Irja:

Nonii, eile sai siis meil Innoga läbi sõidetud Põhja-Eesti idaosa ehk siis Aseri, Kiviõli, Kohtla-Järve, Narva-Jõesuu, Narva, Kuremäe… Puuhh, jahh, Kuremäe. See oli alles tõeline elamus. Nunnaklooster. Nunnad olid sääl mõnusad, rahulikud, viskasid omavahel isegi väikest nalja. Ja üks mustas ürbis vanatädike, nunn, istus aiapingiksel ning ajas kahe turske meesterahvaga juttu. Kloostri värava juures toimetas üks noor seksikas meesmaaler, nii et ka seksiga ei tohiks nunnadel probleeme olla. Ja üks vanamees tõi neile seal kohale piimapütte. Igaühele midagi. Tore koht.

Mõtlesin, et igaljuhul on ühel naisel parem elada Kuremäe kloostris kui olla abielus mehega, kes sunnib teda pesema, keetma ja koristama. Millised armsad nunnud nukumajad seal on, kus nunnad elavad!! Nägin mitut kiismiisi (mitte Margus Kiisi, tõsi küll), kes kloostriaias rahulolevalt ringi patseerisid. Akendel imearmsad pitskardinad ees, kõik nii puhas-puhas. Paradiis!!! Soovitan sestap, ausalt, sest aus ma olen, kõikidel oma abieluga rahulolematutel naistel kiiremas korras kogu oma kompsudega Kuremäe kloostrisse elama minna. Tõesti. Ajage miskit Jeesus-värki, rääkige pühendumusest ja vastu teid võetakse. Nii armas oli vaadata, kuis üks nunn valvas sääl lehmakarja ning luges ajaviiteks raamatukest. Millal teie, keetjad-pesijad, viimati raamatut lugesite, ahh? Ei mäleta???

Minge Kuremäe kloostrisse, natukeseks ajaks kasvõi. Kui mees ei pese-korista-keeda, siis ta on sitt mees. Ah miks ma ise sinna ei jäänud? No aga kes tahaks elada kloostris, kui tal on nii hea mees kui mul.

Pildikesi Kirde-Eestist:

Keskväljak Aseris.


Keskväljaku teine pool Aseris.


Ontika ja Valaste juga. 55m!


Vaade Ontikalt merele.


Narva-Jõesuu rand.


Temaatiline graffiti Narva-Jõesuus.


Narva-Jõesuu sanatoorium, nõuka ajal ehitatud, Pärnu rannahotelli koopia.


Irja Kuremäe kohvikus.


Peipsi rand Vasknarvas.


Kauksi rannas.

Irja:

Ütlen ausalt, minu vanavanavanaisa oli mõisa kubjas. Just nii, see tagantsundija. Kes olevat olnud nii kange mees, et kui mõisnik sõitnud talle kitsa tee pääl oma hobu ja vankriga vastu, siis minu vanavanavanaisa Juhan Vaher astunud talle julgelt vastu. Mõisnik siis kamandanud: “Mats, tee päält eest!”. Vanavanavanaisa käärinud seepääle käised üles ja lükanud mõisniku ühes tema hobuse ja vankriga kraavi. Hiljem sai tast mõisa kubjas. Ja veel hiljem oli tal juba omal karjamõis, kus askeldasid ringi tema enda sulased ja teenijad. Tema pojal Samuel-Konradil oli sestap raha ning võimalust hakata ehitama Tartusse maja ning tolle pojal Gustav-Eduardil jällegi raha ning võimalus seda maja edasi ehitada. Ses armastusväärses majas elame praegu meie Innoga. Ja pistame samuti meie aja mõisnikega rinda, eks ole.

Minu isa suguvõsas on vabadust hinnatud kallimaks kõigest. Mu vanaisa Gustav-Eduard oli sügaval Pätsu-ajal tulihingeline vaps ning istus see-eest mõnda aega pogriski. Samuti, kui teda loomavaguniga Siberisse küüditati, siis võttis vanaisa kätte ja tuli poole tee pealt tagasi. Kui palju on neid inimesi, kes seda julgesid? Lugu ise oli nõnda: vene sõdur käskis vanaisal külla piima järele minna. Vanaisa vastas talle, et mine ise. Julge tegu, ta oleks ju võidud säälsamas maha lasta. Aga vene sõdur läkski, jättes karjatäie inimesi loomavagunisse üksi. Vanaisa siis kargas püsti ja ütles rahvale: “No nüüd lähme!”. Mispeale naised kisama: “Mis sa hullu, sind lastakse ju maha!”. Aga vanaisa ei hoolinud, ta oli nõus oma vabaduse nimel surema, ja läks. Üks noor poiss tuli ka temaga kaasa, nad lõid Lenini pildiga märgid rinda ja sõitsid lühimaarongidega tagasi koju. Mu isal on siiani need rongipiletid ühe vana puust laeka sees alles ja lapsena ma armastasin neid vaadata, käes hoida, nuusutada. Siis veel nõukaajal. Ja minu jaoks jäävad need piletid alati vabaduse sümboleiks. Ja ei tea, kas just need põlvest põlve edasi antud lood mu vapratest vanaisadest on teinud ka minust hinges vabadusvõitleja või olen ma selline oma loomult; igatahes ei kannata ma silmaotsaski ahistavaid keelde ja käske. Kui neid haistan, siis puren. Inno on ka selline, nii et me sobime ka ses mõttes ülihästi.

Kusjuures see lugu mu mõisa kupjast vanavanavanaisast on huvitav, eks ole. Ses mõttes, et vastu hakata julenud orjast sai kubjas, tegelik mõisa valitseja. Oleks võinud halvasti minna, ütleks alalhoidlik eestlane. Aga kummalisel kombel on sedasi, et halvemaks lähevad asjad ainult siis, kui sa lepid olukorraga, milles sa tegelikult olla ei taha.

Irja Sinimägede lahingupaigas, kus eesti vabadusvõitlejad 1944. aastal venelastele vastu astusid.


Inno ja mälestusmärk vabadusvõitlejatele.


Sinimäed kui kena piknikukoht, vaade Venemaa poole.


Vaade Eestimaa poole.

Inno:

Tahaks kohe soovitada, tõesti. Kuigi me pole Irjaga veel käinud Ammende kõige nooblimas sviidis, siis on Kalvi sviit tõesti luksuslikem, mida olen Eestis kohanud. Seal on mullivann, mis pole küll nii uhke, kui Lepanina hotelli tubades, aga kahele inimesele siiski sobilik ja mitte selline mikroskoopiline nagu Pädastes.

Ja kindlasti on Kalvi palju nooblim koht kui Pädaste. Vaated on ilusad. Ja teenindus tasemel. Kuigi andis tunda, et suur osa töötajatest on ametis kui mitte esimest päeva, siis esimest kuud. Aga nad olid väga püüdlikud. Ja see on hea.

Ja vannitoas Bulgari kosmeetika. No sellist asja ei kohta isegi maailma nooblimates hotellides. Koos vanniteega. Kuigi, jah, see vannivee tee jäi proovimata, sest kui olin vanni täis lasknud, ja mullimasina tööle pannud, siis pritsis torudest välja mingit mustust (ilmselt polnud need eelmiste klientide nahajäänused, vaid roosi kroonlehed, sest hotell pakub 9000 krooni eest romantilisi nädalalõppe samas sviidis, mille hulka kuulub roosiõie vann). Aga ikkagi pidasin paremaks vann tühjaks lasta, puhtaks pesta, ning uue veega täita. Siit märkus ka teistele hotelliomanikele: palun täitke pärast iga kliendi lahkumist oma mullivann veega ja laske sel veidi töötada, et eelmiste klientide mustus ka mullipumpadest välja tuleks. Aitäh!

Muidugi jääb Kalvi köök Pädastele alla. Ja ka Ammendele. Ja ka hommikusöök. Näiteks polnud värskelt pressitud apelsini vms mahlu. Mis on naljakas, sest investeering mahlapressi pole üldsegi suur, mõned sajad kroonid. Ja restoran võiks kella 12ni õhtul lahti olla. Praegu suletakse „köök“ kell 10 õhtul ja kui me Irjaga umbes sel ajal saabusime, öeldi, et enam süüa ei saa. Ometi ei saadetud meid näljastena magama, nagu see kipub olema Lepaninas (kui ikka köök on kinni, siis on kinni!), vaid pakuti suppi ja salatit. Aga ikkagi, söögikoht võiks kauem lahti olla. Liiati kui on tegemist sealkandis ainsa arvestatava söögikohaga.

Ja voodid on Kalvis sellised mootoriga varustatud, saab liigutada jalgu ja peaosa üles-alla, mis ilmselt sobilikud vanemale inimesele. Üldse tundus Kalvi olevat kohane vanemale inimesele, kes tahab end siis tunda lossihärrana või -prouana. Noorpaarile sobib pigem Pädaste. Või EVE Viljandis.

Kalvi hotelli omanik on Henning Lykke Jensen. Au talle sellise pärli eest Eesti hotellimaastikul. Tundsin end nagu kodus. Maksin 6700 krooni öömaja ja toidu eest ja olen õnnelik. Ja ei häbene. Perse see protestantlik eetika, ausõna. Elu on valikute küsimus. Kes ostab selle raha eest loteriipileteid, kes sõidab bussiga Itaaliasse, kes ostab omale uue kleidi, kes uue pintsaku. Mina käisin hotellis puhkamas.


Hotelliomanik Henning Jensen.

Irja:

Armsad sõbrad, kirjutasin ühes äsjases sissekandes ühest toredast Rasina mehest nimega Krilli Heldur, kes on Inno onu Ennu õemees, Inno tädimees, no sellest, kes tahtis Aravult maja koormaautoga Tartusse viia, et teda seal püsti panna, aga koorem läks kraavi ja sinnapaika see jäi. No nüüd paar päeva tagasi helistas Inno onu Enn, kes ütles, et too Krilli Heldur on surnud. Kurb lugu.

Oleme praegu Kalvi mõisas, ööbisime siin. Täitsa tore koht, soovitame. Samas ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et sviidis ei ole lisapatja. Miski väike madal padjanäss ainult on. Ja hambaharja ning –pastat ei olnud vannitoas. Ok, aga need on ainsad puudused, mille tuvastas minu, khm, lukshotellidega harjunud silm. Hotelli Royal-sviit on selgelt luksim kui näiteks Washingtoni kesklinnas, F-streetil asuva hotelli Monaco sviit, kus öö maksis 300 dollarit. Voodi, mis küll kahjuks pole üks suur voodi, vaid kahest kokku lükatud, on Royal sviidis, väga mugav. Jahh, kui ainult oleks siin rohkem patju… Aga kui tahate teha armsale inimesele kingitust, siis unustage see üleshaibitud Pädaste-Padaste (tõsi, köök on seal suurepärane) ning tulge parem siia. Jalutage mere ääres, vaadake ilusat purskkaevu. Meie Innoga sheigime nüüd natuke aega mööda Põhja-Eestit ringi, tralalaa!!

Ahh miks me ei ole Massiarus? Aga seepärast, et see faking mesilassülem rändas jälle meile majja sisse ning sumistab nüüd mööda me magamistuba.

Nojaa, ja siis on ju veel Massiarus Taltside-suguvõsa kokkutulekut oodata. Kõik see ilma Taltsid tulevad Massiarru kokku, 7ndaks juuliks. Ma olen teile juba rääkinud ühest toredast tädist nimega Taltsi Milvi. Tema on Inno sugulane ema poolt. Ja siis selle Taltsi Milvi sugulane on omakorda Õhtulehe ajakirjanik Kirsti Vainküla. Ehk siis Kirsti on Inno hõimlane. Ükskord tegi Kirsti isegi Taltsi-soo kokkutulekust Õhtulehte loo. Tea, kas tuleb seekordki? Seekord siis muidugi juba koos oma armsa elukaaslase Urmo Soonvaldiga.

Mul omal oli ka äsja klassi kokkutulek, Rakveres, Berliini Trahtris. Ei tahtnud minna. Ma olin kooli ajal rohkem siuke radiaatori-peal-istuja, hall hiireke, nagu mind on ka eri tatipritsimispaikades nimetatud, hehee, ja olgem ausad, kuna ma praegu teatavasti ei ole enam miski hall hiireke, siis pidanuks ma oma grandioosseid muutumisi klassiõdedele ning –vendadele põhjendama hakkama. Mida ma teha ei taha. Ei viitsi. Kohtasin Rimis klassivend Mattiast, kes küsis, kas ma kokkutulekule tulen, ja ma käskisin tal kõikidele edasi öelda, et “ma armastan teid kõiki”. Nii jäägugi.

Mõned pildid Kalvi mõisa hotelli Royal sviidist:

Inno:

Tõenäoliselt olen ristirüütli sohipoeg, sest arvata võib, et pärast ristirüütlite retki praeguse Eestimaa territooriumile tapeti põliselanikest mehed maha ning võõrad kõrilõikajad ning kirikumehed said vabalt naisi ja lapsi keppida niipalju kui suutsid. Võib arvata, et osa naisi läks koos meestega vabasurma. Ja nendest vägistatud naistest, kes olid alalhoidlikumad, sai alguse siis praegune eesti rahvas. Kes on nii alalhoidlik ja orjameelne, et ei pane 700 aastat kestnud orjaööd pahaks, sobitades selga orjapidajate rõivaid ja tehes kuiva statistikat selle üle, milline orjapidaja ja kui pika aja vältel teda orjastas. Ja lisades seejuures, et osa orjapidajaid (rootslased ja sakslased) olid paremad kui teised (venelased). Kuigi on teada, et põliselanikest orje kamandasid sajandite vältel needsamad ristirüütlite järeltulijad, kes siis oma orjapidamise kindlustamiseks tegid koostööd eri võimudega, mängides ühtesid teiste vastu välja. Nii asusid nad Põhjasõjas venelaste poolele, kuna oli arvata, et rootslased orjapidamist enam pikalt ei salli. Ja olid otsustavalt Eesti iseseisvumise vastu.

Orjale on omane mõtteviis, et pigem kannatab kui sureb. Ja üks õige ori tahab olla ori. Kui ta vabaks lastakse, ei oska ta sellega midagi peale hakata ja ihkab orjusse tagasi. Sest ta on orjusega harjunud, ja harjumuspärane asi on turvaline.

Kuigi olen orja järeltulija, ja orjus on ilmselt geenides, ei saa ma ometi aru, mis annab ühele inimesele õiguse teist kamandada. Kui on teada, et muu hulgas on jumala ees kõik võrdsed. Rääkimata sellest, et sündides on kõik võrdsed, nad tulevad kõik samast august, kui piltlikult väljenduda, ja teaduslikult põhjendada.

Kunagi, täpsemalt veel üsna hiljuti räägiti, et osa rahvaid, näiteks mustad neegrid, on oma olemuselt lollid. Ja pole millekski võimelised, ning peavad üldse valgetest eraldi olema, sest valged on ülem rass. Nüüd palub eestlasest valge välisminister oma mustanahaliselt USA kolleegilt, et viisarežiim kahe riigi vahel kaotataks. Ja sellest neegrist on saanud üks mõjukamaid maailma ajaloo kujundajaid.

Ja veel räägiti, et on rahvaid, või rasse, eriti valge nn aaria rass, mis on teistest ülem. Ja seetõttu võib teisi kamandada. Praegu tundub, et pigem on kollane rass kõige võimekam ja valge rassi suur edu tulenes peamiselt teiste rasside vägivaldsest orjastamisest.

Ja räägiti ka, et on uske ja uskumusi, mis pole päris usud ja kõik, kes ei usu seda päris ja „õiget“ usku on uskumatud ja tuleb tappa. Ja kui meelitamine ei aidanud, siis väevõimuga „õigesse“ usku ajada. Kristlased tapsid juute ja moslemeid, ja vastupidi, ning risti-rästi. Möödunud aastal veendusin ise USA pealinnas Washington D.C.-s, kuidas Valge Maja ja obeliski vahelisele alale olid kujundatud jõulud eri uskumuste, ka paganlike uskumuste kohaselt.

Ja jätkuvalt räägitakse, et ühed inimesed on õigustatud teisi kamandama, kuna ühtedel on selleks justkui suurem õigus kui teistel. Ja see õigus tuleneb peamiselt „õigest ajast õiges kohas“. Umbes nii, et kui sünnin Kambodžas, saab must suure tõenäosusega eluks ajaks tööline mõnes tekstiilivabrikus, kes teeb ainult seda, mis kästakse. Aga kui Brangelina mu juhtumisi lapsendab, võib must saada USA president, kes kamandab teisi üle kogu maailma.

Ma arvan, et ükski inimene ei tohiks lasta ennast kellelgi kamandada. Ja see peaks olema seadusse sisse kirjutatud põhiõigus.


Üks orjapidaja residents Kuremaal.

Irja:

Ok, nüüd räigelt ausalt eesti naisteajakirjadest. Usun, et mul on õigus sõna võtta, kuna ma loen regulaarselt väga paljusid välismaa naisteajakirju. Ja kõige selle taustal ei jää üle muud kui tõdeda, et Eesti naisteajakirjad on väga sitad ja nende sisus tuleb kogu aeg pettuda. Kas on põhjuseks see, et seal on tööl ajakirjanikud, kes absoluutselt ei ole kursis välismaa ajakirjandusega, või arvatakse toimetustes tõesti, et eesti naised on lollid ja neile tulebki teha infantiilse sisuga ajakirja, ei tea. Ainult üks hea ajakirjanik ongi kogu kamba peale – Margit Kilumets. Kõrvalepõikena- sain kuluaaridest teada, et just tema pidi alguses Eesti Meedia juhtkonna ehk siis Kadastiku-Mardi kavatsuste kohaselt tegema Eesti Naisesse promoloo Ingridist, aga Margit olevat sest aust ära öelnud ja Eesti Meedia järgmine valik oli Epp Petrone, kel on samuti küljes teatav kvaliteedimärk.

Aga alakem, Eesti Naine – eesti saunatädinduse piibel. Peatoimetajagi kui ehtne saunatädi, kelle kolumnid lausa õhkavad mõnusat moraalitsemist. Ajakiri tahab ilmset olla midagi Soome Anna või siiski pigem Eeva sarnast, aga jääb kaugele maha persoonilugude lühiduse, sisutühjuse ning taustal hõljuva keskaegse moraali tõttu. Peaks kiiremas korras vahetama peatoimetajat. Ja selleks peaks saama Eesti ainus hea ning maailmatasemel naisteajakirjade ajakirjanik nimega Margit Kilumets. Kiiremas korras, palun.

Stiil – hale vari Vogue-st ja Harpers Bazaarist, kosmeetikafirmade lõa otsas. Jääb mulje, nagu artiklid oleks kirjutatud kiirustamisi, eri huulevärvi toonide proovimise vahel. Tahab olla teenäitaja eesti noorele modernsele, kesklinna korterit ihalevale ning Stereo Lounge-s hängivale kontoritibinale, aga häda on selles, et rumal tibi piirdub ajakirjaga Shopping ning tark tibi ostab pigem ajakirja Vogue. Või Elle. Kui eeskujuks on Vogue, siis tuleks huulepulgalugude vahele pista ka intelligentseid artikleid. Näiteks Afganistanist. Või Darfurist, Vogue teeb seda pidevalt, saadab sinna oma reporteri, kes siis kirjutab loo. Lühidalt – stiili nagu oleks, aga puudu on sisu ehk substance. Ajakirja naeruvääristavad sellised lood nagu see mustamise-lugu, kus Ingrid, Stiili peatoimetaja Kirsti Pärn-Valdoja südamesõbranna ning Stockmanni Hullude Päevade shopingupartner, sai pikalt vahutada sellest, kuis Inno teda muudkui mustab. Stiil on samuti kergelt saunatädindumas, ilmset on peatoimeaja vanaks jäänud, kibestunud ja nii edasi. Stiil oli Eesti naisteajakirjanduse lipulaev, kui seda juhtis Anu Merila. Nüüd pole seal tõesti mitte midagi lugemisväärset. Kristi Luik oli, aga tema löödi minema, ei tea miks. Ja kunagi kirjutas seal häid lugusid Lii Unt.

Anne – pisut mitmekesisem kui Stiil, aga intervjuud ja heietused sama iiiigavad, mõttetud ja säratud. Ei ole ühtegi säravat ajakirjanikku kah, kes hästi kirjutaks. Veel igavamad kolumnid. Ma ei kujuta ette, kes võiks olla eeskujuks? Soomlaste Anna? Soome Anna kirjutab muide väga palju kirjanikest ja teistest loovisikutest, meie Anne viga on ses, et leitakse küll huvitavad persoonid, nagu metallikunstnikud ja muud mõnusad maainimesed, aga kuna ajakirjanike tase on allpool arvestust, siis loed mõne rea, haigutad ega mäleta pärast mitte midagi. Soovitaks kiiremas korras vahetada peatoimetajat, kuna kui otsustada peatoimetaja Tiina Langi sissejuhatavate kolumnide põhjal, siis ta on ajakirja tegemisest väsinud. Laske vaene naine teenitud puhkusele ja leidke ajakirjale uus särtsakas peatoimetaja. Näiteks kasvõi seesama Kroonika-Stella, kelle Ingrid on nüüd rakendanud meestevaenulikke lugusid kirjutama – khm, Ott Kiivikase naine, Vahur Kersna lood? Vaene Ingridi poolt kiusatud Stellake peab oma glamuuriiha välja elama Kroonika glamuurilisa koostades. Laske ta päris gla-muu-uu-ri juurde!

Trend – natuke aega lugesin, kui Koidu peatoimetas, aga millalgi loobusin, kuna lihtsat ei suutnud enam. Neid lugusid välismaa staaridest olen ma juba ammu, tuhat korda kuskilt lugenud, Marie Claire-st tõlgitud artikleid samuti. Ja artiklid kodumaistest staaridest on nõrgad, äärmiselt nõrgad. Nii et jälle tugevate ajakirjanike puudus. Kunagi oli seal ainus lugemisväärne asi Jürgeni kolumn.

Cosmopolitan – mnjaa, tore algatus see, aga jääb kõvasti-kõvasti emaväljaandele alla. Saan muidugi aru, et eesti naised pole oma seksuaalses arengus nii kõrgele ja kaugele jõudnud kui näiteks USA omad, aga minu arust on Cosmo siuke mõnus lasteajakiri, mis tasuks pihku pista oma 8-aastasele põngerjale, kui ta midagi seksi kohta küsib. Ema lugegu ikka originaali.

Minu list ajakirjadest, mida soovitan lugeda
1. USA Vogue – nii stiili kui sisu, ei alahinda kunagi lugejat.
2. Briti Vogue – pisut nõrgem, aga leiab huvitavaid lugusid kunstist, arhitektuurist, kirjandusest.
3. Briti Marie Claire – kui tellida üksainus, siis tellida see ajakiri, kuna seal on kõik olemas. Põnevad persoonilood, uue nurga alt lähenemised, you-read-it-here-first.
4. USA Marie Claire – tegelikult sama hea kui Briti oma, aga pisut traditsioonilisem.
5. Soome Anna – lugemist kogu nädalaks, ei alahinda lugejat.

Aga nüüd ma hakkan regulaarselt Eesti ajakirjandusel silma peal pidama, nii et see lugu siin ei jää viimaseks. Urrrr!

Irja:

Juba pikemalt ajab mind närvi ajalehtede kasiinonduse- ning alkoholiteemaline hala. Taset näitab Päevaleht (11. juuni 2007), manitsedes juhtkirjas: “…, näiteks ei rakendata kasiinodele suitsetamiskeeldu - , siis on kasiinod saanud rahumeeli edasi õilmitseda ja oma kombitsaid veeldi laiemale ajada”. Kombitsaid!! Pliiiizzzz. Kas lehte teeb papa Jannsen?

Ja mis, kui Eestis on 158 kasiinot, keda see häirib? Minu poolest olgu või 1000, mina sinna oma nägu ei näita. Tegutsevad vaikselt omaette, ajavad äri, nopivad kasumit. Nagu miljonid muud ettevõtted. Mind häirivad palju rohkem Tallinna kesklinna kaubanduskeskused. Koristage ära see Viru jõletis. Kas Hullud Päevad ei tekita sõltuvust? Vaadake neid äratehtud näoga inimesi, kes iga päev Viru Keskuse ustest sisse voorivad, ja räägime s i i s kasiinode kahjulikkusest.

Ma ei ole mängur, ainult loterii pileti olen ma paar korda ostnud, aga mind häirib väga selline silmakirjalik irin, ei kõigis Eesti ühiskonna hädades on süüdi kasiinod, suitsetamine ja joomine. Ja esindaks siis ükski ajaleht pisut teisemat vaatenurka. Kõik on saunatädid, isegi Ekspress, kes oma tobedas YLÖS-ALAS-rubriigis kirjutab, et “suitsetajad välja!”. Ma ei ole suitsetaja, my friends, mitte kunagi ei ole ma teinud mitte ühtegi suitsu, aga ma ütlen teile, et mul on kuradi kahju, et baaridest ning kohvikuist kaob suits. See häirib mind väga, sest ma kujutan ette, et koos suitsuga kaob sealt ka selline teatav boheemlik aura, mõnus jutt ja naer ning loovus. Seal hakkavad nüüd istuma tuimade nägudega inimesed, kes tahaks teha suitsu, aga ei saa. Inimesed, kel nagu kogu maailma koorem kukil kanda. Miks ei võiks suitsetada, te kõlupead? Suitsetamine kõneleb aja peatumisest, mitte midagi tegemisest, mõtte vabaks laskmisest. Ei, ma ei ole suitsetaja, aga mulle ei meeldi maailm, kus suitsetada ei lubata. Nagu mulle ei meeldi maailm, kus ei lubata käia lõbumajas, ja nagu mulle ei meeldi maailm, kus sa ei saa osta viina siis, kui sa seda tahad.

Dean Martin suitsetas kuni oma elu lõpuni mõnuga sigareid ning jõi viskit nõnda kirglikult, et tal oli sest hääl kähe. Samuti olid nad koos Frank Sinatraga kirglikud mängurid, Vegas oli nende teine kodu. Ernest Hemingway suitsetas ja jõi, pidas Aafrikas jahti ja nautis härjavõitlusi. Pablo Picasso poleks kujutanud ette, et ta ei tohiks El Quattro Gats´is suitsu teha.

Ma tahaksin elada nende maailmas, tegelikult.

Väljavõte ajalehe International Herald Tribune artiklist.

Inno:

reedese International Herald Tribune kultuuriosas oli huvitav lugu värskest raamatust Hollandi psühholoogilt ja ajakirjanikult Ellen de Bruinilt. Raamat, mis kannab pealkirja "Dutch Wemen Don't Get Depressed" (Hollandi naistel pole depressiooni), kirjeldab põhjuseid, mis ka teaduslikult põhjendatud, miks on naised Hollandis palju õnnelikumad oma suguõdedest mujal maailmas.

"Põhjus on isiklik vabadus," märgib de Bruin, "võti on valikuvõimalus: Hollandis saavad inimesed ise valida omale elukaaslast, usku, seksuaalsust, me oleme vabad tarbima kergeid narkootikume ja me võime välja öelda peaaegu kõike, mida tahame. Holland on väga vaba maa."

Vabadus valida, oma seisukohti välja öelda ja oma elu kujundada on niisiis õnne jaoks olulised. Eestis kaitseb neid väärtusi kõige enam Refomierakond, mistõttu Irjaga otsustasime seekord valimistel Rohelise erakonna asemel just Reformierakonna kasuks. Vabaduse ideaal ütleb inimesele, et ta on ise tark ja võimeline otsustama ning vastutama. Ja kõige kaugemal neist väärtustest on sotsid, osaliselt ka Keskerakond, kes arvavad, et inimene on reeglina loll ja tema eest tuleb otsused ära teha üksikutel tarkadel (kes sotsid kahtlemata on, ei vaidle vastu, kõige targemad kogu maailmas!). Aga inimene ei tunne end hästi sellise lollina, tal tekib depressioon (selle vastu pakuvad sotsid kohe ravimeid, otse loomulikult!)

Sotside huvid kattuvad kirikuisade ja muude usumeestega, kes samuti on juba aastatuhandeid inimestele pähe tampinud arusaama, et inimene on väike talleke, ori, ja peab igal võimalusel alistuma. Sellist inimest on kerge valitseda. Ja mis on naljakas, selline tall-inimene hakkab oma orjapidajat isegi armastama. Austama ja armastama. Sest selle inimese elu hakkab üha enam sõltuma orjapidajast, vähemalt on mulje selline. Ja pole siis ime, et tallekesed massiliselt valivad sotse ja Savisaart. Nii nagu perevägivalla puhul armastavad naised oma meest edasi isegi siis, kui mees neil kuuma rauaga silmad peast välja kõrvetab. Kurioosum igatahes.

Inno:

Tänases Postimehes on lugu jäämees Ötzist (jäämees sellepärast, et leiti jää seest). Tegemist on mehega, kes elas umbes 5300 aastat tagasi kusagil Alpides. Ja võite kolm korda arvata, mis leiti tema kõhust, ehk mida mees sõi: LIHA. Algul kaljukitse oma, siis punahirve liha. Ja võib arvata, et toonane inimene sõi liha värskelt, toorelt siis, koos kõigi vajalike ainetega. Sest ta polnud nii loll, et hakata seda hoidma ja küpsetama või praadima, mille käigus liha kaotab nii oma väärtuse kui ka maitse.

See oli siis aeg, kus kristlikust roosamannast ja Jeesustest ning Kristustest ja tema verest ning ihust ei teatud veel midagi. Inimene polnud hakanud veel hunnikute viisi saia ja leiba suust sisse ajama. Ja tõenäoliselt jalutati ka Eesti aladel vabalt ringi ning inimesed olid õnnelikumad. Sest olid vabad. Said vabalt süüa, mida tahtsid, ja seetõttu oli neil vähem stressi, millest tulenevalt olid nad ka rahulikumad, ei tülitsenud ega sõdinud omavahel kogu aeg, nagu nad teevad seda praegu (ma olen päris kindel, et inimese sõjakus ja närvilisus on seotud leiva söömisega).

Niisiis, kui vaatleme religiooni kui inimese mõistust (kahtlemata geniaalset, sest inimene on geniaalne, ta teab seda ise kõige paremini!), siis on kõik religiooni kehtestatud normid inimese mõistuse sünnitis. Ehk siis see, et leiba tuleb süüa, sest esiteks on ta Kristuse ihu ja teiseks on ta vanem kui meie. Leivale tuleb isegi suud anda, kui ta maha kukub. Ja ilmselt on paljude jaoks see Kristuse ihu kallim kui mõni lähedane inimene, ütleme siis kas abikaasa, vend, õde või siis laps. Kindlasti saab leib rohkem suudlusi kui inimene. Ja selline kurioosum tuleneb puhtalt religioonist, ehk siis on geniaalse inimese geniaalse mõistuse sünnitis.

Religioonist, nii kristlikust kui ka teistest, näiteks budistlikust, tuleb ka teadmine, et seks on halb. Õiged mehed ei seksi, ütleme nii. Ja et seks on vajalik üksnes järglaste tegemiseks, nagu loomadel. Ma ei saa kahjuks kontrollima minna, kas Dalai Laama on oma nirvaanas tõesti seksimata ja paavst samuti ei seksi (paavst oma eluruumidesse kedagi ei lase, ja on muidu arglik, kuigi armuline Jumal peaks teda kõige rohkem kaitsma ja aitama), aga vähemasti avalikult on teada, et tähtsad religioonipealikud ei seksi. Ilmselt siis seepärast, et ka jumalad ei seksi. Vähemasti mitte enam, kuigi vanasti nad veel seksisid. Aga see polegi oluline, vaid see, et seksuaalne olend nagu inimene on (tal on suguorganid veel täitsa alles ja töötavad ja tahavad töötada), on oma geniaalse mõistuse abil jõudnud järeldusele, et seks on halb. Ehk inimese mõistus on hakanud inimest kujundama mitte-inimeseks. Mõistus pole rahul inimesega sellisena nagu ta on, mingil kummalisel põhjusel (ilmselt on ta kade?!). Kus seks on halb. Kus muu hulgas on halvad näiteks homosuhted (aga kus on öeldud, et nad on halvad???!!! Minu kogemuse põhjal pole vahet suhtel sobimatu mehe või naisega, sest sobimatus suhtes niikuinii kasutatakse teist keha masturbeerimiseks). Ja kus on halb teatud asjade, näiteks liha söömine. Samas sõditakse suurima heameelega, kuigi sõda pole minu arust inimesele üldse omane.

Ehk siis tuleviku mitte-inimene näeb välja umbes selline monstrum, kel juba varakult pärast sündi on suguorganid eemaldatud (et ei tekiks ahvatlusi), kes söövad ainult idusid (mahe-mahedalt, lausa udusulgedel idandatud), kes istub oma turvakodus arvuti ees (tänavale minna ei saa, sest terrorist võib passida iga nurga taga) ja vahetab kolleegidega omavahel teaduslikku infot selle kohta, kuidas veelgi efektiivsemalt katseklaasides paljuneda ja kuidas nii teha, et tüütuid suguorganeid üldse ei tekiks. Või siis nii, et oleks tööinimesed (suguorganeid üldse pole) ja siis need, kes paljunemisega tegelevad, nagu mesilastel või sipelgatel. Päris-inimene ehk on tulevikus olemas ka kuskil, ilmselt siis puuris. Või muuseumis.

Mnajh, inimene ongi Jumal. Ta loob enda oma näo järgi.

Inno:

külastasime Irjaga Põhja-Liivimaa vaatamisväärsusi.

Mehikoorma rand.


Piirivalvehõljuki taustal.


Otepääd avastamas.


Segasumma suvila Otepääl.


Otepää linnamägi, kunagine Ugandi ühe suurema linnuse asupaik, kuhu kirikumeestest kõrilõikajad hiljem oma platsdarmi lõid.