
Talinnal ja Helsingil võib olla päris suur vahe. Näiteks ilm. Kaks stiilinäidet eilsest Soome lahest, üks ühel- ja teine teisel pool.
Tallinn.
Helsingi.
Talinnal ja Helsingil võib olla päris suur vahe. Näiteks ilm. Kaks stiilinäidet eilsest Soome lahest, üks ühel- ja teine teisel pool.
Tallinn.
Helsingi.
Lahe hotell Rakveres
14. märts 2007 11:01
Inno:
Avastasime Irjaga üleeile laheda hotelli Rakveres, tagasihoidliku nimega Katariina külalistemaja. Olime varem olnud Rakveres ööd Wesenberghis ja Willa Theresas, ent need ei tekitanud mingit erilist vaimustust. Selline korralik kesktase.
Ent Katariina. Seal me polnud käinud, kuna Irja ütles, et see ei kõlba kuhugi, kuna ta olevat seal ööd olnud oma endise boyfriendi Joaoga, kes aga millegipärast võttis kõige odavama ja sitema toa. Nüüd, mil Theresa oli kinni ja Wesenbergh täis, ei jäänud meil muud üle kui proovida Katariinat. Ja olime üllatunud. Kuigi nimi tagasihoidlik, annab Katariina kindlasti silmad ette parimatele hotellidele Eestis, kaasa arvatud Pädaste, Ammende Villa ja Domina Inn, mis kantud Conde Nast Johansensi maailma parimate hotellide nimistusse. Tõsi, aru ma ei saa, mille eest või kuidas on Domina Tallinnas sinna saanud (ilmselt on omanik Preatoni natuke bakseeshi andnud ;). Sest Dominas on toas suitsuhaisused, teenindus keskpärane ja köök nõrk.
Eestis annab Conde Nasti mõõdu välja ehk Ammende. Ja Pädaste, köögi eest. Seda samuti mööndustega. Sest muidu on Pädaste jama, tõeline narrus on mullivann, mis on ilmselt maailma pisim, ka ühele inimesele jääb väikseks. Samas ma ei imesta, miks on Conde Nasti nimistus Kämp Helsingis. Või Colon Barcelonas.
Aga Rakvere juurde tagasi. Katariinas on teenindus viisakas, parkida saab tasuta otse maja ette. Sööki saab tuppa tellida nii hommikul kui õhtul. Seal on paar tuba mullivanniga, ühes lausa vann magamistoas, ja voodi baldahhiiniga. Tõeline luksus. Ja luksus on kahtlemata mullivann toas, sest näiteks Tartus pole teadaolevalt ühtegi mullivanniga hotellituba. Ja tõeline ämber on Tartus hotell Barclay, mis asub parima koha peal, aga mida ei soovita kohe kellelegi. Vannituba haises, tuba oli külm.
Lepanina hotell Kablis on asukoha poolest tipp. Aga samas on omanik jälle hinda tõstnud, ligi 2000 kroonini öö eest mullivanniga toas, mistõttu on tõenäoline, et praegusel ajal olete seal ainus külaline, mistõttu pannakse köök õhtul juba 8st kinni. Nii et külalist kiirustatakse pidevalt tagant, kuna kokk tahab koju pääseda. Ja otse loomulikult pole võimalik Lepaninas hommikusööki tuppa tellida. Aga kelle jaoks on peale vaikuse ja rahu kõik muu väheoluline, selle jaoks on Lepanina omal kohal.
Tegelikult on Eestis üks täiesti Conde Nasti tasemel hotell. See on Eve Viljandis. Tõeline pärl keset, ütleme siis, agulit. Kui Eve asuks Tartus, või ütleme siis Tallinnas või Helsingis või kasvõi New Yorgis, oleks ta arvatavalt üks populaarsemaid. Eves pole midagi puudu, välja arvatud ehk see, et hotelli ees parkides võib trahvi saada, ja seda kuulutab hotell ka kõigile oma külalistele. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Eve omanik Illimar Toom on teinud Viljandi rahvale tõelise kingituse. Ja mis on rahvast tulvil vähemalt korra aastas, Viljandi Folgi ajal.
Pärnus soovitaks hotelli Victoria, kus on küll ainult üks vanniga tuba, aga mis talvisel ajal hubane ja kus maitsvad söögid. Rannahotellis on talvel sama tunne mis Lepaninas. Nii et kohe kahju hakkab töötajatest, kes peavad kõik ühe või kahe kliendi pärast rabelema. Mina laseks omaniku asemel talvel hinnad alla, teeks head müügitööd või paneks uksed üldse kinni. Aga jällegi, kes soovib suures söögisaalis ihuüksi hommikust või õhtust süüa, selle jaoks on Rannahotell talvel omal kohal. Üks jama on Rannahotellis veel- nimelt pressib akende vahelt vett sisse. Ja tuult muidugi ka.
Tallinnas on Olümpias huvitav iseärasus see, et veidi aega enne hommikusöögi aja lõppu hakkavad vene keelt kõnelevad näitsikud, põlled ees, laudu pritsima mingi haisva vedelikuga ja neid nühkima.
Nii et meil Irjaga top-hotellid Eestis (kuivõrd pole külastanud kõiki hotelle Eestis, siis pole nimekiri täielik. Näiteks on meil külastamata Ammende sviit):
1. EVE
2-3. Katariina Rakveres ja Victoria Pärnus
4. Pädaste
5. Ammende
6. Olümpia
7. Domina Inn
8. Lepanina
9. Rannahotell
Ja turismitalude kategoorias on meie lemmik Lõo turismitalu Muhus.
Irja:
Enne kui Olümpias see laudade pritsimise pull ära ei lõppe, meid seal ei näe. Seeasemel maabume arvatavasti lähiajal teistes Tallinna tipphotellides, selgitamaks välja, kas nad ikka on nii tipud kui kleimivad. Saab näha siis. Samuti on kavas külastada Ammende sviiti, eelmine kord olime tavalises deluxe toas, ning samuti saarte hotellidega lähemat tutvust teha.
Irja Katariina külalistemaja numbritoa diivanil.
Voodi Katariinas.
Mullivann.
Vannituba ja saun.
Avastasime Irjaga üleeile laheda hotelli Rakveres, tagasihoidliku nimega Katariina külalistemaja. Olime varem olnud Rakveres ööd Wesenberghis ja Willa Theresas, ent need ei tekitanud mingit erilist vaimustust. Selline korralik kesktase.
Ent Katariina. Seal me polnud käinud, kuna Irja ütles, et see ei kõlba kuhugi, kuna ta olevat seal ööd olnud oma endise boyfriendi Joaoga, kes aga millegipärast võttis kõige odavama ja sitema toa. Nüüd, mil Theresa oli kinni ja Wesenbergh täis, ei jäänud meil muud üle kui proovida Katariinat. Ja olime üllatunud. Kuigi nimi tagasihoidlik, annab Katariina kindlasti silmad ette parimatele hotellidele Eestis, kaasa arvatud Pädaste, Ammende Villa ja Domina Inn, mis kantud Conde Nast Johansensi maailma parimate hotellide nimistusse. Tõsi, aru ma ei saa, mille eest või kuidas on Domina Tallinnas sinna saanud (ilmselt on omanik Preatoni natuke bakseeshi andnud ;). Sest Dominas on toas suitsuhaisused, teenindus keskpärane ja köök nõrk.
Eestis annab Conde Nasti mõõdu välja ehk Ammende. Ja Pädaste, köögi eest. Seda samuti mööndustega. Sest muidu on Pädaste jama, tõeline narrus on mullivann, mis on ilmselt maailma pisim, ka ühele inimesele jääb väikseks. Samas ma ei imesta, miks on Conde Nasti nimistus Kämp Helsingis. Või Colon Barcelonas.
Aga Rakvere juurde tagasi. Katariinas on teenindus viisakas, parkida saab tasuta otse maja ette. Sööki saab tuppa tellida nii hommikul kui õhtul. Seal on paar tuba mullivanniga, ühes lausa vann magamistoas, ja voodi baldahhiiniga. Tõeline luksus. Ja luksus on kahtlemata mullivann toas, sest näiteks Tartus pole teadaolevalt ühtegi mullivanniga hotellituba. Ja tõeline ämber on Tartus hotell Barclay, mis asub parima koha peal, aga mida ei soovita kohe kellelegi. Vannituba haises, tuba oli külm.
Lepanina hotell Kablis on asukoha poolest tipp. Aga samas on omanik jälle hinda tõstnud, ligi 2000 kroonini öö eest mullivanniga toas, mistõttu on tõenäoline, et praegusel ajal olete seal ainus külaline, mistõttu pannakse köök õhtul juba 8st kinni. Nii et külalist kiirustatakse pidevalt tagant, kuna kokk tahab koju pääseda. Ja otse loomulikult pole võimalik Lepaninas hommikusööki tuppa tellida. Aga kelle jaoks on peale vaikuse ja rahu kõik muu väheoluline, selle jaoks on Lepanina omal kohal.
Tegelikult on Eestis üks täiesti Conde Nasti tasemel hotell. See on Eve Viljandis. Tõeline pärl keset, ütleme siis, agulit. Kui Eve asuks Tartus, või ütleme siis Tallinnas või Helsingis või kasvõi New Yorgis, oleks ta arvatavalt üks populaarsemaid. Eves pole midagi puudu, välja arvatud ehk see, et hotelli ees parkides võib trahvi saada, ja seda kuulutab hotell ka kõigile oma külalistele. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Eve omanik Illimar Toom on teinud Viljandi rahvale tõelise kingituse. Ja mis on rahvast tulvil vähemalt korra aastas, Viljandi Folgi ajal.
Pärnus soovitaks hotelli Victoria, kus on küll ainult üks vanniga tuba, aga mis talvisel ajal hubane ja kus maitsvad söögid. Rannahotellis on talvel sama tunne mis Lepaninas. Nii et kohe kahju hakkab töötajatest, kes peavad kõik ühe või kahe kliendi pärast rabelema. Mina laseks omaniku asemel talvel hinnad alla, teeks head müügitööd või paneks uksed üldse kinni. Aga jällegi, kes soovib suures söögisaalis ihuüksi hommikust või õhtust süüa, selle jaoks on Rannahotell talvel omal kohal. Üks jama on Rannahotellis veel- nimelt pressib akende vahelt vett sisse. Ja tuult muidugi ka.
Tallinnas on Olümpias huvitav iseärasus see, et veidi aega enne hommikusöögi aja lõppu hakkavad vene keelt kõnelevad näitsikud, põlled ees, laudu pritsima mingi haisva vedelikuga ja neid nühkima.
Nii et meil Irjaga top-hotellid Eestis (kuivõrd pole külastanud kõiki hotelle Eestis, siis pole nimekiri täielik. Näiteks on meil külastamata Ammende sviit):
1. EVE
2-3. Katariina Rakveres ja Victoria Pärnus
4. Pädaste
5. Ammende
6. Olümpia
7. Domina Inn
8. Lepanina
9. Rannahotell
Ja turismitalude kategoorias on meie lemmik Lõo turismitalu Muhus.
Irja:
Enne kui Olümpias see laudade pritsimise pull ära ei lõppe, meid seal ei näe. Seeasemel maabume arvatavasti lähiajal teistes Tallinna tipphotellides, selgitamaks välja, kas nad ikka on nii tipud kui kleimivad. Saab näha siis. Samuti on kavas külastada Ammende sviiti, eelmine kord olime tavalises deluxe toas, ning samuti saarte hotellidega lähemat tutvust teha.
Irja Katariina külalistemaja numbritoa diivanil.
Voodi Katariinas.
Mullivann.
Vannituba ja saun.
Hilisõhtune mõtisklus
13. märts 2007 22:42
Irja:
Hilisõhtune mõtisklus Inno, Koorbergi ja Soonvaldi asjus
Küsisin just praegu Innolt, et kui ta oleks homo, kas ta valiks siis oma elukaaslaseks Koorbergi või Soonvaldi. Ta mõtles natuke ja vastas siis, et Koorbergi, sest Koorberg on targem.
Aga jääb küsimus, kelle valiks oma elukaaslaseks Koorberg. Kas Inno või Soonvaldi. Loodan, et Väints leiab aega vastata.
Hilisõhtune mõtisklus Inno, Koorbergi ja Soonvaldi asjus
Küsisin just praegu Innolt, et kui ta oleks homo, kas ta valiks siis oma elukaaslaseks Koorbergi või Soonvaldi. Ta mõtles natuke ja vastas siis, et Koorbergi, sest Koorberg on targem.
Aga jääb küsimus, kelle valiks oma elukaaslaseks Koorberg. Kas Inno või Soonvaldi. Loodan, et Väints leiab aega vastata.
Kaks kirja veel
13. märts 2007 22:06
Irja:
täna hilisõhtul saabus kaks kirja veel.
Tsau,
Ma oma nime ei pane, sry, ärge pahandage, a äkki panete plokki ja sis jama kui palju. Olen Kirsti Vainküla endine sekspartner. Sellele tibile meeldib seksida, jee, aga nali on ses, et ta röhib seksimise ajal nagu siga. Tõsijutt. No ok, pange edasi siis.
Aims Tartust
Tere!
Seda juttu mina Väintsi kohta ei usu, tunnen teda juba Kulleri päevilt, aga Urmo kohta tean seda, et tal on perse peal suur sünnimärk, nii umbes rusika suurune. Aga see on lahe, et te tegite sellise võistluse, mul on veel lugusid, aga ma neid ei kirjuta kõiki veel kohe, hihii.
Ingrid
täna hilisõhtul saabus kaks kirja veel.
Tsau,
Ma oma nime ei pane, sry, ärge pahandage, a äkki panete plokki ja sis jama kui palju. Olen Kirsti Vainküla endine sekspartner. Sellele tibile meeldib seksida, jee, aga nali on ses, et ta röhib seksimise ajal nagu siga. Tõsijutt. No ok, pange edasi siis.
Aims Tartust
Tere!
Seda juttu mina Väintsi kohta ei usu, tunnen teda juba Kulleri päevilt, aga Urmo kohta tean seda, et tal on perse peal suur sünnimärk, nii umbes rusika suurune. Aga see on lahe, et te tegite sellise võistluse, mul on veel lugusid, aga ma neid ei kirjuta kõiki veel kohe, hihii.
Ingrid
Vastukaja Koorbergilt
13. märts 2007 21:16
Irja:
Tuli selline vastukaja Väino Koorbergilt.
Tere Irja ja Inno,
Lugesin oma suureks üllatuseks teie blogist kellegi vanamuti kirja selle kohta, et mina jooksvat palja persega ümber oma maja. No tule taevas appi, tahaks ma selle peale karjuda. Kust küll tulevad sellised jutud?
Tõsi, on päevi, mil ma armastan oma koduseinte vahel alasti ringi jalutada, aga väljas ei tee ma seda kunagi. Kas oma kodus alasti ringijalutamine on seadusega keelatud või?
Vestlesin hiljuti Hansuga, ta just kiitis mind ja ütles, et olen väga hea peatoimetaja. Nii et ärge laimake. Vähem vanamuttide pläralära ja elu on ilusam.
Ilusat kevadet Teile,
Väino Koorberg
Tuli selline vastukaja Väino Koorbergilt.
Tere Irja ja Inno,
Lugesin oma suureks üllatuseks teie blogist kellegi vanamuti kirja selle kohta, et mina jooksvat palja persega ümber oma maja. No tule taevas appi, tahaks ma selle peale karjuda. Kust küll tulevad sellised jutud?
Tõsi, on päevi, mil ma armastan oma koduseinte vahel alasti ringi jalutada, aga väljas ei tee ma seda kunagi. Kas oma kodus alasti ringijalutamine on seadusega keelatud või?
Vestlesin hiljuti Hansuga, ta just kiitis mind ja ütles, et olen väga hea peatoimetaja. Nii et ärge laimake. Vähem vanamuttide pläralära ja elu on ilusam.
Ilusat kevadet Teile,
Väino Koorberg
Fotosüüdistus seoses tsöliaakiaga
13. märts 2007 21:01
Inno:
Siin kaks pilti. Ühel sõin saia ja saiatooteid nagu pastat kahe suupoolega, ja ei saanud aru, miks ma järjest rohkem paiste lähen.
Ja teisel pole pea kaks nädalat saia- ega leivatooteid söönud.
Nüüd, piltidelt vaadates tundub nagu oleks kaks eri inimest.
Jõulude ajal.
Täna reisilaeva Galaxy pardal.
Siin kaks pilti. Ühel sõin saia ja saiatooteid nagu pastat kahe suupoolega, ja ei saanud aru, miks ma järjest rohkem paiste lähen.
Ja teisel pole pea kaks nädalat saia- ega leivatooteid söönud.
Nüüd, piltidelt vaadates tundub nagu oleks kaks eri inimest.
Jõulude ajal.
Täna reisilaeva Galaxy pardal.
Aasta aega blogimist
11. märts 2007 23:27
Inno:
Me peaks vist koos Irjaga omale õnne soovima. Vaatasin just vanast veebist, et alustasime blogipidamist möödunud aastal 10. märtsil.
Idee tuli Irjalt, kes ühel päeval küsis, et kas me ei võiks veebis kirjutama hakata. Lihtsalt tuli seline idee. Spontaanselt. Meile omaselt.
Siis oli otseseks ajendiks soov lahti seletada, mis siis õigupoolest oli minuga või meiega juhtunud. Ja miks. Ja kirjutada kirjandussündmustest, kuna Irjale tundus, et neist räägitakse vähe vähe. See on õieti mitte midagi. Siis neist asjadest, millega tegelevad kirjanikud, kes veel elavad.
Asjade seletamise vajadus tulenes sellest, et millegipärast hakkasid ajakirjanduses järgemööda ilmuma lood minust ja Irjast, millel oli tegelikkusega vähe pistmist. Hoope tuli vasakult ja paremalt. Laimati ja lahmiti nii mis jaksati. Isegi Mart Kadastik võttis sõna. Lisaks meediale ründas mind kohtu kaudu mu endine abikaasa. Ja mul läks juba väga raskeks. Tegemist oli suurte rahasummadega, mida mult välja pressiti. Kasutades ära minu abitut olukorda. Minu kirjaniku-seisust. Sellist vaest-nässakat staatust. Haavatavust.
Leidsin, et parem hilja kui mitte kunagi asjad lahti seletada nii nagu nad olid olnud. Aga millegipärast ründed ajakirjanduses ja kohtus said minu blogimisest hoopis hoogu juurde. Tundsin juba, et mind litsutakse päris laiaks. Ja ründed ei lõppenud enne, kui andsin sisse kohtuhagid seoses laimu ja solvangutega. Solvangud lõppesid päevapealt. Täielik ime.
Meil Irjaga pole sellise avaliku päeviku pidmine raske, kuna meile mõlemale meeldib väga kirjutada. Sellest on saanud meeldiv harjumus. Ja saabunud kirjad näitavad, et meil on lugejaid. Meile soovitakse jaksu. Meid toetatakse. Nii Eestis kui välismaal. Ja see toetus annab jõudu. Tunneme, et meie tekstid on olnud vajalikud. Sest paljudest asjadest, millest oleme kirjutanud, pole varem kirjutatud. Paljud asjad on olnud kui just mitte tabuteemad, siis hõõgunud tuha all. Ja kunagi oleks nad ikka välja tulnud. Varem või hiljem. Aga parem, kui varem. Ma tunnen, et kui ma ise oleks neid tekste saanud lugeda, oleks paljud asjad teisiti läinud. Oleksin end vähem koormanud ja kurnanud. Vähemasti oleks olnud teadlikum, kogemuse võrra rikkam. Sest öeldakse, et tark õpib teiste kogemusest, teiste vigadest. Aga mida teha, kui teiste kogemuse kohta pole kuskilt midagi lugeda? Kui sellest ei räägi vanemad, sõbrad, tuttavad? Kui sellest ei kirjuta kirjanikud.
Kui lahkusin töölt Äripäevast, siis tõin põhjuseks selle, et hakkan raamatut kirjutama. Elust ja armastusest. Õnnest. Kuna tundsin, et pean seda tegema. Et ei saa surra ilma seda tegemata. Et oleksin vastutustundetu oma laste suhtes. Ja lootsin endamisi, et uues kohas riigitööl rahandusministeeriumis on veidi kindlam ja rahulikum. Kuna olin kuulnud, et riigitööl ei pea eriti pingutama. Aga ma eksisin, uus koht nõudis palju rohkem pingutusi. Nägin tohutult palju asju, mis on valesti, mis vajaks parandamist. Organisatsioon tundus mulle kiviaegne, võrreldes Äripäevaga. Ja olin õhtuti ikka päris läbi, nii et kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Ja sellest oli mul väga kahju. Nii et otsustasin ka ministeeriumist lahkuda, kuigi olin seal väga hea koha peal. Ja väga hea palga peal.
Aga Äripäeva ma tagasi ka enam ei tahtnud. Ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Endast vähem anda kui minult oleks oodatud. Sest äriettevõte vajab töölooma, kes täie koormusega vankrit veab. Omanikule kasumit toodab.
Ja nii ma hakkasin kirjutama, Irja soovitusel. Tema on samuti kirjanik, luuletaja. Andnud välja kaks luulekogu. Minul on ka kaks raamatut ilmunud, tõsi mitte ilukirjanduslikku, vaid publitsistikat. Aga ikkagi. Tunnen selle üle uhkust. Ja tänan Äripäeva, kes seda võimaldas.
Oleme Irjaga kirjutanud päevikusse. Veebipäevikusse, mis minu meelest annab kirjutada armastavale inimesele hea võimaluse end välja elada. Usun, et sel on tulevikku. Kuigi paberi peale trükitud tekstil, raamatu kujul, on ikka maagiline mõju. Ja arvutiekraanilt lugeda on paganama raske. Aga juba praegu ilmub veebis tekste, mida paberilt ei leia. Ja neid on üha rohkem. Ja neid loetakse üha rohkem. Ja kirjanik või ajakirjanik saab olla igaüks, kes seda vaid soovib. Sul ei pea olema rikast sponsorit, kasulikke tutvusi või valitsuse luba. Piisab lihtsalt julgest pealehakkamisest.
Mina soovitan kõigil, kes tunnevad, et tahaks kirjutada, kindasti blogida. Sest internetis liikuvad tekstid salvestuvad ja need jäävad alles tulevastele põlvedele. Igaveseks. Need tekstid on sõnumid tulevastele põlvedele. Jälg ajalukku. Praegu tundub selles tekstirägastikus, et kõike on liiga palju, aga peagi tulevad programmid, mis aitavad tekste sorteerida. Ning kaugel pole elektroonilised raamatud, mis oma olemuselt ei erine paber-raamatutest. Piisab vaid ühe raamatu kaasaskandmisest, et läbi lugeda kogu maailma kirjanduse raudvara. Ning loomulikult saab neist raamatutest lugeda veebipäeviku ehk blogi tekste.
Elagu kogu maailma blogijad!!!
Me peaks vist koos Irjaga omale õnne soovima. Vaatasin just vanast veebist, et alustasime blogipidamist möödunud aastal 10. märtsil.
Idee tuli Irjalt, kes ühel päeval küsis, et kas me ei võiks veebis kirjutama hakata. Lihtsalt tuli seline idee. Spontaanselt. Meile omaselt.
Siis oli otseseks ajendiks soov lahti seletada, mis siis õigupoolest oli minuga või meiega juhtunud. Ja miks. Ja kirjutada kirjandussündmustest, kuna Irjale tundus, et neist räägitakse vähe vähe. See on õieti mitte midagi. Siis neist asjadest, millega tegelevad kirjanikud, kes veel elavad.
Asjade seletamise vajadus tulenes sellest, et millegipärast hakkasid ajakirjanduses järgemööda ilmuma lood minust ja Irjast, millel oli tegelikkusega vähe pistmist. Hoope tuli vasakult ja paremalt. Laimati ja lahmiti nii mis jaksati. Isegi Mart Kadastik võttis sõna. Lisaks meediale ründas mind kohtu kaudu mu endine abikaasa. Ja mul läks juba väga raskeks. Tegemist oli suurte rahasummadega, mida mult välja pressiti. Kasutades ära minu abitut olukorda. Minu kirjaniku-seisust. Sellist vaest-nässakat staatust. Haavatavust.
Leidsin, et parem hilja kui mitte kunagi asjad lahti seletada nii nagu nad olid olnud. Aga millegipärast ründed ajakirjanduses ja kohtus said minu blogimisest hoopis hoogu juurde. Tundsin juba, et mind litsutakse päris laiaks. Ja ründed ei lõppenud enne, kui andsin sisse kohtuhagid seoses laimu ja solvangutega. Solvangud lõppesid päevapealt. Täielik ime.
Meil Irjaga pole sellise avaliku päeviku pidmine raske, kuna meile mõlemale meeldib väga kirjutada. Sellest on saanud meeldiv harjumus. Ja saabunud kirjad näitavad, et meil on lugejaid. Meile soovitakse jaksu. Meid toetatakse. Nii Eestis kui välismaal. Ja see toetus annab jõudu. Tunneme, et meie tekstid on olnud vajalikud. Sest paljudest asjadest, millest oleme kirjutanud, pole varem kirjutatud. Paljud asjad on olnud kui just mitte tabuteemad, siis hõõgunud tuha all. Ja kunagi oleks nad ikka välja tulnud. Varem või hiljem. Aga parem, kui varem. Ma tunnen, et kui ma ise oleks neid tekste saanud lugeda, oleks paljud asjad teisiti läinud. Oleksin end vähem koormanud ja kurnanud. Vähemasti oleks olnud teadlikum, kogemuse võrra rikkam. Sest öeldakse, et tark õpib teiste kogemusest, teiste vigadest. Aga mida teha, kui teiste kogemuse kohta pole kuskilt midagi lugeda? Kui sellest ei räägi vanemad, sõbrad, tuttavad? Kui sellest ei kirjuta kirjanikud.
Kui lahkusin töölt Äripäevast, siis tõin põhjuseks selle, et hakkan raamatut kirjutama. Elust ja armastusest. Õnnest. Kuna tundsin, et pean seda tegema. Et ei saa surra ilma seda tegemata. Et oleksin vastutustundetu oma laste suhtes. Ja lootsin endamisi, et uues kohas riigitööl rahandusministeeriumis on veidi kindlam ja rahulikum. Kuna olin kuulnud, et riigitööl ei pea eriti pingutama. Aga ma eksisin, uus koht nõudis palju rohkem pingutusi. Nägin tohutult palju asju, mis on valesti, mis vajaks parandamist. Organisatsioon tundus mulle kiviaegne, võrreldes Äripäevaga. Ja olin õhtuti ikka päris läbi, nii et kirjutamisest ei tulnud midagi välja. Ja sellest oli mul väga kahju. Nii et otsustasin ka ministeeriumist lahkuda, kuigi olin seal väga hea koha peal. Ja väga hea palga peal.
Aga Äripäeva ma tagasi ka enam ei tahtnud. Ei tahtnud inimestele pettumust valmistada. Endast vähem anda kui minult oleks oodatud. Sest äriettevõte vajab töölooma, kes täie koormusega vankrit veab. Omanikule kasumit toodab.
Ja nii ma hakkasin kirjutama, Irja soovitusel. Tema on samuti kirjanik, luuletaja. Andnud välja kaks luulekogu. Minul on ka kaks raamatut ilmunud, tõsi mitte ilukirjanduslikku, vaid publitsistikat. Aga ikkagi. Tunnen selle üle uhkust. Ja tänan Äripäeva, kes seda võimaldas.
Oleme Irjaga kirjutanud päevikusse. Veebipäevikusse, mis minu meelest annab kirjutada armastavale inimesele hea võimaluse end välja elada. Usun, et sel on tulevikku. Kuigi paberi peale trükitud tekstil, raamatu kujul, on ikka maagiline mõju. Ja arvutiekraanilt lugeda on paganama raske. Aga juba praegu ilmub veebis tekste, mida paberilt ei leia. Ja neid on üha rohkem. Ja neid loetakse üha rohkem. Ja kirjanik või ajakirjanik saab olla igaüks, kes seda vaid soovib. Sul ei pea olema rikast sponsorit, kasulikke tutvusi või valitsuse luba. Piisab lihtsalt julgest pealehakkamisest.
Mina soovitan kõigil, kes tunnevad, et tahaks kirjutada, kindasti blogida. Sest internetis liikuvad tekstid salvestuvad ja need jäävad alles tulevastele põlvedele. Igaveseks. Need tekstid on sõnumid tulevastele põlvedele. Jälg ajalukku. Praegu tundub selles tekstirägastikus, et kõike on liiga palju, aga peagi tulevad programmid, mis aitavad tekste sorteerida. Ning kaugel pole elektroonilised raamatud, mis oma olemuselt ei erine paber-raamatutest. Piisab vaid ühe raamatu kaasaskandmisest, et läbi lugeda kogu maailma kirjanduse raudvara. Ning loomulikult saab neist raamatutest lugeda veebipäeviku ehk blogi tekste.
Elagu kogu maailma blogijad!!!
Väino Koorberg võib vajada psühholoogi abi
11. märts 2007 21:14
Irja:
Jah, tõesti, selgub, et Õhtulehe peatoimetaja võib vajada
psühholoogi abi. Kaalusin pikalt, kas seda uudist avalikustada, aga
blogilugejate kirju oleme ka enne avaldanud ning kuna täna minu
meilipostkasti potsatanud kiri oli sisult sedavõrd intrigeeriv ning
sensatsiooniline, siis ei saa kuidagi jätta seda avaldamata.
Kirjutab pensionär Milvi G, kes on 68 a.
Lgp Inno ja Irja!
Ärge minust valesti aru saage, ma ei loe teie seksijutte. Lapselaps
mulle vahepeal internetist näitab ja ma ütlen siis alati fuih.
Jumal hoidku, egas elu ainult seksist koosne. Tööd peab ka tegema.
Mina näiteks olin nooruses karjak, hiljem töötasin kommipoes
müüjana.
Aga kuna Õhtuleht minu kirjutist ei avaldanud, siis pöördun teie
poole. Teie käite selle ropu ja vastiku lehega kohut, ehk avaldate
minu kirjutise.
Mina nimelt ei saa aru, kudas selline hull mees nagu Väino Koorberg
saab olla üleriigilise väljaande peatoimetaja. Ta on ju püstihull
ning vajab minu ja ka mu naabrinaise Meida arvates kohest
psühhiaatrilist abi.
Oleme Väino naabrid ja meile ei ole jäänud märkamata, kuidas see
mees jookseb iga jumala päev palja persega kolm ringi ümber oma
maja. Kõigepealt kell seitse hommikul ja siis pärast kell seitse
õhtul. Nii kui kell kukub, pistab Koorberg palja persega
punuma.
No ütelge, kas see on normaalne? Mina ja Meida kahtlustame, et see
Õhtuleht seepärast nii ropp leht ongi, et peatoimetajal pole peas
kõik niiütelda päris korras. Meida arvab, et ta võib homo ka olla.
Ei tea, aga vastumeelne on see meile küll, kui joome hommikul kohvi
ja näeme, kuidas naabrimees silkab palja peega ümber maja. Meie
majas elab ju lapsi ka, jumal hoidku. Võtavad veel temast eeskuju,
mis siis saab?
Sedasi siis, ega ma muud öelda tahtnudki. Sain südamelt ära ja las
teised korralikud inimesed ka mõtlevad, kas sihukene imelik mees
sobib üleriigilise väljaande peatoimetajaks.
Lugupidamisega
Milvi G, 68 a
Armsad inimesed, kas
lugu on tõesti nii hull? Kas SLÕhtulehe peatoimetaja Väino
Koorbergiga on asjad tõesti nii hullusti? Tema töö on ilmselt
stressirohke, aga tõesti, ons asjad nii?
Kirjutage meile, võib ka anonüümselt. Ja teistest õhtulehtlastest
võite ka kirjutada. Eriti on oodatud lood prouade Kirsti Vainküla
ja Eve Heinla juhtumistest. Lõbusaimate lugude eest, mille
avaldame, maksame ka honorari, 100 krooni per lugu. Ning lõpuks
valime välja kõige kreisima loo õhtulehtlasest, mille eest siis
peaauhind 1000 krooni. Kampaania kestab maikuuni. Kõik
kirjutama!
Minu kogemusest tsöliaakiaga
11. märts 2007 13:30
Inno:
Nüüd on siis nädal möödas, kui ma pole võtnud suust sisse saia ega leiba. Ega joonud õlut.
Ja tunne on, päris ausalt, väga hea. Tunnen, kuidas mu magu tõmbub iga päevaga järjest koomale. Kadunud on ära kaela, selja, käte, jalgade salapärane sügelemine. Hambad enam ei veritse. Näost on kadunud paistetus. Tegelikult kaob kogu kehalt paistetus tasakesi. Ja ma olen hoopis teist nägu, kui peeglisse vaatan. Selline värske. Tumedad laigud on silmade alt kadunud. Magada saan mõnuga.
Ja seejuures olen söönud latikaupa vorsti, seapraadi ja mida kõike veel. Aga muutun iga päevaga üha kõhnemaks. Algul, kui enam saia ja leiba ei söönud, oli nälg suur. Esimestel päevadel pärast sööki ajas justkui oksele. Aga nüüd on kõik normis. Ja saia ega leiva isu pole ausalt öeldes tekkinud. Ega koogikeste söömise isu.
Minu menüü koosneb nüüd põhiliselt sellistest asjadest:
Hommikul kohv, täissuitsuvorst, ploomimahl, viinamarjad. Banaanid.
Lõunaks omlett, hautatud juurviljad, sink, kartulid.
Õhtul seapraad kartulite ja salatiga. Veidi veini.
Ning enne magamaminekut viinamarjad, mandariinid, rosinad. Tükike vorsti. Vahel veini.
Ja ma tunnen end seejuures väga hästi.
Kuna ma leiba ei söö, siis pole ka enam võid söönud. Ja ei tunne puudust ka. Sest leib, teadagi, ilma võita alla ei lähe. Ja kui leiba ei söö, siis kaob vajadus või järele.
Käed (õigemini pihud), mis olid enne väga põletikulised ja lõhenesid, ja mille kohta üks tohter ütles, et mul on psoriaas, eluaegne haigus, on hakanud paranema. Küünarnukkidelt on kadunud ekseem.
Saia ja leiva söömise lõpetamine ongi kaasa toonud põletiku kadumise kogu kehast. Tundub endalegi üllatav. Kusjuures muutused olid väga kiired. Ja ma pole tõesti miskit muud enda juures muutnud, kui jätnud järele saia- ja leivatoodete söömise.
Soovitan kõigile, kelle lastel on allergia diagnoositud, nn atoopiline dermatiit või miskit muud. Proovida saia- ja leivasöömise lõpetamist. Piirata esialgu piima tarbimist. Anda riisiputru või tatart, hirssi. Puu- ja juurvilja. Ploomimahla. Ja imetavad emad samuti, kui lastel avaldub allergia, lõpetada leiva- ja saiatoodete söömine. Võib näiteks süüa banaani.
Nüüd on siis nädal möödas, kui ma pole võtnud suust sisse saia ega leiba. Ega joonud õlut.
Ja tunne on, päris ausalt, väga hea. Tunnen, kuidas mu magu tõmbub iga päevaga järjest koomale. Kadunud on ära kaela, selja, käte, jalgade salapärane sügelemine. Hambad enam ei veritse. Näost on kadunud paistetus. Tegelikult kaob kogu kehalt paistetus tasakesi. Ja ma olen hoopis teist nägu, kui peeglisse vaatan. Selline värske. Tumedad laigud on silmade alt kadunud. Magada saan mõnuga.
Ja seejuures olen söönud latikaupa vorsti, seapraadi ja mida kõike veel. Aga muutun iga päevaga üha kõhnemaks. Algul, kui enam saia ja leiba ei söönud, oli nälg suur. Esimestel päevadel pärast sööki ajas justkui oksele. Aga nüüd on kõik normis. Ja saia ega leiva isu pole ausalt öeldes tekkinud. Ega koogikeste söömise isu.
Minu menüü koosneb nüüd põhiliselt sellistest asjadest:
Hommikul kohv, täissuitsuvorst, ploomimahl, viinamarjad. Banaanid.
Lõunaks omlett, hautatud juurviljad, sink, kartulid.
Õhtul seapraad kartulite ja salatiga. Veidi veini.
Ning enne magamaminekut viinamarjad, mandariinid, rosinad. Tükike vorsti. Vahel veini.
Ja ma tunnen end seejuures väga hästi.
Kuna ma leiba ei söö, siis pole ka enam võid söönud. Ja ei tunne puudust ka. Sest leib, teadagi, ilma võita alla ei lähe. Ja kui leiba ei söö, siis kaob vajadus või järele.
Käed (õigemini pihud), mis olid enne väga põletikulised ja lõhenesid, ja mille kohta üks tohter ütles, et mul on psoriaas, eluaegne haigus, on hakanud paranema. Küünarnukkidelt on kadunud ekseem.
Saia ja leiva söömise lõpetamine ongi kaasa toonud põletiku kadumise kogu kehast. Tundub endalegi üllatav. Kusjuures muutused olid väga kiired. Ja ma pole tõesti miskit muud enda juures muutnud, kui jätnud järele saia- ja leivatoodete söömise.
Soovitan kõigile, kelle lastel on allergia diagnoositud, nn atoopiline dermatiit või miskit muud. Proovida saia- ja leivasöömise lõpetamist. Piirata esialgu piima tarbimist. Anda riisiputru või tatart, hirssi. Puu- ja juurvilja. Ploomimahla. Ja imetavad emad samuti, kui lastel avaldub allergia, lõpetada leiva- ja saiatoodete söömine. Võib näiteks süüa banaani.