04 veebruar 2007
Tükike Barcelonat Kairos
09. veebruar 2007 09:59
Inno:
Tutvusime eile taas Kairoga ja avastasime kohe kesklinnast, Egiptuse muuseumi juurest teisel pool jõge tükikese Barcelonat. Sest tõepoolest, kui Kairo vanalinna elanikud sarnanevad millegipärast nendega, kes elavad Tallinnas Kopli liinidel, kus autosid remonditakse otse tänaval ja kus välismaalane on sattunud sõna otseses mõttes nagu lõvipuuri (ja kuhu reisijuhid ja turismikorraldajad millegipärast armastavad just turiste meelitada), siis üle jõe Zamalekis võib end tunda nagu kodus. Vähemalt meie Irjaga tundsime. Seal on kaunid jõeäärsed pargid (mille külastamise eest kasseeritakse, tõsi, kümmekond krooni) ja õdusad kohvikud. Ning vaiksed tänavad, kus jalutada. Pole mingeid tüütajaid, valitseb vaikus ja rahu. Autosid pole tuhandete kaupa liikvel nagu muidu Kairo kesklinnas. Nagu Tallinna Kadriorg. Ja poekestes ei peteta inimesi nagu kohalikel turgudel, kuhu reisikorraldajad samuti millegipärast turiste suunavad. Ja siin pole ühtegi nn muuseumi või tehast, kuhu samuti turiste armastatakse meelitada ja kus siis mingid tegelinskid turistidelt kauba eest mitmekordset hinda välja pressivad.
Ja otse loomulikult ei tooda sellesse paradiisi ühtegi turisti. Seda isegi ei mainita. Sellest ei räägi ükski reisijuht. Sest siin pole võimalik raha välja pressida. Ei peteta. Kaupmehed ja müüjad on vastupidi, sõbralikud ja abivalmid.
Mulle tundub üha enam, et paketiturist, keda mööda „muuseume“ ja „tehaseid“ veetakse, on nagu prostituut, kes siis reisikorraldajast sutenööri pilli järgi peab tantsima. Sest näiteks Egiptuses on tuhandeid neid nn tehaseid ja muuseume (millegipärast on osale poodidele pandud nimeks tehas või muuseum), mis müütavad kivist kujukesi (kusjuures suure tõenäosusega püramiididest ja templitest varastatud kivist), papüürust ja lõhnaõlisid. Kus hinnad on laes. Kvaliteet kahtlane. Aga mis kuuluvad iga reisiprogrammi koosseisu. Ja loomulikult mitte ainult Egiptuses. Vaid ka mujal. Kus siis pannakse terve grupp massiliselt ostma kallist ja kahtlase kvaliteediga kaupa, taustaks giidi jutt selle kohta, et mujal on kaup vähekvaliteetne ja kallis. See on VALE! Puhas pettus! Milles kahjuks osalevad giidid. Kes saavad osa rahast lihtsalt omale. Nii lihtne see ongi. Seda loomulikult keegi ei tunnista. Sest puhkama tulnud inimene ei vaevu nurisema. Aga ta saab keelduda neist tehastest ja muuseumidest.
Irja Zamalekis kohvikulaua taga.
Vaade Nile Hiltoni rõdult.
Hotellituba.
Inno blogimas.
Tutvusime eile taas Kairoga ja avastasime kohe kesklinnast, Egiptuse muuseumi juurest teisel pool jõge tükikese Barcelonat. Sest tõepoolest, kui Kairo vanalinna elanikud sarnanevad millegipärast nendega, kes elavad Tallinnas Kopli liinidel, kus autosid remonditakse otse tänaval ja kus välismaalane on sattunud sõna otseses mõttes nagu lõvipuuri (ja kuhu reisijuhid ja turismikorraldajad millegipärast armastavad just turiste meelitada), siis üle jõe Zamalekis võib end tunda nagu kodus. Vähemalt meie Irjaga tundsime. Seal on kaunid jõeäärsed pargid (mille külastamise eest kasseeritakse, tõsi, kümmekond krooni) ja õdusad kohvikud. Ning vaiksed tänavad, kus jalutada. Pole mingeid tüütajaid, valitseb vaikus ja rahu. Autosid pole tuhandete kaupa liikvel nagu muidu Kairo kesklinnas. Nagu Tallinna Kadriorg. Ja poekestes ei peteta inimesi nagu kohalikel turgudel, kuhu reisikorraldajad samuti millegipärast turiste suunavad. Ja siin pole ühtegi nn muuseumi või tehast, kuhu samuti turiste armastatakse meelitada ja kus siis mingid tegelinskid turistidelt kauba eest mitmekordset hinda välja pressivad.
Ja otse loomulikult ei tooda sellesse paradiisi ühtegi turisti. Seda isegi ei mainita. Sellest ei räägi ükski reisijuht. Sest siin pole võimalik raha välja pressida. Ei peteta. Kaupmehed ja müüjad on vastupidi, sõbralikud ja abivalmid.
Mulle tundub üha enam, et paketiturist, keda mööda „muuseume“ ja „tehaseid“ veetakse, on nagu prostituut, kes siis reisikorraldajast sutenööri pilli järgi peab tantsima. Sest näiteks Egiptuses on tuhandeid neid nn tehaseid ja muuseume (millegipärast on osale poodidele pandud nimeks tehas või muuseum), mis müütavad kivist kujukesi (kusjuures suure tõenäosusega püramiididest ja templitest varastatud kivist), papüürust ja lõhnaõlisid. Kus hinnad on laes. Kvaliteet kahtlane. Aga mis kuuluvad iga reisiprogrammi koosseisu. Ja loomulikult mitte ainult Egiptuses. Vaid ka mujal. Kus siis pannakse terve grupp massiliselt ostma kallist ja kahtlase kvaliteediga kaupa, taustaks giidi jutt selle kohta, et mujal on kaup vähekvaliteetne ja kallis. See on VALE! Puhas pettus! Milles kahjuks osalevad giidid. Kes saavad osa rahast lihtsalt omale. Nii lihtne see ongi. Seda loomulikult keegi ei tunnista. Sest puhkama tulnud inimene ei vaevu nurisema. Aga ta saab keelduda neist tehastest ja muuseumidest.
Irja Zamalekis kohvikulaua taga.
Vaade Nile Hiltoni rõdult.
Hotellituba.
Inno blogimas.
Kõik Egiptusse!
07. veebruar 2007 11:14
Inno:
Egiptuse sotsialistliku vabariigi järgmise viisaastaku plaan näeb ette turistide hulga suurendamist seniselt 8 miljonilt 14ni. Parasjagu ongi käimas suur kampaania turistide voolu suurendamiseks. Pole siis ime, et Kairo tänavatel kõik sulle naeratavad ja hüüavad: Welcome to Egypt, ise ilmselt aru saamata, mida see täpselt tähendab. Võrdluseks, Eestis käib aastas ligi 3 miljonit turisti. Isand Mubarak on kuulutanud turismi riigis prioriteediks number üks, kuna see toob talle sisse palju pappi. Ja erinevalt isand Castrost hoiab isand Mubarak sooje suhteid USAga, mistõttu maksavad jänkid Egiptusele aastas ligi 20 miljardit krooni toetust ja vaatavad läbi sõrmede tõsiasjale, et Mubarak enne valimisi oma poliitilised vastased vangi paneb.
Plaanis on teha turistide heaks kõik, mis võimalik. Ehitada tara ümber püramiidide, ilmselt siis selleks, et hoida eemal igasugu tegelasi, kes turiste tüütavad. Siis vahetada välja taksod ja panna sisse taksomeetrid, et vabastada turistid tüütust kauplemisest hinna üle. Ja teadmiseks: Egiptuses ei tohi hinda sõidu algul kokku leppida, vaid maksta pärast sõitu, olenevalt sõidu pikkusest kas siis 5 või 10 kohalikku naela, see on siis kas 10 või 20 krooni. Ja kui taksojuht midagi kobisema või juurde küsima hakkab, siis lihtsalt välja minna. Kui hind sõidu algul kokku leppida, kerkib see kohe 50 naela ehk 100 krooni peale, olenemata sõidu pikkusest.
Tegelikult pole mõtet ka hinna üle kaubelda neis poodides, kus hinda väljas pole. Vaid maksta tunde järgi. Ja kui müüja pole nõus, siis minema marssida ja otsida mõni fikseeritud hindadega valitsuse pood. Neid peaks igas kuurortlinnas mitu olema.
Eile tutvusime Alexandriaga, selle kunagise impeeriumipealinnaga, mille hiilgus on nüüdseks 6 meetri sügavusele maa ja mere alla mattunud ja mida tasapisi välja kaevatakse. Käisime Irjaga vana Rooma amfiteatri varemeid vaatamas, mis avastati, kui hakati suurt maja ehitama. Patseerisime Vahemere lõunarannikut pidi ja nautisime ligi 18 kraadist Eesti mõistes sooja ilma. Siin muidugi inimesed lõdisevad. Aga kassid seevastu tundsid end kalda ääres päris turvaliselt. Ja neid on siin palju. Jooksevad kõik vabalt ringi. Keegi neid ei püüa. Nii et Eesti võiks sõlmida Egiptusega vastastikuse abi kokkuleppe (milliseid on Egiptus sõlminud mitmete Euroopa riikidega), millega saaks Eesti kodutud kassid toimetada tagasi sinna, kust nad pärit on.
Tegime tutvust ka siinse nn esimese Egiptusega. Tänu sellele, et meie hotell on otse selle esimese Egiptuse kaubandustänava keskel. Esimene Egiptus elab nagu inimesed Läänes, so käivad väljas söömas, shoppavad, käivad välismaal reisimas ja puhkamas (eriti pop on Tai). Ja ööbivad vajadusel kohalikes lukshotellides. Seda esimest Egiptust on väga vähe ja teist, vaest Egiptust hästi palju. Seetõttu tuleb esimese Egiptuse oaase otsida nagu tikutuld. Neis oaasides tunned end nagu Euroopas. Pole mingit räpasust ega vaesust. Kõik sätendab ja lõhnab. Säh sulle siis sotsiaalset turumajandust. Ikka on keegi võrdsem. Ja kahju on vaadata, kuidas turistide sisse toodud raha voolab väheste väljavalitute taskusse ja nende kaudu tagasi välismaale. Seda on Egiptuse linnapildis näha, et kohapeale ei jää suht miskit.
Aga kõigele vaatamata on Alexandria lääne inimesele palju kodusem. Siin on tunda seda vana euroopalikku hõngu. Kuigi aeg oleks kuskil justkui seisma jäänud. Ja kohvikud näevad välja nagu vanasti vene ajal Eestis, sellised räpased. Aga on erandeid, näiteks eile leidsime kalarestorani Fish Bono, otse sadama juures, kus meile serveeriti meie enda valikul värskelt grillitud meriahvenat ja hiidkrevette, mis koos salatiga maitsesid ülihead. Tõesti, söögid on Egiptuses imehead. Kala, liha ja puu- ning juurviljad. Omapärane. Vaheldus harjumuspärasele itaalia-, hiina-, india ja jaapanipärasele köögile. Kui Eestis mõni restoran omale siinse koka tööle võtaks, oleks see kohe koht number üks.
Irja vana teatri taustal Alexandrias.
Tramm Alexandria kesklinnas.
Kiisu Vahemere lõunarannikul.
Veel kiisusid.
Kohviku interjöör.
Pildike Alexandriast.
Just nagu kaluriküla.
Giza. Irja ja Cheopsi hauakivi(d).
Giza.
Turistidevool.
Inno Sakkara astmikpüramiidi taustal.
Egiptuse sotsialistliku vabariigi järgmise viisaastaku plaan näeb ette turistide hulga suurendamist seniselt 8 miljonilt 14ni. Parasjagu ongi käimas suur kampaania turistide voolu suurendamiseks. Pole siis ime, et Kairo tänavatel kõik sulle naeratavad ja hüüavad: Welcome to Egypt, ise ilmselt aru saamata, mida see täpselt tähendab. Võrdluseks, Eestis käib aastas ligi 3 miljonit turisti. Isand Mubarak on kuulutanud turismi riigis prioriteediks number üks, kuna see toob talle sisse palju pappi. Ja erinevalt isand Castrost hoiab isand Mubarak sooje suhteid USAga, mistõttu maksavad jänkid Egiptusele aastas ligi 20 miljardit krooni toetust ja vaatavad läbi sõrmede tõsiasjale, et Mubarak enne valimisi oma poliitilised vastased vangi paneb.
Plaanis on teha turistide heaks kõik, mis võimalik. Ehitada tara ümber püramiidide, ilmselt siis selleks, et hoida eemal igasugu tegelasi, kes turiste tüütavad. Siis vahetada välja taksod ja panna sisse taksomeetrid, et vabastada turistid tüütust kauplemisest hinna üle. Ja teadmiseks: Egiptuses ei tohi hinda sõidu algul kokku leppida, vaid maksta pärast sõitu, olenevalt sõidu pikkusest kas siis 5 või 10 kohalikku naela, see on siis kas 10 või 20 krooni. Ja kui taksojuht midagi kobisema või juurde küsima hakkab, siis lihtsalt välja minna. Kui hind sõidu algul kokku leppida, kerkib see kohe 50 naela ehk 100 krooni peale, olenemata sõidu pikkusest.
Tegelikult pole mõtet ka hinna üle kaubelda neis poodides, kus hinda väljas pole. Vaid maksta tunde järgi. Ja kui müüja pole nõus, siis minema marssida ja otsida mõni fikseeritud hindadega valitsuse pood. Neid peaks igas kuurortlinnas mitu olema.
Eile tutvusime Alexandriaga, selle kunagise impeeriumipealinnaga, mille hiilgus on nüüdseks 6 meetri sügavusele maa ja mere alla mattunud ja mida tasapisi välja kaevatakse. Käisime Irjaga vana Rooma amfiteatri varemeid vaatamas, mis avastati, kui hakati suurt maja ehitama. Patseerisime Vahemere lõunarannikut pidi ja nautisime ligi 18 kraadist Eesti mõistes sooja ilma. Siin muidugi inimesed lõdisevad. Aga kassid seevastu tundsid end kalda ääres päris turvaliselt. Ja neid on siin palju. Jooksevad kõik vabalt ringi. Keegi neid ei püüa. Nii et Eesti võiks sõlmida Egiptusega vastastikuse abi kokkuleppe (milliseid on Egiptus sõlminud mitmete Euroopa riikidega), millega saaks Eesti kodutud kassid toimetada tagasi sinna, kust nad pärit on.
Tegime tutvust ka siinse nn esimese Egiptusega. Tänu sellele, et meie hotell on otse selle esimese Egiptuse kaubandustänava keskel. Esimene Egiptus elab nagu inimesed Läänes, so käivad väljas söömas, shoppavad, käivad välismaal reisimas ja puhkamas (eriti pop on Tai). Ja ööbivad vajadusel kohalikes lukshotellides. Seda esimest Egiptust on väga vähe ja teist, vaest Egiptust hästi palju. Seetõttu tuleb esimese Egiptuse oaase otsida nagu tikutuld. Neis oaasides tunned end nagu Euroopas. Pole mingit räpasust ega vaesust. Kõik sätendab ja lõhnab. Säh sulle siis sotsiaalset turumajandust. Ikka on keegi võrdsem. Ja kahju on vaadata, kuidas turistide sisse toodud raha voolab väheste väljavalitute taskusse ja nende kaudu tagasi välismaale. Seda on Egiptuse linnapildis näha, et kohapeale ei jää suht miskit.
Aga kõigele vaatamata on Alexandria lääne inimesele palju kodusem. Siin on tunda seda vana euroopalikku hõngu. Kuigi aeg oleks kuskil justkui seisma jäänud. Ja kohvikud näevad välja nagu vanasti vene ajal Eestis, sellised räpased. Aga on erandeid, näiteks eile leidsime kalarestorani Fish Bono, otse sadama juures, kus meile serveeriti meie enda valikul värskelt grillitud meriahvenat ja hiidkrevette, mis koos salatiga maitsesid ülihead. Tõesti, söögid on Egiptuses imehead. Kala, liha ja puu- ning juurviljad. Omapärane. Vaheldus harjumuspärasele itaalia-, hiina-, india ja jaapanipärasele köögile. Kui Eestis mõni restoran omale siinse koka tööle võtaks, oleks see kohe koht number üks.
Irja vana teatri taustal Alexandrias.
Tramm Alexandria kesklinnas.
Kiisu Vahemere lõunarannikul.
Veel kiisusid.
Kohviku interjöör.
Pildike Alexandriast.
Just nagu kaluriküla.
Giza. Irja ja Cheopsi hauakivi(d).
Giza.
Turistidevool.
Inno Sakkara astmikpüramiidi taustal.
Kriisi lahendamine
05. veebruar 2007 23:48
Inno:
Ajal, mil USA valitsus kavandab rünnakut Iraanile ja ELi eesistujamaa esindaja Angela Merkel üritab tüli rahumeelselt lahendada, areneb kolme usundi vaheline kemplemine jätkuvalt edasi. Nii nagu see on olnud viimased poolteist tuhat aastat. Niisama lihtsalt ei lepi ei kristlased, juudid ega moslemid, kuna kolme usundi pühad kohad on kitsal maalapil kõik koos ja selle maalapi pärast on käinud karm andmine. Nii mõõkade, püssirohu kui reaktiivmürskudega. Ja lahendust justkui ei olegi.
Tegelikult on lahendus olemas, kui luua Jeruusalemma ümbrusse eraldi riik, mida valitseks võrdselt kõigi kolme huvigrupi esindajad. Ja kaitseks ühtlasi kõigi kolme usundi tähtsaid kohti, need on siis Nutumüür, Templimägi ja Kristuse haud.
Isa ja poeg Kairos.
Kairos.
Teel Kairosse.
Ajal, mil USA valitsus kavandab rünnakut Iraanile ja ELi eesistujamaa esindaja Angela Merkel üritab tüli rahumeelselt lahendada, areneb kolme usundi vaheline kemplemine jätkuvalt edasi. Nii nagu see on olnud viimased poolteist tuhat aastat. Niisama lihtsalt ei lepi ei kristlased, juudid ega moslemid, kuna kolme usundi pühad kohad on kitsal maalapil kõik koos ja selle maalapi pärast on käinud karm andmine. Nii mõõkade, püssirohu kui reaktiivmürskudega. Ja lahendust justkui ei olegi.
Tegelikult on lahendus olemas, kui luua Jeruusalemma ümbrusse eraldi riik, mida valitseks võrdselt kõigi kolme huvigrupi esindajad. Ja kaitseks ühtlasi kõigi kolme usundi tähtsaid kohti, need on siis Nutumüür, Templimägi ja Kristuse haud.
Isa ja poeg Kairos.
Kairos.
Teel Kairosse.
Soovitus: Kairo
04. veebruar 2007 09:13
Inno:
Julgen soovitada kõigile neile, kes mingil viisil Egiptust külastavad, käia ära Kairos, kasvõi omal käel. Ja kasvõi paariks päevaks. Sest hea tahtmise korral on võimalik ühe päevaga ära käia nii püramiidide juures, mis on kohe linna külje all ning Egiptuse muuseumis, mis on kesklinnas. Ja parem on kohale sõita lennukiga, sest tundidepikkune loksumine kohalikus bussis on tõtt-öelda päris tüütu. Tunni aja pikkune lend näiteks Hurghadast Kairosse maksab ligi 900 krooni üks suund.
Kairot võib julgelt soovitada, sest erinevalt kuurortlinnadest nagu näiteks Hurghada on Kairo hoopis teine koht, nagu tavaline linn, nagu iga maailma suurlinn. Siin on olemas raamatupoed, mida kuurortides pole. Kairos elaks nagu hoopis teine rahvas. Või siis on pigem kuurortidesse kogunenud ahnem osa egiptlastest. Kairos saab rahulikult ringi jalutada ilma et sulle kogu aeg midagi müüa pakutaks. Siin saab tõeliselt puhata! Siin on mitmeid suuri kaubanduskeskusi ja poodides on hinnad fikseeritud, mis tähendab märkimisväärset kokkuhoidu. Ja erinevalt Hurghadast on siin poodides kliendid kohalikud inimesed. Seda on päris huvitav jälgida, kuidas kohalikud, mustadesse maani kangastesse peidetud naised omale pesu ja muid asjakesi valivad ja ostavad.
Neile, kes pole Hurghadas käinud, siis selgituseks, et see on nagu Pärnu, kus on mööda kaldariba reas sadakond hotelli ja iga hotelli hoovis basseinid klooriveega neile ja puhkudeks, kui merevesi on külm või see lihtsalt ei meeldi. Hotellide juures ja ümber tiirleb sadu tegelinskeid, kes müütavad oma kaupu ja teenuseid ja pidevalt tüütavad turiste. Ja kaldaribast veidi eemal on linnake, kuhu on kogunenud samuti tegelinskid, kes turisti rahule ei jäta. Ja hotellide juurest linna jalutades möödub sust iga minuti järel takso, kes sinu kõrval häälekalt signaali annab, kust üks mees pea välja pistab ja karjub: taksi! Ja kui sa ei reageeri, siis sõidab sinuga mitukümmend meetrit kaasa, häälekalt samal ajal signaalitades ja karjudes.
Söögikohtadest julgeks Kairos kindlasti soovitada Garden Court kohvikut Ramses Hiltoni all. Kus on värsked koogid, mis keele alla viivad. Ise saab valida koogi, kust siis soovi korral viil lõigatakse. Tõesti head ja värsked koogid. Kohalikud kokad on väidetavalt isegi auhindu võitnud.
Ja muidugi Egiptuse muuseum, kuhu on kokku tassitud kõik vaaraode haudadest kätte saadud kraam. Ja raamatupoodidest on parim kohe Egiptuse muuseumi lähedal asuv Kairo Ameerika Ülikooli raamatupood. Poodi pääsemiseks tuleb kooli territooriumile sisse minna. Seal on parim valik ja odavaimate hindadega. Näiteks raamat, mida Hurghada kesklinnas pakutakse 190 Egiptuse naela ehk 380 krooni eest (sedagi pärast 210 naela pealt alla tingimist), maksab Kairo raamatupoes 55 naela ehk 110 krooni. Ilma tingimata, sest hinnad on fikseeritud.
Muidugi soovitaks ka hotelli Ramses Hilton, mille ülakorruse akendest on justkui peo peal kogu Kairo kesklinn, Niiluse org ning Giza ja Sakkara püramiidid. Eile sadas vihma, see lõi õhu klaariks ning justkui imeväel ilmusid taamalt nähtavale püramiidid. Tundus, et nad on päris lähedal.
Samuti tundub Kairo turvaline. Vähemalt on terroristide pommirünnakud olnud siit kaugel: Sharm el Sheikhis ja Luxoris. Siiski on tänavanurkadel väljas automaaturid. See on president Mubaraki soov selleks, et kaitsta turiste, kes on riigis prioriteet number üks. Umbes nagu Havannas, kus samuti on igal tänavanurgal automaadiga sõdur. Eraldi turvakontrollid on hotellide sissepääsude juures.
Egiptuse muuseum.
Vaade kesklinnale.
Taamal näha Sakkara astmikpüramiidid.
Giza püramiidid.
Julgen soovitada kõigile neile, kes mingil viisil Egiptust külastavad, käia ära Kairos, kasvõi omal käel. Ja kasvõi paariks päevaks. Sest hea tahtmise korral on võimalik ühe päevaga ära käia nii püramiidide juures, mis on kohe linna külje all ning Egiptuse muuseumis, mis on kesklinnas. Ja parem on kohale sõita lennukiga, sest tundidepikkune loksumine kohalikus bussis on tõtt-öelda päris tüütu. Tunni aja pikkune lend näiteks Hurghadast Kairosse maksab ligi 900 krooni üks suund.
Kairot võib julgelt soovitada, sest erinevalt kuurortlinnadest nagu näiteks Hurghada on Kairo hoopis teine koht, nagu tavaline linn, nagu iga maailma suurlinn. Siin on olemas raamatupoed, mida kuurortides pole. Kairos elaks nagu hoopis teine rahvas. Või siis on pigem kuurortidesse kogunenud ahnem osa egiptlastest. Kairos saab rahulikult ringi jalutada ilma et sulle kogu aeg midagi müüa pakutaks. Siin saab tõeliselt puhata! Siin on mitmeid suuri kaubanduskeskusi ja poodides on hinnad fikseeritud, mis tähendab märkimisväärset kokkuhoidu. Ja erinevalt Hurghadast on siin poodides kliendid kohalikud inimesed. Seda on päris huvitav jälgida, kuidas kohalikud, mustadesse maani kangastesse peidetud naised omale pesu ja muid asjakesi valivad ja ostavad.
Neile, kes pole Hurghadas käinud, siis selgituseks, et see on nagu Pärnu, kus on mööda kaldariba reas sadakond hotelli ja iga hotelli hoovis basseinid klooriveega neile ja puhkudeks, kui merevesi on külm või see lihtsalt ei meeldi. Hotellide juures ja ümber tiirleb sadu tegelinskeid, kes müütavad oma kaupu ja teenuseid ja pidevalt tüütavad turiste. Ja kaldaribast veidi eemal on linnake, kuhu on kogunenud samuti tegelinskid, kes turisti rahule ei jäta. Ja hotellide juurest linna jalutades möödub sust iga minuti järel takso, kes sinu kõrval häälekalt signaali annab, kust üks mees pea välja pistab ja karjub: taksi! Ja kui sa ei reageeri, siis sõidab sinuga mitukümmend meetrit kaasa, häälekalt samal ajal signaalitades ja karjudes.
Söögikohtadest julgeks Kairos kindlasti soovitada Garden Court kohvikut Ramses Hiltoni all. Kus on värsked koogid, mis keele alla viivad. Ise saab valida koogi, kust siis soovi korral viil lõigatakse. Tõesti head ja värsked koogid. Kohalikud kokad on väidetavalt isegi auhindu võitnud.
Ja muidugi Egiptuse muuseum, kuhu on kokku tassitud kõik vaaraode haudadest kätte saadud kraam. Ja raamatupoodidest on parim kohe Egiptuse muuseumi lähedal asuv Kairo Ameerika Ülikooli raamatupood. Poodi pääsemiseks tuleb kooli territooriumile sisse minna. Seal on parim valik ja odavaimate hindadega. Näiteks raamat, mida Hurghada kesklinnas pakutakse 190 Egiptuse naela ehk 380 krooni eest (sedagi pärast 210 naela pealt alla tingimist), maksab Kairo raamatupoes 55 naela ehk 110 krooni. Ilma tingimata, sest hinnad on fikseeritud.
Muidugi soovitaks ka hotelli Ramses Hilton, mille ülakorruse akendest on justkui peo peal kogu Kairo kesklinn, Niiluse org ning Giza ja Sakkara püramiidid. Eile sadas vihma, see lõi õhu klaariks ning justkui imeväel ilmusid taamalt nähtavale püramiidid. Tundus, et nad on päris lähedal.
Samuti tundub Kairo turvaline. Vähemalt on terroristide pommirünnakud olnud siit kaugel: Sharm el Sheikhis ja Luxoris. Siiski on tänavanurkadel väljas automaaturid. See on president Mubaraki soov selleks, et kaitsta turiste, kes on riigis prioriteet number üks. Umbes nagu Havannas, kus samuti on igal tänavanurgal automaadiga sõdur. Eraldi turvakontrollid on hotellide sissepääsude juures.
Egiptuse muuseum.
Vaade kesklinnale.
Taamal näha Sakkara astmikpüramiidid.
Giza püramiidid.