08 aprill 2007
Veidi sellest, millest minister ei räägi
13. aprill 2007 22:27
Inno:
Viimases Naistelehes on muu hulgas juttu värske rahvastikuministriga, tema elust-olust, armastusest ja muust. Lisaks kõigele räägib minister tüdrukute klubist, kus kohtutakse iga natukese aja tagant, ilma meesteta ja mille liikmete nimesid ta ei avalikusta.
Kergitan veidi saladusekatet. Ühe ajakirja peatoimetaja on mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa. Advokaat on Terje Eipre. Apteegiketi juht on Triinu-Caroline Entsik. Turundusjuht on Ester Eomois. Ning psühholoog Veronika Elmet.
Neist omakorda pooled (nimesid nimetamata) on meestest lahutatud. Ja pole ka ausalt öeldes ime. Sest tegemist on naistega, kelle lemmikharrastuseks on klatš ja tagarääkimine. Näiteks rääkis mu enda endine naine Ingrid iga kord, kui oli koosviibimistel käinud, kuidas ühel või teisel selle klubi liikmel on läinud. Eriti, mis puudutab suhteid meestega. (Ingrid muidugi rääkis, et ta mind kunagi taga ei rääkinud, küll aga olid kõik teised naised oma mehi taga rääkinud).
Näiteks rääkis Ingrid sellest, kuidas praegune ministriproua, toonane Isover Eesti juht Urve Palo plaanis lahutust oma mehest. Kuidas ta oli olnud koos ühe noormehega Peep Vainu firmast, samal ajal kui Ingrid ise Peebuga semmis. Ja kuidas talle see noormees meeldis. Olid käinud koos isegi Kanaaridel. Ingrid siis Peebuga ja Urve tolle noormehega. Sest Urve ei saanud oma mehega last. Ja kuna tal oli kindel plaan laps saada, siis proovis ta seda teha teiste meestega. Nii rääkis Ingrid. Ja Ingrid küsis minult, mida mina Urvele soovitaks. Mina muidugi soovitasin oma mehest ära lahutada. Sest Urve oli öelnud, et talle tema mees ei meeldi. Olevat paksuks läinud. Et istub päevad läbi arvuti taga ja naisest välja ei tee. Ja lisaks olevat mehelgi juba teine silmarõõm.
Urve aga ei lahutanud. Ta olevat setumaalt pärit, sealset õigeusku. Ja see usk ei luba lahutada, mitte mingil juhul. Tuleb oma meest surmani teenida, kas meeldib või mitte. Küll aga lubab usk abielu ajal mõnusat äraolemist teiste meestega.
Ja mis puutub Urve headesse geenidesse, siis vähemalt naeratust on ta lasknud hambatohtritel turgutada. Nagu väitis Ingrid, lasi Urve paigaldada hammastele laminaadid. Need on sellised portselanist katted. Muudavad naeratuse särav-valgeks. Kõigepealt tuleb aga omaenda hammastelt kiht maha lihvida. Ingrid tahtis neid endale ka, aga ma laitsin selle mõtte maha. Sest arvasin, et on mõttetu lasta hambaid lihvida.
Ja oi-oi mis Ingrid tüdrukute kohta veel rääkis. Aga sellest juba järgmine nädal.
Viimases Naistelehes on muu hulgas juttu värske rahvastikuministriga, tema elust-olust, armastusest ja muust. Lisaks kõigele räägib minister tüdrukute klubist, kus kohtutakse iga natukese aja tagant, ilma meesteta ja mille liikmete nimesid ta ei avalikusta.
Kergitan veidi saladusekatet. Ühe ajakirja peatoimetaja on mu endine abikaasa Ingrid Tähismaa. Advokaat on Terje Eipre. Apteegiketi juht on Triinu-Caroline Entsik. Turundusjuht on Ester Eomois. Ning psühholoog Veronika Elmet.
Neist omakorda pooled (nimesid nimetamata) on meestest lahutatud. Ja pole ka ausalt öeldes ime. Sest tegemist on naistega, kelle lemmikharrastuseks on klatš ja tagarääkimine. Näiteks rääkis mu enda endine naine Ingrid iga kord, kui oli koosviibimistel käinud, kuidas ühel või teisel selle klubi liikmel on läinud. Eriti, mis puudutab suhteid meestega. (Ingrid muidugi rääkis, et ta mind kunagi taga ei rääkinud, küll aga olid kõik teised naised oma mehi taga rääkinud).
Näiteks rääkis Ingrid sellest, kuidas praegune ministriproua, toonane Isover Eesti juht Urve Palo plaanis lahutust oma mehest. Kuidas ta oli olnud koos ühe noormehega Peep Vainu firmast, samal ajal kui Ingrid ise Peebuga semmis. Ja kuidas talle see noormees meeldis. Olid käinud koos isegi Kanaaridel. Ingrid siis Peebuga ja Urve tolle noormehega. Sest Urve ei saanud oma mehega last. Ja kuna tal oli kindel plaan laps saada, siis proovis ta seda teha teiste meestega. Nii rääkis Ingrid. Ja Ingrid küsis minult, mida mina Urvele soovitaks. Mina muidugi soovitasin oma mehest ära lahutada. Sest Urve oli öelnud, et talle tema mees ei meeldi. Olevat paksuks läinud. Et istub päevad läbi arvuti taga ja naisest välja ei tee. Ja lisaks olevat mehelgi juba teine silmarõõm.
Urve aga ei lahutanud. Ta olevat setumaalt pärit, sealset õigeusku. Ja see usk ei luba lahutada, mitte mingil juhul. Tuleb oma meest surmani teenida, kas meeldib või mitte. Küll aga lubab usk abielu ajal mõnusat äraolemist teiste meestega.
Ja mis puutub Urve headesse geenidesse, siis vähemalt naeratust on ta lasknud hambatohtritel turgutada. Nagu väitis Ingrid, lasi Urve paigaldada hammastele laminaadid. Need on sellised portselanist katted. Muudavad naeratuse särav-valgeks. Kõigepealt tuleb aga omaenda hammastelt kiht maha lihvida. Ingrid tahtis neid endale ka, aga ma laitsin selle mõtte maha. Sest arvasin, et on mõttetu lasta hambaid lihvida.
Ja oi-oi mis Ingrid tüdrukute kohta veel rääkis. Aga sellest juba järgmine nädal.
Sotsia 2007 pildid üleval
13. aprill 2007 12:57
Taal paneb pada
11. aprill 2007 10:14
Inno:
Paistab, et viimasel ajal on moodne kirjutada kroonist, eurost, inflatsioonist. Kõrge tsiteeritavus on igal juhul kindlustatud. Täna kirjutas sellel teemal Päevalehes Olari Taal ja teistest erinevalt tõi sisse uue asja- revalvatsioon. Ehk siis krooni muutmine kallimaks. Mis ülejäänud devalvatsiooni-juttude taustal on uus ja huvitav, ent niisama lühinägelik.
Vahemärkusena olgu lisatud, et mehed ja naised, kes veel mõned aastad tagasi rääkisid ja kirjutasid majandusvabaduse eelistest ning nautisid selle vabaduse vilju (ja on tänagi need, kes nad on just tänu Mart Laari valitsuse aegsasti kehtestatud majandusvabadusele), räägivad ja kirjutavad nüüd samasuure õhinaga sellest, kuidas seda vabadust tuleks piirata.
Kui aga nende krooni, euro, devalvatsiooni, revalvatsiooni-teemaliste kirjutiste sisusse vaadata, siis näib, et kõik vahendid on head. Peaasi, et euro võimalikult kiiresti kohale jõuaks.
Jäetakse samas kõrvale tõsiasi, et Leedu juba üritas mõned aastad tagasi parun Münchauseni (või oli see keegi teine) kombel end natist sikutada, aga tulemus oli ikka see, et see kavalus nähti Frankfurdis läbi ja Leedust ei saanud eurotsooni liiget. Kuigi kõik justkui klappis.
Ja kui Olari Taal, endine suur pangandustegelane, Tartu Kommertspanga ja Hansapanga üks rajajaid, nüüd kirjutab, et Eestil tuleks panna Leedut, siis arvan ma, et ta eksib. Ja mis kasu olekski Eestil eurost, kui see praegu kinni hoitud inflatsioon tabaks Eestit eurotsoonis. Euroopa Keskpangal pole sellist jama vaja. Euro on niigi hell teema. Erinevalt Eestist on mitmed Euroopa riigid kaalunud üldse eurost loobumist. Ja kui eurotsooni hakatakse vastu võtma rahvakunstiansambleid (Taali enda väljend), siis ei too see pikas perspektiivis kasu mitte kellelegi.
Inflatsioon, mis Eesti ja teiste Balti riikide puhul tähendab väikeste avatud majanduste kiiret ühildumist ELi majandusega, ei saa kesta igavesti. Enamik hindu on juba praegu ELi tasemel. Osa veel pole ja need jõuavad sinna mõne aastaga. Siis on Eesti valmis eurotsooniga liitumiseks.
See, miks Taal, Neivelt ja mitmed teised endised ja ka praegused pangandustegelased närvis on, tuleneb hoopis muust. Mõned aastad tagasi käis läbi mõte, et Eesti võiks ühepoolselt euro kasutusele võtta. Selline võimalus oli täiesti olemas. Ja sel mõttel oli toetajaid ettevõtjate ja poliitikute hulgas. Ja selliseid näiteid on olemas ridamisi maailmas, kus ühes riigis kehtib teise riigi valuuta. Ja siis, kui Eesti polnud veel ELi liige, oleks saanud seda teha. Oleks vähendanud valuutavahetuskulusid Taali pakutud suhkrutrahvi määra ulatuses. Ja siis pareerisid nimekad pangandus- ja muud tegelased selle idee väitega, et kohe-kohe on Eesti ELis ja siis kohe eurotsoonis. Nüüd on need pangandustegelased suure sita sees, sest eurot pole veel kusagil. Nad olid teinud suuga suure linna, sest ei arvestanud, et ELiga liitumine tõstab hindu (suurendab inflatsiooni) sedavõrd, et Eesti ja ka teised uued liitujad ei näe eurot veel niipea. Ehk Euroopa keskpank ei lase kedagi niisama lihtsalt meepüti manu, ei lase kellelgi rehepappi mängida. Kellelegi ei anta kinki enne, kui salmid selged.
Paistab, et viimasel ajal on moodne kirjutada kroonist, eurost, inflatsioonist. Kõrge tsiteeritavus on igal juhul kindlustatud. Täna kirjutas sellel teemal Päevalehes Olari Taal ja teistest erinevalt tõi sisse uue asja- revalvatsioon. Ehk siis krooni muutmine kallimaks. Mis ülejäänud devalvatsiooni-juttude taustal on uus ja huvitav, ent niisama lühinägelik.
Vahemärkusena olgu lisatud, et mehed ja naised, kes veel mõned aastad tagasi rääkisid ja kirjutasid majandusvabaduse eelistest ning nautisid selle vabaduse vilju (ja on tänagi need, kes nad on just tänu Mart Laari valitsuse aegsasti kehtestatud majandusvabadusele), räägivad ja kirjutavad nüüd samasuure õhinaga sellest, kuidas seda vabadust tuleks piirata.
Kui aga nende krooni, euro, devalvatsiooni, revalvatsiooni-teemaliste kirjutiste sisusse vaadata, siis näib, et kõik vahendid on head. Peaasi, et euro võimalikult kiiresti kohale jõuaks.
Jäetakse samas kõrvale tõsiasi, et Leedu juba üritas mõned aastad tagasi parun Münchauseni (või oli see keegi teine) kombel end natist sikutada, aga tulemus oli ikka see, et see kavalus nähti Frankfurdis läbi ja Leedust ei saanud eurotsooni liiget. Kuigi kõik justkui klappis.
Ja kui Olari Taal, endine suur pangandustegelane, Tartu Kommertspanga ja Hansapanga üks rajajaid, nüüd kirjutab, et Eestil tuleks panna Leedut, siis arvan ma, et ta eksib. Ja mis kasu olekski Eestil eurost, kui see praegu kinni hoitud inflatsioon tabaks Eestit eurotsoonis. Euroopa Keskpangal pole sellist jama vaja. Euro on niigi hell teema. Erinevalt Eestist on mitmed Euroopa riigid kaalunud üldse eurost loobumist. Ja kui eurotsooni hakatakse vastu võtma rahvakunstiansambleid (Taali enda väljend), siis ei too see pikas perspektiivis kasu mitte kellelegi.
Inflatsioon, mis Eesti ja teiste Balti riikide puhul tähendab väikeste avatud majanduste kiiret ühildumist ELi majandusega, ei saa kesta igavesti. Enamik hindu on juba praegu ELi tasemel. Osa veel pole ja need jõuavad sinna mõne aastaga. Siis on Eesti valmis eurotsooniga liitumiseks.
See, miks Taal, Neivelt ja mitmed teised endised ja ka praegused pangandustegelased närvis on, tuleneb hoopis muust. Mõned aastad tagasi käis läbi mõte, et Eesti võiks ühepoolselt euro kasutusele võtta. Selline võimalus oli täiesti olemas. Ja sel mõttel oli toetajaid ettevõtjate ja poliitikute hulgas. Ja selliseid näiteid on olemas ridamisi maailmas, kus ühes riigis kehtib teise riigi valuuta. Ja siis, kui Eesti polnud veel ELi liige, oleks saanud seda teha. Oleks vähendanud valuutavahetuskulusid Taali pakutud suhkrutrahvi määra ulatuses. Ja siis pareerisid nimekad pangandus- ja muud tegelased selle idee väitega, et kohe-kohe on Eesti ELis ja siis kohe eurotsoonis. Nüüd on need pangandustegelased suure sita sees, sest eurot pole veel kusagil. Nad olid teinud suuga suure linna, sest ei arvestanud, et ELiga liitumine tõstab hindu (suurendab inflatsiooni) sedavõrd, et Eesti ja ka teised uued liitujad ei näe eurot veel niipea. Ehk Euroopa keskpank ei lase kedagi niisama lihtsalt meepüti manu, ei lase kellelgi rehepappi mängida. Kellelegi ei anta kinki enne, kui salmid selged.
Pere kui vangla
09. aprill 2007 11:44
Inno:
Tänases Päevalehes on artikkel selle kohta, et Eestis on ligi 36 900 last, kes ei saa neile ette nähtud elatist. Ja vastavalt siis umbes niisama palju värdjaid, kes ei maksa seda elatist. Ja juhtumisi olen ka ise üks selline isa, üks neist värdjatest.
Ja ma tahaks siia lisada oma monoloogi, kuna tunnen, et pean sellest kirjutama ja ka põhjendama. Miks?! Sama lehe arvamusküljel kirjutab sotsioloog Henn Käärik sellest, kuidas ta sai Habermasist aru nii, et kui on kümnest üks, kes suudab oma arvamust põhjendada, siis tuleb talitada selle ühe arvamuse järgi, mitte ülejäänud üheksa järgi, kel oma arvamust pole.
Henn Käärik on kirjutanud, nagu ma aru sain, ohtudest, mis saab siis, kui talitada nende tegude põhjal, kel oma arvamust pole ja kes sellele vaatamata häälekalt kordavad kellegi teise arvamusi. Ja suruvad sellega kõigile peale ühe väikse grupi tahet (mis oma olemuselt ongi demokraatia). Ja paha on lugu siis, kui see väike grupp ise sosistab sellele häälekale grupile kõrva, mida tegema peab. Siis saab see väike grupp absoluutse võimu, ja seda täiesti seaduslikult, demokraatia, NATO, ELi ja mis-kõik-veel tingimustes. Ja Käärik küsib, nagu aru sain, kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?! Ja mina vastan: just nimelt tahtsime, ja eriti Käärik, sest tema ja teised teadlased eesotsas Habermasiga targutavad alati siis, kui rong on juba läinud. Sest enne rongi väljumist targutamiseks ei anta neile lihtsalt raha. Grante, kui moodsalt teaduskeeles väljenduda. Ja raha annavad ikka need, kelle lõa otsas on see häälekas grupp. Kes maksab, see tellib muusika.
Ja kuni Käärik & Co on otsustavatel hetkedel vait, teevad ilma nimetatud grupp ja häälekad tegelased, kel arvamus puudub. Ja nõnda ma suhtuks elatise teemasse ühiskonnas. Kõigepealt arvutas grupp kokku, et on 23 000, ei, vabandust 36 900 last, kes elatist ei saa. Ja nüüd on see info visatud ette häälekatele tegelastele. Kes Päevalehe veergudel nurisevad. Olukord on selline, et ühelt poolt on kari õnnetuid naisi, kes nõuavad häälekalt raha. Teisel pool on, ilmselt niisama õnnetud mehed, kes ei näe oma lapsi ja pole nõus ka raha maksma, kuna ei ole kindlad, kas see raha läheb lastele või hoopis, ütleme, geelküünte paigaldamiseks. Ja nende meeste käest ei küsita midagi. Või, kui küsitakse, siis kohtus karmide pilkude all. Või kohtutäituri büroos.
Minu vaimusilmas on perest saanud vangla, mille eesmärk on, et vaatamata kõigele peavad kõik pere liikmed nagu vangid püsima piiride vahel. Olen ise elanud sellises vanglas, mis töötas hästi, kuivõrd meil on korralik vanglaülem, isa, kes oleks selle, kes oleks minema lipsanud, lihtsalt maha löönud. Ja isa oli lugupeetud mees. Mõnedest peredest on mõned vangid minema lipsanud, enamasti teeb seda üks vanematest. Aga on ka lapsi. Ja kuivõrd seadus toetab vanglat, siis esialgu püütakse põgenema pääsenud vang tagasi tuua. Ja kui see ei õnnestu, siis karistatakse teda putku panemise eest. Sest, nagu Päevalehe artiklist tuleb välja, tahab keegi Olga V. oma mehelt Nikolai S-ilt saada 3000 krooni kuus. Olga käis läbi kõik kohtud ja kui maa- ja ringkonnakohus olid mõistnud naise kasuks välja 1500 krooni, siis riigikohus leppis asjaoluga, et kui mehel sissetulekut pole, siis ei saa talt midagi nõuda ja saatis asja tagasi maakohtusse läbivaatamiseks. Küsimus polegi siin niivõrd selles, mida otsustas üks või teine kohus, vaid selles, et keegi ei tunne huvi, kas see mees, töötu invaliid, on üldse naisele või lastele kunagi mingit raha andnud. Kas ta on üldse laste bioloogiline isa? Kes ta üldse seline on? Kuidas elab? Kas äkki naine ajas ta kodust minema, jne? Sellest kõigest Päevaleht vaikib.
Minule saadetakse samuti kohtust ühtelugu teateid selle kohta, et mu endine naine nõuab minult elatist. Ja kohtunikud määravad kohe minult välja elatise, seda ilma minuga nõu pidamata, muidugi. Vaatamata sellele, et jätsin oma naisele kingiks ligi miljoni krooni eest vara, kuna leppisime kokku, et ta elatist nõudma ei hakka. Aga naine pettis mind ja nõuab jätkuvalt elatiseks kohtu kaudu 6000 krooni kuus lapse kohta. Kokku siis 12 000 krooni kuus. Ja mina ei ole seda raha nõus maksma, vaid nõuan temalt kokku 5000 krooni kuus ja lapsi enda juurde, kuna minu seisukoht on, et suudan lapsi palju paremini ja odavamalt hooldada. Kuivõrd ma töötan kodus, töötasin ka varem ja tegelesingi põhiliselt lastega, sest naine tegi suurt karjääri ja lapsi eriti ei näinudki. Ma kardan, et lapsed ei näe oma ema ka nüüd. Ja nad ei näe ka isa, sest nende ema ajas isa kodunt minema, pettis välja ühisraha ja nõuab nüüd hiiglasuurt elatist, et saaks armukestega mööda maailma rännata. Nii nagu tegi mu naine ka siis, kui olime veel abielus. Seaduse silmis on selline naine õiglasemast õigem ja minusugune mees kurjategija. Kuna seaduse silmis on perekond vangla ja suurim kuritegu on vanglast põgenemine. Ausus ja headus ei loe midagi.
Kõige rohkem on kahju lastest, kes seadusesilma iseärasuste tõttu ei näe oma ema ega isa. Keda koheldakse samuti nagu vange ja kes ühe vangi põgenemise tõttu on üle viidud erirežiimiga kolooniasse.
Tänases Päevalehes on artikkel selle kohta, et Eestis on ligi 36 900 last, kes ei saa neile ette nähtud elatist. Ja vastavalt siis umbes niisama palju värdjaid, kes ei maksa seda elatist. Ja juhtumisi olen ka ise üks selline isa, üks neist värdjatest.
Ja ma tahaks siia lisada oma monoloogi, kuna tunnen, et pean sellest kirjutama ja ka põhjendama. Miks?! Sama lehe arvamusküljel kirjutab sotsioloog Henn Käärik sellest, kuidas ta sai Habermasist aru nii, et kui on kümnest üks, kes suudab oma arvamust põhjendada, siis tuleb talitada selle ühe arvamuse järgi, mitte ülejäänud üheksa järgi, kel oma arvamust pole.
Henn Käärik on kirjutanud, nagu ma aru sain, ohtudest, mis saab siis, kui talitada nende tegude põhjal, kel oma arvamust pole ja kes sellele vaatamata häälekalt kordavad kellegi teise arvamusi. Ja suruvad sellega kõigile peale ühe väikse grupi tahet (mis oma olemuselt ongi demokraatia). Ja paha on lugu siis, kui see väike grupp ise sosistab sellele häälekale grupile kõrva, mida tegema peab. Siis saab see väike grupp absoluutse võimu, ja seda täiesti seaduslikult, demokraatia, NATO, ELi ja mis-kõik-veel tingimustes. Ja Käärik küsib, nagu aru sain, kas sellist Eestit me siis tahtsimegi?! Ja mina vastan: just nimelt tahtsime, ja eriti Käärik, sest tema ja teised teadlased eesotsas Habermasiga targutavad alati siis, kui rong on juba läinud. Sest enne rongi väljumist targutamiseks ei anta neile lihtsalt raha. Grante, kui moodsalt teaduskeeles väljenduda. Ja raha annavad ikka need, kelle lõa otsas on see häälekas grupp. Kes maksab, see tellib muusika.
Ja kuni Käärik & Co on otsustavatel hetkedel vait, teevad ilma nimetatud grupp ja häälekad tegelased, kel arvamus puudub. Ja nõnda ma suhtuks elatise teemasse ühiskonnas. Kõigepealt arvutas grupp kokku, et on 23 000, ei, vabandust 36 900 last, kes elatist ei saa. Ja nüüd on see info visatud ette häälekatele tegelastele. Kes Päevalehe veergudel nurisevad. Olukord on selline, et ühelt poolt on kari õnnetuid naisi, kes nõuavad häälekalt raha. Teisel pool on, ilmselt niisama õnnetud mehed, kes ei näe oma lapsi ja pole nõus ka raha maksma, kuna ei ole kindlad, kas see raha läheb lastele või hoopis, ütleme, geelküünte paigaldamiseks. Ja nende meeste käest ei küsita midagi. Või, kui küsitakse, siis kohtus karmide pilkude all. Või kohtutäituri büroos.
Minu vaimusilmas on perest saanud vangla, mille eesmärk on, et vaatamata kõigele peavad kõik pere liikmed nagu vangid püsima piiride vahel. Olen ise elanud sellises vanglas, mis töötas hästi, kuivõrd meil on korralik vanglaülem, isa, kes oleks selle, kes oleks minema lipsanud, lihtsalt maha löönud. Ja isa oli lugupeetud mees. Mõnedest peredest on mõned vangid minema lipsanud, enamasti teeb seda üks vanematest. Aga on ka lapsi. Ja kuivõrd seadus toetab vanglat, siis esialgu püütakse põgenema pääsenud vang tagasi tuua. Ja kui see ei õnnestu, siis karistatakse teda putku panemise eest. Sest, nagu Päevalehe artiklist tuleb välja, tahab keegi Olga V. oma mehelt Nikolai S-ilt saada 3000 krooni kuus. Olga käis läbi kõik kohtud ja kui maa- ja ringkonnakohus olid mõistnud naise kasuks välja 1500 krooni, siis riigikohus leppis asjaoluga, et kui mehel sissetulekut pole, siis ei saa talt midagi nõuda ja saatis asja tagasi maakohtusse läbivaatamiseks. Küsimus polegi siin niivõrd selles, mida otsustas üks või teine kohus, vaid selles, et keegi ei tunne huvi, kas see mees, töötu invaliid, on üldse naisele või lastele kunagi mingit raha andnud. Kas ta on üldse laste bioloogiline isa? Kes ta üldse seline on? Kuidas elab? Kas äkki naine ajas ta kodust minema, jne? Sellest kõigest Päevaleht vaikib.
Minule saadetakse samuti kohtust ühtelugu teateid selle kohta, et mu endine naine nõuab minult elatist. Ja kohtunikud määravad kohe minult välja elatise, seda ilma minuga nõu pidamata, muidugi. Vaatamata sellele, et jätsin oma naisele kingiks ligi miljoni krooni eest vara, kuna leppisime kokku, et ta elatist nõudma ei hakka. Aga naine pettis mind ja nõuab jätkuvalt elatiseks kohtu kaudu 6000 krooni kuus lapse kohta. Kokku siis 12 000 krooni kuus. Ja mina ei ole seda raha nõus maksma, vaid nõuan temalt kokku 5000 krooni kuus ja lapsi enda juurde, kuna minu seisukoht on, et suudan lapsi palju paremini ja odavamalt hooldada. Kuivõrd ma töötan kodus, töötasin ka varem ja tegelesingi põhiliselt lastega, sest naine tegi suurt karjääri ja lapsi eriti ei näinudki. Ma kardan, et lapsed ei näe oma ema ka nüüd. Ja nad ei näe ka isa, sest nende ema ajas isa kodunt minema, pettis välja ühisraha ja nõuab nüüd hiiglasuurt elatist, et saaks armukestega mööda maailma rännata. Nii nagu tegi mu naine ka siis, kui olime veel abielus. Seaduse silmis on selline naine õiglasemast õigem ja minusugune mees kurjategija. Kuna seaduse silmis on perekond vangla ja suurim kuritegu on vanglast põgenemine. Ausus ja headus ei loe midagi.
Kõige rohkem on kahju lastest, kes seadusesilma iseärasuste tõttu ei näe oma ema ega isa. Keda koheldakse samuti nagu vange ja kes ühe vangi põgenemise tõttu on üle viidud erirežiimiga kolooniasse.