Irja:

Täna käisime Palmi Endlil järel, ta võttis oma vanad kitsed kaasa, et no äkki noored tulevad vanade mökitamise peale välja. Kammisime läbi kilomeetreid metsa, lausa Läti piirini välja, parmud sõid, palav oli, nõgesed kõrvetasid. Koerad ulgusid, sest ega neile ei meeldi ketis olla. Palmi Endel seletas, et oleks pidanud kitsede võtmisel mustkunsti tarvitama, võtma vanast kohast vitsa kaasa, nagu seda ikka lehmade ja sigade puhul tehakse, aga tule sa nüüd kohe selle peale, eks ole. Tagantjärele on ikka inimene maailmatark. Mnjah, et siis tuuslasime me mis me tuuslasime mööda metsi ja kutsusime kitsi, kitsed püsisid kangekaelselt peidus ega andnud teps mitte näole. No mis sa hulludega teed siis. Viisime Palmi Endli koju tagasi ja loobusime kogu ettevõtmisest. No kuhu see kits ikka jääb. Tuleb sügiseks tagasi, kui ilmad külmaks lähevad. Kui just hunt teda vahepeal maha ei murra, njah. Muidugi, Massiaru kandis hunti ei ole. Küll oleme näinud reinuvaderit, põtra ja kitsi, siis metskitsi.

Ilgelt palav on, miski 26 kraadi, aga tundub nagu 30. Nagu Portugalis! Kuigi eile öösel oli ikka külm. Eile käisid Innol külas sõbrad, kaks Massiaru meest, Kaarel ja Valdur. Kaarel käib Soomes tööl, ta oli alguses täitsa tavaline ehitaja, aga nüüd on tal oma firma ja ta palkab ise Massiarust mehi, kes siis soomlastele maju ehitavad. Valdur on poepidaja. Massiaru pood on üks väheseid väikesi maapoode, mis veel euronormide kiuste alles jäänud (näiteks Urissaares ei ole poodi, Laiksaares veel on). Räägitakse, et Lepanina hotelli omanik Jaak Valge, kes hiljuti Häädemeeste rannavees koppadega lõbusõitu tegi, olla kõik ligidalasuvad väikesed poekesed kokku ostnud ja hoiab neid nüüd tühjana. Selline taktika võimaldab tal endale kuuluvas Häädemeeste Valge poes kaupu palju kallimalt müüa, kui muidu, sest pole konkurente. Jaak Valge on üldse väga kaval mees, siuke suslik. Ükskord, kui võtsime kaheks ööks Lepaninna sviidi, tuli meil teise päeva hommikul oma sviidist märksa nigelamasse sviiti ümber kolida; Valge tuli isiklikult meiega rääkima ja ütles, et ühed teised inimesed olid selle konkreetse toa juba aasta tagasi kinni pannud, nii et… Aga Valdur, jahh. Tema peab mõnusasti oma armsat Massiaru poekest, mille ette kogunevad ka kõige palavamate suvepäevadega küla joodikud, et siis trepil kõõludes mõnusasti õllikest libistada. Väga paljud neist väidavad, et on Inno sugulased, ja küsivad siis kohe seejärel Innolt õlleraha – 10 krooni. Inno ei taha enam seepärast Massiaru poe ees peatust teha ja see on väga kurb, kuna meile just meeldivad sellised väiksed armsad külapoed. Kusjuures huvitav on märkida, et joodikuid on palju just endistes kolhoosikeskustes. Nagu näiteks ka Osulas, kus asub vana koolimaja, kus minu vanaema Julie-Eveliine Vaher oli kooliõpetajaks. Selles vanas auväärses koolimajas elavad praegu puskariajajad-joodikud. Samas näiteks Meremäel ja Missos me joodikuid ei täheldanud, kuigi on väga võimalik, et nad lihtsalt magasid. Või on neil lihtsalt viisakust juua kodus, mitte tulla külapoe ette töllerdama.

Rääkisime Kaarlile ja Valdurile, et teeks Massiarru ka kohviku, nagu me kavatseme teha Tartusse, Massiaru poe juurde, aga neid see idee eriti ei vaimustanud. Tehke parem õllekas, arvas Kaarel, ikka selline suurte puust laudade ja pinkidega, nagu Venemaal noh. Valdur arvas, et eestlastel ei ole erilist kohvikukultuuri, nagu näiteks Hispaanias ja Portugalis. Inno üritas veel väita, et tass espressot on sama kange kui pits viina ja hakkab sama hästi pähe, aga sinnapaika see jutt jäi.

Nohjah, võib-olla ei olegi mõtet liiga palju korraga ette võtta. Me olemegi vist viimasel ajal natuke üle pingutanud. Tartu maja, Rakvere maja, minu ema-isa, koerad, kitsed, miskõikveel. Sügis oli raske ja talv kogu oma külmuses oli raskem veel. Tulime Massiarru puhkama, nii et võtame edaspidi vähem ette. Mis muidugi ei tähenda blogimise lõpetamist, seda teeme me ikka ja rõõmuga.

Inno:

saabus selline vastukaja:

Tere!

Kirjutasid, et leib on lausa rämpstoit ja piinlik on, et seda propageeritakse kasuliku toiduna. Ehk siis, et rukis, nisu, oder ja kaer ei kõlba üldse inimesele toiduks, aga riis näiteks kõlbab. Kas siis ikka asi nii hull on? No minu meelest ei saa osa inimeste imuunsüsteemi eripärasid kõigi peale üldistada. Lihtsalt mõne inimese immuunsüsteemil on selline omapära, et ta tõstab mässu mingi teatud valgu organismi sattumise peale. Vot ei ole selle valguga häid suhteid. Umbes nagu üks inimene ei sobi teisega, kuigi kellegi kolmandaga võib väga hästi sobida - täiesti individuaalne asi... Ja mingipärast on nii, et mida puhtamas, mikroobivabamas keskkonnas mingi seltskond elab, seda kapriissemaks muutuvad imuunsüsteemikesed ja kipuvad igasugu asjade peale mässu tõstma (õietolm, pähklid jne. jne), iga järgneva põlvkona hulgas on aina enam allergikuid, näiteks kõrge elatustasemega Põhjamaades, nüüd on Eesti neile järele jõudmas. Muidugi peab selgeks tegema asjad, mis ei sobi ja neid siis ka vältima. Aga kellel ikka õietolmuallergiat ei ole, võib rahus juunikuus õitsval heinaamal jalutada, ei pea hakkama igaks juhuks elu keerulisemaks tegema ja õietolmu vältima, ja kelle pole tsöliaakiat ega rukkiallergiat, võib ka rahus rukkileiba süüa. Nii rukis kui ka näiteks riis annavad inimesele energiat (tärklis), erinevates maades on kasvatatud ja toiduks tarvitatud seda taime, mis on vastavas kliimas hästi kasvanud, mingi tärklisetoit (olgu ta siis rukis, nisu, riis, sorgo, jamss, kartul,bataat) on peaaegu kõigil maailma rahvastel, va polaarküttidel, kus tõepoolest külma tõttu polnud taimseid asju eriti võtta. Aga liig palju tärklist pole muidugi hea, eriti kui füüsilist tööd ei rühma, pekiks läheb siis. Kusjuures eraldi nähtused on veel tsöliaakia (kus organism teat. valgu, gluteeniga kokku puutudes hakkab hävitama omaenda peensoole sisepinda, võib, aga tingimata ei pea olema nahailminguid) ja ja nisuallergia, mida ei tekita gluteen, vaid teised nisuvalgud (mis väljendub nahalööbes, sooled ei kahjustu). Ja piimaga on ka kahesugust värki: on allergia piimavalkude vastu ja siis laktoosi (piimasuhkru) talumatus, ensüümi, mis lõhustab seda suhkrut, organism ei tooda .

Ilusat suve,

Anne

PS. ise rukkikasvataja ega -müüja pole ja söömisega nii, et ei saa, oh kui saaks, küll sööks, mmm, leivalõhn ...

Irja:

Sel suvel otsustas Inno võtta kitsed. Tegelikult, eee, otsustasin seda muidugi mina, ses mõttes, et mul pole kunagi olnud suvesid vanaema juures maal, kuna minu vanaema Selma elas meist kõigest paari tänava kaugusel ja pidas ainult kanu. Mis oli muidugi väga tore ja armas, aga ma pole miski kanade fänn. Kanad kaagutavad vastikult ja kukk ajab varakult üles. Nagu teada, olen ma guilt-free unimüts, kes magab kella kümneni (mistõttu ei taha ma ka lapsi, vähemasti mitte praegu). Kui üldse kodulinde võtta, siis ma võtaks haned. Haned ju päästsid Rooma linna.

Aga esialgu võtsime Urissaarest (see on siis paar kilti Massiarust) kitsed. Kaks valget kitse koos nelja tallega (kolm sokutalle ja üks kitsetall). Palmi Endli käest, kes peab seal kitsesid. Käisime Taltsi Milviga, kes tunneb Palmi Endlit väga hästi, Endli pool, laadisime kitsed autosse ja tõime ära. Milvi, kes on muide Inno sugulane, ema ehk siis Taltside poolt (Inno ema oli Mall Talts), rääkis, et Inno metsa rüüstavad puuüraskid, et ta peaks nagu oma venna Tarmo ja isa Matiga (kes on metsa kaasomanikud) rääkima, et panevad kolmekesi pead kokku ja mõtlevad, mis teha, et üraskitest lahti saada. Innol polnud südant Milvile öelda, et ta ei suhtle enam oma venna ja isaga. Inno isa nimelt ju ähvardas aasta tagasi Innole “mustad mehed” kratti saata, kui ta oma blogimist ei lõpeta, ja Inno vend Tarmo Tähismaa jällegi süüdistas Innot aasta tagasi selles, et Inno olla tema metsapoolelt puid maha võtnud (sellest informeeris teda Inno eksnaine Ingrid Tähismaa), kuigi Inno seda mitte teinud ei olnud, ja ähvardas teda metsainspektori ja kohtuga. Suur skandaal tekkis sest, panin tähele, Inno ja Tarmo karjusid vastastikku telefonis ja olid väga vihased, ning Tarmo käis isegi oma naise Kataliniga Massiarus asja kontrollimas. Muide, Tarmo naine Katalin Tähismaa töötab Harju Maakohtus, aga see selleks, niisama põnev tähelepanek. Igaljuhul pärast selgus, et nad olid käinud vales metsas, kõik lootusetult sassi ajanud, kuna nad polnud varem Massiarus käinud ega teadnudki, kus see mets, mille kogu punt (Inno, Inno isa ja Tarmo) Inno emalt Mallelt päranduseks sai, üldse asub.

Aga jaa, Taltsi Milvi. Mina siis ütlesin Milvile, et Inno ei suhtle enam oma isaga, ja Milvi siis kostis vastu, et eks see Mati olegi üks omapärane inimene, saa tast nüüd aru. Palmi Endel ütles, et ühe sokutalle võime endale jaaniks shashlõkiks teha. Tahtsin öelda, et meie õue peal ei veristata ühtegi kitse, aga pidasin suu, kuna maal elatakse ju teistmoodi. Mis mina, põline linnaplika, siin maainimestele moraali loen. Palmi Endel on siuke tore muhe mees ka. Võttis kitsel sarvest kinni ja vinnas ta autosse, kuigi kits möögis kui ratta peal. Arvas vist, et sõit tapamajja. Sõitsime siis kitsedega Urissaarest Massiarru. Panime Milvi tema teeotsa peal maha, ta ei lubanud end mitte mingil tingimusel koduukse ette viia, ütles, et meil loomad peal, ja ukerdas oma kõvera kepiga kodu poole. Enne, kui ta Endli juurde minemiseks peale võtsime, andis ta meile kümme kanamuna, tänuks selle eest, et ta ükspäev Häädemeestelt autoga koju tõime. Pakkus bensiiniraha ka, aga meie ütlesime, et ära aja hullu juttu.

Kitsedega on praegu sedasi, et nad on metsas, aga üsna kodu lähedal, kuna aeg-ajalt on kuulda nende möögimist. Asi selles, et meie va koerad ajasid nad metsa ju. Me pole kitsede ja koerte sobivuses erialaasjatundjad ja lasime kitsed kohe hoovi, koerte manu. Ja kus siis koerad kitsedele kallale, haukuma ja hammustama!!! Kitsed padavai metsa ja redutavad seal siiani. No täna läheme kaema, kas leiame nad üles või ei.

Üleeile sai jälle mööda Eestimaad ringi sõidetud oma autoga. Hakkasime aga Tartust minema ja esimene peatuspaik oli sihukene tore paik nagu Mehikoorma, kus Inno oma vanaemaga kunagi poes ja villa vahetamas käis. Inno lapsepõlve kõige õnnelikumad ajad möödusid nimelt Aravul, vanaema juures. Praegu elab Aravul, kunagi vanaemale kuulunud majas Inno onu Enn, kes armastab vahel napsu võtta. Maja on Enn tütre nimele kirjutanud, et ta ei saaks seda maha juua.

Pärast Mehikoorma rannas (Peipsi kõige lühem tee Veneni järve mööda) pikutamist (Inno isegi tukastas veidi) põrutasimegi Ennu poole. Ja Enn oli kodus, tahtis meid kohe tuppa kutsuda, aga me nagu eriti ei taha kellegi poole tuppa minna, kuna sageli on mul tubades tekkinud astma, ja me palusime, et istuks õues. Oh, kus oli Ennu aias parme, jube! Hobuparmud, siuksed suured. Enn rääkis, et enne, kui oli kolhoos ja loomad, siis oli neid vähe, aga nüüd, kus enam loomi pole, tuleb lasta ennast süüa. Ja kõik vanad talukohad on ka maha jäetud, katused on sisse kukkunud ja seinad on mädanenud. Üks mees, Krilli Heldur oli tahtnud üht maja Tartusse vedada ja siis seal uuesti ülesse panna, aga sõitis kogu koormaga kraavi ja sinna see plaani jäi. Ei taha vanad majad linna, jaa-jaa. Enn rääkis veel, et tal on kõik koolivennad surnud, mitte kellegagi ei ole enam suhelda. Vahel ainult vana 85-aastane Milde, kes oli olnud Inno vanaema hea sõbranna, astub Ennu poolt läbi, aga tema ainult nutab, kuidas lapsed ei käi teda vaatamas ja kuidas kõik on halvasti. Enn ohkab, ega talgi hästi lähe. Pins on 1500 krooni, no nüüd on lootust, et saab täispensionile, ta tegi avalduse valmis. Ja käsi on katki. Näitab, täitsa punane. Aitas ühel mehel puid teha ja pärast tehti sauna, siis põletas kuuma veega käe ära. Nüüd käib iga päev sidumas. Ja tütar Ülle helistab Tartust iga päev ja küsib, kuidas läheb. Kontrollib, kas vanamees on veel elus või mitte, muheleb Enn.

Kõigest hoolimata on Enn lootusrikas. Koera ta endale seltsiliseks ei taha, kuna eelmine koer Shaakal pures tal kõik riided katki, mis pesunööril rippusid, ja eks koera pidamine maksa ka raha, aga kitsed, need võtaks küll. Kitse lased hoovi lahti ja nood söövad heina, ei pea neil kõikse aeg juures passima. Jaa, kitse võtaks Enn küll, kui Inno talle selle kuskilt laadalt tooks. Ja küll on tore, et Inno ikka tuli, nagu ju kuu aega tagasi lubanud oli. Enn juba mõtles, et Inno ei tulegi. Nüüd sai vähemasti natuke juttu puhuda. Inno isa Mati oli ka käinud alles ja siis nad olid koos Matiga pannud oma ema ja Inno vanaema Ida hauale uue kivi, sellise tagasihoidliku, aga ilusa, tammelehe ja ristiga. Inno tähendab, et tema isa tegi ka oma naise, Inno ema haua väga ilusti korda. Eks otsib minevikuga lepitust, loodab heale kohtlemisele teises ilmas.

Pärast Ennu juures käimist sõitsime veel läbi Otepäält ja käisime sealses Konsumis. Ning panime tähele, et enamik tänavail tiirutanud inimestest olid kas hullud sportlased või saunatädid. Ja küll oli neil saunatädidel siis kael õieli vahtimist, kui Innoga poodi läksime. Ja pärast oh siis seda sosistamist, jumalhoidku! Otepää on väga Tõrva, Ingridi kodulinna moodi, siuke väike vaikne lill, mis peidab endas palju õudseid saladusi. Kus kõik on justkui ok, inimestel puhtad riided seljas ja juuksed kammitud, aga öö varjus, kardinate taga süüakse inimestel hingi seest. Nagu Sulev Keeduse filmis Mustjala saarlastest. Viljandi on ses suhtes palju toredam paik, küllap Kultuurikolledzhi teene.

Pärast Karksi-Nuiat, Abja-Paluojat ja Kilingi-Nõmmet (samasugused jäise hingusega saunatädide asupaigad) oligi meie armas Massiaru. Ja kiisu (Villi-Tschiiibbb).

P.S. Ahjah, ja siis veel seda, et meie madalasse majakesse olid eile end sisse sättinud mesilased. Terve sülem! Ja me ei saanudki Massiarru ööseks jääda. Mu mesinikust isa siis telefoni teel muudkui õpetas, kuidas tuleb emamesilane üles otsida ja tarusse pista, et küll teised tulevad järele, aga sutsamishirmus meist polnud seks muidugi asja. No eks täna siis paista, kas on mesilased välja kolinud või ei. Viimasel juhul tuleb meil endil ööbida telgis.

Mõned pildikesed maalt:

Lilledes koduõu.



Ja Inno kitsedega.

Inno:

ühes viimases ajakirjas US Weekly on mitu lehekülge reklaamipinda ostnud ravimifirma AstraZeneca, et reklaamida uut depressiooni (õigemini küll bipolar disorder, mis siis peaks olema maania ja depressioon koos, või vaheldumisi) ravimit Seroquel. Mis peaks siis kõik hädad lahendama. Ja kõrvalnähud, nagu atressiravimite puhul ikka, on seksiisu kadumine, loovuse kadumine, apaatsus, noorukite puhul ka kalduvus enesetappudeks.

Ja arstid on juba stardipakkudele koondunud, et seda ravimit välja hakata kirjutama (ma ei imesta, kui ka Eestist on käinud tohtrid ravimiesitlustel Bahamal, Hawaiil, Madagaskaril vms, kus ravimifirmad tavaliselt ravimite esitlusi korraldavad).

Ja jälle see sõna ravim. Need tabletid, kapslid vms, mida on hakatud ravimiteks nimetama, ei ravi tegelikult midagi. NAD LEEVENDAVAD VAEVUSEID. Enamik nn ravimeid on oma olemuselt tuimestid, nagu ka alkohol ja tubakas, narkootikumid. Aga millegipärast on ühed uimastid lubatud (aspiriin, paratsetamool, stressiravimid), neile isegi makstakse peale, teised on keelatud (kanep, kokalehed, mooniõied), mille omamise ja tarbimise eest pannakse vangi või on nad väga kallid nagu viin.

Aga mis siis on ravi? Näiteks stressi, depressiooni, allergiat, astmat, kõhuvaevuseid, vererõhuprobleeme, ülekaalulisust ja ainevahetushäireid nagu suhkruhaigus aitab ravida (ja tegelikult ka) teraviljatoodete tarbimisest loobumine. Mis paljudel inimestel aitab kaasa peensoole tervenemisele ja sellega paljude hädade kadumisele. Kaasa aitavad ka värskes õhus viibimine, merevesi ja päike. Ühesõnaga, puhkus. Ja seda mitte kuu aega aastas, vaid näiteks pool aastat jutti. Niikaua kui inimene on tervenenud. Kas siis pingerohkest abielust või tööst või sobimatust dieedist.

Järgnevad mõned stiilinäited, kuidas ravimifirmad libaravimeid inimestele pähe määrivad (ajakirja lehekülgedele on trükitud isegi osa ravimitutvustusest):

Inno:

üks soovitus ka. Väga head, Läti Statoilis müügil, paberkotis Adaži kartulikrõpsud (läti keeles cips) - mõnusad tarbida Läti arvukates kivivabades supelrandades.

Ja muide, ehk mõni ametnik Eesti Statoilist loeb, Lätis ei kehti Eesti Statoili uued kliendikaardid.


Inno, cips ja rand Salaka asulast veidi lõuna pool.

Inno:

siin mõned pildid meie maakodust.


Irja ja lilled.


Inno koos elusate võsa- ja murutrimmeritega.

Inno:

mõned päevad tagasi seiklesime Irjaga Lõuna-Eestis, mööda Läti piiri. Siin mõned pildid Paganamaa vaatetornist.


Irja tornis, peaaegu tipus.


Vaade Paganamaale (ida).


Vaade Paganamaale (lääs).

Üks karikatuur ajalehest International Herald Tribune (New York Timesi Euroopa väljaanne)

Irja:

Kuigi Harju Maakohtu esimees Helve Särgava on oma hallid juuksed algava prostitutsiooniprotsessi tarbeks ilusti ära värvinud, ei varja see tema iga. Ma täpselt ei tea, aga oma 60-65 on ta küll. Tegelikult juba auväärses pensionieas, aga tahab ikka kohut mõista. Ja just prostituutide ning sutenööride üle!

Postimehest (4. juuni 2007) võib lugeda, et ülekuulatavate seas on nii lõbunaisi kui ka asutuse kliente. Mäletan Särgavat prokuratuuripäevilt, kui tema juhitud istungeil prokuröriks olin, kui käredat mutti, kes armastas teha jämedaid nalju. Kusjuures eriti käisid need meeste pihta. Imestasin, et kohtu esimehel pole üldse taktitunnet. Olin siis veel noor abiprokurör, kes alles nuusutas kohtuõhku. Vanemad kolleegid tegid mulle kiiresti selgeks, et nõukaaja lõppedes polnud lihtsalt kusagilt asjatundlikke kohtunikke võtta ning sestap korraldati nii, et kohtunikuametisse kinnitati kõik pässid, kes vähegi üht seadust teisest eristada oskasid. Ja kusjuures eluaegselt! Praegusest kohtunikueksamikomisjonist ei pääseks läbi mitte ükski Helve Särgava, Valeri Lõõnik, Aime Ivanson, Tiia Mõtsnik, Koidula Laurisaar jpt. Isegi minu juhendaja Dilaila Nahkur, kes on väga tubli prokurör, ei saanud mõned aastad tagasi kohtunikuks, kuigi ta seda tahtis, ja tema on ometi kümme korda targem kui Helve Särgava.

Rumalate inimeste puhul on kurioosum see, et nad ise keelduvad jäärapäiselt tunnistamast, et nad on rumalad. Riigikohtu esimees Märt Rask katsus aasta-paar tagasi juhtida tähelepanu sellele, et väga palju maakohtute otsuseid tühistatakse. Koheselt reageeris lõvi ägedusega Särgava, kes kirjutas Postimehesse vihase arvamuse, kus lükkas ümber kõik Raski seisukohad, ning väitis, et tema tegi ise oma analüüsi, mille tulemusena selgus, et ei tühistata neid maakohtute otsuseid nii väga midagi. Loom ründab siis, kui ta kardab. Eks Särgava ka kartis. Tema on ju kõige rohkem tühistatavaid otsuseid teinud ehk kõige rumalamate kohtunike esimees. Tema peab vastutama. Samas Särgava muidugi teab, et Märt Raskil oli õigus, et tõepoolest, nii kurb kui see ka pole, maakohtute ja eriti just Harju Maakohtu otsuseid tühistatakse lubamatult palju, ja ta teab ka, miks see nii on. Iga asutus on oma juhi nägu. Valitsus on praegu Andrus Ansipi resoluutset nägu, Kroonika hakkab üha enam minema Ingrid Tähismaa kibestunud nägu ning Harju Maakohus on juba pikemat aega Helve Särgava hobuseparisniku-kolhoosibrigadiri nägu. Miks just parisniku-brigadiri? Aga seepärast, et hobuseparistaja on iseenesest loll inimene, aga ta üritab sellegipoolest kasudega kaubelda, ja brigadir saab olla ainult kuri inimene, kel on vali hääl. Helve Särgaval on kõik need omadused olemas: käre-kuri iseloom, vali hääl ja rumalus. Seepärast teda kardetaksegi.

Postimees kirjutab temast nii soosivalt seepärast (psst! Räägin teile nüüd saladuse), et Postimehes töötab kohtureporterina Helve Särgava suur sõbranna Tiiu Põld, samuti hallipäine tädike, keda istungile kiirustades sageli Helvega Liivalaia kohtumaja kohvikus kohvitamas nägin. Särgava on kaval mutt – ta on leidnud endale meediast toreda kannupoisi, Sancho Panza, kes talle aeg-ajalt egotrippe korraldab. Mulle meenub üks Tiiu Põllu artikleid, millele ta pani pealkirjaks “Õigluse jumalannad”, ja kus oli siis juttu kolmest Harju Maakohtu kangest kolhoosibrigadirist ehk siis kohtunikest, kel kõigil äärmiselt vali hääl, käre-kuri iseloom ning olematu intelligents: Helve Särgava, Eda Murak ja Eha Popova.

Aga tagasi prostitutsiooniprotsessi juurde. Poevaraste-autoärandajatega, seda mäletan minagi, sai Särgava hästi hakkama, aga sedavõrd keeruline asi nagu prostitutsioon tuleks anda targemale kohtunikule. Ja brutaalselt aus olles – Särgaval oleks aeg pensionile minna. Tõesti, no kaua võib. Valitsus vahetub iga nelja aasta tagant, president iga kuue, ajakirjade peatoimetajad saavad sule sappa iga kümne aasta tagant. Aga Särgavast lahti ei saa, tema loodab surmani välja venitada.

Samas muidugi ei tea, kas protsess vajabki erilist intelligentsi. Süüdistatavate nimekirja tipus on Lily perenaine Signe Hein, keda kaitseb “tuntud advokaat” Andres Gorkin. Kohe räägin, milles seisneb Gorkini “tuntus”. Nimelt ma ei ole kunagi kohanud ühtki advokaati, kes oskaks kohtunikule nii sügavale perse pugeda kui Gorkin. Ja seda eriti just vananevale naiskohtunikule. Olla nii koeralik kui olla saab. “Armuline kohus” ette ja taha. Ja vananevale naisele selline äärmine lipitsemine meeldib. Sest vaadake, muidu on mehed ju jõhkrad. Karjuvad, kasutavad naisi kurjasti. Nagu need jõledad lõbumajade kliendid. Helve saadaks nad kõik vangimajja vee ja leiva peale, aga kui Andres nii ilusti palub… Andres Gorkin on muidugi väga hea advokaat, ta on ülihea lipitseja.

P.S. Ülejäänud kohtualustel ei tasuks ka karta. If all fails, te võite ju alati teha “Inno Tähismaad”!

Väljavõte Postimehe artiklist.

Inno:

veidi veel kohtufinessidest. Nimelt lükkas Harju maakohtu juht Helve Särgava tagasi mu taotluse kohtunik Koidula Laurisaare taandamiseks. Mis tähendab, et Laurisaar (kes ei soovinud kaasata minu pakutud olulisi tõendeid) soovib teha mulle ebasobiva otsuse ja mul on mõistlik see otsus edasi kaevata.

Ainult et, aru ma ei saa, kuidas on võimalik (nagu Laurisaar oma põhjendustes toob), et selline tegutsemine EI TOO kohtule tööd juurde. Minu meelest toob selline kohtunike pujäänitsemine kohtule väga palju tööd juurde. Nagu näitab ka minu enda kogemus. Ok, Laurisaar saab asja kaelast ära, aga kogu kohtusüsteem ägab, ja ka sama Harju maakohus, kui kõrgema astme kohus asja tagasi saadab.

Aga siin on Särgava määrus (NB! Lõplik!!!):

Tsiviilasi nr 2-05-19499

MÄÄRUS

31.mail 2007.a. Harju Maakohtu esimees Helve Särgava vaatas kirjalikus menetluses läbi Inno Tähismaa 10.mail 2007.a. Harju Maakohtule saabunud avalduse kohtuniku Koidula Laurisaar taandamiseks.

Avalduse põhjendused ja eelnev menetlus

Harju Maakohtu menetluses on Ingrid Tähismaa hagi Inno Tähismaa vastu laste elukoha määramise ja elatusraha nõudes ning Inno Tähismaa vastuhagi laste elukoha määramise nõudes (tsiviilasi nr 2-05-19499). Inno Tähismaa on esitanud kirjaliku avalduse kohtule, milles palub kohtuniku taandamist. Taandusavalduse esitaja on oma avalduses välja toonud alljärgnevad kohtuniku taandamise nõude põhjendused:
l. Vastavalt TsMS § 199 19 l P 3 on menetlusosalisel õigus esitada taandusi ja taotlusi.
2. Vastavalt TsMS § 23 19 7 ei või kohtunik tsiviilasja menetleda ja peab end taandama, kui ilmneb asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Vastavalt TsMS § 24 lg 1,2 võib menetlusosaline ise nõuda kohtuniku taandamist, esitades avalduse vastavale kohtule.
3. Inno Tähismaale annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses asjaolu, et kohtunik ei võimaldanud üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused on määrava tähtsusega antud asjas, kus kohtunik osapooli ja nende varasemat käitumist ei tea ega tunne. Kohtuniku erapoolikusest annab tunnistust tema järsk meeleolumuutus, kuna veel mõni aeg tagasi oli ta Inno Tähismaale saadetud elektronkirjas küsinud temalt tunnistajate aadresse ning selgitanud, et tunnistajate ülekuulamiseks tuleb tal ka endal kohtusse ilmuda. Seega kohtunik Laurisaar sisuliselt otsustanud tunnistajad kohtusse kutsuda ning tema järsk meeleolumuutus annab põhjust oletada survet väljastpoolt.
4. Samuti annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses asjaolu, et kohtunik Koidula Laurisaar on olnud kohtunik Maapanga pankroti asjas, kus oli üheks kohtuniku määratud pankrotihalduriks Terje Eipre. Terje Eipre omakorda on Ingrid Tähismaa südamesõbranna. Nad kuuluvad omaloodud nn tüdrukute klubisse. Sina klubisse kuulub samuti Urve Palo, kes on Ingrid Tähismaa vääritu käitumise asjas oluline tunnistaja. Inno Tähismaal on põhjust oletada, et Terje Eipre on kallutanud kohtunik Koidula Laurisaart tegema määrust mitte üle kuulata Inno Tähismaa soovitud tunnistajaid ning sellest lähtuvalt on Inno Tähismaa seisukohal, et kohtunik Koidula Laurisaar ei ole ega võigi olla vaadeldavas asjas erapooletu.

Seega palub taandusavalduse esitaja taandada Harju Maakohtu kohtunik Koidula Laurisaar tsiviilasja nr 2-05-19499 menetlemisest seoses uute asjaolude ilmnemisega, mis kinnitavad kohtuniku erapoolikust asja menetlemisel.

Kohtunik Koidula Laurisaar on seisukohal, et Inno Tähismaa poolt esitatud taandamisavaldus on alusetu. Ainuüksi see, et kohtunik jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses.
Kohus selgitas määruses, millega jättis kost ja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, et antud asjas ei ole vaja tõendada poolte omavaheliste suhete iseloomu. Kuna vaidlus puudub selles, et poolte kooselu ajal kostja tege1es laste kasvatamisel, siis ei vaja nimetatud asjaolu tõendamist ning tunnistajate ülekuulamine kulutab põhjuseta kohtu aega ja ressursse.
Täiesti alusetu on kostja kahtlus, et kohtunikku on kallutanud tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamisel pankrotihaldur Terje Eipre. Kohtunik ei ole Terje Eipre sõbranna ning nende kokkupuuted on olnud ainult tööalased.
Menetlusosaliste taotluste lahendamisel võtab kohus arvesse ainult menetlusosaliste arvamust ning lahendab taotluse tuginedes seadusele.
Eelmenetluses tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine ei võta menetlusosalistelt ära võimalust esitada nimetatud taotlus edaspidi, kui asja arutamisel selgub, et mingi tähtsust omav asjaolu jääb tõendamata. Juhul kui esimese astme kohus tunnistajate taotlust ei rahuldanud ning sellest tulenevalt teeb ebaõige otsuse, on võimalik tunnistajaid üle kuulata ka ringkonnakohtus. Sega ei ole menetlusosaliste huvid kuidagi rikutud.
23.05.2007.a. edastas kohtunik Koidula Laurisaar kaebuse esitaja avalduse lahendamiseks Harju Maakohtu esimehele.

Kohtu esimehe põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 24 järgi võib menetlusosaline nõuda kohtuniku taandamist ja kohtunik peab ennast taandama tsiviilasja menetlusest kui esineb mõni § 23 sätestatud asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.

Nimelt sätestab TsMS § 23, et kohtunik ei või tsiviilasja menetleda ja peab ennast taandama:
l) asjas, milles ta on ise menetlusosaline või isik, kelle vastu võib esitada menetlusest tulenevalt nõude;
2) oma abikaasa või elukaaslase asjas, samuti abikaasa või elukaaslase õe, venna või otseliinis sugulase asjas, isegi kui abielu või püsiv kooselu on lõppenud;
3) isiku, kes on tema otseliinis sugulane või muu lähedane käesoleva seadustiku § 257 lõike 1 järgi asjas;
4) asjas, milles ta on või on olnud menetlusosalise esindaja või nõustaja või milles ta osaIes või milles tal oli õigus osaleda menetlusosalise seadusliku esindajana;
5) asjas, milles ta on üle kuulatud tunnistajana või arvamuse andnud eksperdina;
6) asjas, milles ta on osalenud kohtueelses menetluses, eelnevas kohtuastmes või vahekohtumenetluses lahendi tegemisel;
7) kui esineb muu asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses.

TsMS § 26 19 3 järgi lahendab taandamise kohtu esimees, kui avaldus on esitatud asja üksi
lahendava kohtuniku taandamiseks ja ta ennast ise ei taanda.

Kohtu esimees leiab, et Inno Tähismaa ei ole esile toonud ühtegi §-s 23 sätestatud asjaolu, mis annaksid alust kohtuniku taandamiseks ning mis paneksid kahtluse alla kohtuniku erapooletuse.

TsMS § 238 lg l p l sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste toendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine kohtuniku poolt on menetluslik küsimus. Kohtu otsustused menetluslikes küsimustes ei ole aga taanduse esitamise aluseks.

Menetluslikke küsimuste puhul võib esitada apellatsioonkaebuse. TsMS § 631 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus.

Oma 23.02.2007.a. kirjas (mis sisaldab ka nõuet tunnistajate elukohtade aadresside esitamist) on kohtunik selgitanud, et pärast Inno Tähismaa vastuse saamist võtab kohus seisukoha tunnistajate ülekuulamise taotluse osas kirjaliku määrusega. Seega ei olnud kohtunik Laurisaar otsustanud sel hetkel veel tunnistajaid kohtusse kutsuda ning Teie taotluse (tunnistajate kutsumine) mitte rahuldamine ei näita tema meeleolumuutust antud küsimuses.

Menetlusosaliste taotluste lahendamisel võtab kohus arvesse ainult menetlusosaliste arvamust ning lahendab taotluse tuginedes seadusele. Seega on alusetu taandusavalduse kahtlus, et kohtunikku on kallutanud tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamisel pankrotihaldur Terje Eipre. Kohtunik Laurisaar' e kokkupuuted pankrotihalduriga on olnud ainult tööalased.

Kohtu esimehena olen seisukohal, et antud juhul on kohtunik menetluslikke küsimuste lahendamisel lähtunud seadusest ning sellest tulenevalt on olnud asja lahendamisel ka objektiivne ning erapooletu. Kohtu otsused menetluslikes küsimustes ei ole taanduse esitamise aluseks.

Eltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 26 lg 3 ja § 463-466, kohtu esimees

määras:

Jätta rahuldamata Inno Tähismaa 10.05.2007.a. avaldus kohtunik Koidula Laurisaar taandamiseks.

Määrus on lõplik.

Helve Särgava
Kohtu esimees