Miks uus blogi?
Veidi sellest, miks me Irjaga alustasime uut blogi.
Nimelt vana muutus väga tüütuks, kuna kasutusel olnud iWeb tarkvara osutus võimetuks meie mahukat päevikut koos hoidma. Ja seetõttu tähendas iga uue täienduse lisamine tundidepikkust ootamist, millal programm selle salvestab. Ja tihti ei saanud tekste mitme päeva vältel üldse salvestada. See omakorda võttis ära motivatsiooni üldse midagi kirjutada. Nüüd kasutame tarkvara RapidWeaver, mis pole ehk nõnda mahukas kui iWeb, aga see-eest saame oma tekstid ruttu salvestatud. RapidWeaveri hea omadus on see, et saab ka päeviku või veebi üksikuid osi muuta ja salvestada. iWeb võimaldab ainult kogu saidi salvestamist.
Ja nüüd, kui ühele aastale sellele avalikule päevikupidamisele tagasi vaadata, siis on päris lahe olnud. Algul tundus endalegi kõhe, et kuidas siis nii, kõike enda kohta avalikult kirjutada, aga nüüd tundub, et paljud välja öeldud asjad on hakanud ühiskonnas idanema, inimesed on hakanud asjadest rääkima. Jas selle üle on äraütlemata hea meel.
Alanud aasta toob meile kindlasti palju reisimist, sest seoses kohviku avamisega on meil kavas käia mitmel korral Portugalis ja Hispaanias, et sealsest heast kohvist ja tasemel kohvikutest eeskuju võtta. Ja kindlasti tahaks tuua veidi Eestisse sealset meeleolu, sest on ju teada, et hispaanlased on ühed õnnelikumad Euroopas, samas eestlased ühed õnnetumad.
Siis on meil plaan Irjaga koos anda välja raamat, mille esialgne tähtaeg oli juba möödunud suvi, aga millega me pole jõudnud eriti tegeleda, kuna oleme pühendunud Irja vanavanaisa ja vanaisa ehitatud maja kordategemisele. Maja osas me hüppasime viimasel hetkel justkui peale suurel kiirusel kuristikku sööstvale suurele kaubarongile ning juhtisime ta turvalisele rajale. Maja oli hävimisohus mitmes mõttes. Esiteks polnud korstnaid keegi ligi kümme aastat pühkinud, need olid sõna otseses mõttes maast laeni nõge täis ning ülevalt lagunenud, nii et korstnapühkijad ei nõustnud katuse otsa ronimagi, pühkimisest rääkimata. Ühtlasi olid lagunevad korstnad ohuks möödakäijatele ja on jumala õnn, et keegi kiviga vastu pead ei saanud. Siis teiseks olid elektrijuhtmed nõnda amortiseerunud, et inimesed rääkisid juhtumitest, kuidas juhtmed seina sees särisesid ja sealt suitsu tõusis.
Siis olid ahjud nõnda läbi, et me oleks Irjaga oma tuppa vingu kätte jäänud, kui allkorrusel oma aja ära elanud ahju köeti.
Nüüd on asi hoopis teine. Korstnad remonditud, katkised ahjud välja lõhutud ja uued asemele ehitatud, samuti uued elektrisüsteemid. Maja läheb lõpuks üle linna keskküttele. Allakorrusele tulevad uued uksed ja aknad, seniste nõukogude ajal ette pandud risude asemele. Üldse tundub, et nõuka ajal osati vanu asju ära rikkuda. Aga see oli ka arusaadav, sest ärilised ettevõtmised läksid nõuka ajal hingusele. Suur osa väikseid poode, kohvikuid ja töökodasid pandi kinni. Milest on paganama kahju, sest sellega seoses hävis ka suur osa endisaegsest pärandist.
Aga kohvik on olnud meil Irjaga suur unistus ja nüüd on hea meel, et oleme jõudmas selle unistuse täitumiseni.
Lisaks teisele unistusele, meie ühisele raamatule paneb Irja parasjagu kokku oma kolmandat luulekogu, mis tõotab tulla sama šokeeriv kui varasemad.
Ja kindlasti ei saa unustada mie ühist lemmiktegevust, see on lugemist. Kui kohvik valmis saab, on siin mõnus raamatuid lugeda. Eriti eesti autorite omi. Neid tahame oma kohvikus ka laiemalt tutvustada. Aidata, sest erinevalt paljudest välismaa autoritest pole Eesti omadel rahvusvahelise turundusmasina tuge.
Ühtlasi loodame, et sel aastal saame käia rohkem kirjandusüritustel ja neid tutvustada.
Päeva steitment
Soonvald toob Õhtulehele kindlasti lugejaid, aga veel rohkem toob ta seal ajakirjanikuks olemine lugejaid teistele, Õhtulehest erineva maailmavaatega ajalehtedele. Ühel hetkel on Õhtuleht läinud toredate (ja ühiskondlikult tühjade) inimeste kollektsioneerimisega üle piiri.
Sest raske on usaldada ajalehte, kus elulisi ja ajaloolisi artikleid kirjutavad Urmo Soonvald, Kirsti Vainküla, Eve Heinla jne.
Poliitikarindel on sitaloopimine juba lahti läinud
Irja:
Hurraa, poliitikarindel on sitaloopimine juba lahti läinud.
Võsapetsi sõimatakse seepärast, et ta vahetas Isamaa Keski vastu.
Ja siis, tegelikult? Mina arvasin ka veel kuu aega tagasi, et olen
roheline. Ja mõne aja pärast heietasin juba plaani liituda
keskerakonnaga. Ei, küpses mul üsna pea uus plaan, Rahvaliit on
ikka kõige etem. Ei, sotsid. Ei, reform. Iga päev muutus mu
poliitiline meelsus, läks mööda minut ja ma olin juba uue erakonna
koduleheküljel liitumisankeeti täitmas. Hea sõber Contra on
rohelistes, lemmikajakirjanik Heimar keskis, igas erakonnas on
tegelikult mõni hea sõber või hea sõbra sõber. Kivisildnik on
Iseseisvusparteis! No kuidas sa otsustad, et oled ainult ühe poolt,
ilmvõimatu. Sestap on igasugused äkkmeelmuutused ka igati
põhjendatud. Ei saa eeldada, et inimene oleks iga päev ühesugune ja
sööks iga päev ühesugust toitu. Tegelikult on erakonnast erakonda
hüppamine igati tervitatav, kuna ma olen täiesti kindel, et ühes
erakonnas inimene mandub. Vaheldus ergutab!
Siiski, mina ja Inno ei kandideeri sel aastal üheski nimekirjas.
Sry, aga hulga mõnusam on jälgida sitaloopimist kõrvalt. Saab
öelda, mis sülg suhu toob. Me oleks väga viletsad parteilased ka,
keegi ei tahakski meid oma erakonda, kuna me kogu aeg blogiks, mis
toimub. Kõik mahhinatsioonid kribaks üles!
Seda ma ka ei tea, kellele hääle annan. Mulle jubedalt meeldib
reformarite palgaarmee idee, kuna ma olen põhimõtteliselt igasuguse
sunduse vastu. Isamaa-armastust ei saa peale sundida, see tuleb
muuta vabatahtlikuks. Kui minu isa oli 17-aastane naga, võttis ta
igasuguse sunduseta pihku püssi ja läks venelastele vastu. Kuigi ta
polnud sõjaväes käinud. Kohustamine võib hoopistükkis tekitada
trotsi. Samas mulle ei meeldi reformarite ülbus, nad on kogu aeg
sellise vastikult irvitava näoga ja Andrus Ansip muud ei tee kui
irvitab, ühe suunurgaga. Rein Lang irvitab, Meelis Atonen irvitab
jne. Laine Jänes on lahe, talle annaks küll hääle ja ta on naine
ka. Sotsid ei meeldi mulle seepärast, et nad ei ütle välja, et nad
on sotsid. Muidu on Ivari Padar mõnus muhe mees. Rohelised on
natuke nagu hullud lendurid, siuksed Jaan Tatikad, aga kes teab,
viimati saavad lennumasina valmis. Isamaa oleks saanud mu hääle,
kui ta ei oleks endale paltsuparteid külge haakinud. Õnn ei ole
rahas, sellega olen ma muidugi nõus. Ja Kesk? Mulle Kesk täitsa
meeldib. Tahtsin liituda, aga Inno keelas ära. Rahvaliidu oleksin
peaaegu et ära unustanud. Pooldan! Kahel käel nõus sellega, et
struktuurides ON kallutatud jõud.
Ma ei taha rasedaks jääda
Irja:
09. 01. 2007, Tartus
22:38
Vaatasime eile rasedate pornot. Mulle meeldib muidu paksude
inimeste porno, kus seksivad paksud inimesed, eriti paksud mehed,
kuna paksud mehed on minu arust kohutavalt erutavad, aga noh,
rasedad käivad kah. Ja suure kõhuga naised vuhkisid seal seksida
nii mis jaksasid. Hakkasin mõtlema, et kas päris rasedad kah
seksivad, ja kui jah, siis kui kaua. Kas näiteks mõni päev enne
sünnitust tuleb kõne alla. Seks on mulle jube tähtis,
seepärast.
Mulle tegelikult ei
meeldiks olla paks ja see on mu suurim vastuväide rasedusele. Isegi
mitte sünnitus. Sünnitus oleks igati ok, kui ma saan kinni panna
keisrilõike aja, aga paks olla on mulle täiesti vastunäidustatud.
Tahan olla liikuv, painduv, seksikas. Lahe oleks, kui lapse
saamiseks ei peaks paksuks minema. Kui laps oleks ema sees
hernesuurune, sünniks ja hakkaks kasvama alles siis, kui ta on
väljas. Samuti ei eruta mind eriti mõte sellest, et keegi elukas
ripub mul rinna otsas ja sööb mind. Too close for comfort, ütleks
ma.
Ma ei ole rasestunud, kuigi ma pole seks erilisi takistusi teinud.
Ainult mõtte tasandil ehk. Võib-olla ma pole emalik tüüp lihtsalt.
Väiksed lapsed mulle muidu meeldivad, aga kasvajat, olgugi et
healoomulist, ma enda sisse ei tahaks. Veel. Mind eriti ei huvita,
mis saab eesti iibest, rahvast, riigist. Tähtis on, et ma saaks elu
lõpuni mõnusasti seksida ja et keegi ei piiraks mu vabadust.
Kas Jumal küsis Neitsi Maarjalt, kas ta soovib rasestuda? Ilmselt
mitte, ta lihtsalt valiti paljude naiste seast välja ning ingel
siis kuulutas suureliselt, et neitsi toob ilmale jumala poja. Samas
võis muidugi ka nii olla, et keegi suva päss keeras „neitsile“ taha
ning „neitsi“ ajas kõik jumala kaela. Jumalat ei saa ju vastutusele
võtta.
Samas võin ma muidugi ükspäev ümber otsustada. Juba homme
võib-olla. Arvata näiteks, et on ilgelt lahe & seksikas olla
paks. Samas oleks ka cool, kui selguks, et ma olen viljatu. Paksuse
pärast siis enam muretsema ei peaks.
Valimisplakatitest loobumine on lollus
Lollimat mõtet ei saa olla, kui loobuda laiaulatuslikust valimiskampaaniast. Kohe selgitan, miks.
Mööda linnatänavaid ringi sõites jääb mulje, et Eestis on vaid kaks erakonda. Või õigemini kaks erakonda, kes tahavad võimule tulla. Sest teised ei paista välja. Lihtsustatult võib seega väita, et Eestis on vaid kaks erakonda, kes tõeliselt oma valijate huvide eest seisavad. Sest valijaid huvitab, või siis peaks huvitama, et valituks saaks partei, kes kõige paremini nende huvide eest seisab, elu vastavalt korraldab.
Valimistulemustes on tavaks süüdistada valijaid. Et nad on rumalad, valivad neid, keda ei tohiks valida ja muud säärast. Tõesti, pealtnäha paistab tõesti nii. Aga asi võib olla ka vastupidine, see, kui palju üks või teine erakond omale valijaid saab, on selle erakonna enda teha. Igaüks on oma saatuse sepp. Eesti seniste valimiste põhjal võib väita, et valitakse valdavalt neid erakondi, kes rohkem välja paistavad. Sest, olgem ausad, valdav enamus inimesi ei ela igapäevaselt kaasa poliitilistele õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. Nende, nagu ka tihtipeale poliitikute endi jaoks, muutub poliitika oluliseks vahetult enne valimisi. Ja nii nagu ostetakse poest Colgate hambapastat, Arieli pesupulbrit ja Nike tossusid, nii valitakse ka Keskerakonna poolt, sest et ta paistab kõige rohkem välja.
Tõsi, on olemas teatud hulk inimesi, kes jälgib tähelepanelikult poliitikas toimuvat ja valib vastavalt. Need on lojaalsed valijad, keda on igal suuremal erakonnal, pakun 5%. Need valijad teavad täpselt, miks nad ühe või teise erakonna või poliitiku eest oma hääle annavad. Näiteks on nende sugulane mõne erakonna esinumber. Või siis kahesaja viiekümnes. Või kuskil seal. Ehk siis, kui arvestada, et Eestis on viis suuremat erakonda, siis on lojaalseid ligi 25%. Ja kui erakond kampaaniat ei tee, võib ta arvestada ligi 5% tulemusega, mis tähendab mõnda kohta Riigikogus. Aga ei midagi enamat. Valija jaoks on sellisele erakonnale antud hääled seega sama hea kui olematud. Aga lojaalseid see asjaolu ei huvita, nad annavad oma hääle ka siis, kui erakonnal on vaid 1% toetus.
Nagu näitasid eelmised riigikogu valimised, on ligi 25% neid, kes jonnivad, on oma eluga puntras, üdini kibestunud ja tigedad, ning valivad erakonna, kes tuleb turule millegi reaktsioonilisega, võitleb millegi olemasoleva vastu. Need on valijad, kellele lähevad peale loosungid Uus poliitika ja Murrame läbi, kuigi poliitika on olnud aastatuhandeid räpane ja korrumpeerunud ning Murrame läbi võib tähendada pisargaasirünnakut oma valijate vastu. Kui jonnida ei saa, jätavad protestijad üldse valima minemata. Ja ei saa aru, et nõnda talitades jätavad nad kasutamata nende ainsa võimaluse oma elu kuidagigi paremaks muuta. Aga ehk nad ei tahagi paremini elada, sest siis kaob vajadus olla kibestunud ja jonnida.
Ja siis on 50% valijatest, keda poliitika ei koti. Ja kes käituvad valimiskasti juures nagu poeriiuli ees. Šoppavad, kui nii võib väljenduda. Ja võtavad seda, millest nad on rohkem kuulnud. Mis tundub popp. Mõned ehk uurivad veidi lähemalt tooteid, tõstavad neid korvis ringi, panevad midagi tagasi. Teised viskvad kohe kärusse ja tormavad kassa juurde. Sest, mis seal salata, elutempo on kiire ja üha kiiremaks muutub. Töö, perekond, hobid, sõbrad, armuke, suvekodu. Kõik nõuab aega. Ja miks seda kallist aega kulutada mingi näruse poliitika peale? Sest lihtne loogika ütleb, et kuulda on rohkem neist, kes on edukamad, kes on edukamad seetõttu, et neil on suurem toetus. Mis on turumajandusele väga omane lähenemine. Poest ostetakse ikka seda, mida rohkem reklaamitakse, kuna neil, kes jaksavad end rohkem reklaamida, on enamasti parem toode. See kehtib eriti uute, varem tundmata toodete puhul. Usutakse, et kehva toodet ei hakka keegi kõvasti reklaamima.
Selline lähenemine on iseenesest jabur, sest kõik pesupulbrid ja hambapastad pesevad ühtemoodi. (Ütlen veel ühe saladuse: pesu läheb masinas puhtaks ka ilma pulbrita ja hambad saab puhtaks ka lihtsalt harjaga nühkides). Aga millegipärast ostetakse rohkem neid, mida rohkem reklaamitakse. Nii nagu poliitikas, kõik erakonnad lubavad paremat elu, aga Riigikokku pääsevad ainult mõned. Kusjuures alati tundub, et Riigikokku pääsevad kõige kaabakamad. Nii nagu peale iga ostu tundub, et valitud sai kõige viletsam toode. Mis ei sega samas järgmine kord sama toodet eelistamast. Sest keegi teine tegi ka nii! Eeskuju on nakatav.
Ja need erakonnad, kes väidavad, et nad suurt kampaaniat ei tee, teevadki sellega otsuse, et nad ei soovi eriti üle 5% häältest. Kui tuleb natuke rohkem, on hästi. Aga kui ei, siis ollakse kah rahul. Sest 5-6 kohta parlamendis on ok. Projektijuhid saavad Riigikokku neljaks aastaks mesimagusa elu peale. Ja kui veab, siis ka valitsusse, marionetiks, kes midagi olulist ei otsusta. Näiteks põllumajandusministriks. Kus oma naha päästmiseks tuleb erakonnakaaslase nahk turule tuua. Või keskkonnaministriks. Kes siis ajal, mil teised suuri otsuseid teevad, miljardeid liigutavad, sajamilliseid maksuvõlgu kustutavad, peab näruse maadevahetuse käigus omal paarisajatuhhiste sutsakatega hinge sees hoidma.
viies
07. 01. 2007,
Tartus
13:20
Oleme saanud toredaid kirju koos südamlike uusaastasoovidega, mille
eest tõesti suur-suur tänu. Ega me tegelikult alati niuksed „tough
guy-d“ olegi, kui välja näitame. Igatahes on teie toetus meile väga
oluline, aga sellest me rohkem ei räägi, diil?
Muidugi, kui aus olla (see kirutud ausus!), siis eelmine aasta oli
väga raske. Olukorras, kus meil eriti raha ei olnud, võtsime endale
kohustuse teha korda minu vanaisa maja. Uskusime, et meil on rohkem
jõudu kui meil tegelikult oli. Aga me ei arvestanud sellega, et
eelmised elud olid olnud liiga väsitavad. Meil oleks tulnud
kõigepealt natuke puhata ning alles siis maailma parandama hakata.
Nojah, ära me muidugi ei surnud. Mina olin küll aeg-ajalt oma astma
pärast paistes ja Inno võttis eelmise talvega juurde nii mõnedki
lisakilod ja nikastas suure remonditegemisega ära oma õla (mis tal
juba vene sõjaväest peale liigesest väljas käima kipub), aga me
saime kuidagi ikka hakkama. Kõigi kirstivainkülade ja eveheinlate,
martkadastike ning ingridtähismaade kiuste.
Aga räägime headest asjadest ka! Eelmise aasta kõige vahvamad
sündmused olid kaheldamatult Tartu NAKi kümnes suveseminar Lätete
Pääl, mis oli seekord meie maakodus Massiarus, ning muidugi me
pulmad, kah Massiarus, mille eelarve oli ausalt 1500 krooni.
Käskisime külalistel omad toidud-joogid kaasa võtta ning kinke ei
tahtnud. Ohjaa, ning siis meie toredad reisid Hispaaniasse
(märtsis; marsruudil Tallinn-Barcelona-Quenca- Castelo de Vide
-Lissabon- Castelo de Vide -Almeria-Barcelona-Tallinn) ja Shveitsi
(mais; marsruudil Tallinn-Barcelona-Zürich-Bern-Berliin-Tallinn)!
Mõnus on reisida inimesega, keda armastad ja kes armastab neidsamu
asju, mida sina. Kes ei keela sul osta lennujaamade poekestest just
nii palju pehmeid karusid (mis teha, mul on fetish!), kui sa tahad,
ja kelle arust hea söömaaeg tähendab samuti ei midagi muud kui
väikest veini ja mõnusat tapast püstijalu ning puruse laua taga.
Avastasime enda jaoks Barcelona, kuhu kindlasti peatselt tagasi
läheme: mõnusa hotelli Colon katedraali kõrval ning lärmaka
ülikoolikohviku, kus tellisime igal õhtul kalmaare, praetud
kartuleid, seeni ning muidugi jamon’i. Soomes ja Lätis käisime ka,
Massiaru maatalu ju kohe Läti piiri ääres. Käisime Cesises ja
Siguldas, Riias ja Jurmalas. Mere ääres käisime peaasjalikult
Lätis, Salacgriva lähistel.
Sügisel, kui mu vanaisa majast oli välja kobinud viimnegi tülikas
üürnik, saime lõpuks ka remondiga peale hakata. Hästi raske oli
tegelikult, sest jaks oli otsas ja raha oli ka vähe. Seepärast
tahtis Inno nii palju kui võimalik ise teha ning tõmbas endal
mööblit trepist alla sikutades õla liigesest välja. Olime ikka
täitsa läbi, enne kui Ameerikasse sõita otsustasime. Aga seal
puhkasime end mõnusas Monaco hotellis välja. Kes Washingtoni
sõidab, sel soovitan ilmtingimata juua kohvi mitte tobedas
Starbucks’is, vaid minna 7-tänavale, kus asub Washintoni kõige
vanem tegutsev raamatupood nimega Olsson‘s. Ainuüksi selle
raamatupoe pärast tasub Washingtoni sõita. Unustage ära Barnes ja
Noble, minge Olssonsisse ja jooge ära üks seal pakutavatest
hiigelsuurtest cappuccinodest. Mina jõin kohe kolm tükki järjest.
Ja nuusutage raamatupoe vanade aegade lõhna. Lissabonis on selline
raamatupood Chiados, nimega Bertrand. Ok, läksin hoogu. Puhkasime
end Ameerikas mõnusasti välja ja oleme nüüd jälle löögivalmis, heh.
Valmis sõdima kirstivainkülade ja martkadastikega.
Uue aasta plaanide sekka kuulub kindlasti maja remondi jätkamine,
terve alumise korruse (v.a üks tuba, mis saab Tartu NAKi toaks)
kirjanduskohvikuks välja ehitamine (avamisega mais loodetavasti)
võimalikult paljude raamatute lugemine ning kirjutamine. Raputamine
ja intrigeerimine, ärritamine ja shokeerimine. Kui me ei ole
surnud, siis me oleme elus. Samuti jätkuvad täie hooga
kohtulahingud. Postikas ja Õhtuleht on meile ikka 2 miljonit sees.
Makske ära, siis ei tule suuremat kära. Ahjah, siis see
tapmisähvardus veel. Tartu politsei tublid sherlock‘id on
ähvardajal jälil. Varsti peaks siis selguma, kes meile ühel ilusal
esmaspäevahommikul nii umbes kella kaheteistkümne paiku sms-iga
tapmisähvarduse saatis. Tiia Mõtsnik või Mare Lust või Mare Lust
või Tiia Mõtsnik?
Raamat tuleb. Natuke läheb veel aega ja siis ta tulebki. Minu
luulekogu ka, kui ma viitsin. Veebruaris ilmselt. Ja suvel tahaks
kõik oma head sõbrad taas Massiarru kutsuda.
neljas
Tahaks ühe asja ära klaarida. See on külmafetiš. Sest kuidas muidu seletada seda paanikat, mis on tabanud väikest Eestit olukorras, kus ilm on soe.
No mina sellest aru ei saa, mis selles halba on, kui jääaeg on lõpuks läbi saamas ja ka siinsetel aladel saab normaalselt elada. Nii näiteks, et põõsa alla pikutama jäädes ära ei külmuks. Sest ausalt, möödunud aasta kuu aega kestnud 30 kraadine pakane polnud ikka mingi inimväärne keskkond. Räägitagu mida tahes. Ja olgu, et sellised külmad on Eestis olnud ka varem. Ja olgugi, et see võimaldab liikuda laudadel, mida on hakatud kutsuma suuskadeks. Ja et pikka aega kestnud talvise külma ilma ning paksu lume ning sellega seotud kogemuse tõttu on suusatamine eestlastele saanud rahvusspordialaks.
Kui pilk heita minevikku, siis ligemale 10 000 aastat tagasi, mis polegi just väga ammu, elasid meie esivanemad kusagil Hispaanias. Sest Eesti aladel oli väga külm. Ja siis hakkas ilm järsku soojenema, seda vaatamata Kyoto protokolli puudumisele. Ja soojenes palju ja kiiresti, ja nii, et pool Eestit oli üle ujutatud. Ja meri oli nõnda sügav ja lainetus sedavõrd võimas, et kalda liivaluited ulatusid mitmekümne meetri kõrgusele.
Ja, mis seal salata, Eesti aladel on kliima viimastel aastatuhandetel soojenenud, vahel kiiremini, vahel aeglasemalt. Ja iga natukese aja tagant, kui ilm näikse jälle kraadi-paari võrra soojem, ennustatakse jälle maailma lõppu. Kuigi maailm ei saanud sellest otsa, kui jää sulas ära suurema osa kogu praeguse Euroopa aladelt. Ja ma usun, et ei saa maailm otsa ka siis, kui jää sulab veidi põhja poolt. Ok, vett tuleb juurde ja mõned kohad ehk jäävad vee alla, aga sellega seotud tagajärgedes ei saa süüdistada kedagi muud kui inimest ennast, kes on oma asundused ehitanud liiga kalda äärde.
Mina ei saa ka aru põllumeeste paanikast ilma soojenemise pärast. Kes või kus on öelnud, et viinamarju ja apelsine saab kasvatada Hispaanias, aga mitte Eestis. Ja et kaks saaki aastas on õigus saada Portugali maaharijatel. Minu meelest võiks vabalt kasvada mandariinid Eestis. Ja meil võiks aasta läbi olla võimalik meres ujumas käia. Mis sellest siis halba oleks, kui arvestada, et veel 10 000 aastat tagasi oli Hispaania lõunaosas samasugune kliima nagu meil praegu Eestis.
Tõsi, praegustel Hispaania, Itaalia ja Portugali aladel on oht muutuda sarnasteks nagu on praegu Marokos, Egiptuses, Liibüas või Alžeerias. Aga mis siis? Ega eestlased ei pea olema nii nurjatud nagu lõuna-eurooplased, kes ei lase kuumuse käes kannatavaid aafriklasi põhja poole liikuda. Eestlased võiks kõik tahtjad enda juurde lubada. Sest lõppeks, 50 000 aasta perspektiivis on enamik Euroopa aladel elavatest inimestest omavahel sugulased. Ja veidi vanemas perspektiivis on sugulased kõik inimesed. Ja see, et ühed inimesed on sattunud elama aladele, mis kliima muutudes kõrbestuvad, ei anna see teistele inimestele õigust neid inimesi kõrbesse surema jätta. Inimene võiks elada ikka tingimustes, mis on talle kohane. Rääkigu ta siis mis keelt tahes. Ja uskugu jumalat või oma sitajunni.
Vastuargument on see, et inimesi on juba sedavõrd palju, et kõik ei mahu Eestisse ära. Aga Euroopa on niigi valdavalt asustatud sisserändajatega. Esimesed asunikud olid teadaolevalt keldid ja soomeugri rahvad. Või ütleme siis, et neid keeli rääkivad inimesed. Ning baskid. Neil oli ruumi jalaga segada, kui piltlikult väljenduda. Kliima soojenedes on hakanud tulema igasuguseid tegelasi. Kõigepealt, arvata võib et Mesopotaamiast, praegustelt Iraagi aladelt endiselt Sumerimaalt või siis Egiptusest, tulid rahvahulgad, kes hakkasid end pidama kreeklasteks. Ja siis kunagistelt Kreeka, praegustelt Türgi aladelt Trooja linna elanikud, kes läksid ülejäänud kreeklastega tülli ning rajasid praegusesse Itaalia lõunaossa oma riigi, võtsid kasutusele kohalike inimeste keele ja hakkasid sealseid põlisasukaid välja tõrjuma, kasutades selleks oma suuremaid sõjalisi oskusi ja kogemusi.
Seejärel hakkasid Indiast põhja poole liikuma germaani ja slaavi hõimud, keda omakorda ajasid taga hunnid, mongolite ja hiinlaste eellased. Kui roomlastel ei olnud õnnestunud keltidest jagu saada, siis germaani ja slaavi hõimud võtsid võimu nii Rooma riigi kui kogu Euroopa üle. Tänaseks on keldi, baski ja soomeugri keeli rääkivad inimesed aetud Euroopa äärealadele, kus nad vaikselt hääbuvad ehk siis sulanduvad ja unustavad oma keele. Eestis suhtutakse ühtedesse sisserändajatesse, germaanlastesse valdavalt lugupidavalt, mis on ühelt poolt kummaline, sest germaanlased hoidsid eestlasi ligi 1000 aastat orjapõlves. Teisalt, kui ühtedesse sisserändajatese suhtutakse lugupidavalt, siis pole põhjust ka teiste suhtes teisiti käituda.