Irja:

Leidsime täna bns-i uudise, kus kirjas, et me maksime ära kautsjoni, 60 tonni. Täitsa õige! Nõuame siis järjekindlalt Postika ja Õhtalehe käest 2 milli. Oleme kohtuskäimisega nii ära harjunud juba, et see on täitsa lahe. Saab näha, mis kohtunikud kõik kohtumajades töötavad ja kui lollid võivad olla advokaadid. Hästi-hästi põnev on.

Sageli on kohtunikul üks kindel sõber-advokaat, kellega ta lepib kokku juba enne kohtuistungi algust. Tiia Mõtsnik armastab Mare Lusti näiteks. Ei huvita kohtunikku siis enam vastaspoole vastuhagid ega midagi, kui saaks ainult kiiresti teha advokaadi kliendile kasuliku otsuse. See on iseenesest huvitav nähtus Eesti kohtumaastikul. Mida on vähe uuritud. Kui proksis töötasin, siis sosistati, et Eha Popova sõbraks on Andres Gorkin, aga noh, ei tea. Samas pole ses midagi imelikku, eks kohtuvagu kündes tekivad sõprussidemed ju niisamuti nagu näiteks ministeeriumides, karjafarmides ja mujal. See on iseenesest väga loomulik.

Huvitav on nüüd jälgida, kelle palkavad omale peatselt algavas kohtuasjas esindajaks Schibsted ja Luik. Nende taskust me hakkame ju neid miljoneid nõudma. Ja siis muidugi veel teie taskust, armsad Ekspress Grupi aktsiate omanikud, kuna Õhtuleht kuulub samuti Ekspress Gruppi, hihii. Asja arutab muide kohtunik Mai Grauberg.

Advokaadid on iseenesest Inno asjade suhtes ettevaatlikumaks muutunud. Keegi ei taha blogisse sattuda, pole nagu renomee jaoks hea või. Talviste ju läks suure hurraaga peale, aga sai Innolt Ringkonnakohtus pähe. Mare Lustil pole samas muidugi midagi kaotada.

Arutasime just, ega keegi teine ei olegi varem nii suurt kautsjoni maksnud lehtedevastases hagis. Ilmselt siis seepärast, et kellelgi pole olnud nii palju raha. Savisaar maksis 20 tonni, kui Äripäeva laimu pärast kohtusse kaebas (artikli kirjutas muide Inno), aga Inno maksis nüüd lausa 60 tonni. Ja ega keegi ei ole varem eriti ka lehti kohtusse kaevata julenud. Teab mis nad veel kirjutada võivad, need vainkülad-soonvaldid. Hirm neljanda võimu ees on hoidnud me paljusolvatud avaliku elu tegelasi vaos.

Neid, kes võiks ja kel ma tegelikult lausa soovitaks (NB! oleme Innoga nõus aitama koostada hagi!) Õhtuleht kohtusse kaevata, on palju. Naine, kelle Õhtuleht (taas)ristis Grupi-Katiks, Peeter Oja, keda nimetati esikaanel hulluks, paljud poliitikud. Inno keisist saab päris kindlasti pretsedent; olen rääkinud oma struktuurides töötavate sõpradega, kes omakorda on rääkinud oma sõpradega. Sellest on palju räägitud ning selge on see, et meedia on muutunud avalikuks tuleriidaks, mis põletab inimesi lähtuvalt oma suvast, vimmast, kapriisidest. Ärkab näiteks hommikul Kirsti Vainküla ja mõtleb, et raisk, mulle pole see Inno/Peeter/Edgar/kesiganes kunagi meeldinud, kusagil helesinistes unistustes terendab perspektiiv töötada Kroonikas ja nii sünnibki üks järjekordne lugu. Ajakirjanik tunnetab oma võimu, see erutab teda, viib isegi orgasmini, ning ta tegutseb selle ajel. Aga ühest sutsust jääb peagi väheks, ta tahab veel, veel, veel, jaah! On vaja üha tugevamat ja tugevamat stimulatsiooni.

Prokuratuuris oli samamoodi, ma panin tähele. Naisprokurörid läksid just siis eriti kihevile ja hasarti, kui kohtualuseks oli mees ja kui ta oli ülbe, irvitas. Vat sellele mehele tuli eriti palju aastaid laduda. Võim erutab, viib kergesti orgasmini. Kirsti Vainküla on oma kujutlusis Lady Domina, kes piitsutab mehi. Sadist. Ta tunneb teiste piinamisest ja valuaistingute tekitamisest mõnu, see aitab teda orgasmini, mida ta muidu ei saa, pole võib-olla kunagi saanud. Talle ei meeldi mehed, kes käivad lõbumajas, sest need mehed ei taha seksida temaga. Temaga tahavad seksida mehed, kes ei käi lõbumajas, kel pole nii palju rahagi, et käia lõbumajas. Ta pole just kole, aga ta pole ka iludus, tavaline naine. Ja ta on sellepärast vihane. Ta tunneb kaasa naisele, kelle mees käis/käib lõbumajas. Ta tahaks selle mehe hävitada – kui mitte füüsiliselt, siis moraalselt. Tegelikult tahaks ta selle mehega seksida, aga ta teab, et see mees saadaks ta perse. Tema ainus võimalus kätte maksta ja saada seeläbi kätte oma orgasm, kaks ühes, on kirjutada artikkel. Nii sünnivadki tänapäeva tuleriidad. Rahuldamatusest.

Kirsti vist ootab last nüüd, nii ma vähemasti kuskilt lugesin. No sünnitus on ka nagu orgasm, vallandab hästi palju pingeid, nii et ma usun, et sünnitus on Kirstile kasuks.

Jälgige mängu.

Inno:

Lõpuks ometi ilmus ajakirjanduses lugu, mis toetab meeste, kaasa arvatud minu seisukohti. Seda just lapsi puudutavates küsimustes.

Eile avaldas Päevaleht artikli „Isa ei ole pangaautomaat“, kus Austria kirjandusteadlane Hans Derkits (kel eestlannaga 8aastane poeg, kellega ta tohib kohtuda ainult Tallinna ametiruumides) kirjutab enda ja teiste meeste kogemusest. Mis on nagu mu oma elust maha kirjutatud.

Arutasime seda asja eile Irjaga ja ta soovitas sel teemal kindlasti blogida. Teooria on selline, et teatud naiste põlvkond, nimetan selle seksi ja linna põlvkonnaks (seriaali seks ja linn kangelaste põhjal), peab mehi mõttetuteks olevusteks, friikideks, kellega peab justkui vägisi, vastu tahtmist asju ajama. Ja selle põlvkonna naiste edasisest elust pajatab seriaal „meeleheitel koduperenaised“. Sellest seksi ja linna omast järgmine põlvkond naisi suudab olla mehele juba sõber, partner.

Aga võtame seksi ja linna põlvkonna. Need on naised, kelle emad ja vanaemad olid veel lamba staatuses. Ja vihkasid oma mehi kõige rohkem. Aga nad ei öelnud seda välja, ei saanud seda välja öelda. Kuna ee ei sobinud. Ja nii need naised kannatasid, kuna nende emad ja vanaemad olid samamoodi kannatanud. Tõsi, naised olid kätte võidelnud õiguse hääletada, aga nende roll ühiskonnas oli marginaalne. Ja mees, neile seksi ja linna naistele siis isa, tegi kodus mis tahtis. Peksis, vägistas, karjus. Ja need naised, kes tunnevad esimest korda vabaduse vilju, saavad olla nagu mehed, pimestatuna feministide esimese laine ideedest, on otsustanud meestele tagasi teha. Kasutades mehi enda huvides ära. Igal tasandil ja rindel. Olenemata sellest, milline siis üks või teine mees on. Ja nii visatakse looted koos pesuveega aknast alla, kui piltlikult väljenduda. Andmata armu kellelegi. Ja nägemata mehe taga inimest. Ka laste taga. Ehk siis tehakse samu vigu, mida mehed on teinud aastasadade jooksul naistega läbi käies.

Naised on asunud rünnakule, aru saamata, et naiste olematus positsioonis polnud süüdi mitte mehed, vaid naised ise. Naised olid need, kes rõõmuga pealt vaatasid, kuidas nende suguõdesid tuleriidal põletati. Sest kaebajad olid naised ise. Naised on ise olnud nn saunatädinduse suurimad toetajad, kõige suuremad augustiinlased. See muutis nende elu küll põrguks, aga see oli põrgu, kus kõiki koheldi võrdselt. Võrdselt sitasti. Naised olid nõus kannatama, sest teadsid, et mõned kannatavad veelgi rohkem. Aru saamata, et tegelikult olid nõidade pähe tuleriidal põletatud suguõed just need, kes oleksid võinud naiste positsiooni ühiskonnas parandada.

Ja mehed lihtsalt kohandusid. Kasutasid ära naiste sitta elu. Ja keerasid selle veel sitemaks. Kuna naised olid nõus kõik välja kannatama. Kõik peksmised ja vägistamised.

Praegu, kus naisi on ühiskonnas rohkem kui mehi, eriti valimisealisi naisi, valitakse parlamenti ikka mehed. Ministriteks saavad mehed. Ja palka makstakse meestele rohkem kui naistele, kuigi juba aastaid on deklareeritud võrdsust. Sest naised on jätkuvalt kadedad, valmis jätkuvalt tuleriidal nägema pigem teist naist. Naised on valmis parlamenti valima pigem ülekaalulise ja haige mehe kui terve ja tragi naise.

Esimese laine feminism, mis ühiskonnas laineid lööb, näeb kõikide probleemide taga meest. Mees on ahistaja, mees trügib parlamenti, mees nõuab lapsi endale, mees ei taha raha anda, mees teeb seda ja mees teeb teist. Kõigis hädades on süüdi mees. Mees on veider, arusaamatu, tahab ainult seksi. Tal on kummalised huvid ja harjumused. Ja lahendus on see, et naiste probleemid kaovad, kui mehele müts pähe tõmmata, mees tasalülitada. Just, lahendust nähakse mitte naiste toetamises (seda näitavad ilmekalt valimistulemused), vaid meeste ahistamises. Ja mehed on kimbatuses. Mehed, kes juba ammu pole mingid vägistajad ega peksjad, vaid kes ootavad enda kõrvale partnerit ja sõpra. Aga leiavad enda kõrvalt tigediku, kes millegagi rahul pole ja otsib aina võimalusi, kuidas mehele käru keerata. Et siis seksi ja linna kangelaste kombel pärast sõbrannade ees uhkustada. Ok, tutvuse alguses hoiavad naised end enamasti vaos, teesklevad orgasme ja muid asju. Aga kui sõrmused sõrmes, siis pöördub elu pea peale. Algavad lõppematud tülid ja näägutamised. Küll ei meeldi üks asi ja küll ei meeldi teine. Kuni vägivalla ja karmide ähvardusteni välja. Ja paratamatult ei suuda mehed selliste naiste kõrval kaua püsida. Hakkavad jooma ja suitsetama. Lõpuks lasevad jalga. Mis on tegelikult hea, sest vastasel korral saaksid meestest naiste kõrval samasugused lambad nagu olid naised meeste kõrval aastasadu.

Aga naised, selle asemel, et lasta meestel minna, muutuvad jõhkarditeks. On kummaline, et mees, keda abielu ajal muudkui kiruti, muutub pärast mehe lahkumist ühtäkki väga kalliks ja heaks, ja siis kui mees teatab, et tahab lahutust ja et tal on keegi teine, muutub see mees naise silmis jälle täielikuks värdjaks, kes tuleb hävitada. Selle mehega enam tegemist ei tehta, talt võetakse kõik vara ja asjad, talle ei näidata enam lapsi ja tema suhtes algatatakse ridamisi kohtuasju. Ja kuna selles lahkuminekuga seotud kadalipus - advokaadid, kohtunikud, lastekaitsjad – on ühiskonnas koha sisse võtnud enamasti naised, siis on mehe positsioonid sama hästi kui olematud. Eriti hull on siis, kui mees üritab jätkuvalt hea olla. Siis kasutatakse tema headust julmalt ära. Pekstakse rõõmuga maaslamajat. Ja saadakse sellest veel hoogu juurde. Ja kannatajaks on loomulikult lapsed. Ja mees ise ka muidugi.

Minu meelest kirjutab Hans Derkits oma Päevalehe artiklis väga õieti, et hooldusõigusega vanemal, kes ei ole koostöövalmis oma lapse huvides teise vanemaga suhtlema, muutes lapse võimumängude ohvriks, ei tohiks olla õigust last hooldada. Ja samuti ei tohiks pereasjadega tegeleda advokaadid, kel puudub lepitamiskogemus ja psühholoogiline koolitus. Ja see kehtib ka kohtunike kohta.

Minu kogemus näitab, et Eestis on see nn seksi ja linna põlvkond, kes praegu on 35-45 aastased naised, hakanud lahutuse asju ära kasutama, et täide viia oma püha üritust, meestele kätte maksta. Kasutades ära asjaolu, et lahutav mees on abitus seisus. Meest ei vaevutagi ära kuulama, talle lihtsalt äsatakse vasakult ja paremalt. Aga paradoks on see, et sellest midagi ei muutu. Mehed panevad ikka naiste juurest pehku. Ja teevad kõik, et oma endisele vägivaldsele naisele mitte raha maksta. Ja ilma isa hoolituse ja armastuseta kasvanud lapsed vaevalt et pikas perspektiivis väga õnnelikud on. Ja naisi ei valita ikka parlamenti.

Mul on siiralt hea meel, et nn seksi ja linna põlvkonnast järgmine, kes praegu on 25-35 aastased naised, otsivad mehes pigem partnerit ja sõpra (ja kui ei leia, siis elavad pigem üksi). Kellega luurele minna. Kellega jagada oma rõõme ja muresid. Kellega mõnusalt seksida. Ja veeta elu kõrgete vanaduspäevadeni välja.

Ja ma loodan, et sõja- ja vägivallafeministide asemel hakkavad peatselt ilma tegema rahufeministid. Kelle abil saavad naised tõeliselt vabaks. Ja valivad oma suguõdesid parlamenti. Ja võimaldavad sellega naisel ühiskonnas tähtsamat rolli mängida kui kodukana. Või leivaküpsetaja. Millist rolli püütakse naistele ikka ja jälle peale suruda. Ja neiks surujateks on, pole vist üllatus, naised.

Ja ma loodan, et täitub Hans Derkitsi soov, et lahutuse korral arvestatakse kõigi osapoolte huvidega. Eelkõige puudutab see lapsi, kelle huvid on praeguses meestevastases sõjas täiesti jalge alla tallatud. Ja pikemas perspektiivis loodan, et partnerluse baasil tekkivad abielusuhted kestavad igavesti. Õnnelikuna. Ja lastel ei tekigi küsimust, kus või kes on isa või ema. Miks isa ja ema tülitsevad ja miks nad lahku lähevad. Sest sobivate inimeste vahelises suhtes pole tülisid.

Inno:

Eile sain tsöliaagikuna uue šoki osaliseks. Nimelt sõin, või õigemini proovisin Irja isa tehtud marineeritud kurki. Avasin kurgipurgi ja pistsin ühe kurgi nahka. Irja küll hoiatas (ta on end asjaga hästi kurssi viinud), et kurgid on marineeritud äädikaga ja tavaline viljast aetud äädikas on tsöliaagiku jaoks mürk, aga ma sõin ikkagi. Sest mulle endale meeldib ka süüa teha ja mul on valus teiste tehtud toite niisama minema visata. Eriti veel, kui selle toidu on teinud Irja isa, talle omase hoole ja armastusega.

Ja nüüd pean kahjuks kahetsema. Või mis kahetsema, see eksperiment lõppes lihtsalt kurvalt. Kõigepealt pärast kurgi söömist hakkas mul väga halb. Muutusin tigedaks. Seda ka Irjakese suhtes. Ja üritasin magama jääda ja mulle tegi kangesti härmi see, kui Irja mult midagi küsis. Ta nimelt ei osanud DVD-mängijast plaati kätte saada ja palus minu abi. Nähvasin siis talle midagi ja püüdsin edasi uinuda.

Siis hakkas selg hirmsal kombel sügelema. Tekkis selline nõgeslööve üle terve selja, põhiliselt küll nn tiivakohtade juurde. Tekkis tahtmine end täis juua. Proovisin veini juua, et sügelust tuimestada, aga see ka ei aidanud. Vähemasti polnud tulemust piisavalt ruttu. Proovisin end sügada, aga endal on seda raske selja pealt teha. Ja sügelus lõppes alles siis, kui Irja oli mu selga mõnda aega silitanud ja kratsinud.

Nüüd, hommikul on mul jälle väga hea olla. Ja mul on hea meel, et olen jõudmas, või õigemini jõudnud oma naha sügelemise ja muude hädade põhjuste jälile. See on gluteenitalumatus. Iga gluteeni sisaldav toit on minu jaoks nagu mürk. Ja kahjuks sisaldab gluteeni enamus poodides müüdavatest kaupadest, nagu saiad-leivad, saiakesed ja koogikesed, õlu, viin, äädikas, tärklis. Maiustused ka, kuna neisse lisatakse odavuse pärast tärklisesiirupit, mida aetakse samuti viljast.

Ja ma olen tänulik Irjale, et tänu temale avastasin selle haiguse. Sest varem, sobimatus suhtes, olin ajanud kõik oma hädad suhte kaela ja mul oli raske jõuda probleemide tegelike põhjusteni.

Ja tõsi, mulle tundub, et tsöliaakia on kindlasti üks, kui mitte ainus põhjus kõikvõimalike tuimestite ja mõnuainete nagu suits ja viin tarbimisel. Sest tsöliaakia ründab ägedalt kogu närvisüsteemi. Tuju muutub kiiresti väga sandiks. Ja kiire rohi on viin. Või suits. Või siis antidepressandid. Või muud narkootikumid.



Inno värskelt remonditud köögis.

Irja:

Nagu maailmas oleks vähe asju, mille üle targutada, nüüd siis on hambusse võetud abort. Andrus Norak küsib Delfis pateetiliselt, kes kaitseks sündimata laste õigusi. Kes kaitseks seda, kes veel ise ei häälitse. No pliiiizzzz, oksele ajab.

Aga kust me teame, et need lapsed üleüldse elada tahavad; et nad üleüldse tahavad sündida selle mehe ja selle naise lasteks, sellesse faking perekonda. Äkki sündimata laps valiks pigem surma?

Elu pole üksnes pidu, teate. Elu on ka valu ja kannatused, väärkohtlemine ja vägivald, surmad ja matused. Ja ei ole kuigi fan elada teadmisega, et sind tegelt ei tahetud. Tark inimene saab ju sellest aru. Mina näiteks ei ole kuigi kindel, et kui mult enne sündi oleks küsitud, kas ma tahan sellele karussellile astuda, oleksin vastanud jaatavalt. Nüüd muidugi, kus ma juba elan, võiks sest eksistentsist teha võimalikult laheda, aga kui alguses oleks küsitud, et kas, siis ma oleks võtnud pika mõtlemisaja.

Sündimata lastel ei ole mingeid õigusi. Nad on oma ema keha osad, nagu süda, maks või kops. Näiteks kui ema otsustab minna vabasurma ja hüppab rõdult alla, siis me ju ei ütle, et ema tappis oma sündimata lapse, eks. Ütleme, et rase naine tappis end. Abort on lihtsalt ühe oma kehaosa eemaldamine. See, et sest kehaosast 9 kuu pärast miski inimene areneb, on luule. No tore on, kui areneb, sama hästi võib ta aga ka enne seda ära lõpda või siis sündida surnult.

Loote õigustest rääkida on sama hea kui rääkida südame, maksa või kopsu õigustest. Nemad ju ka elusorganismid. Suitsetamine on südame mõrv, joomine maksa mõrv jne.

Loll jutt suhu tagasi, sm Norak.

Irja:

Juhhei, meie kodu sai lõppude lõpuks ometi valmis ning me saime lahti oma põrandail vedelevatest mustadest kilekottidest, mille sisse olime toppinud oma asjad. Jessss!!!

Ma ei mäleta, kas ma seda juba kirjutasin, aga me tähistasime oma magamis- ja vannitoa valmissaamist mullivannis koos Dom Perignon´iga. Eile, kui valmis olid saanud Inno office, kus ta teeb oma tähtsat raamatupidamistööd, ja minu buduaar, kus ma ennast ehin, tegi Inno mulle kaks taldrikutäit sushit, mille ma samas, sex and the city´t vaadates kinni pistsin. Ostsin nimelt endale äsja Kaupsist Seksi ja linna kõik osad, roosas karbis. Mõnus meelelahutus. Eriti pärast intellektuaalselt pingutavat tegevust on väga mõnus Seksi ja linna vaadata.

Inno on väga virk, tuleb tunnistada, iga päev paneb mõne uue kapi kokku, samas kui mina lihtsalt vaatan, mis ta teeb, ja tunnen kergeid süümepiinu, kuna ma ei viitsi teda aidata. Mul on ju nüüd nii palju ajakirju ka, mida lugeda. Koristamiseks ei jää lihtsalt aega.

Mõtlesime siin vahepeal, et lähme kevadel Barcelonasse ja Lissaboni, aga nüüd on Eestis niisama soe ilm kui Barcelonas ja Lissabonis ning naljakas oleks nagu minna. Parem siis juba minna sügisel.

Elu on üldiselt roosa, jalutame mõnusasti Emajõe ääres ja tshillime niisama. Ahjah, eile käis Tartus Inno vana sõber Väino Koorberg ja tahtis kokku saada. Helistas ja ütles, et olevat kuskilt lugenud, et me tegeleme sobimatute paaride nõustamisega. No temal ja ta elukaaslasel olevat probleemid seksiga. Ütlesime ok, aga oh imet. Kohtumisele Wilde´sse saabus Väino koos ühe noorema meesterahvaga, nimeks oli tal Ilmar. Otse Väino seda välja ei öelnud, aga paistis, et tegu on tema elukaaslasega. Eriti me Innoga neile nõu anda ei osanud, kuna kumbki meist ei ole olnud homosuhtes, soovitasime lihtsalt mõnusad olla ja läksime sõbralikult lahku. Kui keegi oskab Väinot aidata, siis võib-olla räägib temaga? Ta oli kuidagi väga down oma suhteprobleemi pärast. Lubasime talle seepärast, et ei kiusa teda enam oma blogis. Selle kohtumise avaldamisega oli ta ise muide nõus; ütles, et ongi juba tükimat aega tahtnud “kapist välja tulla”.

Ilusat kevadet kõigile!!!

Inno:

Kel vähegi võimalik, ostke oma mööbel, eriti aga köögimööbel IKEAst. Eestist seda poeketti veel pole, aga Helsingis on kaks kauplust. Ja Rootsis samuti mitmeid.

Miks just IKEA? Olen viimastel nädalatel tegelenud kodus mööbli kokkupanekuga ja, midagi pole öelda, IKEA kvaliteet lööb kõik teised üle. Olen mööblit tellinud nii kodumaistelt tootjatelt kui ostnud Jyskist, aga IKEA on mäekõrguselt üle. Seejuures pakub IKEA korralikku kaasaegset disaini. Eesti oma tootjad kasutavad millegipärast jätkuvalt vanu nõuka-aegseid ajast ja arust mudeleid.

Kui kvaliteedist rääkida, siis on näiteks puuritud kruviaukude täpsus väga oluline mööbli kokkupanekul. Sellest sõltub eelkõige kokkupaneku aeg. IKEA kapi saab kokku mõne minutiga. Eesti tootjate mööbli puhul tuleb auke üle puurida. Ja kruve otsida, sest osa kaasa pandud materjali on kas puudu või kasutamiskõlbmatu. Ehk, nagu vanasti öeldi, praak.

IKEA on eriti kohal nn lego-põlvkonna inimestele. Ehk siis neile, kes juba väiksena said juurdepääsu Lego klotsidele ja hakkasid neist maju vms meisterdama. Nõuka ajal tegi Lego klotse järgi ka üks Eesti tootja (Norma, kui mälu ei peta) ja neist sai igasugu asju ehitatud, IKEA toodete abil sisustamine on umbes sama tegevus. Palju saab ise kujundada ja mõelda. Ja lisaks kõigele on IKEA toodang odav, korraliku köögi saab sisustatud nii umbes 15 000 krooniga. Umbes samapalju maksab näiteks saepuruplaadist seeria-köök tellituna mõnest Eesti mööblipoest. IKEAst saab selle rahaga unikaalse köögi. Valida on paarikümne eri tooteperekonna vahel.

Ja veel üks soovitud meistrimeestele. Millegipärast mööblitootjad seda ei tee. Kuuskant peaga jämedate kruvide keeramiseks, mistarbeks armastavad tootjad kaasa panna kõveriku võtme, sobib väga hästi akutrelli otsa pandud T25 nn Torx võti. Võti püsib hästi pesas ja töö saab tehtud kümme korda kiiremini kui käsitsi nüsides. Ja kuivõrd käsi väsib vähem, jaksab meistrimees panna kokku päevas ühe kapi asemel viis.



Pildil meie värskelt sisustatud IKEA köök.