11 veebruar 2007
Aitab saiast!
11. veebruar 2007 10:16
Inno:
Mõned päevad tagasi, kui olime Irjaga kaks õhtut järjest Nile Hiltonis õhtul sushit söönud ja end erakordselt hästi tundnud, otsustasin, et ei söö enam saia. Ega teisi jahutooteid. Vähemalt mõnda aega mitte.
Sest täna, kui ma pole juba neli-viis päeva saia söönud, pean tunnistama, et hirmus täiskõhutunne, puhitus ja muidu kehv enesetunne on kadunud kui vits vette. Ja sestap võib arvata, et need hädad tulid saia söömisest. Ja leiva söömisest muidugi ka. Peamiselt siiski saia, sest leiba söön vähem.
Ma leian ka, et sai pole see, mida inimene sööma peaks. Ok, kui on nälg või muidu raske, kui muud toitu pole. Või kui värsket toitu kätte ei saa. Aga saia on inimene söönud vast viimased 5000 aastat. Ülejäänud 95 000 aastat sõi ta midagi muud. Arvata võib, et värsket toitu. Värsket liha, kala, puu- ja juurvilja. Ok, lõkkel grillitud või küpsetatud, aga ikkagi värsket. Loodusest kätte saadavat toitu. Saia pole loodusest kohe kuidagi võimalik kätte saada. Ega ka leiba. Need on rohkem näljahäda puhul sahvrist välja toodavad toidud, mis viimasel ajal on millegipärast muutunud inimese põhitoiduseks. Saia topitakse igal pool ja igale poole. Nii nooblites restoranides kui tavalistes sööklates. Itaalia köök koosneb valdavalt saiast ja muudest jahutoodetest. Samuti kõikvõimalikud võileivad. Kiirsöögikohtade põhiline pakutav toit on samuti sai.
Irja rääkis, et tema onu ei kannata üldse jahutooteid, et tal on mingi allergia. Ilmselt on mul sama häda. Ja Irjal ka. Sest ka tema loobus saia söömisest ja tunneb end palju paremini. Ja oh imet, mu kõht, mis vahepeal muudkui kasvas, on mõne päevaga kadunud.
Mõned päevad tagasi, kui olime Irjaga kaks õhtut järjest Nile Hiltonis õhtul sushit söönud ja end erakordselt hästi tundnud, otsustasin, et ei söö enam saia. Ega teisi jahutooteid. Vähemalt mõnda aega mitte.
Sest täna, kui ma pole juba neli-viis päeva saia söönud, pean tunnistama, et hirmus täiskõhutunne, puhitus ja muidu kehv enesetunne on kadunud kui vits vette. Ja sestap võib arvata, et need hädad tulid saia söömisest. Ja leiva söömisest muidugi ka. Peamiselt siiski saia, sest leiba söön vähem.
Ma leian ka, et sai pole see, mida inimene sööma peaks. Ok, kui on nälg või muidu raske, kui muud toitu pole. Või kui värsket toitu kätte ei saa. Aga saia on inimene söönud vast viimased 5000 aastat. Ülejäänud 95 000 aastat sõi ta midagi muud. Arvata võib, et värsket toitu. Värsket liha, kala, puu- ja juurvilja. Ok, lõkkel grillitud või küpsetatud, aga ikkagi värsket. Loodusest kätte saadavat toitu. Saia pole loodusest kohe kuidagi võimalik kätte saada. Ega ka leiba. Need on rohkem näljahäda puhul sahvrist välja toodavad toidud, mis viimasel ajal on millegipärast muutunud inimese põhitoiduseks. Saia topitakse igal pool ja igale poole. Nii nooblites restoranides kui tavalistes sööklates. Itaalia köök koosneb valdavalt saiast ja muudest jahutoodetest. Samuti kõikvõimalikud võileivad. Kiirsöögikohtade põhiline pakutav toit on samuti sai.
Irja rääkis, et tema onu ei kannata üldse jahutooteid, et tal on mingi allergia. Ilmselt on mul sama häda. Ja Irjal ka. Sest ka tema loobus saia söömisest ja tunneb end palju paremini. Ja oh imet, mu kõht, mis vahepeal muudkui kasvas, on mõne päevaga kadunud.
Tagasi kodus
11. veebruar 2007 10:15
Inno:
Oleme nüüd Irjaga tagasi kodus. Kuigi ei täitunud päris meie soov olla suuremad külmad Eestist ära (sest külm on ikka edasi), aga päris suure külma eest õnnestus siiski pageda.
Oleme niisiis tagasi Egiptusest, mida kui islamiriiki võib võrrelda Eesti kontekstis suure kloostriga, kus elavad koos nii mungad kui nunnad, kes on oma elu pühandanud jumala teenimisele. Nad käivad riides nagu mungad ja nunnad. Erinevalt kristlikust traditsioonist on neil munkadel ja nunnadel võimalik omavahel abielluda ja lapsi saada. Vaatamata abielule ja lastele veedavad need mungad ja nunnad oma elu siiski teineteisest lahus. Teevad eraldi päevased toimetused. Palvetavad eraldi. Pesevad eraldi. Söövad eraldi kohtades. Isegi magavad lahus. Ja saavad kokku peamiselt lapse tegemise ajaks.
Nii nagu mungad ja nunnad kristlikus kultuuris, vaatavad ka islamiusulised võõrastele veidi viltu. Neil on umbes selline pilk nagu täheldasin Petseri kloostris munkadel. Ja Kuremäel nunnadel. Nagu mõistaks justkui hukka. Ja neil on selline kummaline äratehtud nägu kogu aeg peas.
Ilmselt mõistavd mungad ja nunnad paremini neid islamiusulisi. Minul on neid ausalt öeldes väga raske mõista.
Oleme nüüd Irjaga tagasi kodus. Kuigi ei täitunud päris meie soov olla suuremad külmad Eestist ära (sest külm on ikka edasi), aga päris suure külma eest õnnestus siiski pageda.
Oleme niisiis tagasi Egiptusest, mida kui islamiriiki võib võrrelda Eesti kontekstis suure kloostriga, kus elavad koos nii mungad kui nunnad, kes on oma elu pühandanud jumala teenimisele. Nad käivad riides nagu mungad ja nunnad. Erinevalt kristlikust traditsioonist on neil munkadel ja nunnadel võimalik omavahel abielluda ja lapsi saada. Vaatamata abielule ja lastele veedavad need mungad ja nunnad oma elu siiski teineteisest lahus. Teevad eraldi päevased toimetused. Palvetavad eraldi. Pesevad eraldi. Söövad eraldi kohtades. Isegi magavad lahus. Ja saavad kokku peamiselt lapse tegemise ajaks.
Nii nagu mungad ja nunnad kristlikus kultuuris, vaatavad ka islamiusulised võõrastele veidi viltu. Neil on umbes selline pilk nagu täheldasin Petseri kloostris munkadel. Ja Kuremäel nunnadel. Nagu mõistaks justkui hukka. Ja neil on selline kummaline äratehtud nägu kogu aeg peas.
Ilmselt mõistavd mungad ja nunnad paremini neid islamiusulisi. Minul on neid ausalt öeldes väga raske mõista.